Otsustusvõimetu

Mängin oma peas kahe mõttega. Kaalun poolt ja vastu argumente. Mõtlen, kuidas oleks kõige parem. Siiani pole ma suutnud leida seda kõige paremat varianti, seda kuldset keskteed, mis vajalik on. Ühelt poolt on mul olemas soovid ja tahe, teisest küljest aga kaine mõistus ja ettevaatlikkus, mis ei lase mul uisa-päisa otsustada ära üks minu jaoks väga oluline küsimus. Kas pean taaskord aja maha võtma ja laskma elul enda eest see asi korda ajada ning näidata, millist teed pidi ma siis minema pean.

Eks aeg annab arutust, nagu ikka. Aga senikaua olen otsustusvõimetu, sest ikka on nii- ja naasuguseid põhjuseid see asi ära teha või siis tegemata jätta.

Iseendaga rahulolematu

Ma olen iseendaga rahulolematu. Põhjus selleks on väga lihtne. Kuigi ma tean, et peaksin targem olema ja rohkem suutma, olen siiski nii nõrk, et elan oma negatiivseid emotsioone välja nende peal, kes ei puutu üldse asjasse. Pean siinkohal vabandust paluma, kuigi tean, et minu tehtud kahju see olematuks ei tee. Rahulolematu olen endaga, aga ennast muuta ka kuidagi ei oska. Ikka on vaja kõik, mis sees pakitseb, endast välja saada.

Mõte teoks saanud

Suure sisemise vihaga ütlesin selle mõtte välja. Ütlesin välja ja mõtlesin, et sinna see siis jääbki. Aga elu ei tahtnud seda asja niimoodi jätta. Nüüd, kui mõtte väljaütlemisest on mitu nädalat möödas, võin kindlalt öelda, et ka see mõte sai teoks. Ilma suurema pingutuseta olen saanud selle tulemuse, mida "soovisin". Palju õnne mulle, et oskan ikka õigeid asju soovida. Eks paistab, mis ma selle tulemusega nüüd peale hakkan. Selge ja üheselt arusaadav märk sellest, et midagi kusagil pole päris sedasi, nagu peab olema, on igal juhul praegu olemas.

Nüüd mõistan...

Oli segaduste aeg, olid arusaamatused, oli mõistmatus. Nüüd, suhteliselt lühikese ajaga, sai kõik selgeks. Minu jaoks tuli mõistmine, miks on asjad nii, nagu nad parajasti on. Hetkega selgines kogu segadus, sest sain enda jaoks vajaliku põhjenduse.

Tegelikult on hea näha inimese ausat ja realistlikku maailmavaadet, tõele näkkuvaatamist ning endale tunnistamist, mis on asjade hind ja mida on ta valmis tegema selleks, et oma unistusi realiseerida. Suur peab olema see julgus, et sellised asjad välja öelda. Suur peab olema see tugevus, et olla kinni oma tõekspidamistes ja mitte hoolida sellest, mida kõik teised arvavad.

Mõte vajab...

...edasiarendamist. Ikka on nii, et kui mõtted juba mingil suunal töötama on hakanud, siis lähevad nad päris kontrollimatult edasi. Nii leidsin ennast edasi arendamas mõtteid sellel teemal, keda minust ikkagi veel ei saa.

Ja üks asi, milles üha enam veendun, on see, et minust ei saa tolerantset inimest. Kuigi tahaks ju kõike ja kõiki tolereerida ning mõista, tuleb mõne koha peal piir ette ja siis ei teki mitte kusagilt seda mõtteivagi, et võiks mõnda asja taluda. Mitte midagi ei ole teha, kui enda põhimõtetes nii kinni olla. Mitte miski ei aita, kui ei oska iseendale seatud raamist välja saada.

Veel ei saa minust...

Hakkasin siin seda ajaloolaseks-mittesaamise-mõtet veidi edasi arendama ja leidsin, et nimekirjas, keda minust veel ei saa, võiks olla järgmised võimalused:
1. doktorit - olen kogu aeg olnud arvamusel, et doktoriks olemise jaoks peab olema oma kiiks ja soov selleks saada, seda kiiksu ma endas ära ei tunne;
2. trammijuhti - näide tänasest päevast, kus autoga mööda jäärööpaid sõites, jah, just neid, mis praegu igal pool teedel-tänavatel on, suutsin auto hange "juhtida", kui soovisin rööpast välja saada;
3. korralikku inimest - ei oska mina olla ega käituda, püüan küll endast parimat anda, aga ikka kukub kõik kuidagi teistmoodi välja, kui minu arvates korralikul inimesel peaks;
4. mõistlikku inimest - emotsioonid juhivad mind ja nii jätab mõistus ning mõistlikkus mind neil hetkedel maha, mil teda just kõige rohkem vaja oleks.

Stimuleerivad jutuajamised

Viimasel ajal olen avastanud, kuivõrd ma võin nautida jutuajamisi ja aruelusid. Tundub, et sõnadega majandamine ja mõtetega mängimine on üks väga veetlev aja möödasaatmise moodus. Kõige huvitavam kogu selle asja juures on see, et ühe korraliku arutelu saab luua vaid ühest väljaöeldud lausest, mõnikord suisa paarist loetud-lausutud sõnast. Ainest leiab igalt poolt ja igal hetkel on võimalik arutelule algus luua.

Seepärast on eriti tore leida enda ümbert inimesi, kes võtavad aga jutuotsa üles ning lasevad mõtetel lennata. Niimoodi saavadki kokku stimuleerivad jutuajamised, sest ükski mõte pole keelatud, ükski suund pole vale. Ühest mõttest saab märkamatult teine. Peagi ei mäleta enam keegi, millest kõik alguse sai, sest jutuajamine on viinud asja sootuks teise kohta.

Ajaloolast ei saa...

Minust ajaloolast ei saa. Jõudsin täna taaskord sellisele järeldusele. Kuigi ajalugu võib ilmavalgele tuua ka palju häid asju, kipuvad möödunus ikka esile kerkima negatiivsed asjad. Nii olen viimase paari nädala jooksul juba teist kord olukorras, kus saan aru, et minevikuga pole vaja tegeleda, sest olemist paremaks see mitte kuidagi ei tee, pigem ikka halvemaks.

Kuid mõnikord on vaja ajas tagasi minna, et aru saada sellest, mis praegu toimub. Ja siis tuleb hakata "ajaloolaseks", olude sunnil. Nõnda tulebki see tee mõnikord jalge alla võtta, kuid kõige sellega kaasneb minu jaoks teadmine ja sisemine tunne, et ajaloolase kiiksu minus ei ole.

Uni selgelt meeles

Ei juhtu just sageli, et hommikul ärgates on nähtud uni selgelt meeles. Seekord just sedasi läks, et oli meeles palju asju, mis juhtus unenäo jooksul.

Esmalt sai sõidetud ühe laevaga, mis oli hiilgama pikk. Laevaga sai sõidetud kuival maal ja ühest mäest alla sõites võis ahtrist näha, kuidas vööri paindub mäekumeruse järgi. Järgmisel hetkel aga hakkas laev puude alt läbi libisema ja otse merele ning järgmisel hetkel saigi suure rõõmuhõiskega juba merel oldud.

Teine selge stseen oli selline, et panin 2-eurosendise taksofoni. Ise veel mõtlesin, et taksofone ju Eestis enam ei kasutata, et helistada sellega enam ju niikuinii ei saa. Ja siis selle automaati langenud mündi peale tuli sellest masinast välja hulgaliselt raha. Nii sealt, kust pidi tagastusraha tulema, kui ka sealt, kust oleks tšeki pidanud saama. Kõige kummalisem oli see, et seal oli lisaks münditele ka paberraha ja kõik need olid eurod. Kui teised arvasid, et selle raha võiksin endale võtta, siis mina arvasin, et peaks ikka Elionile teada andma - et nende automaat ja puha, ju siis on raha ka nende oma. Ise aga imestasin selle üle, et kui taksofonide kasutamine lõpetati juba ammu aega tagasi ära, veel siis, kui meil oli kroon, siis kuidas nüüd selle lühikese ajaga, mil meil euro kehtinud on, nii palju eurosid on selle aparaadi sisse saanud. Selle üle, kuidas üldse saab meil olla müntidega töötav taksofon - selliseid pole ju ammu näha olnud, ma aga unes imestada ei jõudnud.

Inimeste loomusest

Mida kõike inimesed välja ei mõtle? Olid juba olemas abielunõustajad, ametiasutuste psühholoogid, psühhoterapeudid, hoolekande töötajad... Ehitati hulganisti asutusi joomaraviks, taastumiseks ja ümberkasvatamiseks... Kogu seda värki hoiti tegevuses innukalt ja hästi bürokraatlikult... Aga veel palju innukamalt ja märksa vähem bürokraatlikult toodeti pomme, lennukeid, tanke, eri masti relvi, et üksteist vastastikku hävitada. See oli tõesti veider lugu nende kaasaegsete edusammudega. Oldi humaansed üksnes tagamõttega, et varsti jälle üksteist maha nottida.

/Matto valitseb maailma, Friedrich Glauser/

1936. aastal on need read saanud lugejatele esmakordselt kättesaadavaks. Kurb on see, et aega on nii palju mööda läinud, aga maailm käib ikka sama rada edasi.

Ja veel sissejuhatav lõik sellesse raamatusse:

...ja seepärast võivad küll kirjanikud panna oma tegelaskujud rääkima nii, et vestlustes avalduvad nende kavatsused, aga tegelikus elus on kõnelused pigem selleks, et oma mõtteid varjata ja elusihte saavutada... /Arnold Zweig, Erziehung vor Verdun/

Minevik annab märku

Viimased nädalad on suuresti möödunud selle tähe all, et minevik on endast väga kõvasti märku andnud. See, mida olen teinud mingitel oma varasematel eluhetkedel, kipub praegu iseäranis esile kerkima. Tulevad meelde need asjad, mida tehtud sai, kerkivad esile need inimesed, kellega siis kokku puututud sai.

Ja selliste olukordade ja elusituatsioonide peale on esimene küsimus alati: "Miks?" Praegu ma aga tean vastust. Seda kõike on just praegu vaja selleks, et saaksin tugevust selleks, et edasi minna. Olen justkui stardipakul ja minevik pakub vajalikku tuge, et alustada uut elu. Seepärast on just nüüd minevik nii selgelt esile kerkinud. Seepärast on just nüüd mõju avaldamas need teod, mida sai kunagi tehtud.

Ikka oleme me need, kust me tuleme. Ja siis ongi hea, kui on minevikust kaasa võtta selline seljatagune, mis annab kindla aluse selleks, et tuleviku poole teele asuda.

Ma tean...

Ma tean, miks ma sellisesse seisu satun. Ma tean, miks tekib see tühimik minu sisse. Kui on midagi, mis tekitab täiusliku tunde, siis tekibki tühimik, kui see miski ära võetakse. Nii on see igakordne "äravõtmine" ikka valusam, sest täiuslikkuse tunne on aina sügavam ja nõnda on kogu see protsess ka raskem.

Kuidas sellest kõigest üle saada? Kuidas küll leida see võimalus, et sellist tühimikku ei tekiks? Millise võtme abil saaks selle asja nüüd sedasi korraldada, et ma saaksin iseendaga hakkama justnimelt sellistel hetkedel?

/Olgu siis vaakum või vaakuum, vahet pole, kuidas seda sõna parajasti kirjutada, tunnet see teistsuguseks ei tee. Jälle on meelest läinud need ajad, kui asjad olid teistmoodi. Kiiresti kipun unustama, veel kiiremini aga, tundub praegu, uusi kombeid külge õppima./

Mõtlesin, et ..., aga ei

Mõtlesin, et suudan, aga ei suuda. Mõtlesin, et oskan, aga ei oska. Mõtlesin, et jaksan, aga ei jaksa. Nii selle eluga siis on. Arvad ennast suutvat kõike, arvad ennast hakkama saavat kõigega, ja siis saabub tõehetk ning selgub, et ega ikka ei suuda, ega ikka ei saa kõigega hakkama. Tõehetk tuleb siis, kui seda kõige vähem ootad ja kõige vähem valmis oled.

Jah, ma tunnistan ausalt, et ma olen nõrk, või siis teisipidi, ma pole piisavalt tugev. Tahaksin olla, aga ei ole. Mitte midagi mul selle asjaga teha ka pole - nii see lihtsalt on ja sellega pean ma leppima. Tean, et püüdsin ja andsin enda parima, aga ei tulnud midagi välja. Kas kunagi hakkan suutma ja saama, seda ma ei tea. Vaevalt seda keegi üldse teab...

Tagasi vaadates

Kui oma elu peale tagasi vaatan, siis on olnud igasuguseid küsimusi ja on olnud inimesi, keda ma oleksin tahtnud varem tunda. Selline tunne on, et selleks, et nendega koosolemiseks on vajalik justkui ühise ajaloo olemasolu.

Ja siis on siinsamas kõrval inimesed, kelle puhul pole oluline, kust nad tulnud on, milline on olnud nende ajalugu ja kelle puhul ei teki kunagi seda tunnet, et oleks vaja mingit minevikust pärit olevat sidet. Nende puhul on oluline sootuks muu - see, mis praegu toimub, see, mida tulevik toob. On praegune aeg, on väärtuslik ühine aeg, mida hinnata ja millele sisu anda oma kohalolekuga.

Nii leian tagasi vaadates, et tagasi vaadata pole vaja, pole vaja minevikust midagi otsida, kui on olemas praegune aeg, on olemas need hetked, milles elada ja olla.

Mitte ainult mina

Ma arvasin, et ma olen ainus, kes on võlutud. Aga tuleb välja, et ei ole. Tuleb välja, et on teisigi. Imetlusväärne, lihtsalt imetlusväärne! Väikeste asjade abil suured tulemused saavutatud. Eks siis mina olen selle võrra veel rohkem võlutud.

Ja üllatavaid olukordi loob elu. Mõned asjad, mis arvad, et on ühtemoodi, võivad mingites olukordades saada hoopis teistsugusteks. Ja kui arvad, et inimestel on teiste inimeste suhtes mingisugused arusaamad ja seisukohad, siis võib ühel hetkel selguda, et need on sootuks vastupidised, kui neid seni teadsid olevat. Nii võib kaitsja saada sellest, kes seni on vaid kaikaid kodaratesse loopinud. Kõige kummalisem on kontekst, kuhu see seisukohamuutus asetus, aga eks ma tean ka põhjuseid. Kui on vaid lehekülg loost käes, ei ole selle põhjal võimalik hinnangut anda kogu jutustusele.

/Elu, mis võiks olla kindel ja selge, näitab iga järgneva hetkega kuivõrd muutlik ta on. Eks siis tuleb kohanduda selle eluga - olla valmis selleks, et kõik asjad võivad igal ajahetkel muutuda. Hea on see, et kõige selle sees on midagi kindlat, milles hetkekski kahtlema ei pea - sellise tunde najal võib kõik muu muutuda nii palju, kui süda lustib./

Haritusest

Kuidas defineeritakse inimese haritust? Selline küsimus tekkis. Millised on need kriteeriumid, mille alusel võib öelda, et inimene on haritud või mitte? Kas esmavajalike oskuste hulka, et olla haritud, kuulub kirjaoskus? Mina sedasi ei arva. Minu arvates on harituse mõõdupuuks inimese oskus ja võime asjadest aru saada ning maailmaasju avatud südame ja lahtiste silmadega vaadata.

Toon siinkohal sisse veidi teise mõiste - haridus. "Ega haridus matsi riku!" Selline ütlus on ju olemas ja mõnel juhul läheb see ka väga täppi. Mitte, et ma ise suudaks alati olla suure südamega ja kõikidesse asjadesse mõistvalt suhtuda, aga siiski saan aru sellest, kui minu suhtumine on selline, nagu ma ise seda ei tahaks. Ja eks ma kõrvalt näen, mis maailmas toimub. Enamasti leian ennast ikka imestamas ilmaasjade üle, selle üle, kuidas inimesed, kes on saanud hea hariduse, ei suuda kuidagi kindlatest mõttemallidest välja tulla ja ega nad suurt hooligi, vähemalt selline mulje jääb mulle mõnikord.

See on minu jaoks justkui äraspidine tõestus sellele, et haritud olemiseks ei pea omama haridust. Minu arvates on sellel teemal parimaks näiteks Pipi Pikksukk, küll väljamõeldud tegelane, aga siiski minu jaoks kandmas endas haritust.

Kuidagi ei mahu

Panen siin oma nädalakava paika ja mitte kuidagi ei mahu sinna sisse üks hommikune lisategevus. Lihtsalt ei sobi praeguse nädalakavaga kokku. Proovin mõelda üht- ja teistpidi, aga mitte kuidagi ei leia seda päris õiget hommikut üles. Alternatiiv oleks muidugi nädalavahetus, aga kuidagi efektiivsem ajakasutus tundub olevat, kui see tegevus siiski tööpäeva hommikusse jääks.

Praegu on ajagraafik täpselt selline, et mitte kuidagi ei sobitu see tegevus nädalakavva sisse. Eks ma siis peangi ta ootele panema, paremate aegade tarvis, ja ehk siis saab olema kohasem graafik, kuhu see asi siis kenasti sisse sobituks.

Kohe hea tuju

Ma ei tea, mis on see põhjus, miks ma pelgan. Ma ei oska seda mitte millegagi seletada. Kas see on põhjustatud sellest, et ma kardan, et mul ei ole mitte midagi öelda või et sõnad lähevad segamini?

Aga iga kord, kui jälle ennast kokku võtan, siis saan aru, et kõik need hirmud on täiesti mõttetud ja iga kord on hea tuju tagatud, vaid paari vahetatud lausega saab mõnusa energiasüsti ja naeru mugistada.

Eks ma siis pean meeles pidama, et ma oma hirmud ära unustaks ega muretseks asjade pärast, mille pärast pole vaja muretseda. Kui on ees ootamas soe ja sõbralik suhtumine, siis mille pärast ma üldse oma pead vaevan?

Igaüks on andekas

Seekordne ujumaõppimise tund, vähemalt nii saan ma seda asja enda jaoks nimetada, sest minu eesmärk just seesugune on, mis siis, et mõne teise jaoks on see trenn, sest ette on võetud suured sportlikud eesmärgid, andis taaskord kinnitust sellele, et igaühel on oma asi, milles ta andekas on.

Kui muidu olen kogu selles seltskonnas suhteliselt koba ega suuda vees eriti kiiresti edasi liikuda, siis nüüd leidsin selle asja, milles mina andekas olen. Minu jaoks oli lapsemäng ujuda jalad ees, vaid käte abil. Selles olin teistest tüki maad kiirem ja imestusega vaatasin, kuidas teised selle asjaga hädas on. See oli selline paras naljahetk - kui muu asi mul seal basseinis eriti hästi välja ei tule, siis jalad ees ujumine on ikka minu jaoks mõeldud.

Eksole, ikka tuleb leida see päris oma asi, siis on tuju hea ja sellise sooja tundega võib teine kordki ennast vette sulistama unustada.

Teine äärmus õppimisprostessi juures on minu jaoks konna jalad, neid ei saa ma kuidagi õigesti toimima ja nii seisangi vaatamata meeletule rabelemisele ja vaevanägemisele lihtsalt ühe koha peal. Eks ma pean proovima ja katsetama ja küll ühel päeval see õige liigutus ka tuleb, praegu aga on asi veel üsna kaugel sellest, mis olema peab. Kuid eks ma selleks õppima läksingi, et asju endale selge(ma)ks saada ja ütleme nii, et need mõned korrad, mis ma olen käinud, on juba päris tõhusa panuse andnud minu ujumisoskuse paranemisse.

Pealtvaataja

Ma vaatan pealt. Ma analüüsin. Ma püüan aru saada, mis toimub. Ma püüan näha asjade taha. Ma olen pealtvaataja. Mulle on antud võimalus kõrvalpilk heita elule. Mind on kutsutud publikuks. Ma olen aktiivne pealtvaataja. Ma annan ka omalt poolt midagi juurde. Aga ma olen enamasti pealtvaataja. Mõnel hetkel jätan oma pealtvaataja rolli siiski kõrvale ja astun ise lavale, aga peamiselt olen pealtvaataja, sest mind huvitab, mis toimub. Veel enam aga huvitab mind, miks toimub just see, mis toimub. Nii vaatangi huvitatult pealt ja püüan aimata, kui tekib võimalus, siis küsin, et aru saada.

Kui on esinejad, siis peavad olema ka pealtvaatajad. Muidu pole ju kõigel sellel mitte mingisugust mõtet. Ega siis esinejad iseenda jaoks seda kõike tee - ikka kellegi teise jaoks, nende jaoks, kes vajavad meelelahutust. Vabandust, mul läks meelest ära, et see on elu. Aga mis muud see elu ikka on, kui üks suur illusioon, mille oleme endale loonud ja mille loomisele on kaasa aidanud ka teised inimesed meie ümber. Illusioon, mis aeg-ajalt tundub kildudeks pudenevat, aga mille purunemiskatsetest me ennast väga pikalt häirida ei lase, sest meil on seda illusiooni vaja, on vaja uskuda ja loota.

/Kui palju on minu ümber illusioniste, ei oska ma ilmselt kokkugi lugeda. Mõned ikka tulevad meelde, kui mõtlema hakata. Kuigi olen nende loodud illusioonid läbi näinud, lasen ennast ikka ja jälle kaasa kiskuda, kasvõi meelelahutuse pärast või siis selleks, et hetkekski astuda välja nendest igapäevastest illusioonidest, millega päevast päeva elan./

Ei saa endale lubada

Ma ei tea, kuidas on teiste inimestega. Ma ei tea, kuidas nemad oma elusid korraldavad. Mina olen viimasel ajal avastanud, et üks väga oluline minu tegude mõjutaja on see, mida ma ei saa endale lubada. Teistele lubamisega on lihtne - vaatad, kas saad lubaduse anda ja siis, kui tunned, et saad lubadust täita, siis ka annad. Aga iseendaga on asi sootuks keeruline. Iseendale antavate lubadustega on sedasi, et need sünnivad sisemiste võitluste tulemusena, kus tõekspidamised ja põhimõtted peavad omavahel võitlust. Ehk ongi siinkohal kindlam endale midagi mittelubada, läbi eituse anda väärtus sellele, mis tegelikult oluline on.

Nii ongi päris palju asju, mida ma endale lubada ei saa, sest minu sisemised tõekspidamised ei luba selliseid asju, lihtsalt ei näe võimalust ühe või teise asja realiseerumiseks. Samas ei saa ma endale lubada ka mõnda asja tegemata jätta, sest see oleks lihtsalt rumal ja mõtlematu.

Ikka head teha

Olen jälle selle tsükli sees - seda nimetan ma vajadus-head-teha tsükliks. See on selline tsükkel, mille vältel mul tuleb head teha, et tasakaalustada maailma. Kuigi ma tean, et mina pole see, kes peaks head tegemisega väga palju vaeva nägema, on siiski elu sedasi seatud, et ma tahan teha head, tahan, et maailm saaks parem.

Eks ma ise imestan selle üle alatasa, miks ma võtan enda mureks asju, mis minu mured tegelikult ei ole. Aga teha pole midagi, sest selline ma juba kord olen - iseennast kirudes asun olukordi lahendama ja asju toimetama, et nad tehtud ja valmis saaksid. Kuidagi peaksin leidma selle sisemise rahu, mis laseks mul nendest asjadest külmalt mööda jalutada või võtta kuidagi teistmoodi seda, mida süda mind tegema sunnib.

Milline saab seekordne panus kokku? Kas ka seekord tuleb mul vanematele ja targematele inimestele näidata kätte, milliseid aardeid nad enda käes hoiavad ja kuidas nad võiksid mõnikord veidi teisiti vaadata asjade peale, mida nad ilmselgelt alahindavad?

Iseennast korrale kutsuda

Nüüd olen siis jõudnud nii kaugele, et olen hakanud iseennast korrale kutsuma. Mis see siis on, et ma otsin midagi sealt, kust ma varem midagi otsinud ei ole, märkan neid asju, millele ma varem tähelepanu pööranud ei ole. Ennast pean korrale kutsuma selle pärast, et ma ei taha olla selline inimene, nagu praegu kipun olema. Ma tahan olla parem, tahan olla puhtam, tahan olla ausam. Ja nii peangi enesega vaeva nägema. See on küll väga raske, aga ma tean, et kui ma seda väga tahan ja endast kõik annan, siis ma saan sellega hakkama.

Selle kõige sees aga arvan, et kusagil ehk antakse vastus (või pigem seletus) sellele küsimusele, mis juba tükil ajal mu peas ringi käib ja mis mitte kuidagi ei käi kokku sellega, mida näen ja millest aru saan.

Kusagil ikka...

Kusagil ikka, mingil hetkel, on olemas ka ihaldatud reaalsus kõigi unistuste, unelmate, ootuste ja lootuste vahel. Et oleks oskust märgata, aru saada ja kui juba aru saadud, siis hinnata ja hoida:

Aega sättida

Tänapäevased inimesed sätivad oma aega mingil määral ikka teleri järgi - kui sealt parajasti midagi tulemas on, mis vaatamist väärib, püüavad inimesed ikka omi asju selle järgi korraldada.

Kuna minu elu käib väljaspool telerimaailma ja seetõttu pole mul seal pakutava järgi midagi vaja sättida, siis mitmel õhtul olen enda aega korraldamas märganud hoopis huvitavaid tegelasi. Nendeks on pilved ja päike. Minu aja võtavad nad endale siis, kui päike hakkab silmapiiri taha vajuma ja oma kiirtega pilvedel järjekordset värvimängu alustab. See on huvitav avastusretk, mis mitme tunni jooksul mind endaga kaasa võtab - seda, kui pikalt ta kestab ja mida seekord pakkuda on, ei tea ma kunagi ette. Ehk ongi see põhjuseks, miks sellise naudinguga lasen loodusel oma aega ja selle kulgemist korraldada.

Aeg muudab kõike

Kui hetkel, mil kõik toimus, tundus mulle, et sain aru sellest, et ei hoolita, siis nüüd, veidi asjade üle järele mõelnud ja natuke taustainfot kogunud, saan aru, et see oli hoopis jõu demonstreerimine, protestiavaldus ja kõik, mis sinna juurde käib. Aeg, mis kõike muudab, on ühe mu elustseeni taaskord uude valgusesse asetanud.

Kõige selle juures tahaksin aga suuta kiiremini reageerida ja aru saada, aga kui elu pakub selliseid kihistumisi ja asjade selgeid piirjooni koheselt välja ei joonista, siis ei oska minagi neid näha. Läheb aga mõni aeg mööda, selgub nii mõnigi huvitav fakt ja asjad saavad selgemaks, tegude motiivid tulevad esile.

/Kui minu soov oli olla/saada tugevuseks, siis saan aru, et selleks ma olengi juba saanud - mul on hea meel selle üle, et soovid täide lähevad (ja veel nõnda kiiresti)! Laseme aga samas vaimus edasi, sest tunnen, kuidas tugevus minu sees kaunisti kasvab./

Jaanuar läbi

Homsega saab siis jaanuar läbi. Ta on läinud nii kiiresti, et pole arugi saanud, kuhu ta kadus. Täna, kui taaskord päike säras ja vett tilkus räästastest, mõtlesin mina kevadele, mõtlesin sellele, et tuleb veebruar ja siis märts ja siis ongi kevad käes. Seda aega ma ootan praegu, ootan kannatamatult. Ega see aeg siis minu ootamise pärast kiiremini kätte tule, aga ma siiski ootan, sest mina tahan nii. Ja ometi lasen ennast ka praegusel päikesel kaasa viia, viia kaasa talviste seikluste maale, mis sellest, et minu mõtted näevad kõikjal juba sulanud lund ja soojust ja tärkavat loodust.

Olla siinsamas ja ometi olla ära, olla selles hetkes ja ometi olla kusagil mujal, kusagil ekslemas. Praegu on selline aeg, mil käin päris tihti ära, uitan unistuste ja unelmate vahel, mõte lihtsalt läheb teele ja mingi aja pärast saan aru, et mind pole olnud neis hetkedes kohal, mis vahepeal mööda on läinud. Ehk on see ka põhjus, miks jaanuar sellise kiirusega mööda on saanud.

Kevad tuleb, mul ju oma tavapärane kevadekuulutaja täiesti olemas - temagi annab märku, et kevad on peagi kätte jõudmas, ta on talveune ära maganud ja nüüd alustanud taas uute lehtede ajamist. Käes on ootamise aeg, et vaadata, kas sel kevadel on tal plaanis ka õitseda või piirdub ta vaid kenade roheliste lehtedega, mis praegu just mulla seest oma pead välja on pistnud.

Veel üks lubadus

Ma annan Sulle
veel ühe lubaduse,
tean-tean, et Sa arvad,
et ma seda tegema ei peaks
ja peaksin olema
hoopistükis hoolikam.

Aga ma TAHAN SULLE
anda SELLE lubaduse -
ma luban, et Sinu omaks
saab ainult see osa
minust, mida võib nimetada
kõige paremate sõnadega,
ma luban, et Sinuga
eal me ei raiska aega
igasuguse tühja-tähja
ja mõttetu jama peale.

Selline on minu
südamest tulev lubadus,
sest see armastus,
mis hingab minus,
näeb seda ainsat võimalust
vaimustavaks eluks.

Sa näed, ma olen
juba selle lubaduse
tõekssaamise poole
asunud tasapisi teele.

Vaid ühte?

Sa tahtsid ühte,
ma keeldusin,
sest teadsin,
et ei suuda ma
vaid ühega piirduda.
Sa tahtsid ühte
ja ühtegi ei saanud,
Sul kadus lootus,
Sa ei teadnud,
et mina tahtsin
rohkemat kui ühte,
tahtsin kõike
ja kui ühe andsin,
siis said Sinagi
viimaks teada,
et oli määratud
saada piiramatult
Sul seda, mida tahtsid,
mul seda, mida tahtsin.
Milleks tahta ainsat,
kui tahetut on võimatu loendada.

Loomulikkusest

Mõni asi tuleb ise ja loomulikult, ilma erilise pingutuseta. Mõne asja nimel tuleb vaeva näha. Kui on armastus, siis peab kõik olema lihtne ja loomulik, sest ainult sedasi saab see asi olla õige. Kui tuleb vaeva näha ja on vaja veenmist, võlumist või muid vigureid, siis see asi ikka õige ei ole. Ja kui armsama juures oled, siis on iga asi, mida teed, just see õige, mitte midagi pole liigset, mitte midagi pole etteplaneeritut, mitte midagi pole seesugust, mida saaksid kalkuleerida või ette näha, kõik tuleb iseenesest, kõik tuleb loomulikult, sest sisetunne ütleb ette, mis ja kuidas olema peab.

Hästi tehtud

Kui kõik on nii,
nagu Sa ütlesid,
siis on see,
mis ma tegin,
küll hästi tehtud.

Kui kõik on nii,
nagu Sa ütlesid,
siis on see,
mille ma lõin,
küll täiuslik.

Hästi on tehtud
see, mida tean,
see, mida oskan,
see, mis valmis,
sest mina tegin
selle oma ideaali
mudeli järgi
ja nii ta saigi
tehtud hästi!

Leidsin endal olevat
üleloomulikud jõud,
sest kui seda,
mis tehtud sai,
ei ole olemas,
siis ta on küll
nii reaalsuse nägu,
et ei suuda eristada
tõelisust ja seda,
mis on olematu.

Ideaalsetest mõtetest
saab täiuslikkus,
ideaalsetest soovidest
saab perfektsus,
julge vaid uskuda,
julge vaid oodata,
julge vaid loota,
et ühel päeval
saab tõeks see,
millest oled mõelnud.

Kui nii edasi läheb...

...siis ei ole mul varsti enam mitte midagi öelda. Kui kõik kulgeb nõnda, nagu praegu kipub minema, siis saabub peagi hämmastav vaikus. Seda sel lihtsal põhjusel, et ma ei oska midagi öelda. Samas tunnen ma, et mul polegi vaja midagi öelda. Veel on seal kõrval see tunne, et ma ainult oleks ja kuulaks ja laseks ajal kulgeda.

Kust tuleb see tunne, et olen kui üks tummahammas, kellel polegi justkui midagi öelda, ei tarka ega rumalat? Ja siis, hetkedel, kui tunnen, et pea on tühi ja ükski sõna mu seest väljatulemist ei oota, leian ometi sobivad sõnad ja saan ka vajalikud laused moodustatud ning endast välja paisatud.

Mis vägi see selline on? Mis jõud see on, mis minu sees sellise muutuse esile kutsunud on? Ja miks leian ennast mõnel hetkel täiesti mõttetut juttu suust välja ajamas või rääkimas asjadest, mis mitte midagi ei tähenda, suutes vaid nautida rääkimisprotsessi ennast ja tegelikult juba järgmisel hetkel unustades, millest räägiti ja mida öeldi?

Keelevääratus

Mu peas küpses üks küsimus, mis vajas küsimist. Sedasi ta siis ootas seal oma õiget aega ja siis korraga, kui olin teda taaskord ketramas, leidsin oma peas toimumas keelevääratuse (või hoopis mõttevääratuse?) ja kahe tähe muutumisega sai ühest sõnast hoopis teine.

Üllatav on see, milliseid seoseid aju loob, isegi ilmavõimatuid, sest kuidas on võimalik saavutada selline olukord, kus sõna "surm" asendub sõnaga "pulm". Vaid väikese mõttevälgatuse tulemusena muutunud, aga sama määrav, sama otsustav, sama elumuutev sõna.

Imelik, kust ja kuidas selline muutus pärit on? Kui üks on võimalik ja paratamatu, siis teist sõna olen oma elus siiani välistanud ja millegipärast arvan, et see on välistatud ka edaspidi. Hämmastav on aga, et aju sellise mõtte ikka kusagilt üles noppinud on...

Naljakas tundub kogu see asi mulle endale, aga eks ma tean samamoodi, et sügaval sisemuses ongi see vastus küsimustele, millele ma vastuseid otsin, kuid siiani pole olnud piisavalt osav neid leidma.

Mõned tunnid hiljem: tekkis veel teinegi sõnapaar, samamoodi, kahe tähe äramuutmisega sisuline muutus, asendada üks mõte teisega, luua midagi uut selle asemele, mis praegu on, anda ühe tunde asemele teine.

Kas piisab?

Kas kahest korrast piisab, et aru saada, milline on korrapära? Selline küsimus on mu peas ringi käimas. Kui kaks korda järjest areneb olukord täpselt samamoodi, viies täpselt samasuguse tulemuseni, siis peaks see ju olema juba muster? Või vähemalt sedasi tundub minule praegu.

Ja see, milliste mõtete ja ootustega lähen mina asja sisse, ei saa kuidagi teoks. Kust küll leida see õige tee, mis viiks mind soovitud tulemuseni? Ei saa ju ometi lihtsalt ootama jääda ja kõrvalt vaadata, kas elu korraldab kõik nii, nagu vaja on, või ei tee ta seda mitte? Ikka ise tahaks meisterdada oma elu.

Samas ei oska ma eriti tõsiselt ka tekkida tahtvasse mustrisse suhtuda, sest kõrvale on tekkimas hoopis teine muster, kus kõik asjad lähevad minu esialgse tõuke peale soovitud suunas kenasti edasi - ehk juhtimine on minu käest ära võetud ja mina saan vaid enda astutud esimese sammu peale tekkinud sündmustejada nautida. Tore on ära tunda ja aru saada, mis asjad võiksid kokku käia ja millised inimesed tasub omavahel siduda - selliste äratundmiste najal on hea oma elul kulgeda lasta. Nõnda, et oleks hea. Nõnda, et oleks mõnus.

Veelgi parem

Nägin kõrvalt, kuidas inimene kahtles selles, milleks ta võimeline on või kas ta saab piisavalt hästi hakkama sellega, mida ta teeb. Nägin kõrvalt ja juba siis imetlesin seda väikest osa, mida näinud olin. Nüüd, kui olen näinud, et inimese sees on kahtlused, ja saanud veelgi lähemalt jälgida inimese toimetamisi, võin südamerahuga kinnitada, et ta on veelgi paremaks läinud, saab veelgi paremini hakkama sellega, mida ta parajasti teeb. Imetlusväärne, millise täiuseni võib inimene oma oskused välja arendada. Sügav kummardus meistrile, kes, ma tean, siiski ei oska kuidagi rahulduda saavutatuga, tema peab ikka edasi püüdlema, sest ikka on midagi sellist, mida edasi arendada, midagi sellist, mis lihvimist vajab, midagi sellist, mille iga üksik detail ei ole veel läbi mõeldud.

Mina aga vaatan ja imetlen, aina enam, veelgi rohkem. Ja pean seda väga suureks auks, et saan meistri tegemistest osa...

Välja kutsutud

Mulle meeldivad väljakutsed. Mulle meeldib raskustest võitu saada. Mulle meeldib, kui eesmärgi saavutamiseks tuleb vaeva näha. Need asjad on mulle ikka meeldinud ja tore on, kui satun seltskonda, kus inimesed saavad minust aru ning oskavad luua olukordi, kus emotsionaalses plaanis väljakutseid esitades suudavad nad mind panna rohkem andma ja edasi püüdlema.

Selliste motiveerijate abiga võin ennast leida tegemas asju, millega ma arvasin, et ma hakkama ei saa. Väljakutsete esitajad on headeks abimeesteks edasiminekul, sest ikka on vaja, et keegi väljastpoolt mu enda poolt seatud eesmärke edasi nihutaks ning näitaks kätte selle, mida veel saavutada võiksin.

See, mida olema ei saa

See kõik, mis toimus, oli see, mida mitte kunagi olema ei saa. Aga kõik, mis olema peaks, sai õigesti ja ilusasti. Naljakad seosed loob elu, tahtmatult, aga siiski. Korraga avastasin oma peas mõtte, mida ma enne kuidagi näha polnud osanud. Kõik toimus lihtsalt sedasi, nagu ma olen näinud, et asi peab olema, ja kummaline oli üldse sellise seose tekkimine. Siis veel sinna juurde ka teine osa rituaalist, täiesti sujuvalt, ilma erilise keerukuseta.

Elu tegi teoks taaskord ühe võimatu asja. Lihtsalt tahtis, võttis kätte ja tegi. Mina aga vaatasin kõrvalt ja imestasin, et mis siis nüüd toimub ja kas siis asi on tõesti sedasi, et see asi, mille peale mina isegi mõelda pole osanud, on nüüd siinsamas toimumas ja tõelisuseks saamas.

Taaskord tuleb pähe moraal: kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.

Tegemise põhjused

Kui püüdsin öelda, et see asi ei pea ju täiuslik olema, ei saanud ma seda mõtet endast väljagi, kui vastuseks tuli:
"Ükski asi pole tegemist väärt, kui ta pole täiuslik. Kui täiuslikkuse poole ei püüdle, pole üldse mõtet teha."

Kuigi ma ka ise olen mõnedes põhimõttelistes asjades täiuslikkuse poole püüdleja ja ideaali otsija, tundus selline mõtteavaldus konteksti arvestades kohatu, sest selleks, et täiuslikkust taga ajada, on vaja aega. Aga kui millegi tegemine käib aja peale, siis on täiuslikkuse saavutamise soov minu arvates liigne. Eks tahtsin minagi, et tulemus tuleks võimalikult hea, aga mina alustasin teisest otsast - totaalse läbikukkumise poolt asusin teele ja püüdsin anda nii palju, kui etteantud ajaga suutsin.

Igal juhul pani see väljaütlemine mind mõtlema selle üle, miks inimesed midagi teevad ja kuidas nad neid asju teevad. Võib-olla olengi ma liialt realistlik ega lase endal õhus hõljuda nende kohtade peal, kus ma tean, et mul pole mingit olulist annet või tugevust. Seal, kus oskan ja suudan, püüan ikka ideaali poole, aga kas pean seda kõiges tegema, ei oska öelda.

Nii hea...

"Kas Sa said auhinna? Mille eest Sa selle said? Kust Sa selle said? Kas tema andis selle Sulle? Miks ta selle Sulle andis?"
"Ma olen lihtsalt nii hea!"

Selline jutuajamine leidis siis aset. Nende küsimuste juures oli paras paanika ja ma ei oska isegi öelda, mis kõik veel. Aga minu vastus oli kaljukindel, sest mida muud oleksin ma ikka osanud nende küsimuste peale vastata. Olen jah hea, olen nii hea ja veel paremgi, aga kahju, kui seda headust hinnata ei osata ja tähele ei panda, tehakse imestunud nägu selle peale, kui keegi mulle midagi heast südamest annab, sest ma olen lihtsalt nii hea...

Rändamas

Leidsin oma pilku rändamas. Leidsin ennast arutlemas justkui maakaarti vaadates - siin ma olen käinud, siin ma olen käinud, siin ma veel ei ole käinud, siia ma tahaks minna. Nagu ikka rändamiste käigus kogutut meenutades, tulevad meelde head asjad, tulevad need asjad, mis liigutasid, ja kõik see paneb hinge heldima. Eks kogu selle rändamise juurde tuli ka üks sisemine rännak ette võtta, sest sees toimunu oli tihedalt pilgu rändamisega seotud. Selliste hingehaaravate rännakute jaoks ei ole vaja kuhugi kaugele minna, ei ole vaja mingit transporti, kõik on siinsamas olemas, pane ainult tähele ja oska näha.

Kusagilt meenub loetud-kuuldud ütlus: "Sügavaimad ja seiklusrikkaimad rännakud, mida ette võtame, on rännakud teise inimese hinge."

Armastusest ajendatud

Fraas "if I played absolutely superbly..." filmist "Love Actually" elas mu peas oma elu. Armastuse juurde käib sedasorti vajadus, et tahad sellele inimesele, keda armastad, alati parimat anda, anda endast parimat osa.

Sellised mõtted siis liikusid minu peas, sest ma armastan... Ja eks nende mõtete ajel ma ka toimetasin, aga välja ei tulnud sellest asjast suurt midagi. Eks ma teadsin seda juba ennegi, et arvatavasti ei lähe kõik nii, nagu plaanitud, aga ma lohutan ennast mõttega, et ma andsin endast parima ja teinekord ehk läheb paremini... Ja peamine on ju soov ja tahe, või kuidas?

Siia juurde võiksin lisada jutuajamise veidi varasemast ajast:
"Mängi-mängi nüüd!"
"Ma arvasin, et minu isiklikust sarmist piisab?"
"Sarm võib Sul ju olla, aga mänguoskus peab ka olema!"

Ja ikkagi läkski nii, nagu naljatatud sai - tuli välja, et mul on piisav mänguoskus olemas, kuigi, nagu juba eelnevalt kirjutasin, ei saanud ma iseenda "sooritusega" kuidagi rahul olla. Rahul sain aga olla hoopis muuga - ja nii üllatav, kui see ka pole, oli selleks ilu...

Õppimisest ja õpetamisest

Sattus teema selle peale, milliseid väärtushinnanguid kannavad õpetajad - et nad ongi omamoodi inimesed, kes võtavad endale vastutuse teiste inimeste elude eest ja hoolivad ja suunavad.

Tegeledes oma peas väärtushinnangutega, leidsin aga, et õpetajate juures, seesuguste õpetajate juures, kes südamega oma asja ajavad, on üks väga oluline omadus - vajadus ja soov õppida, areneda, edasi minna.

Need mõtted mu peas said alguse ühest stseenist, mida elu mulle pealtvaatamiseks pakkus. See oli minu jaoks taaskord üks neid hetki, mil sain aru, mis määravad inimeste põhiomadused ja kuhu suunas inimesed liiguvad. Millise innuga olid need, kes ise enamasti ikka õpetamisega tegelevad, valmis omandama uusi teadmisi ja millise õhinaga nad kuulasid seda, mida neile räägiti, andes seeläbi inimesele, kes neid õpetama oli asunud, vaieldamatu autoriteedi ja väärtuse. Sellised asjad mulle meeldivad ja on päris suur privileeg selliste hetkede tunnistajaks olla.

Mitu kihti

Oli mul siin üks olukord, mis lahenes ühel korral ühtemoodi. Toona olid mul omad põhjused, miks olukorda sedasi lahendada. Tuli ette analoogne olukord ja seekord, olles õppinud eelnevast korrast, lahendasin olukorra teistmoodi.

Ja tulemus tundus seesugune, et enda arvates põhjustasin oma viimase lahendusega veel suurema segaduse, kui oleksin suutnud põhjustada esialgse lahendusega. Nii ma arvasin, aga mul ei olnud taustainfot. Nüüd, vajaliku info kätte saanuna, sain aga teada, et sisemine tunne ei vedanud mind ka seekord alt - mind juhatati täpselt õigele teele karide vahelt läbi ilma alust vigastamata.

Tagantjäreletarkusena võin vaid tõdeda, et elus on alati mitu kihti, mis üksteise peal on ja pole siis imestada, et elukunst nii keeruline on ja sellega hakkamasaamiseks nõnda palju vaeva tuleb näha. Ja alati võivad hinnangud asjadele ja olukordadele muutuda. Ja nagu juuresolevas loos, võib heast asjast saada halb ja siis sellest halvast asjast taaskord hea, ainuüksi selle põhjal, milline on taustsüsteem.

Läkski mänguks kätte

Kui elu on juba üks suur mäng, siis ei suutnud minagi vastu panna kiusatusele selles mängus kaasa lüüa. Risk sai võetud, ennast osalejaks registreeritud, kuhu see kõik välja viib ja millised on tulemused, seda ma veel ei tea. Kindlasti tean aga seda, et kui olen näinud ja aru saanud, millised on mängureeglid ja kuidas nendega ringi käies mängu mängitakse, siis pole minulgi midagi muud teha, kui enese parema äranägemise järgi toimetada ja tuua mängu sellised elemendid, mis võivad viia hukatuslike tagajärgedeni või hoopis triumfeeriva võiduni.

Kui millestki ei hoolita, siis polegi vaja mitte millestki hoolida!

Sina nimetu ööga ja kuuga,
minu tungivaim palve on see:
ole nõus, et ma vaikiva suuga
sul sädelen kaelas kui kee.

Võhivõõrad mu laulud on sulle
ja me vahel on kauguste tuul.
Viska siiski mu vaim oma tulle
ja vala tast kahurikuul.

Minu haljust kui allikat kaljust
tähelt tähele saatku su puhk.
Tahan maitsta su leekide valjust
ja olla su ulmade uhk.

Ma tean, et sul aega on palju.
Aastatuhandeid mõõdab su samm.
Üle kõige sa armastad nalju,
läbi taevaste tõustes kui tamm.

Olen jõgi ja sina mu vesi
nõnda peksleme hirmunud voos.
Oled kõiksus, ja nii kahekesi
me lendleme taevastes koos.

Tee mind pilliks su kätesse längu
müriaadide keeltega.
Mängi mistahes valusat mängu
mu hinge ja meeltega.

Tean, et närbun su hõõguval pihul
nagu lõhnadest nõrkenud lill.
Praegu tunnen ent võitmatut kihu
olla kee, olla kuul, olla pill.
/Sina nimetu, Artur Alliksaar/

Ja meelevaldne tõlge kuulsast musketäride laulust:
Rüütlile on vaja armastust ja veel enam on rüütlile vaja edu!

Jõud minu sees

Hämmastavad on need hetked, mil saan aru sellest, millised jõud minu sees peidus on. Leian ennast just praegu tunnetamas oma jõudu, aru saamas sellest, milleks ma suuteline olen ja mida suudan vaid iseenda jõu abil korda saata.

Kust küll olen ma selle jõu leidnud? Miks olen ma ta just praegu avastanud? Need on küsimused, millele ma vastata ei oska, aga küsida oskan neid siiski. Enese jaoks leian selgitused, et ju siis praegu on vaja, ju siis praegu on see aeg, mil mul on iseenda jõudu vaja enam, kui kunagi varem. Ja avastada seda kõike iseenda seest on üks suur, soojendav ja turvaline tunne. Ei mingit ekslemist ja mujalt otsimist, sest kõik on iseenda sees olemas.

Ja kui keegi kahtleb imede olemasolus, siis minu jaoks on see, mis praegu toimub, üks paras ime. Ja kui osatakse kahelda selles, et inimesed suudavad imesid korda saata, siis mina selles oma praeguse kogemuse põhjal ei kahtle, sest ma olen näinud, kuidas imesid korda saadetakse.

Olla tugev

Selg sirge,
pilk terav,
tean, et pean
olema tugev.
Tean, et pean
hakkama saama.
Tean, et pean
raskused ületama.

Tean ja tunnen,
et saan hakkama,
sest olen saanud
ju alati kõigega.
Miks ei peaks
siis seegi kord
ma nõnda tugev
suutma olla?

Kõik mu pealt,
mu tugevuselt
maha variseb,
kõik nooled,
mis teele saadetud,
sest ma olen
oma tugevaimas
rüüs kaitstuna,
trotsi täis,
sisemise jõu
najal seismas
püstipäi.

Viimaks ometi!

Lugesin täna ühte uudist. Lugesin seda ja minu jaoks varises maailm kokku. Kuidas saab olla uudiseks see, millest mina olen teadlik olnud juba 7-8 aastat? Kuidas saab uudiseks olla midagi seesugust, millest on paljud teisedki teadlikud olnud umbes samapalju?

Mis ma siis muud oskan ikka selle peale öelda, et ma imetlen inimeste rumalust ja argust, kuidas nad ei julge teha seda, mida kõige rohkem tahaks. Ja teisest küljest imetlen nende järjekindlust ja püsivust ja usku ideaalidesse, kui mõne asja tõelisuseks saamiseks läheb just eelpoolmainitud aeg.

Sisetunnet usaldada

Tuleb ikka usaldada oma sisetunnet. Kui mingi asi tundub vale ja vildakas, siis tuleb ta jätta, lasta tal olla. Aga vahel ei ole võimalik seda teha ja siis tuleb ka need valed asjad ära teha. Selliste valede asjade tegemise tulemusena selgub aga enamasti, et sisetunne on õige olnud ja asjad oleks tulnud tegemata jätta.

See on jälle selline tagantjärele tarkus, aga teha pole midagi, sest eksimine on üks oluline elu osa. Samas saab ka vigadest õppida ja nende tegemistest võib omajagu abi olla, sest nad võivad anda vastuse küsimustele, millele vastuseid otsitakse.

Kui arvad, et...

...enam hullemaks minna ei saa, siis saab ikka küll. Kuigi päris sellise mõtteni ma välja ei jõudnud, näitas elu mulle üsna selgesti, et asjad, kuitahes ebameeldivad, kipuvad ikka üksteisega koos käima.

Olin just endast täiesti välja läinud ja püüdsin kuidagi hingerahu tagasi saada, kui mu tee peale veeretati järgmine proovikivi - elu muudkui muigas kõrval ning vaatas pealt, mis minust siis nüüd edasi saab.

Aga inimesele on antud hämmastav omadus kõigist jamadest läbi tulla. Nii tulin minagi. Kuigi sisemiselt olin endast väga väljas, sain välise enesekindluse päris kiiresti tagasi ja selle najal siis vedasin ka oma seesmise poole tasakaaluasendisse tagasi.

Ja ehk oligi hea, et need asjad sedasi läksid - teine proovikivi võttis üsna kiiresti mu mõtted enda peale ja nii ei jäänud esialgsest enesest väljaminemise põhjusest suurt midagi alles, sest peale tuli midagi intensiivsemat.

Otsustav küsimus

Kuigi küsimusi
on mu sees palju,
on jäänud veel
vaid otsustav küsimus,
kui see kord
küsitud saab,
siis kõik teised
küsimused vastuse saavad,
kõik asjad
kohtadele asetuvad,
kõik olukorrad
iseenesest lahenevad.

Langenud

Põlvili maas,
silmades valu,
olekus hirm,
nii näeb välja
langenud inimene,
kes tajub seda,
mida oma kätega
on ta korda saatnud,
täiesti soovimatult,
suur on ehmatus.

Langenud selleks,
et püsti tõusta
ja enda suurust
kõigile näidata.

Elunäidendi järjekordne stseen

Avastasin ennast taaskord elunäidendi ühe stseeni keskelt. Leidsin ennast jälle olukorrast, kus oli lava, sellel toimetasid tegelased ja nendevahelised suhted hargnesid vaataja ees lahti. Kas peaksin siinkohal mainima, et üks osaline ka lavastaja ja vaataja rolli enda peale võttis?

Õhk oli intriigist paks,
kuigi seda teadsid vaid kaks.
Oli teadmatus väljamängitud,
oli kulminatsioon läbielatud.

Nagu igas tükis, nii selleski,
pidi olema mingi iva sees,
eks ta otse loomulikult oligi,
teadagi, kes ujus selles vees.

Kuskil taustal kõlab laul: "Neid oli kolm, neid oli kolm..." Mis sellest elunäidendist ükskord saab, sedalaadi küsimus on minu peas praegu kumisemas...

PS Mõnikord jääb arusaamatuks, miks käivad inimesed teatris, kui tegelik elu pakub nii palju erinevaid näidendeid ootamatute käikudega. Või oskan mina selle asja peale ainult sedamoodi vaadata? Teised ehk nimetavad seda lihtsalt eluks, nemad ei pane tähele, millised on tunde- ja värvivarjundid inimeste ja olukordade taga?

Nüüd on minu kord

Elus on ikka sedasi, et aeg-ajalt tuleb teistele inimestele nõu anda või siis neid julgustada. Olen minagi teistele küllaldaselt nõu andnud. Samamoodi olen julgustanud teisi, kui nad kahtlema löövad. Ja ka rahustanud, kui inimesed endast väljas on.

Ja nüüd siis on kätte jõudnud see aeg, mil ma saan iseendale neidsamu julgustavaid ja rahustavaid sõnu öelda. Needsamad tarkused, mis on minu seest teiste jaoks väljaütlemist leidnud, kuluvad praegu mulle enesele ära. Saabunud on see hetk, mil ka minul tuleb teha valikuid, mis pole just kõige kergemad, aga mil siiski tuleb otsuseid vastu võtta. Nüüd siis on minu kord iseendale vajalikud mõtted teele kaasa anda, kuigi kergemaks ei tee nad seda teed mitte üks raas.

Miks sedasi?

Kas teil on mõnikord selliseid olukordi, kus tekib küsimus: "Miks sedasi?" Eks ikka tekib. Selliseid olukordi tekib ju kõigil kogu aeg.

Minul tekkis üks selline olukord ja ma ei ole siiani suutnud aru saada, miks siis ikkagi sedasi. Mis oli see põhjus, et just sedasi? Suudan enda jaoks välja mõelda kaks põhjust, aga kas kumbki paika ka peab, seda ma ei tea. Ega saagi kunagi ilmselt teada.

Kui ma nüüd võtaks asja täiesti enesekeskselt, siis arvaksin, et minu pärast on asi sedasi, et kõik on sedasi seepärast, et minul parem oleks. Kuigi põhjuseid võib olla mitmeid.

Mõned asjad võiksid jääda välja ütlemata, sest ma tean neid niigi. Kustkohast ma küll sellise tarkuse olen võtnud, seda ma ei tea, aga ma tean, et ma tean asju, sest ma saan aru ja oskan näha asjade taha. See ehk säästab ja päästab mind ka sellistest olukordadest, kuhu võiksin sattuda, kui oleksin ette valmistamata. Nagu see kirjeldatud olukordki näiteks - kui ma poleks juba enne teadnud seda, mida mulle mõned hetked hiljem öeldi, oleks võinud asi kontrolli alt välja minna, aga ma teadsin esimesest hetkest peale ja seegi andis mulle vajaliku enesekindluse olukorraga hakkama saada.

Paradokside paradoks

Elu on ikka kummalisusi täis. Äärest ääreni, servast servani. Inimesed toimetavad nii arusaamatute skeemide järgi, et mina juba ammu enam peaaegu ei imesta selle üle, mis toimub. Vahel aga pakuvad inimesed oma käitumusega paradokside paradokse.

Praegu on mul taaskord kõrvuti panna kaks täiesti paradoksaalset olukorda, mis lahenesid täiesti vastupidiselt sellele, milline oleks olnud minu loogika asjade toimetamisel.

Eks seal ole mingid sisemised põhjused, miks need asjad just sedapidi käisid, aga mina vaatan mõlema olukorra peale ega saa aru. Samal ajal saan tegelikult aru, millest tuleb see, et lahendused just seesugused olid, nagu nad nüüd välja kujunesid. Ja ikka on nii, et mõnel juhul pead killud ise kokku sobitama ja saad vastused seepeale kätte. Ja mõnel teisel juhul antakse kätte hoopis teistsugused killud ja siis jutustatakse sinna juurde ka lugu, mis kaasas käib. Kusjuures viimasel juhul on esialgsed killud teinud võimatuks loo kui sellise olemasolu.

Iseendaga rahul

Mõnikord teed asju, ise teadmata miks just sedamoodi, nagu neid parajasti teed. Teed asju ja nad viivad pealtnäha soovimatu tulemuseni. Kuid see kõik on vaid pealtnäha ja esialgu. Hiljem selgub, et tegelikult oli see ainus võimalik toimetamise viis, sest ainult sedasi on võimalik iseendaga rahul olla.

Kuigi on palju asju, mille pärast peaksin häbenema ja silmi maha lööma, sai vähemalt üks asi õigesti tehtud, kuigi sellel hetkel tundus, et just mitte kõige paremini ei kukkunud see asi välja, tuleb nüüd välja, et see pidigi nii minema. Nõnda andis see õigesti valesti tehtud tegu mulle võimaluse sirge seljaga ja ilma igasuguste kõhklusteta vastu minna sellele, mis mind ees ootas.

Sõnatult

Kummaline on ennast avastada olukorrast, kus tunnen, et kõige parem on sõnatult olla. Selliseid hetki pakub elu ikka. Selliseid, mil tunnen, et ei olegi midagi öelda. Või siis selliseid, mil iga lausutud sõna liiga palju ütleks. Eks mõni asi saab öeldud ka ja eks ta siis tähendabki rohkem, kui see, mida antud olukord endas kannab. Leian ka teisi vahel mõne sõnaga ütlemas rohkem, kui kõrvalseisjad aru saada võiksid, sest on seosed, märksõnad, mis annavad öeldud sõnadele lisaks ilmselgele tähendusele ka veel allteksti nende jaoks, kes aru saada taipavad.

Aga kõige toredam on ikka see sõnatu olek. See aeg, mil räägib kõik muu. Sellises "kõnes" on sees kõike muud ja sellest saavad aru vaid asjaosalised, teistel pole sinna asja.

/Ometigi suutsin pidada endale antud sõna mitte midagi öelda, lihtsalt vaikida, suu kinni hoida. Ja see kõik oli hoopis lihtsam, kui ma arvasin. Ei ühtegi liigset sõna, vaid ainult tarvilikud./

Eks ma ikka mõtlen...

... aeg-ajalt neid mõtteid. Püüan jätkuvalt aru saada ja mõistatada. Eks mõnes asjas olen nüüdseks targemaks saanud, vähemalt sedasi tundub mulle endale. Eks mõni asi jääbki segaseks ja arusaamatuks. Aga endale neid mõtteid ma keelata ei saa ja pole eriti vaja ka. Las nad siis olla, küsimused jäävad ilmselt alatiseks õhku. Kas peavadki elus kõik asjad selged olema? Kas peabki elus kõigist asjadest lõpuni aru saama?

On muidugi võimalik, et olen liiga nõrk, et need mõtted korralikult läbi mõelda ja kogu sasipundar lahti harutada, et kõigest aru saada. Aga tunnen, et see pole minu asi. Ja kuna see midagi muuta ei saa, siis ei leia ma ka, et sellel asjal mõtet oleks.

Nii jääb maailmas üks lugu taaskord pooleli, sest võib-olla nii ongi parem. Ja kui ma mingil hetkel soovisin väga, et juhtuks see, mida soovin, siis nüüd olen ma hoopis vastupidisel seisukohal - ma tahan, et mitte kunagi minu toonane soov täide ei läheks. Selliseid korrektiive teeb siis aeg...

Hämmeldunud kõrvalpilk

Ma olen ilmselt vales maailmas, oma asjade ja mõtetega. Ja peamiselt ikka oma arusaamadega. Ma saan aru, et kooselu tähendab seda, et teineteisega arvestatakse, aga ometi ei tähenda see ju seda, et üks pool peaks teise poole käest luba küsima selleks, et midagi teha?

Selline oli minu hämmeldunud kõrvalpilk ühele pealtnähtud olukorrale.

Kas siis kooselu ongi selline elu, et üks pool otsustab ja määrab, mida on vaja teha, ja teine pool siis teeb seda, mida tal teha kästakse? Kas see tähendab siis automaatselt seda, et üks pool määrab ära kõik asjad, mida tehakse, otsustab kahe inimese eest?

Kui kooselu midagi seesugust tähendab, siis ma parem ei ela koos. Parem ikka olla omapäi ja ise omi asju otsustada ja vaadata ja kaaluda.

Eks ma saan aru ka sellest, et liigne demokraatia ei pruugi kuhugi viia ja lõpuks võib see tähendada seda, et igaüks toimetabki omaette ja omi asju, aga siiski tundus olukord minu jaoks kuidagi liiga karm.

Lolli mängida

Üks asi, milles ma tugev olen, olen viimasel ajal avastanud, on lolli mängimine. See pole niivõrd pingutus kui pigem loomulik naiivne reaktsioon olukordadele ja repliikidele, millele hiljem tagasi vaadates saan aru, et olen taaskord lolli mänginud. Aga võib-olla polegi see niiväga mängimine kui ehk hoopis loll olemine? Mine võta nüüd kinni, kus see tõde on.

Samas on see lolli mängimine või loll olemine selline paras turvaline olek, nõnda ei saa keegi mu peale pahaseks saada või mind väga tõsiselt võtta, annab elule vajaliku vürtsi ja värvi juurde.

Kõige suurem oskus on ennast loomulikult lolliks teha, see on ka üks tore oskus. Seegi on mul üsna hästi käpas. Kui kellelgi on vaja sellel teemal nõu saada, siis astuge aga ligi, olen kohe valmis õpetussõnu jagama.

Lihtsalt ei jõua

Täna on siis üle mitme aja viimaks ometi selline hetk, mil olen saanud natukeseks aja maha võtta ja vaadata-mõelda selle peale, mis toimub ja mis on. Viimasel ajal on elu nii kiired tuurid üles tirinud, et lihtsalt ei jõua. Lihtsalt ei jõua eluga sammu pidada. Või siis pigem on vaja elu elada, pole aega mõtisklemiseks, pole aega selleks, et analüüsida seda, mis toimub.

See on ju tegelikult hea ja selline peabki elu olema - elad selle igat päeva, kasutad ära kõik võimalused, mida elul pakkuda on, ja siis võid vaid sellel hetkel, kui peaks olema vajadus elule tagasivaadet teha, olla enesega rahul, et olid ja elasid seda elu, võttes sellest kõik, mis võtta andis, elades igat hingetõmmet täiel rinnal.

Iseennast üllatada

Üldiselt oli mul sügisel kaks plaani selleks talveks. Oli kaks plaani, mis olin enda jaoks paika pannud ja mille jaoks otsustasin kasutada seda külma ja pimedat aega, mis meil siin talvekuudel on.

Ühe plaaniga oli lihtne, juba suvel mõtlesin plaani valmis ja tegin vajalikud ettevalmistused ära. Ja nüüdseks on see plaan edukalt tõelisuseks saanud. Teise plaaniga oli aga sootuks keerulisem. Teadsin, et plaan tuleb teoks teha, aga seda, et ma selleni ka tegelikult jõuan, poleks ma arvanud. Sedasi ma siis ennast eelmisel nädalal üllatada suutsingi - niipea, kui nägin võimalust, võtsin kohe asjal sabast kinni ja nii sai siis ka teise plaani realiseerimine käima lükatud.

Täna on siis see päev, mil ma olen astunud reaalselt sammu võrra edasi selles suunas, kuhu liikuda soovin. Päris huvitav sai see asi olema ja üldse mitte nii kohutav, nagu algul arvasin või nagu mulle tundus, sest alati ei pruugi plaanid minna päris sedasi, nagu kavatsed. Nõndamoodi ka seekord - eks ikka ole nii, et inimesed tuleb ujumaõppimiseks vette visata, eks siis ole igaühe enda teha, kas ta pinnal püsib ja kuhu ta välja jõuab.

Huvitav nädalaalgus on olnud:
1. kaks päeva järjest treenerite käe all toimetada ja nende innustusel uusi võimalusi ja oskusi omandada on tegelikult ju päris põnev;
2. arvan, et ma tegin täna paar isiklikku rekordit, nii umbes viimase 20 aasta kohta (põhjus iseendaga rahul olla, kuid mitte loorberitele puhkama jäädes, vaid saades aru, mida peaks edasi tegema ja kuhu suunas areneda on vaja).

/Jätkuvalt on mul hea meel selle üle, et ma olen valmis õppima ja uusi oskusi omandama. Kui nüüd tarkused minusse ka kinnistuksid, saaksid asjad sootuks teise hoo sisse. Ootame, vaatame ja püüame meeles pidada.../

Kokkuvõte teisipäevaõhtuks: mõnusalt väsinud, aga õnnelik.

Päevamoraal

Igas päevas võiks olla päevamoraal, selline mõte, mille järgi saad aru, et sedapidi peavad need asjad käima. Ühel päeval eelmisel nädalal oli oma päevamoraal täiesti olemas. Selle sõnastasin enda jaoks ise, sest kes siis muu ikka inimese enda jaoks moraali paika paneb.

Moraal tolleks päevaks oli: tuleb iseendale kindlaks jääda!

/Kui nüüd pikemalt järele mõtlema hakata, siis võiks see moraal käia läbi nii mõnestki päevast ja mõnestki viimase aja olulisest episoodist (silme ette kerkivad need olukorrad, kuhu selline moraal iseäranis hästi sobiks ja selle järgi saan aru, et olen viimasel ajal päris mitmel korral iseendale kindlaks jäänud ja need iseendale kindlaksjäämised on mind ikka õiges suunas edasi viinud)./

Kõik mõtted jõuavad

Ükskõik, kust ma alustan,
kõik minu mõtted jõuavad
lõpuks ikka sinna välja.

Ükskõik, millist teed ei vali,
kõik minu mõtted jõuavad
lõpuks ikka sinna välja.

See on kui nõiaring,
millest välja saada
ei oska ja ei taha.

See on kui võluilm,
millest mööda kuidagi
ei oska ma saada.

Ka mina läksin õnge

Nii, euro on meil siis nüüd kehtinud juba viis päeva ja täna jõudsin siis minagi selleni, et hakkasin müüjaga vaidlema, kuigi saan üldises plaanis aru sellest, millises raskes olukorras on müüjad ja et nendega vaidlemine mingit suurt kasu tuua ei saa, pigem rikume me vaid teineteise närve.

Olukord oli siis selline, et putkast ühte asja osta soovides vaatasin päris hoolikalt, milline on selle hind eurodes ning otsisin täpse raha välja. Ja siis lõi müüja asja kassaaparaadist läbi ja hind oli ühe sendi võrra suurem, kui see, mis hinnalipikul kirjas oli. Kui küsisin müüja käest selgitust, miks see nii on, siis sain vastuseks, et nad ei ole veel jõudnud hinnasilte ära vahetada. Mille peale ka mina polnud kade ütlema, et milleks te neid silte vahetate, kui kauba juures on juba silt olemas ja selle järgi olen ma juba rahagi välja otsinud. Vastuseks tuli mingisugune ebamäärane pobin.

Nii selle eurole üleminekuga siis ongi - igal hetkel saad aru, et kusagil on midagi valesti või keegi tahab jälle midagi juurde saada. Ega siis pole imestada, et bensiinimüüjad samamoodi ühesendiseid hinnalangusi suure hurraaga välja reklaamivad. 1 sent, tundub mulle, on praegusel hetkel kõikse olulisem raha. Siia juurde tuleb vast veel lisada, et mõnedes riikides ei ole 1-sendine isegi mitte kasutusel.

Joonealuse märkusena veel nii palju, et täna pärast oma mobiiltelefoni arve tasumist leidsin, et mul on ettemaks, arvake ära, kui suur? 0,04 krooni. Palju õnne mulle, ma ei kujutagi nüüd ette, kuidas ma sellise summa üldse kasutatud saan. Muuseas, arvelduste real olid 0.04 EEK ja 0.00 EUR võrdsed. Selline suurepärasus siis nüüd selle ühisrahaga.

Järellainetus

Merel on kasutusel selline termin, nagu vana laine. See tähendab seda, et tuul on juba vaibunud, aga lained veel ei ole raugenud ja võtab aega, millal meri jõuab tuulele vastavasse lainetusestaadiumisse.

Mina olen praegu justkui selle vana laine sees või siis üldtuntud terminite järgi pigem järellainetuse käes. On olnud midagi, mis on minu sees kõik tormiks keeranud ja nüüd olen siis selle millegi mõju all. Kuigi "tuul" on juba raugenud, ei ole mina veel valmis maha rahunema, ikka on midagi, mis kogu selle emotsiooni minu sees aina uuesti ja uuesti üles kerib.

Jultunud

Nüüd on siis käes
see aeg, mil mina
võin tunduda jultunud,
julgelt astumas
enda valitud rada,
millestki hoolimata,
tegemas teoks seda,
mis teoks tehtud
peab kindlasti saama.

Ma ei tea, kuidas
see kõik juhtus,
et minust sai see
jultunud inimene,
kui tegelikult
soovisin olla
vaid veidi julgem,
veidigi vapram,
sai ületatud piire...

Sa võid ju mõelda

Sa võid ju mõelda,
et ma mingil seletamatul
põhjusel Sinuga nõustun,
aga Sa ei tea vist,
et nõustun Sinuga
vaid selle pärast,
et see, mida Sa räägid,
on kõige selgem tõde,
et see, mida Sa ütled,
on mul juba läbi mõeldud
ja kõik vastused küsimustele
juba ammu valmis vaadatud,
sest ma olen osanud
seda kõike ette näha,
kogu selle asja
põhjalikult
läbi mõelda,
sest teadmine
ja veendumus
minu enda sees
on kogu aeg
olemas olnud.

Ma olen ikka...

Mõnikord ma jõuan hirmsate tõdemusteni enda kohta. Lihtsalt vahel on selliseid hetki, kus saan aru, et ma olen päris paha inimene, et ei ole selline inimene, nagu üks ideaalinimene olema peaks - hea, tore, lahke, abivalmis jne.

Täna oli siis jälle üks sellistest päevadest, kui sain aru, et ma olen paha inimene. Aga eks ma ikka olude sunnil olin, ega ma niiväga ise ei tahtnudki.

Olukord oli siis selline, et teine inimene arvas, et ta suudab mu päeva ära rikkuda sellega, mida ta mul teha palub. Aga ta, vaeseke, ei teadnud, et sellega ta minu päeva hoopis paremaks tegi ja enda oma ära rikkus. Minu teeb asja juures pahaks see, et ma suutsin nautida seda, et teise inimese soov täide ei läinud ja et mina sellest rõõmu tundsin, et minu teod hoopis sellele inimesele siis tema soovitud rikutud päeva kaasa tõid.

Vaat selline olen ma siis - ausalt endale silma vaadates võin tõdeda, et päris paha mõnikord. Kas just uhke selle üle, seda ei oska ma öelda, aga vähemalt enda vastu aus...

Kui kõhkled...

Täna leidsin ennast mängimas ühe variandiga, mida elu mulle välja pakub. Leidsin ennast mängimas, vaagimas poolt- ja vastuargumente. Ja siis, kogu selle arutlemise tulemusena, jõudsin hoopis huvitava tõdemuseni - kui juba kõhklen, siis ei peaks ma seda tegema, milleks võimalus olemas on, kuid mille teokstegemine ei pruugi viia positiivse tulemuseni.

Nõnda ma siis leidsin ja sain aru, et ju siis ikka ei pea ma praegu tegema seda, mille tegemiseks on mul kaks head põhjust, kuid mille tegematajätmiseks üks sootuks suurem põhjus.

Küll ma ootan seda oma aega ja kohta, siis saab kõik õige ja siis pole mingit kaalumist ega vaagimist, sest soov on selgelt välja öeldud ja eks ta siis peab ka tõeks saama.

Muinasjutt

Kellaosutid liikumas
halastamatult südaööle,
tõllast on peagi
järele jäämas
vaid kõrvits.
Kõik imeline
hajub peagi,
kõik suurepärane
pudeneb kildudeks.
Kellalöögid
on halastamatud,
lõhuvad selle,
mis loodud
mõne hetkega,
aga teha pole
mitte midagi,
sest kangelane
peab nende peale
kiiresti pagema,
et mitte ise
ennast kaotada
ja varjavat rüüd
leida ümbert langevat.

Ise otsustada

Kas ma võin ise otsustada, mida ja kuidas teen? Kas ma võin ise otsustada, kuidas aru saada sellest, mida mulle öeldi? Kas ma võin ise valida, milliste asjade puhul ettepandud mustrit pidi toimetada ja milliste puhul mitte? Kui ma teeksin sõna sõnalt nii, nagu öeldi, siis saaks see olema ju puhas kustutusprotsess. Kui aga teeksin valiku, siis saaksin teha nii, nagu viimasel ajal ikka olen teinud - need asjad, mis mulle just eriti meeltmööda pole, neid eiran, ja need, mis väga meeldivad, jätan kenasti oma mälusoppidesse alles.

Aga milleks mulle selleks kõigeks üldse talitamisjuhised kusagilt väljastpoolt, kui niikuinii otsustan ise, millesse kuidas suhtuda ja mida peale hakata selle kõigega, mis toimub?

Kiirustada pole vaja

Tänase päeva moraal on selles, et kiirustada ei ole vaja. See, kui kiirustatakse, võib välja viia suhteliselt kontrollimatu olukorrani. Nii peaks igaüks meist alati ära ootama hetke, mil kõik asjad on selgeks saanud, ja alles seejärel otsustama, mis ja kuidas edasi. Muidu, poolikute asjade pealt otsustades, võib tegutsemisskeem sootuks valeks osutuda.

Soovin teile seda, et jaksaksite enda kiirustamisvajadust talitseda ja siis ehk saavad otsused ja teod paremad ning sobivamad.

Valed vastused

Mõnikord saad küsimusi küsides neile saadud vastustest aru, et vastused on "valed". Ehk siis neist saad aru, et inimene, kelle käest oled midagi küsinud, on oma "vale" vastusega öelnud rohkem, kui ta oleks tahtnud öelda. Kuidas aga võib üks ja sama inimene langeda samasse lõksu, samasuguse asja õnge minna mitu korda järjest, sellest asjast on juba väga keeruline aru saada. Kuigi ma tean, kus on asjade tagapõhjad ja millised on põhjused, jääb minu jaoks arusaamatuks, kuidas inimene ei suuda õppida, ei suuda aru saada sellest, et "valede" vastustega läheb ta hoopis enam rappa.

Minul muidugi hea pealt vaadata ja targutada, aga asi võib ikka päris piinlikuks kätte minna, kui ka edaspidi neid "valesid" vastuseid tulema peaks. Ja muudkui kuuled, kuidas inimene kolistab ämbrites, ise vist päris hästi aru saamata, et kolin kostub üsna kaugele.

Ehk on asi lihtsalt selles, et mulle on antud veidi teravamat silma ja targemat mõistust, et aru saada, mis tegelikult toimub. Ja võib-olla ongi nii, et teised ei saa asjadest nii aru, nagu mina, ja "valed" vastused on valed ainult minu jaoks.

Loitsu mõjust

Täna käisin päev läbi ringi mõttega, mis minu peas oli. Üks asi vajas tegemist ja kuidagi ei suutnud ma oma mõtetes leida õiget teed asja teoks tegemiseks. Ikka oli mingi takistus justkui mu mõtetes ees, oli mingi tõke, mis takistas mul edasi minemast.

Aga mõte käis kui loits mu peas ringi ega tahtnud mind kuidagi rahule jätta. Siinkohal aga tuli mulle elu ise appi ja andis kätte võimaluse, olgu ma ise ainult piisavalt tegija, et võimalus ära kasutada ja mõte minu peast saab reaalsuseks. Nii see asi siis läkski - loitsust minu peas sai tegelikkus.

/Eks ikka ise pidin ka oma panuse andma, et asi tõeks saaks, aga teadmata kust saadud väega tegingi seda, mida teha oli vaja. Iseendaga olen väga rahul. Ja loomulikult tänulik elule, kes mulle suurepärase võimaluse kätte mängis!/

Merele

Sõitsin Eestimaal külavaheteed mööda ja otsisin suunda, kuhu peaksin minema, et jõuda sinna, kuhu jõudma pidin. Nii ma siis sõitsin ja jõudsin ristmikuni. Sealt sain muidugi kohe teada, kuhupoole ma pöörama peaksin, et kohale jõuda.

Aga hoopis olulisem silt oli alaliste ja suunda näitavate siltide all. See oli kollane silt, mis näitas, et ükskõik kummale poole ma ka keeran, viib minu tee MERELE.

Sedamoodi võib siis minna, kui oled teeotsa käest kaotanud ja püüad jõuda sinna, kus kunagi varem käinud ei ole. Merele aga lähen ma, teadagi, väga hea meelega.

Sobiv film

Kui oled elus näinud nii mõndagi filmi ja mõnda vaadanud rohkem, kui üks kord, siis ikka tekivad seosed nendega.

Praegu leidsin enda jaoks sobivaima filmi, taaskord, kus on sees mõned laused ja ütlused, mis minuga just hetkel kõnelevad. Filmiks on "Something's gotta give".

Ja olulised laused sellest, mis minu peas kummitavad, küll veidi teistsuguses sõnastuses ja kontekstis, aga alguse on nad siiski saanud sellest filmist, on sellised:


I'm dating your daughter.
You are DATING my daughter?
Who would have thought that this is worse news than my near-arrest?


I knew how to do this. I could do this forever. Now I don't know what to do with all this...

Eriline

Kuidas jõuda selleni, et tunned, et oled eriline. Eks ikka ise võid mõelda, kui tore ja vahva oled. Kuid siiski on aeg-ajalt vaja ka seda, et teiste inimeste poolt tuleks sellist tagasisidet, et saad tunda, et oled eriline.

Sellised olid minu uue aasta esimesed tunnid, kus sain tunda, et olen eriline. Minnes sinna, kus teadsin, et mind lahkelt vastu võetakse ja hea meelega enda seltsi võetakse, arvasin lihtsalt seda, et saab olema üks vahva õhtu. Selles osas oli mul vägagi õigus. Aga see, et see õhtu saab selliseks imeliseks hommikuks, ei osanud ma siis lootagi.

See, mida tehti minu jaoks ja mida öeldi, andis kindla tunde, et olen eriline, vähemalt nende inimeste jaoks, kellega koos olin. Nii palju häid sõnu kohe uue aasta esimestel tundidel on ikka hea algus uuele aastale. Nende läbi sain aru, kui tähtis on leida enda jaoks sobiv seltskond ja need inimesed, kes hoolivad ja on õnnelikud selle üle, kui mina nende seltskonda vähegi rikastan.

Eks selle kõige võrra on ka need inimesed siis erilisemad, minu jaoks. Aga eks nende erilisus sai neile selgeks juba siis, kui ma üle ukseläve astusin ja, nagu hiljem selgus, neid positiivselt üllatada suutsin. Võib-olla oli see ka märk nende erilisusest, kui ma kõigist võimalikest variantidest just nende kasuks otsustasin. Selline oli aga tunne minu sees ja ma tahtsin ju endale head aastavahetust ning nõnda ma ta saingi...

Tervitustega Audru Jõelaevanduse Pundile:

Kõik läbi mõelda...

Eks ikka on nii, et uue aasta esimene päev annab kogu aastale suuna kätte. Nii on see asi olnud ja eks eelmise aasta alguses toimunu järgi käis väga selgelt minu ka eelmine aasta.

Et just alanud aasta oleks veelgi erilisem ja et selleks kõigeks valmis olla, tegin mina juba vana aasta lõpus otsuse, milline saab olema minu uue aasta esimene päev. Sellise tagamõttega sai otsustatud, kuhu ja kellega koos ma aastat vahetama lähen, samuti ka see, kus ma 1. jaanuari hommikul ärkan.

Kõik see sai hoolikalt läbi kaalutud ja läbi mõeldud, et uus aasta saaks selline, nagu mina tahan. Otsused said tehtud ja nende järgi sai ka talitatud. Nüüd siis jääb üle vaid vaadata ja oodata, kas elu läheb seda rada pidi.

Aga olulised märgid uue aasta algusest on minu jaoks sellised:
1. vaatamata raskustele valitud tee jätkamine - kangekaelselt ennast läbi 1. jaanuari hommikuse tuisu murdes;
2. purjetamine - 1. jaanuari hommikul tuli mulle ukse peal vastu ja soovis head uut aastat seesama purjetamistreener, kellega me möödunud suvel põgusalt kokku puutusime;
3. minu soovid saavad täidetud ja inimesed teevad seda, mida ma soovin, et nad teeksid - leidsin ühe oma naabri tegutsemas sellel teemal, millega tegelemisest ma ise juba päris väsinud olin ja mille juures mõtlesin, et ka teised võiksid võtta selle asjaga tegelemise mõneks ajaks enda kätte.

Soovitud uut aastat teilegi ja et see tuleks täpselt selline, nagu te ta ise teete, sest ega keegi teine teie elu teie eest elama ei hakka, ikka ise tuleb oma asjad ära teha. Selline on elu väärtuslik õppetund, mille eelmisest aastast kaasa sain.

Nüüd saan aru!

Jah, eks ikka püüad aru saada sellest kõigest, mis elu sinuga teeb. Püüad aru saada ja mõista, miks lähevad asjad just nii, nagu nad lähevad. Nii saabus minulegi selguse hetk, kus sain väga selgelt teada, miks kõik asjad on läinud nii, nagu nad läinud on. Sain aru sellest, et ma olen olnud väga rumal, kui olen otsinud kes teab kust seda, mida mul vaja on olnud, kui on olemas ideaalne koht, kus see on iseenesest olemas olnud. Samuti asetus kenasti kohale ka kogu see keeruline tee, mille nüüdseks olen läbi käinud. Sain aru sellest, et see kõik oli vajalik selleks, et oleksin valmis - küps ning omaksin piisavalt kogemusi ja oskusi.

Minu enda rumalust ja seda sisemist tunnet, kui rumal ma ikka võisin olla, ei tühista see nüüdne arusaamine mitte üks raas. Samas aga ei halvenda ta ka minu enesetunnet, vaid annab rahu südamesse, sest nüüd on kõik õige.

Võlgadest nii- ja naapidi

Elu on kord juba selline, et tekib võlgu. Tekib võlgu ja kui juba võlad tekivad, siis tuleb ka nende tasandamisega tegeleda. Enamasti peetakse võlgade all silmas ikka mingeid rahalisi kohustusi. Minu jaoks on sama olulised või vaat et olulisemadki au- ja tänuvõlad. Nende likvideerimisega tegelen ikka aeg-ajalt ja püüan oma sotid nendel teemadel päris sirged hoida. See aasta on mulle pakkunud arvukalt võimalusi oma võlgadest lahti saada ja olen need võimalused ka kenasti ära kasutanud. Ja rõõmuga võin tõdeda, et sain lahti ka ühest võlast, mida ma kuhugi alla isegi ei oska liigitada, aga mis ikka hinge peal kripeldas. Tore, et võlausaldaja mulle ise appi tuli seda võlga kustutama, nõnda sai see asi kiiresti ja hästi korda aetud. Ja nüüd on hoopis teine tunne aastat kokku võtta ja uuele aastale vastu minna.

Soov täidetud

Oli siin üks mäng, mida oma peas mängisin. See oli kahepidine mäng. Mäng sellega, et kui algul oleks midagi ja kui mina midagi teen, siis pärast enam ei oleks seda, mis algul oli. Ja sama mängu teine pool oli see, et kui algul ei ole midagi ja kui mina midagi teen, siis pärast oleks midagi. Mängu esimest poolt ma eriti läbi teha ei soovinud, sest see on ju ometi midagi ebameeldivat, mida tahad olematuks teha. Mängu teine pool oli aga see, mida soovisin, kogu hingest, juba pikalt. Nüüd siis sai see soov imetlusväärselt täidetud. Hea!

Elusäde

Jõulud on teadagi selline aeg, kui tahad koos olla nende inimestega, kellest hoolid ja kes tähtsad on. Nii said minugi seekordsed jõulud sellised, et oli õnne näha mitmeid minu jaoks kallitest inimestest ja sai nendega jagatud kvaliteetaega. Eile, kui suurem jõuluralli minu jaoks ühele poole sai, leidsin enda peast ühe päris huvitava mõtte.

Mõtlesin selle peale, milline on see emotsioon, mille kallite inimestega koosolemine minu sisse tõi. Selle emotsiooni saan kokku võtta ühe sõnaga: elusäde. See on sõna, mis ühendab kõiki neid inimesi, keda oluliseks pean. Kuigi näen, et vahel on raske ja probleeme on, ühendab kõiki neid inimesi see, et neil on ikka sees see sisemine tuli ja soov elada, elada nii, et oled tundnud, et oled elanud, ei lasta elul lihtsalt endast mööda voolata, vaid tegutsetakse, toimetatakse, astutakse julgeid samme tuleviku suunas.

Mõnus oli selline tõdemus ja mõnus on olla selliste inimeste seltsis. Head sädelemist!

Matemaatikast

Leidsin enda peast matemaatiliste tehete jada. Tehted olid liitmistehted. Ja liidetavaks oli vaid "ei". Tegin kaks liitmistehet, sest "ei'sid" oli kolm.

Jada oli siis selline:
ei+ei=jah
jah+ei=0

Ehk siis sain tulemuseks, et need kolm "ei'd" neutraliseerivad üksteist ära. See muidugi on mitme erineva matemaatika meelevaldne väänamine, aga ehk antakse see mulle andeks, sest oma mõtetes sain ma täpselt sellise tulemuse, mis siin näha on.

Samas ei saa öelda, et selline tulemus mulle midagi juurde annaks või kuidagi edasi aitaks, kolm "ei'd" jäävad ju ikka üksiti alles. Ja selle kõige juurde veel teadmine, et niikuinii on kõik vaid väljamõeldis.

Paradoksaalne elu

Elu on täis paradokse. Sinna pole midagi parata. Nii see lihtsalt on. Paradoksid on tee peal igal hetkel, kuhu aga iganes vaatad. Kuidas küll selles rägastikus hakkama saada ja milliseid otsuseid vastu võtta? Paradoks eeldab kahe vastandliku valikuvariandi olemasolu. Aga võib-olla on olukorra lahendamiseks vaja mingit eriti tarka kolmandat valikut - see ehk aitaks edasi ja päästaks kõigest sellest, mis muidu tundub iga teo iseenda kaudu tühistavat?

Kuidas on see võimalik?

Kas on asi minu mõttemaailmas või on kusagil tõesti ette nähtud see, et ma pean saama kõik, mida ma saada tahan? Taaskord sain oma tahtmise välja öeldud ja kuigi esialgu tundus, et minu tahtmine seekord luhta minemas on, selgus üsna pea, et minu tahtmisel on seegi kord ette nähtud tõeks saada.

Tean-tean, et pidin sinna juurde vajaliku (mõtte)töö ära tegema, aga teha pole midagi, vahel seisavad asjad puhtalt defineerimise taga.

Kuid küsimusele - kuidas see võimalik on - ei anna see mingisugust seletust. Ehk on mul nii palju taipu, et tahta õigeid asju? Ja ma pole nii naiivne, et hakkaksin tahtma asju, mida ma ei saa? Lihtsalt olen osanud oma elu lihtsaks elada?

Praegu on muidugi hea targutada, aga on ju olnud ka teistsuguseid olukordi, kus ma pole saanud seda, mida ma tahtnud olen. Kuigi tegelikult on nende asjade juures ikka olnud kahtlused ja kõhklused, ka neil tahtmise-hetkedel. Ehk siis tarkus on siiski kogu aeg olemas?

Hirmuta

Leidsin ennast suurt riski võtmas, sest muudmoodi edasi minna polnud enam võimalik. Ma ei suutnud enam, sest muutust oli vaja. Võtsin riski, mitmekordselt ja kindlalt, midagi kartmata. Ilma mingi hirmuta, mis saab või mis juhtuda võib. Kartmata ka seda, mis juhtub siis, kui kogu see asi metsa läheb.

Ehk siis püüdsin õppida suurmehelt:

Põletada enda taga kõik sillad. Siis pole inimesel valikut. Jääb järele vaid edasi minna - kuni võiduni. /Fridtjof Nansen/

Ei tea, kas tulemust just võiduks nimetada saab, aga kord juba otsa lahti teinud, polnud mul enam mingit valikut, mulle püüti küll ehitada silda, et saaksin tagasi minna, aga ega ma sellest suurt hoolinud, sest hirm oli võidetud ja minu silmad suunatud vaid "võidule".

PS Kui oled ühest hirmust võitu saanud, siis ole mureta, küll kohe tekib järgmine asemele. Elu ilma hirmuta ei ole lihtsalt võimalik, tundub mulle, vähemalt praegu.

Rikkumata

Alles nüüd saan aru, kui rikkumata ma olen. Oli nii mõnigi olukord, mille oleks saanud edasi arendada millekski rikutuks, aga minul ei tulnud need mõtted isegi mitte pähe. Ja isegi siis, kui mulle anti nõu, kuidas ma käituma peaks, suutsin ma hakata vastu puiklema, et ei tea miks ma sedasi peaksin toimima.

Vaat selline ma siis olen - rikun teiste mängulusti sellega ära, et olen rikkumata ega oska riukalikke mõtteid endast välja valada. Mis ma nüüd siis peale peaks hakkama? Samas, eks oli hetki, mil mina olin mängulusti täis, ja siis pidurdati minu hoog maha - ikka tasakaalus peavad asjad olema.

Praegu märkasin sõnakasutust - rikkumata olemiseks oli vaja midagi ära rikkuda. Ehk siis ikka mitte täielikult rikkumata? Või rikkuda midagi selleks, et olla rikkumata?

Eks sinna rikkumatuse juurde käib see tunne ka - ma olen õnnelik, et ma ei teinud seda, mida minult paluti, sest praegu saan selle üle ainult rõõmu tunda, kuigi see, mida paluti, oli see, mida kõige enam teha oleksin tahtnud, on siiski hea, kui mõned asjad on tegemata ja mõned rajad on käimata. Eks elu näitab, kuidas ja kuhu edasi...

Ennast unustades

Küsisin ja sain küsimusele vastuse. Ja siis lihtsalt unustasin ennast. Unustasin ennast vaikusesse, lihtsalt otsa vaatama. Ja tundsin, et ma ei tahagi mitte midagi rohkemat öelda, mitte midagi rohkemat küsida, vaid ma tahan lihtsalt olla selles hetkes. Kaks inimest teineteisele avalalt silma vaatamas ja ei midagi enamat.

Selline hetk tabas mind kogu selle melu sees. Ja peas polnudki mitte ühtegi mõtet, sest polnud vaja. Kuigi oleksin pidanud edasi arutlema ja veel ehk mõne küsimuse küsima, olin ennast unustanud sellesse vaatamise ja vaikimise hetke...

Seosed ehk Eesti elu väiksus

"See ongi loopimiseks!"

Selge-selge, ega mina vastu vaidlema hakka. Võtsin siis SELLE maast üles. Ja vaatasin, mis SELLE peale kirjutatud oli. Lugesin ja tuli meelde. Nüüd siis vaatasin järele. Täpselt sedasi see asi oligi, mulle oli asi õigesti meelde jäänud. Et see, mis oli SELLE asja peale kirjutatud, on seotud hoopis ühe teise inimesega, kes on seotud kolmanda inimesega, kellega mina omakorda seotud olen. Vaat selline see elu meil siin väikesel kodumaal on - olgu nii- või naapidi, ikka jõuad mingite seoste kaudu inimesteni, keda tunned mingitel kolmandatel põhjustel.

/Oh, kui Sa vaid teaks... Kui Sa vaid teaks, mida see kõik endaga kaasa tuua võib - ehk reageeriksid siis samamoodi: "See on kättemaks!" (minu peas moodustus selle peale lause: "This will happen to you too if you mess with my friends!") Ma tean, et ma olen erapoolik, aga mulle meeldib./

Asjaajamine

Kui ikka ei puutu kokku sellega, et igapäevaselt asju ajaksid, siis tunduvad asjaajamised, kui neid ette juhtub, iseäranis kentsakad.

Tänahommikune kogemus oli siis selline:
1. helistasin üldtelefonile, kust pidi saama vastuseid kõigile küsimustele;
2. sealt öeldi telefoninumber, kuhu tuleks helistada, sest üldnumbril polevat vastuseid;
3. helistasin siis uuele numbrile;
4. sealt öeldi järgmine telefoninumber, sest neil vajalikku infot ei olevat;
5. helistasin siis sellele numbrile;
6. ja saingi viimaks küsimusele vastuse.

Päris kiire ja operatiivne? Ainult kolm erinevat numbrit tuligi valida ja vastus oligi käes. Ja suunamisest pole need tegelased vist mitte midagi kuulnud (pidin kõik numbrid meelde jätma või vähemalt viimased kolm numbrit igast numbrist, sest algused olid kõigil ühesugused) - elame justkui üle-eelmisel sajandil...

Ega ma ei oskaks seda suunamise asja oodatagi, kui ma ei teaks, et selline võimalus on olemas ja iseäranis igasugused info- ja keskpunktid peaksid sellise funktsiooni kasutamisega imelihtsalt hakkama saama. Võib-olla olen ma liiga naiivne, et pean seda normaalse asjaajamise juurde kuuluvaks?

Ja nagu tähele panete, andis selline toimetamine hommikule kohe uue värvingu. Nii vähe ongi vaja, et tekitada emotsiooni ja reaktsiooni.

Mineviku ja tuleviku vahel

Selline tunne on - mineviku ja tuleviku vahel olemise tunne, midagi unustada ja millegi saabumist oodata-loota. Siia sobiks palju laule, praegu sai valitud see. Võib-olla räägib see veidi sellest, mis hetkel toimub... minu hinges.

Vähemalt võimalus

Kuigi midagi kindlat ju ei olnud, oli vähemalt võimalus. Võimalus, küll õhkõrn, aga siiski reaalne. Tegelikult pole ju õnneks palju vajagi - vahel piisab sellest, et on olemas võimalus ja on olemas lootus, et võimalus realiseeruks. Sellest, et õnneks vaid sellistest väikestest asjadest piisab, saab aru sellel hetkel, kui võimalust ei ole ja seepärast on olukord lootusetu.

Ehk siis, mida ma tahan öelda: oska näha võimalusi ja oska loota ning oska hinnata seda, et Sul üldse on olemas võimalused...

Taaskord muster

Juba kaks nädalat tagasi lootsin, et see muster, mis eelmine kord toimis, toimiks ka nüüd. Ja nõnda see asi siis läks - lootsin ja ootasin ja vaatasin. Kuigi see, et asjad sedasi lähevad, selgus alles üsna viimasel hetkel... Olin juba arvamas, et asjad ei lähe nõnda, nagu ma oleksin tahtnud. Olin juba peaaegu meelt heitmas. Ja siis läks kõik paika. Üks telefonikõne näitas, et muster on olemas ja saab seegi kord tõeks. Seesama telefonikõne pani kõik ümberringi särama ja muutis elu vaid hetkega helgeks. Alles siis sain aru, kui väga olin oodanud mustri tõekssaamist.

Kogu selle asja juures sain teada veel ühe teisegi asja - mulle sai selgeks, mida ma vajan ja millest puudust tunnen. Mõnikord on vaja natuke kõrvale astuda, et saada aru, mida tahad, ja kinnitust sellele, et ikka tahad.

/Kuidas ma küll oskasin üldse kahelda selles, et kui juba minu pärast plaanid korra ringi tehti, siis nad kohanduksid täpselt selliseks, nagu minul vaja on. Tegelikult oli see kummaline olukord, kus minu silma all läksid plaanid selliseks, nagu mina soovisin - kõik algas kurva tõdemusega, et ma ei saa tehnilistel põhjustel olla seal, kus tahaksin kõige rohkem olla, ja siis arenes olukord paarikümne minutiga selliseks, et kogu asi lükati edasi, küll teistel põhjustel, aga nagu justkui võlu väel minu võimaluste kohaselt./

Nii saigi ühest suhteliselt toimetustevaesest päevast üks päris toimekas päev. Ja mitte ainult sellest päevast, ka üheks teiseks päevaks anti selge tegevuskava kätte - vaata nüüd, selline on elu plaan, Sinu asi on oma panus sellesse anda, Sa ju väga tahad, siis tee seda, see on Sinu võimalus.

Aega anda

Aega peab andma. Kui aega on vähe, siis tuleb aega võtta. Aga andma peab seda aega ikkagi. Aega tuleb anda neile, kellest hoolid ja kes su ümber on. Aega tahad ju neile anda, sest mida muud on inimesel ikka anda. Mida muud, kui ikka ennast ja oma aega.

Tasakaal

Tasakaal on märksõna suhete juures. Kui on olemas tasakaal, siis saab asi hästi toimida. Tasakaal eeldab tunnustamist ja väärtustamist, hindamist ja arvestamist. Tasakaal - mõlemad pooled võrdselt huvitatud, ei mingeid äärmustesse kaldumisi. Kõik lihtne ja selge, mõnusasti kohandatud ja kohanenud, sest inimesed tasakaalustavad suhte iseenda ja oma olemisega selles suhtes.

Pehmelt lausutud

Kas oli asi
minu kõrvades,
et kuulsin
kuivõrd pehmelt
kõlas minu nimi
Sinu suust lausutuna
ega suutnud meenutada,
et keegi kunagi
võtnud kutsuda
mind oleks sedasi?

Ma pigem tajusin,
kui kuulsin,
et Sa minuga
tahad kõneleda.
Kui iseenesest
leidsin ennast
Su juurde tulemas,
Su sõnatut soovi
tundusin täitma
pimesi asuvat.
/22.11.2010/

Lumest, millest muust?

Sõitsin üle kahe nädala taaskord ühel Tallinna tänaval ja tõdesin, et mitte midagi pole kahe nädalaga muutunud. Sedasi võivad asjad vahel minna.

Eilse jutu jätkuks: nägin kaitseväelasi lund koristamas ka kesklinnas - ehk sai neid rohkem või siis said nad Lasnamäel kiiresti hakkama ja seejärel suunati mujale ümber. Samas aga Kaitseväe Peastaabi ühes parklas toimetas ka oma paarkümmend vormis tegelast lumelabidate ja sahkadega.

Enne tuppatulekut võtsin hetke, et nautida seda tuulevaikust ja kergelt langevat lund - imeilus oli see vaikse kauniduse hetk! Täpselt sama ilus, kui paar päeva tagasi need hetked, kui võtsin kogu hingest nautida tuule ja lume tormilist üheskoos toimetamist. Loodus on suurepärane, kui aga oskad tähele panna!

Mõtlesin, et lähen...

...raamatupoodi aega parajaks tegema. Mõtlesin ja läksin ka. Aga raamatupoodi ma ei jõudnud, sest raamatupoodi selle koha peal (Viru väravate juures), kus mina arvasin teda olevat, enam ei olnud. Selliseid muutusi siis teeb elu, kui arvad, et asjad on sedasi, nagu nad viimati olid. Ahjaa, selle raamatukaupluse asemel, millesse püüdsin aega parajaks tegema minna, on nüüd "Eesti esindus Tallinnas". Sealt võib leida igasuguseid Eestis tehtud asju - nii igapäevaseks tarvitamiseks kui ka kinkimiseks.

Ikka kontserdile

Kui olete plaadipoest endale plaadi rõõmustanud ja sellega juba kuulamise kaudu tuttavaks saanud, siis, kui vähegi tekib võimalus, minge neid lugusid ka kontserdile kuulama.

Sellist asja leidsin ennast taaskord tõdemas, istudes Liisi Koikson'i "Ettepoole" plaadi esitluskontserdil. Iga minut, iga sekund oli ehe emotsioon, võimalus minna koos muusikaga rändama, hetkeks astuda reaalsusest välja ning saada helidest kantud.

Hea ja ilus õhtupoolik!