Neljapäev, 27. september 2007

Jänes

Hommikul autoga sõitma hakates märkasin, et tagaklaasi märjale pinnale on miski oma jälje jätnud ja mingi tume kogu on akna peal. Mõtlesin, et ehk sõidu ajal kukub ära see asi, mis see siis ka ei oleks. Tahavaatepeeglisse vaadates avastasin, et sõidu ajal liikus see keegi akna peal hoopis ülespoole. Eks siis ei jäänudki muud üle, kui sõidu lõppedes üle vaadata, kellega tegemist on. Eks omad kahtlused olid juba ammu hinges - et eks ikka tegemist jänesega on! Kuidas muidu nimetada sõitjat, kes pole piletit ostnud (mitte et minu autoga sõitmiseks piletit oleks vaja soetada) või kes ennast salamisi sõidukaaslaseks on sättinud. Seekord oli jäneseks tigu, kes ka pärast auto kinnipidamist veel kenasti klaasi peal oma teed kulges.

Teisipäev, 25. september 2007

Täna võib sündida selle sügise soojarekord

Sellist pealkirja lugedes tekib küsimus, et kas siis tõesti millestki muust kirjutada pole? Sügis kestab vaid kolmandat päeva ja mu meelest oleks see pealkiri sobinud ka eilseks ja üleeilseks - sest ka neil päevadel sündisid selle sügise soojarekordid, sel lihtsal põhjusel, et enne seda oli meil veel suvi. Nüüd aga on sügis käes ja tundub iga päevaga aina soojemaks minevat ning ehk saab samasugusel teemal kirjutada loo ka homme!

Romantik, vist ikkagi

Kui jutt läheks meeste peale, siis ikka satub kuidagi niimoodi, et mulle meeldivad mehed, kelle hing kisub merele. Ei tea, kas siis tõesti on tegemist romantikaga? Või siis ihkab minu kui maaroti süda merele? Tegelikult on asi vist ikka sedasi, et esmalt hakkab mulle mõni mees meeldima ja see, et hiljem selgub, et ta ka merega seotud on, tuleb justkui lisaboonusena. Või kui teistpidi seda asja mõelda, siis ehk hakkavad mulle need mehed meeldima selle pärast, et neil on eriline pilk - kaugeleulatuv ja läbitungiv. Ehk see, mida ma püüan väga segaselt öelda, on - esimesest hetkest peale on tegelikult teada, et nad merega seotud on.

/Ühe järjekordse meremehe lummuses/

Esmaspäev, 24. september 2007

Teise Eesti maantee

Kogu aeg räägitakse Teisest Eestist. Laupäeval Palamusel käies tekkis mul Teise Eesti maantee assotsiatsioon. Põhjuseks see, et Tallinna ja Tartu maanteed peetakse Eestis üheks tähtsamaks. Mina olen seda teed (ka näiteks sellel suvel) vältinud.

Nüüd siis laupäeva varahommikul mõtlesin, et kell on alles nii vähe, et võiks ju vahelduseks ka mööda seda teed sõita. Mõeldud, tehtud. Laupäevane hommikutund ning suhteliselt hõre liiklus tagas selle, et "teravaid elamusi" sai tunda vaid paaril-kolmel korral, ülejäänud osa läbitavast vahemaast kulges suhteliselt pingevabalt.

Palamuselt tagasitulekuks valisin aga Piibe maantee, mis on justkui rohkem minu jaoks. Maantee valik õnnestus täielikult - polnud erilisi kihutajaid, keegi ei tulnud kurvis vastu ega teinud mingeid nappe möödasõitu. See viiski mu mõttele, et see oleks justkui Teise Eesti maantee - elu sellel kulgeb vaikselt ja turvaliselt, keegi ei pea kellelegi midagi tõestama.

Meremuuseumi Lennusadam

Me kõik oleme mingil hetkel uudistest kas näinud või kuulnud Lennusadamast. Pühapäevaseks päevaks endale meelelahutust otsides leidsin kuulutuse, milles Kodulinnamaja kutsus sarja "Väärtused" raames tutvuma Lennusadama ja seal kai ääres asuvate laevadega.

Lennusadama vesilennuki angaaride ehitamist alustati juba enne 1910ndatel aastatel. Nad on omalaadsed seetõttu, et nad on ühed esimesed betoonist valmistatud lennukiangaarid. Valmis said ja kasutusel olid nad Eesti Vabariigi ajal, mil seal hoiti vesilennukeid. Angaare oli plaanis kokku ehitada viis, kuid kahest jõuti valmis ehitada vaid vundamendid, mis nüüd juba väidetavalt ajalooks on saanud.

Angaarid ise on suured ja kõhedust tekitavad - vähemalt praegu, kui nad enam-vähem tühjana seisavad. Samas aga jääb üle vaid imestada nende mastaapsuse üle. Laest ja seinast paistavad metallisõrestikud, mis betooni kinni peaks pidama. Edasise lagunemise peatamiseks plaanitakse pritsemeetodiga vajalikud kohad uuesti betooniga katta. Angaarid on aga väga huvitava akustikaga - igale sõnale järgneb mitmekordne kaja ja selleks, et teised Sind kuuleksid, pole vaja eriliselt häält pingutada.

Pärast kordategemist on plaanis angaaridesse teha Eesti Meremuuseumi näitusesaal - tuua veest välja allveelaev "Lembit" ning täiendada kollektsiooni ka teiste mereteemaliste eksponaatidega. Tulevikuvisiooni võib leida angaaride juurest betoonaialt.

Kui angaarid vaadatud ja neis ka sees käidud sai, viis tee edasi Lennusadamas olevate laevade peale. Nii õnnestus giidi juhatusel sees käia nii jäämurdjal "Suur Tõll", allveelaeval "Lembit" kui ka kaasaegsemal miinitraaleril "Kalev". See oleks olnud justkui retk läbi erinevate ajastute - "Suur Tõll" ajast enne I Maailmasõda, "Lembit" kahe ilmasõjavahelisest ajast ning "Kalev" juba ajast pärast II Maailmasõda. "Suur Tõll" oma suurte katelde ja võimsate mootoritega tekitas pisikese mutuka tunde, samas allveelaeva kohta suhteliselt ruumikas "Lembitus" aga tundusid seinad peale tulevat. "Kalev" aga ei jätnud mingit erilist muljet, kui vast välja arvata see, et oli võimalik omandada täiendavaid teadmisi miinide ja nende traalimise kohta. Lisaks kolmele eelpoolnimetatud laevale seisab Lennusadamas Meremuuseumi eksponaadina piirivalvekaater "Grif" ning terve hulk teiste omanduses olevaid merealuseid, mida kaugelt vaadata saab.

Ekskursioon kujunes osalejate arvukate küsimuste peale kavandatud tunni asemel kahe ja poole tunni pikkuseks ning oli sadamakülastust igati väärt - sai rohkem teada nii laevadest kui ka Eesti mere- ja sõjaajaloost. Meenutuseks ka mõned pildid.

Suur Paunvere Väljanäitus

Paunvere 10. juubelit tähistanud väljanäitus leidis aset oma tavalises asupaigas - loomulikult Palamusel. Rahvast oli kokku tulnud maalt ja linnast, kes kaupa pakkuma, kes teiste poolt pakutavat kaupa endale soetama. Rahvast oli kokku kogunenud sedavõrd palju, et suure näituseplatsi asustasid nad tihedasti ära - vaevu mahtus kauplemistelkide vahel uudistavatest inimestest mööda.

Selline võiks siis olla kirjeldus Paunvere väljanäitusest, mis oli minu jaoks esmakordne. Erinevad valdkonnad oli Palamuse peale laiali jagatud - nii olid eraldi platsid nunnunäituse, istikute, loomade-lindude jaoks. Tänavate ääres leidis üksteise kõrvalt pikast reast käsitöö ja muu pudukauba pakkujaid. Rahvast oli tõeliselt palju kokku kogunenud ja massid voorisid edasi-tagasi ning enamusel olid ka suured ostud näpu otsas.

Minu panus ostmise osas jäi peaaegu olematuks - kui pika päeva peale ikka tekib vajadus ka söögi järele, siis supivõistlusel pakutud viie erineva supi maitsmisega sai kõhu juba päris täis. Tegelikult osales võistlusel küll kuus erinevat supikeetjat, kuid hapukapsapüreesupp, kuna ma suurem asi hapukapsa sõber pole, sai järgi proovitud vaid lusikatäie põhjal. Kesk-Eesti parimaks supiks valiti Imavere Trahtri "Jaanalinnusupp", mis meenutas veidi seljankat. Mulle meeldis enim Olustvere Teenindus- ja Majanduskooli "Maamehe kõhutäis", mis oli mõnusalt rammus ja samas ka vürtsikas (tundub, et siin läksid nüüd küll kõik faktid segamini - uudistest loen, et parimaks tunnistati hoopis hapukapsapüreesupp ja et minu lemmikut pakkus hoopis Kehtna Majandus- ja Tehnoloogiakool). Üldiselt oli supivalmistajad asja tõsiselt võtnud ja supid olid tõeliselt maitsvad. Analoogse ürituse käigus on nt Lõuna-Eesti parimaks supiks valitud Nõiariigi "Nõgesesupp" ja Põhja-Eestis Õnnela Külalistemaja "Seenelise unistus".

Nunnu konkursile kahjuks ei jõudnud, sest kuidagi juhtus sedasi, et näitusväljaku pool samme seada ei õnnestunud, küll aga andis nunnudest aimu autasustamine, kus nt kartulikategoorias oli võtja kaaluks 1,1 kilo - kujutage nüüd ette olukorda, kus te lähete poodi ja ütlete, et palun mulle üks kilo kartulit ja selle peale ulatatakse teile täpselt üks kartul!

Kuna ükski väljanäitus ilma korraliku tantsu ja trallita käi, siis võis Palamuse vahel erinevates esinemiskohtades näha nii kohalikke rahva-, line- ja muude tantsustiilide tantsijaid kui ka nt TÜ puhkpilliorkestrit "Popsid", kellega mul õnnestus esimest korda kokku puutuda eelmisel aastal Eesti Kooriühingu aastakontserdil. "Popsid" jätsid siis ja jätsid ka nüüd väga vahva mulje oma rohelistel tunkedes ja väga toreda repertuaariga.

Kui sai tantsitud ja lauldud, natuke ringi vaadatud, oligi pidu läbi ja mis kõige hullem - vahepealse vihmasaju peale olid jalanõud täiesti mudastunud, kuid ka selle peale oli mõeldud - üks saunatarvete müügiga tegelev firma sattus just oma tünnist sooja vett välja laskma, kui neist mööda astusime, ja nii said ka jalanõud kohe sooja veega üle pestud ja suuremast sodist puhtaks kasitud.

Kokkuvõtvalt oli Suur Paunvere Väljanäitus igati vahva üritus, mille külastamiseks tuleb aga varuda kannatlikkust ja rahulikku meelt, et suures rahvasummas mitte närvi kaotada!

Valguskujud Kadriorus

Et pühapäevaõhtule kena punkt panna, läksin uudistama valguskujusid Kadriorus. Sõna "valguskujud" peale arvasin, et ehk on tegemist laseri või prožektoritega tekitatavate kujudega, kuid kohale jõudes selgus, et asi on palju lihtsam - värviliste valgustorudega olid loodud kujundid. Osad värvid küll kadusid lehtede rohelusse ja taustavalgusesse ära, kuid üldkontuurid hakkasid päris hästi silma.

Neljapäev, 20. september 2007

Ilm

Sügis on ikka väga vahva aeg - ilm võib niimoodi pea peale pöörata, et ei saa mitte kui midagi aru. Võtame või näiteks päeva, mille hommik on külm, tuuline ja vihmane ning ainus sobiv kirjeldus selle kohta tundub olevat "koerailm", mis aga pärastlõunaks rõõmustab sooja päikesepaiste ja selge taevaga ning mõnusalt maheda tuulega.

Kuigi sügise juurde kuuluvad vaieldamatult vihm ja tuul, on need kaks komponenti samuti mõnusaks vahelduseks - nautimaks pilvede kihutamist taevalael või vihmasabinat aknaplekil, selleks, et tõmmata kopsudesse jahedate sügishommikute värsket lõhna või kuulata tuulte müramist puudeladvus. Kõiki neid naudinguid pakub sügisene ilm.

Kolmapäev, 19. september 2007

Elu iroonia

Eile sain jälle omal nahal tunda seda, et elu ikka leiab oma tee, kuidas asju korraldada. Kui ta sunnib Sind tegema asju, mida Sa ise teha ei soovi, siis ta annab Sulle tasuks vaeva eest midagi, millest Sa unistanud oled ja mille vaid enda teadvusesse oled soovina jätnud.

Samuti tundub lugu olevat juhul, kui midagi väga ihkad - ihaldad küll, aga seda Sul saavutada ei õnnestu. Kui aga oled otsustanud, et olgu, ma siis loobun sellest unistusest, siis lükatakse Sulle seesama ihaldusobjekt justkui õrrituseks taaskord teele ette. Ja nii tulevad inimeste juurde, kes eriti ei mõtle ühe või teise asja peale, just need asjad, mida keegi kõrvalt kadestab. Samas aga inimene, kes neid ihkab, jäetakse lihtsalt ilma ja pika ninaga vahtima.

Niimoodi olen mina aru saanud elu irooniast. Kuid eilne soovi täitumine näitas, et vahel on elu iroonia väga nauditav!

Esmaspäev, 17. september 2007

Kultuurikontekst

Vahel olen ennast tabanud mõttelt, et kui palju meie igapäevasest teineteisemõistmisest sõltub sellest, kust oleme me tulnud, milline on olnud meie taust. Nii määrab väga palju ära see, kas kogetud elamused on sarnased või täielikult erinevad.

Sellised sama kultuurikonteksti mõtted selgitavad sageli selle, et Sa saad vaid alustada lauset, kui keegi Sinu ümberkaudsetest selle kohe lõpetab ning teab täpselt, mida ja kuidas Sa mõtlesid. Võtame või näiteks filmi "Sügisball", kus üks peategelastest hoidis käes raamatut "Avameelselt abielust" - see kirjutis on üheks legendaarsemaks raamatuks meie minevikust, samas kui võõramaalasele ja ka nooremale põlvkonnale tähendab see vaid ühte raamatut. Inimese jaoks, kes sama tausta ei oma, jääb olukord aga arusaamatuks ning ta tunneb ennast väljajäetuna.

Umbes samalaadsed mõtted leiavad tee mu pähe ka siis, kui saan tuttavaks mõne uue inimesega. Kui nendega, kellega juba ammu tunned, võid ka ilma sõnadeta vahel tundeid ja emotsioone edasi anda, siis tekib väike hirm, kuidas uue inimesega hakkama saada või kuidas tema saab aru Sinu poolt väljendatud mõtetest. Kuigi tutvuse edenedes selgub enamasti, et olulised on ühesugused väärtushinnangud ning vahel leiad vajaliku "kiiksu" ka pikema seletamiseta uue inimesega, samas kui vana tuttavaga siiski aeg-ajalt tunned ennast vastu seina jooksmas.

Reede, 14. september 2007

Klassikasse sisse minnes

Minu kokkupuude klassikalise muusikaga on seotud "Estonia" teatriga. Seal olen näinud-kuulanud etendusi, mille muusika mind lummanud on ja millest osakest endagi plaadiriiulile olen soovinud saada. Õnneks on see ka suhteliselt suurepäraselt õnnestunud ja nii saangi aeg-ajalt, kui tuju tuleb, nautida suurepäraseid meistriteoseid.

Klassikaline muusika nõuab, vähemalt minu arvates, süvenemist ja kuulamist. Niisama seda kõrvust mööda lastes ei suuda tabada muusika kogu suurepärasust. Nii tulebki võtta aega ja võimalust, et klassikasse sisse minna. Ja sellised avastusretked on rikastavad - leiad suurepäraseid ja värvikaid teoseid, mis võimaldavad kujutlusvõimel mängima hakata ning luua pilte, mida vaid oskad ihata.

Öised söömaajad

Kui päevakava paigast ära nihkub ja tavapärased söögiajad mööda saavad ilma söömata ning füüsilist koormust ka veel taluda tuleb, siis annab kõht tingimata märku sellest, et süüa oleks vaja.

Kuna mul on suhteliselt kaootiline päevakava ja aktiivne ööelu, siis lõpeb asi tavaliselt sellega, et öötundidel tuleb endale midagi hamba alla rõõmustada. Selle tulemusena leian ennast uneaega edasi lükkamas, et vastsöödud toit vähegi seedida jõuaks. Aga pääsu nendest öistest söögirännakutest ilmselt pole - vaid ehk siis, kui oma jalga enam peale kella 7-8 õhtul kodust välja ei tõstaks.

Aga samas pole mul midagi selle vastu, et anda järele oma keha vajadustele ja rahuldada pealetikkuvat näljatunnet.

Kolmapäev, 12. september 2007

Sotsiaalne surve

Teema, kui selline, on päevakorral olnud juba mitmeid aegu. Ja ikka leidub mu elus sotsiaalne surve mingil teemal kellegi poolt. Mingi aeg tagasi oli minulegi surve avaldajaid ühel teemal. Siis läks veidi aega mööda ja surve kadus. Nüüd aga tuleb välja, et kui keegi surveavaldajatest ära kaob, tuleb mõni teine asemele. Kõige kummalisem on, kui Sind hakatakse "pöörama usku", millele vastupidiselt oled usukuulutajat terve elu toimimas näinud. Sellisel juhul pole survel mingit mõju - vaatad vaid irooniliselt ning muigad omaette.

Teisalt olen ma aga suures plaanis ikka selline inimene, kes peab leidma oma tee mingi tõe või asjani ja surveavaldamine mõjub hoopis pärssivalt - see tekitab trotsi ja vastumeelsust antud teema vastu. Seega - kui tahate, et ma midagi teeks või kuhugi oma tee leiaks, siis laske mul seda ise otsida ning leida, mõjutades ja veendes on edu saavutamise tõenäosus nullilähedane.

Sügise hõngu on õhus

Kuigi juba pikemat aega pole temperatuurinäit õues väga kõrgele küündinud, on hinges ikkagi suvi. Samas on aga ümberringi märgata sügise märke - juba on esimesed kollased triibud rohelistesse lehevõradesse sisse lõikamas. Linde on parvedesse kogunemas näha olnud ka vast paari nädala jagu.

Kuhu aga kadus suvi? Mis on saanud sellest pikkade päevade ja õues ringiliikuma kutsuva ajaga? Loomulikult kadus ta minevikku kui ainus viiv. Nüüd jäävad vaid mälestused, mida hingepõhjas kanda.

Õied ja viljad
kibuvitsapõõsas,
suvemeenutusi
endas kandmas,
sügissõnumeid
kaasa toomas.

Esmaspäev, 10. september 2007

Elu tahavaatepeeglis

Autoga sõites heidan pidevalt pilgu tahavaatepeeglisse - see harjumus on mul välja kujunenud peale seda, kui mu autole ühe jalakäiguraja ees seistes tagant sisse sõideti. Enamasti on peeglist näha seda, kuidas närveldajad kiirustavad ja ridu vahetavad. Kuid vahel saab näha ka üsna naljakaid asju - nt jätsin auto vilkuva rohelise tule peale valgusfoori taha seisma ning veendudes, et tagant tulev auto ka ikka pidama jääb, võisin "kuulda" sõimu selle auto roolis oleva naisterahva suust - ilmselgelt oli ta häiritud sellest, et ma autoga edasi ei kihutanud. Aga situatsioon iseenesest oli väga humoorikas - inimene arvas, et keegi ei näe ega kuule, mida ta endamisi pobiseb, kuid ta ei osanud aimatagi, et tema näoilme ja sajatused eesolevasse autosse kätte paistavad.

Reede, 7. september 2007

Ei tea, kas...

... hakkab suur veeuputus tulema? Sellise mõtte tõi mulle pähe eile Tammsaare pargis läbi elatud kogemus. Kui asusin pargipingile oma lõunaeinet sööma, siis lendasid igast suunast kokku varblased, tuvid ja kaks kajakat. Nad ei tahtnud minu juurest lahkuda isegi siis, kui ma neid eemale hirmutada püüdsid ja palju ei puudunud, et nad oleks mu söögipala käest ära võtnud.

Kogu see situatsioon tõi mulle silme ette filmi "Evan Almighty" treileri, kus loomad hakkavad paari kaupa peategelase juurde kogunema, et ta nad siis oma ehitatavale laevale kaasa saaks võtta. Loomulikult mõistsin, et olukord ikka päris selline ei ole - et linnud lihtsalt on harjunud, et pargis istuvad inimesed neilegi palakesi poetavad.

Linnuparvest ümbritsetuna kugistasin oma lõuna suhteliselt kiiresti alla, sest varblased lähenesid pingi seljatuge mööda, tuvid karglesid jalgade juures ning viimaks hakkas üks kahest kajakast mulle väga kindlameelselt lähenema. Igal juhul langes kivi südamelt, kui toit söödud oli ja linnud parki jätta sain.

Võluvad hetked ostukeskuses

Mis seal ostukeskuses siis nii väga võluvat ikka olla saab - mõtlete nüüd kindlasti. Kuid saab, kui hoone täidab veidi teistsugust ülesannet. Jutt käib siis Viru Keskusest ja seal toimunud öömuusika galast.

Tunded lainetasid sõna otseses mõttes minust üle - alguses Ivo Linna ja Kaire Vilgatsi dueti peale, millega kohe tempo lakke löödi, et siis vahepeal veidi maha rahuneda ning Luciano Pavarotti mälestusele pühendatud "O Sole Mio" Jassi Zahharovi ja Jakko Maltise duetina kontserdi keskpaigas tunded täielikku tippu viia, taaskord veidi tempot maha võtta ning lõpetuseks täie pauguga kontsert lõpetada.

Kontsert oli suurepärane! Suurepärase töö tegid ära bändiliikmed (kelle hulgast hakkasid silma Siim Aimla ja Jorma Puusaag), kes suutsid muusikat edasi anda suurepäraselt - ühteviisi hästi saadi hakkama nii roki kui klassikaga.

Parima efekti andis see Jassi Zahharovi esinemisele, kelle (estraadikontsertide) taustaks olen seni vaid makimuusikat kuulnud - korraliku ansambli saade andis tema esitusele ikka väga palju juurde. Kõige võimsam ja hingepõhjani liigutav oli aga "O Sole Mio", mille esitamisel läks Jassi Zahharov täiesti muusika sisse ja pani kõik oma võimed mängu - tulemus oli suurepärane, põlvist nõrgestav ja pisaraid silmist kiskuv.

Vahvalt, kuigi teistmoodi, kui mina harjunud olen, tuli välja ka Jassi Zahharovi ja Kaire Vilgatsi "Öölaps". Kaire Vilgatsi kanda oli üldse suur osa kontserdikavast, millega ta loomulikult lustakalt ja hästi hakkama sai.

Ivo Linna ja Maarja-Liis Ilus esitasid üheskoos "Kaelakee häält", milles on näha hästi palju soojust ja vastastikkust lugupidamist. Maarja-Liis tegi väga hea esituse ka soolopaladega - andes sügavust ja võimsust kõigile enda poolt esitatud paladele. Samuti sai ta kenasti rahva kaasa elama loo "Tants kestab veel" ajal.

Liisi Koikson sobis suurepäraselt oma rolli - esitades peamiselt lüürilisi lugusid, eesotsas "Sinu häälega", täiendades südamlikku esitust kahasse Jakko Maltisega lauldud duetiga "Siis kui maailm magab veel" . Võimsaim tema esituses oli aga Singer-Vingeri "Kodusõjas surma ei saa".

Positiivseks üllatuseks oli Luisa Värk - oma julge ülesastumise ning hea häälega. Häälele värvi lisamiseks on tal veel vaja tööd teha, kuid arvestades kogenud esinejate seltskonda, sai ta enda esinemisega väga hästi hakkama.

Ainsaks tõrvatilgaks meepotis oli vaid (taaskord) Jakko Maltis, aga sellel teemal pole mõtet pikemalt peatuda, sest ilmselt on tegemist mingi minu isikliku probleemiga, et tema poolt esitatud laulud mulle ei meeldi.

Kui nüüd aga kontsert kokku võtta, siis olen väga rahul, et otsustasin neljapäevaõhtu ostukeskuses mööda saata - sai küllaldaselt kaasa laulda ja jala võttis ikka tatsuma ka. Muusika sellist südamesse minekut, nagu "O Sole Mio" ajal, pole ma aga ammu kogenud ja ainuüksi sellise elamuse pärast tasus juba kontserdile minna.

Neljapäev, 6. september 2007

Tee tööd, siis tuleb ka armastus

Jah, selle lausega tsiteerin ma Tammsaare "Tõde ja õigust". Tegusa suve lõpetuseks olen siis kogu selle mahuka teose läbi lugenud. Kui peale "Vargamäe kuningriigi" vaatamist õhinaga seda pentaloogiat lugema asusin, edenes lugemine päris hästi. Mida osa edasi, seda raskemaks lugemine läks. Ei tea, kas väsisin ära või väsis kirjutamisest ära kirjanik, igal juhul närisin ennast viimasest kahest osast suure pingutusega läbi.

Peamine tõdemus, milleni lugedes jõudsin, oli see, et aeg on läinud, aga sisuliselt on asjad ikka samamoodi. Teemad, mis meid ka tänapäeval puudutavad, on needsamad, mis olid inimeste meeltel ka sada aastat tagasi. Nii näiteks tulid kolmandat köidet lugedes silme ette aprilli lõpu sündmused, neljanda osa lugemisel aga tänapäevane Eesti elu üldse oma prassimise ja teistele mulje jätmisega. Samuti arusaam peresuhetest - oleks arvanud, et konservatiivsed eestlased sajand tagasi vaid abieluõnne(tuse)ga lepivad, kuid "Tõde ja õigus" sisaldab nii teiselt mehelt sõna otseses mõttes naise ära võtmist kui ka vallasemasid ja vabaabielusid, mille kõrvale mahuvad ära arvukad üleaisalöömised.

Pealkirjaga läheb kokku vaid esimese osa, kus Mäe Andres ja Oru Pearu vägikaigast vaevad ning oma tõe ja õiguse piirid läbi katsuvad. Edaspidi on tegemist aga lihtsalt Indreku kui linna parema elu peale saanu elukirjeldusega.

Läbivaks teemaks jääb alati Vargamäe kandi peamine probleem - kraavi kaevamine ning seeläbi soode kuivatamine. Nii jõuab Andres veel enne surma ära näha, kuidas tulevad töömehed Vargamäe jõge laiendama ning lõpuks on täitumas tema soov, mida ta kogu elu hinges on kandnud ja mille nimel lõputult rassinud - heinamaadele maa juurdevõitmisest.

Nüüd "Tõe ja õiguse" läbi lugenuna ei julgeks seda küll kellelegi teisele soovitada - minu jaoks on tegemist igava raamatuga, mille oleks saanud ka väiksema mahuga kirja panna.

Kolmapäev, 5. september 2007

Silmad märja koha peal

Ilusaid momente elus on nii palju, et üsna tihti avastan, et silmad on mul märja koha peal, sest vähimagi üleva hetke puhul leian pisaraid mööda põski alla voolamas. Sellisel puhul on kohe hea nutta - lasta head emotsioonid endast läbi ja veenired mööda nahka alla veereda.

Õnneks on need vaid õnnepisarad. Samas ei suuda ma meenutada, millal viimati oleksid pisarad kurbust väljendanud. Ilmselt on siis kõik väga hästi, et nutujoru ajamiseks pole vajadust tekkinud. Loodan, et see läheb sedasi ka edasi.

Teisipäev, 4. september 2007

Kontsertkava

Kevadel oli mul mingil hetkel riiulis terve hunnik kontserdipileteid. Nii, nagu aeg edenes, vähenes ka piletite arv, kuni nad lõpuks täiesti otsa said. Nüüd on aga sügishooaeg käes ja vaatasin, et peaksin jälle uue kava kokku panema, hakkama toimuvaid kontserteid graafikusse seadma. Üldiselt tundub, et esialgu hakkavad muusikasündmused kenasti kalendrisse ära mahtuma. Aga eks paistab, kas see asi ka sedasi jätkub.

Valesti lugemisest

Kas Sinul juhtub vahel, et loed mõnda asja valesti? Minul tekib selliseid olukordi päris tihti - lastes silmadega üle pealkirjade, pole harvad juhud, kus kahe pealkirja peale saan kokku hoopis uue pealkirja.

Seda kirjatükki ajendas mind aga kirjutama eilne valesti-lugemine. Lugesin - Tallinna lennujaama kadunud reisijate arv kasvas - ja siis hakkasin mõtlema, et kuidas saavad lennujaamas inimesed kadunuks jääda. Loomulikult oli pealkirjaks hoopis - Tallinna lennujaama kaudu reisinute arv kasvas. Kui siis sain õige pealkirja kokku loetud, sain enda üle ikka tükk aega naerda, et kuidas ma üldse sellise vildaka lause kokku sain loetud.

Samamoodi on aga liitsõnadega, mille puhul vahest ei tea, kus on sõnadevaheline üleminek. Minu vanimaid mälestusi sellel teemal on "puu-tee-kraan", mis pidi olema infotehnoloogia valdkonna termin. Kuidagi ei saanud ma aru, mis asi on puu-tee-kraan ja kuidas ta puutub sellisesse kaasaegsesse valdkonda. Kui aga natuke sõnarõhke ümber jagasin, oli tulemuseks puute-ekraan - see juba on asjakohane sõnaühend või kuidas?

Esmaspäev, 3. september 2007

Eestlaste visadus

Ei tea, mis küll juhtunud on, kuid viimase nädala jooksul olen juba paar korda sattunud jututeemale, mis puudutab eestlast, kui tööinimest, kui elus hakkama saajat, kui tublit ja tulemusele orienteeritud töörabajat, kes oma talupojamõistusega suudab elus palju saavutada.

Kuigi ajakirjandus toob esile peamiselt meie elu pahupoole, teatakse eestlast ikka selle järgi, et ta on edaspüüdlik ja tagasihoidlik. Loomulikult satub aeg-ajalt sekka ka teistsuguseid isendeid, aga millise rahvus hulgas neid poleks.

Selle visaduse ja tubli töötegemisega oleme jõudnud väga kiiresti väga kaugele. Nüüd oleks aeg natuke tempot maha võtta, sest muidu on hing väljas. Praegu oleme sprinditempos maratoni jooksmas, aga kaua see kesta ei saa ning tuleb ikka aeglase tempo peale ennast üle viia, sest võidujooksus edu nimel tervise või elu jätnuid me endale lubada ei saa.

Meelelahutus, sõna tõsises mõttes

Sattudes kinno vaatama filmi, mida Sa ise poleks välja valinud ja mille suhtes pole Sul mingit arvamust, võid ometi avastada ennast meelelahutust nautimas.

Mäletate, just mõned päevad tagasi kirjutasin, et pole leidnud filmi, millest kirjutada. Nüüd ma siis sellise juhukülastuse peale ühe leidsin.

Hea, et "Die Hard 4.0" vaatamise juurde juhuslikult sattusin - muidu oleksin ehk jõudnud ennast negatiivseks elamuseks häälestada. Teada on, et selle "seeria" filmidest sügavad sisu otsida pole mõtet. Õnneks on aga leida meelelahutust - aeg kinos möödub märkamatult. Kuigi linateos sisaldab palju ebausutavat, ei sega sellised reaalsusest kõrvalekaldumised ning efektselt peab film lõpuni vastu. Tekib vaid küsimus, kuidas Bruce Willis (või siis tema tegelaskuju) selle neljakordse läbiraputamise (mida "Die Hard" filmid kahtlemata olnud on) vastu on pidanud.

Filmi enda saab aga meelelahutuse alla lahterdada - žanr, kuhu selline film kuuluma peabki.

Lokilammas

Kui Sa veel ei teadnud, siis Tallinnas sajab täna vihma. Muidugi on see iseenesest ebameeldiv, kui märjaks saad, aga vahel on vihmal ka positiivseid külgi. Peamine on muidugi see, et taimed-loomad-inimesed saavad eluks vajalikku vett. Isiklikust aspektist on aga vihmal omamoodi mõju - jalutades kallava saju all on minu puhul tulemuseks kergelt lokki tõmbuvad juuksed. Seega - tervitused loodusliku lokilamba poolt!

Liikluskorraldus

Liikluskultuuritusest pole enam vast mõtet kirjutada - seda teavad, näevad ja tunnevad omal nahal kõik, sest ilma liiklemata ei pääse meist keegi. Kuidas on aga lood liikluskorraldusega? Ega needki lood paremad pole.

Täiesti hämmastav on minu jaoks praegu Sõpruse puiesteel toimuv. Terve suve oli kinni Sõpruse puiestee, Vilde tee ja Sütiste tee ristmik. Väga tore, et see nüüd kenasti ja veel enne tähtaeg valmis tehti.

Kuid miks hakati selle ristmiku ümbruses Sõpruse puiesteed remontima alles pärast eelnimetatud ristmiku avamist? Mis kasu on nüüd sellest, et suur ja lai ristmik lahti on, kui sinna jõudmiseks on tänavad umbes? Tuleb meelde Tartu maantee saaga, kus kolm aastat järjest ühte ja sama teelõiku remonditi ja ümber ehitati.

Ühest küljest saan aru, et asja taga peab olema mingi loogika, kuid teisalt ei mõista, miks ei oleks võinud seda remonti teha siis, kui liiklus kinni oleva ristmiku ümber oli hõre ja remondi tegemine poleks olnud nii takistav. Nüüd siis olen teist nädalat peamiselt bussiga sõitja, kuid siiski leian hommikul autoga tööle asudes taaskord ummiku kohast, kust see kevadel pärast ristmiku sulgemise esimest nädalat kadunud oli.

Kõige vahvam on see, et Sõpruse puiesteega paralleelne Mustamäe tee on samuti remondis - kuigi sellest remondist saan ma veel aru, sest seal oli suur koormus peal, kui Sõpruse-Vilde-Sütiste ristmik kinni oli. Samas on minu teada jätkuvalt remondis ka Nõmme tee algus - teine Sõpruse puiestee paralleeltänav.

Liikluskorralduse uus tase on aga saabunud Akadeemia teele, kus on kenasti joonitud maha pöörderead, kuid neile ridadele keeramiseks peaksid olema autol kõik neli ratast keeratavad - siis saaks neile keerata täpselt joone järgi. Kuna aga minu autol selliseid rattaid pole, siis pean paratamatult üle pidevjoonte sõitma, et võimalikult kiiresti saada otsesõitjatelt eest ära.

Ja üks vahvamaid asju, mis üldse olla saab liikluskorralduse juures - need on eikusagil lõppevad teed. Nii tehti Murastest Tabasallu kena ja ilus jalgrattatee, mis lõpeb Tabasalu mäest alla sõites täpselt niimoodi, et see, kes teab, et kurvi taga tee järsu pöörde kivide vahelt teeb, see saab ilmselt asjaga hakkama, esimest korda sõitja aga on õnnega koos, kui selle eikusagil (kallaku peal) lõppeva tee otsast jalgrattaga alla sõites terve nahaga pääseb. Samuti tundub lugu olevat ka Pirita teele rajatud ühistransportirajaga - lõpeb Russalka juures ära ja edasi vaadaku bussijuht ise, kuidas saab.

Kritiseerida on lihtne küll, aga ilma ka ei saa, sest siiski tuleb liikluses ringi toimetades vahel ette olukordi, kus tunned, et liiklus ühes või teises kohas võiks siiski teisiti korraldatud olla.

Šveits

Mis aastast on Šveits ÜRO liige? Kui Sa just pole selle uudise peale sattunud, siis arvatavasti paned vastates aastakümnetega mööda. Vastuseks on alates 2002. aastast. Kuna materjalid, kust seda lugesin, olid prantsuskeelsed, mõtlesin esialgu, et mu keeleoskus veab mind alt. Kuid täna siis kontrollisin oma andmed üle ja tuligi välja, et just niimoodi see ongi.

Tundus kuidagi uskumatu, et riik, milles asub ÜRO alaline esindus, alles vähem kui viis aastat tagasi ÜRO liikmeks astus. Ja nii tuligi teha veelkordne faktikontroll.

Kuidas ma üldse kogu selle teemani jõudsin - pidin lihtsalt ükspäev Rahvusraamatukogus aega parajaks tegema ja mõtlesin, et kuna Šveits on selline riik, millest pean, siis astun sisse temaatilisse saali. Saalitöötaja oli positiivselt üllatunud, et tuleb üks inimene, kes Šveitsi vastu huvi tunneb ja erinevalt enamikust külastajatest on huvitatud prantsuskeelsetest materjalidest - nii sain siis lisaks laenutatud raamatule kaasa ka infomaterjale.

Eile siis asusin neid lähemalt lehitsema ja päris huvitav oli rohkem teada saada riigist, mida mitmeid kordi külastanud olen ja mille ühes linna näeksin ennast ka hea meelega elamas. Natuke enam avastada seda multikultuurset riiki, mida iseloomustab mitmekesisus, leidlikkus, usaldusväärsus, hoolimine ümbritsevast keskkonnast ja nagu öeldaks missivõistlustel "world peace".

Rännak lapsepõlve

Kui naelutatult seisavad lapsed teleri ees - pildikastis toimetavad aktiivselt multifilmitegelased. Samas ehivad Rahvusraamatukogu fuajee seinu joonistused, millelt tunned ära nii mõnegi tegelase, kes on lapsepõlveteel saatjaks olnud.

Niisugune võiks olla olukirjeldus "Tšehhi illustraatorite võlumaailm lastele" näituse avamiselt. Mõnusalt sooja tunde tekitavad maksikoer Fik, Rumcajs, mutt oma värvikate tegemistega ning jänesed Bob ja Bobek. Uuteks avastusteks on Karel Franta lustakad kuraditelood, Mirko Hanal'i pildid, kus ilma selgete piirjoonteta on siiski suudetud luua selgeid kujundeid, Josef Lada värvikad muinasjutud ning Ondrej Sekora Freda-nimelise sipelga südamlikud seiklused.

Multifilmid on alates televiisori laiatarbekaubaks muutumisest olnud alati lapsepõlve pärisosa olnud. Samas on aga näituse väljapanekus ka raamatuillustratsioone, mis tunduvad tuttavlikud.

Kogu näituse väljapanek on aga kantud helgusest ja soojusest - värvid ja vormid lausa kutsuvad enda sisse vaatama ja pildi ees sulama. Ja kui pildid vaadatud, unustad ennast koos lastega multifilme nautima.

Kui aega leiate, siis soovitan Rahvusraamatukogust läbi astuda - näitus on avatud 11. septembrini.