Kolmapäev, 13. detsember 2017

Kas see peab nii olema?

Olen kõrvalt nägemas ühe organisatsiooni kasvamist ja püüan aru saada, et kas see, mis toimub, on kasvamise paratamatu tagajärg või on asi milleski muus. Lugu on lihtsalt sedasi, et tore ja vahva ja tegus organisatsioon, kes oli alati valmis kõigile vastu tulema ja kompromissile minema, on nüüd korraga hakanud tegelema formaalsustega. Minu jaoks on see selge märk sellest, et sisuga ei jõua enam keegi tegeleda ja see pole sugugi hea.

Ma saan hästi aru, et see on ainult minu vaatenurk ja ju on asjadel teistsugused põhjused, aga minu tunne ja kogemus, kuna mul tuleb selle organisatsiooniga ikka kokku puutuda, on selline, et side hakib ega toimi enam korralikult. Ja selles seisus tunnen ennast praegu nii, et seljatagune, mis mul oli, on korraga ära kadunud.

Ma saan aru ka, millest kogu olukord tingitud on - asjad on üle pea kasvanud ja tegemist on nii palju, et süveneda ei jõua. Teiseks teemaks on kindlasti ka juhi teema - eks organisatsioon on ikka juhi nägu. Ja kui ma nüüd vaatan ühe teise hetke peale tagasi, siis minu sisetunne ütles sel hetkel, kui mulle pakuti selle juhi abi ühe olukorra lahendamisel, et tema kaasamine teeb asja sootuks hullemaks. Õnneks asjad sedasi ei läinud ja sain kuidagi ilma selle "abita".

Aga jah, kõrvaltvaatajana mõtlen ja püüan aru saada, mis on praeguste asjade taga ja kas see jätkub ka edaspidi ja kas asjad peavad tõesti nii olema või on mõned teised variandid võimalikud...

Teisipäev, 12. detsember 2017

Milleks teile kõik need lapsed?

Ma olen seda mitmel puhul kõrvalt näinud ja ikka mõelnud, et miks lapsevanemad ei oska oma lapsi hinnata ja hoida, millest tekib see, et ühel hetkel on need lapsed üleliigsed. Ja eilse päeva valguses tahaksin ma kõigilt neilt lapsevanematelt küsida: "Milleks teile kõik need lapsed?" Kui ilma nendeta on parem, kui on selge see, et lapsed pole suurt midagi väärt, ei tähelepanu, ei hoolivust, ei austust, ei lugupidamist, et lapsed on lihtsalt ees ja jalus. Kui on juba enda omad, siis võib nendega teha, mida iganes, väntsutada neid, nagu heaks arvatakse. Ja siis olen siin kõrval mina, kes ma näen, kui suurepärased needsamad lapsed on ja kuidas nad on targad ja arukad, hoolivad ja arusaajad.

Ja muidugi terendab mu silme ees see teadmine, kui suure hälbega ma ise olen - et mul ühtegi last pole ja ühtegi ka tulemas pole. Kuidas mina olen see, kelle poole ühiskonna pilgud on suunatud, et näed, vaata, tema ei saa ega oska, tema on vigane eksemplar, pole ühiskonnale ühtegi last juurde sünnitanud.

Ja veel üks samm sellest edasi on teadmine, et ma olen vigane eksemplar ka selles mõttes, et ma ikka üksi olen ja endale kaaslast leida ei oska. Lugedes kõike seda, mida saab lugeda inimene, kelle jaoks selliseid artikleid kirjutatakse - kuidas Eesti naised on vaid rahaahned ja ennast täis ja üleolevad, kuidas nad Eesti mehi halvustavad ja välismaamehi paremateks peavad - mõtlen ikka ja aina, et peab see palk mu silmas ikka suur olema, et ma seda kõike enda juures ei märka, ise oma asjadega olen alati hakkama saanud ja et mulle on Eesti mehed oma põhjamaises karguses alati meeldinud. Ja siis olen siin mina, ise ennast hea südame ja lahke loomuga kannatlikuks inimeseks pidades saan ikka ja aina teada, kuivõrd sobimatu ma olen ja ise kogu selle asja juures mõeldes, et mis minul siis viga on, mille pärast siis mina nii sobimatu olen.

Bring it on!

Eile oli täpselt selline hetk, et sain aru, et kui juba on võetud tee põhjamineku suunas, siis laske aga kõik käia, te kõik, kellel mingigi teema minuga on. Bring it on oli see väljend, mis mu meeles mõlkus - et kui juba, siis juba, kui on juba halvasti, siis võib veel halvemini olla. Ja eks elu õppetunnid võivadki koos tulla ja las nad siis tulevad. Kui oled juba sahmaka vastu vahtimist saanud, siis pole ju suurt lugu, kui samasugused hoobid järgnevad. Võtad neid kui paratamatust, sest eluhetk on täpselt selline...

Esmaspäev, 11. detsember 2017

Üle piiri mindud

Praegu on must masendus peal ja tunne on selline, et kõik see, mida ma teen, tuleb katki jätta. Sest ma ei oska ega suuda taluda seda, et lapsed, kes on minu kätte usaldatud, satuvad minu juuresolekul rünnaku alla. Ja samuti ei oska ma hakkama saada teadmisega, et mina ei suuda ega oska neid piisavalt hästi kaitsta.

Kuidas võib mõni üksik repliik sedasi lõigata läbi kogu selle usalduse, mis on olnud? Kuidas võib mõni olukord niimoodi endast välja viia, et ei suuda oma emotsioone talitseda ja tulebki kõrvale astuda ja võtta hetk iseendaga taaskord hakkama saamiseks? Lihtne on see üle piiri minemine, mis sellised asjad esile kutsub. Aga eks ma pidevalt kordan sedasama viga, mida ikka - eeldan, et täiskasvanud on targemad ja mõistlikumad, kuigi nad seda tegelikult pole...

Ja kõige rohkem teeb vast haiget see, kui näed inimest, kellest väga lugu pead ja keda hindad, samamoodi talitamas, kuigi ta pealtnäha suudab ennast talitseda, aga need "joonealused" tegevused kõnelevad selget keelt.

Kolmapäev, 6. detsember 2017

Sai siis nüüd parem või?

Ikka on nii, et elus tuleb ette erinevaid olukordi. Ja iseäranis huvitavad on need olukorrad, kus oled kõrvalseisja ja lihtsalt vaatad ja imestad.

Tänane stseen oli siis seotud sellega, kuidas ühele üleüldiselt tülikale noormehele, kes minugi trennis käib, koht kätte näidati. Minul pole selle noormehega suuremaid probleeme olnud, sest mina suhtlen temaga otse ja austan teda sellisena, nagu ta on - ja saame täiesti kenasti hakkama, sest noormees on tegelikult heasüdamlik ja abivalmis, mõnel hetkel unustab ennast, aga kellel selliseid asju siis ei juhtuks!

Aga, tänane stseen oli siis selline, kus õpetajad, kes meie trenni ajal ka kohal juhtusid olema, seda noormeest siis paika asusid panema - sellel teemal, et kuhu ja kuidas oli ta oma üleriided-jalanõud jätnud ja see toon, millega seda tehti, oli hukkamõistev ja kritiseeriv. Ja mina siis vaatasin kõrvalt ja mõtlesin: "Kas sai siis nüüd parem?" Sest tegelikult polnud need asjad nii laiali midagi, aga tundus, et kellelgi oli vaja oma pingeid maandada ja siis leiti, et noormees, kellega kogu aeg mingi teema on, on just see õige inimene - tundus olevat selline tema-on-alati-süüdi-teema olevat.

Ja iseäranis vaatasin kogu seda olukorda kõrvalt selles valguses, et mul tekkis tahtmine küsida nende õpetajate käest, et kas nende päev sai parem seeläbi, et nad niimoodi selle noormehe paika panid?  Seda, mida nad noormehel teha palusid, oleks saanud sootuks teistmoodi ka öelda, aga see õpetajalik-formaalne olemine oli see, mis mind pead vangutama pani.