Mis seal ostukeskuses siis nii väga võluvat ikka olla saab - mõtlete nüüd kindlasti. Kuid saab, kui hoone täidab veidi teistsugust ülesannet. Jutt käib siis Viru Keskusest ja seal toimunud öömuusika galast.
Tunded lainetasid sõna otseses mõttes minust üle - alguses Ivo Linna ja Kaire Vilgatsi dueti peale, millega kohe tempo lakke löödi, et siis vahepeal veidi maha rahuneda ning Luciano Pavarotti mälestusele pühendatud "O Sole Mio" Jassi Zahharovi ja Jakko Maltise duetina kontserdi keskpaigas tunded täielikku tippu viia, taaskord veidi tempot maha võtta ning lõpetuseks täie pauguga kontsert lõpetada.
Kontsert oli suurepärane! Suurepärase töö tegid ära bändiliikmed (kelle hulgast hakkasid silma Siim Aimla ja Jorma Puusaag), kes suutsid muusikat edasi anda suurepäraselt - ühteviisi hästi saadi hakkama nii roki kui klassikaga.
Parima efekti andis see Jassi Zahharovi esinemisele, kelle (estraadikontsertide) taustaks olen seni vaid makimuusikat kuulnud - korraliku ansambli saade andis tema esitusele ikka väga palju juurde. Kõige võimsam ja hingepõhjani liigutav oli aga "O Sole Mio", mille esitamisel läks Jassi Zahharov täiesti muusika sisse ja pani kõik oma võimed mängu - tulemus oli suurepärane, põlvist nõrgestav ja pisaraid silmist kiskuv.
Vahvalt, kuigi teistmoodi, kui mina harjunud olen, tuli välja ka Jassi Zahharovi ja Kaire Vilgatsi "Öölaps". Kaire Vilgatsi kanda oli üldse suur osa kontserdikavast, millega ta loomulikult lustakalt ja hästi hakkama sai.
Ivo Linna ja Maarja-Liis Ilus esitasid üheskoos "Kaelakee häält", milles on näha hästi palju soojust ja vastastikkust lugupidamist. Maarja-Liis tegi väga hea esituse ka soolopaladega - andes sügavust ja võimsust kõigile enda poolt esitatud paladele. Samuti sai ta kenasti rahva kaasa elama loo "Tants kestab veel" ajal.
Liisi Koikson sobis suurepäraselt oma rolli - esitades peamiselt lüürilisi lugusid, eesotsas "Sinu häälega", täiendades südamlikku esitust kahasse Jakko Maltisega lauldud duetiga "Siis kui maailm magab veel" . Võimsaim tema esituses oli aga Singer-Vingeri "Kodusõjas surma ei saa".
Positiivseks üllatuseks oli Luisa Värk - oma julge ülesastumise ning hea häälega. Häälele värvi lisamiseks on tal veel vaja tööd teha, kuid arvestades kogenud esinejate seltskonda, sai ta enda esinemisega väga hästi hakkama.
Ainsaks tõrvatilgaks meepotis oli vaid (taaskord) Jakko Maltis, aga sellel teemal pole mõtet pikemalt peatuda, sest ilmselt on tegemist mingi minu isikliku probleemiga, et tema poolt esitatud laulud mulle ei meeldi.
Kui nüüd aga kontsert kokku võtta, siis olen väga rahul, et otsustasin neljapäevaõhtu ostukeskuses mööda saata - sai küllaldaselt kaasa laulda ja jala võttis ikka tatsuma ka. Muusika sellist südamesse minekut, nagu "O Sole Mio" ajal, pole ma aga ammu kogenud ja ainuüksi sellise elamuse pärast tasus juba kontserdile minna.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar