Pühapäev, 29. september 2019

Olla kui õhk...

Olla kui õhk
või olla läbipaistev -
ma otsisin pilku,
mis mulle ei vastanud,
ma otsisin pilku
ja suu oli valmis
vormima sõna: "Tere!"

Ja otsitud pilk
jäi leidmata,
tere jäi moka
otsa tilpnema,
sest sain aru,
et olen kui õhk,
mida pole olemas,
olen läbipaistev,
sest pilk läheb läbi,
ei jää pidama,
ei teki äratundmist.

Seegi hetk, nagu paljutki,
oli juba varasemast kogetud,
läbi elatud, ära tunnetatud,
ja paratamatult tekkis tunne,
et olen nähtamatu,
olen olematu,
eks olin ennegi
aru saanud,
et mind pole
olemas,
et mind ei
eksisteeri.

Püüa siis olla
ja elada,
kui on vaja
joon alla vedada,
et veelkord
üle rõhutada,
kuivõrd olematu
võib üks inimene olla!

Tookord,
oli ju täpselt samamoodi,
see varasem kogemus,
oli ju täpselt samasugune,
olin taaskord olematu,
olin nähtamatu,
olin märkamatu,
olin inimene,
kellest vaadati läbi.

Teadsin oma toonast rolli
ja tean ka nüüdset,
aga ikkagi ei saanud ma
ennast tagasi hoida,
mõtlemast neid mõtteid,
et miks nii ja mitte naa,
miks sain tunda, mida tähendab,
kui mind võetakse eirata.
/29.09.2019/

Reede, 27. september 2019

Aus mäng, alati aus mäng

Seda kirjatükki ajendas mind kirjutama üks hiljuti nähtud uudis, kus pildil säras suhteliselt üleolevalt naeratav sportlane ja juures oli tekst, et tegu olevat maailmameistriga ja et nüüd on ta vahele jäänud dopingu kasutamisega.

See pani mind mõtlema - esmalt muidugi see ülimalt üleolev ja rahulolev nägu selle pildi peal. Et missugused mõtted liiguvad inimese peas, kui ta teab, et ta rikub reegleid ja et reegleid rikkudes on ta võitnud, saanud maailma parimaks. Kust tuleb see üleoleku- ja rahulolu tunne? Ja kas siis tõesti on asi seda väärt?

Siinkohal hakkab mu peas kumisema hiljuti kellegi poolt analoogsel teemal öeldud lause: "Aga seal on ju rahad mängus!" Rahad või mitte, mäng peab aus ikka olema. Või kas tõesti suur raha siis õigustab seda, et tahetakse reegleid rikkudes parim olla? Või õigustab seda siis see, et sellega kaasneb au ja kuulsus.

Siinkohal teen vahelepõike hoopis teise valdkonda - soovitan Tallinnas Fotografiska'sse minna kaema Alison Jackson'i näitust "Tõde on surnud" ja kuulata-vaadata tegija enda kommentaari kogu näitusele. Minu arvates haakub tema tõdetu väga kenasti ka selle au ja kuulsuse teemaga - ehk siis, kuulsustele on kõik lubatud, kui ületad kuulsuseks saamise maagilise piiri, siis oled kõige eest kaitstud. Ju see siis tekitab ka selle tunde, et võibki reegleid rikkuda, võibki teha, mis aga pähe tuleb.

Kuid, tagasi ausa mängu juurde. Kui ma siis edasi mõtlesin selle peale, missuguse reaktsiooni tekitas minus taaskord üks dopingupatune maailmameister, siis tulid mul silme ette need hetked oma trennidest, mil olen lastele selgitanud ausa mängu põhimõtteid ja nende käest küsinud kontrollküsimust: "Kas Sa tahad võita, teades, et Sa oled pettusega võitnud?" Enamasti võtavad nad vaevata omaks arusaamise, et võit peab ikka ausal teel tulema, siiani pole ma kohanud ühtegi last, kes oleks seda protestinud. Sest, minu peas on ikkagi see mõte, et võit on vaid siis tõeliselt väärtuslik, kui ta on ausal teel saavutatud, kui ise oma heade oskuste ja osavuse ja nutikusega oled sellise tulemusena jõudnud.

Aga arutluse kohta pakkus see kaasaegse maailma pettusemäng ja iga hinna eest võitmine küll. Ja kuidagi tekitas hetkeks selle tunde, et maailm nõuab teistsuguseid inimesi, maailm on niipalju muutunud (see pole viimaste aegade sündmuste juures sugugi uus tunne - olen juba hakanud tajuma seda, et minu väärtushinnangud on radikaalsed (ja eks olen mingi aeg tagasi juba leidnud, et mõnes mõttes elan ma vales sajandis)), et kas peaks sellega kaasa minema. Kuid ei, praegu seisan veel kindlalt ja usun, et asjad peavad taaskord muutuma, peab leiduma koht kõrgematele väärtustele, soovile olla parem inimene.

Neljapäev, 26. september 2019

Võimalus ennast tobedalt tunda

Eks selliseid hetki tuleb elus ikka ette - kui seisan taaskord selle tunde, et ma olen ikka üks parajalt tobe tegelane.Viimane nädalgi on sellel teemal kaks-kolm seika esile toonud.

Kõigepealt olid tekkimas takistused ühe protsessi teele ja kuna arvasin, et selle asjaga on kiire-kiire-kiire, siis loomulikult tegutsesin ka sellele vastavalt, ise veel muretsedes, kas jõuan ikka piisavalt kiiresti valmis, et teistel tõrkeid ei tekiks. Ja siis seisin selle lahendatud olukorraga silmitsi nädalajagu - tuli välja, et mina olen vaid see, kellel kiire oli, keda see asi häiris, teistel kõigil oli aega küll. Ja eks see ole vaid mu enda teada tunne kuivõrd tobedasti ma ennast tundsin, kui olen muretsenud üksikute kuluvate tundide pärast, kui teistel oli aega päevi ja päevi.

Tänane hommik joonistas teise analoogse olukorra välja. Seekord siis sellel teemal, kuidas mina olen otsinud ja leidnud võimalusi, ka sealt, kust neid pealtnäha leida polegi. Arvestades maksimaalselt teise inimese vajadustega ja püüdes võimalikult vähe tema praegust kibekiiret elu häirida ja siis saan teada, et seda kõike polekski justkui vaja, sest aega-jõudu-jaksu jagub inimesel küll. Küll aga mitte minu jaoks. Jälle tunnen ennast tobedalt, sest teen meeletuid pingutusi ja siis saan aru, et see taandub ikka teise inimese mugavusele. Eks ma saan aru, et need on väiklased mõtted minu sees ja see enese tobedalt tundmine on selline sisemine asi ja õnneks pole see enam nii valuline, nagu vanasti, aga selle tunde jõuan ära tunda, sellest aru saada küll. Ja püüan sellistes olukordades alati hoida fookuse sellel, mis on oluline, millel on tegelikult tähtsus - ühisel kvaliteetajal ju, kuidas ja kes pole sellel juhul ju oluline.

Ja kolmaski enese tobedalt tundmise hetk tuli üles täna hommikul. Eile käisin ühes kohas arvuteid seadistamas. Mulle oli antud info selle kohta, et on olemas kasutajakontod ja et nende abil saan siis süsteemile ligi. Aga kohapeal selgus, et osadele kontodele ligi ma ei saanud ja täna hommikul anti mulle siis minu küsimise peale külmalt teada, et ma oleksin pidanud teadma üht väga võrguspetsiifilist asja, et kõike seda teostada. Ja jälle olin sellises seisus, kus mina sain ennast tobedalt tunda, sest minu aeg läks eile raisku ja ma pean seetõttu veelkord kohale minema ja asjad nüüd uuesti tegema. 

Niiet, üldiselt tundub selline tobedaks tegemine ja tobe olemine selline suurem suund olevat. Aga eks elu ongi selline ja ega selles kõiges ju mitte midagi uut ole, olen seda juba ennegi teadnud, et ma olen ikka üks paras totu (ja paljudes asjades ka radikaal, nagu selgub) olen, tahtes teha kõike maksimaalselt hästi, arvestades maksimaalselt teiste vajadustega ja tahtes maksimaalselt ära kasutada kõik oma võimalused.

Reede, 20. september 2019

Sõitke džiibiga!

Selle loo eellugu on mitmeid aastaid vana. Lugu kõneles siis sellest, kui meie vallakeskuse teemal võtsid sõna inimesed, kes jala käivad - et kuidas on vallakeskuses niimoodi, et jalakäija peale pole mõeldud - pole kõnniteid, pole kergliiklusteid -, et kus peaksid need omal jalal ringi liikuvad inimesed siis liiklema. Loomulikult olid need, kelle poole pöörduti, vallaametnikud. Vastus oli üsna ühemõtteline: "Sõitke džiibiga!"

Nüüdseks on muidugi aeg edasi läinud ja rõõm on tõdeda, et selles osas on vallakeskus ikka kenasti arenenud - on tekkinud hulgaliselt kergliiklusteid ja kõnniteid ja kogu see keskkond on muutunud oluliselt jalakäijasõbralikumaks.

Aga, kirjutama ajendas mind praegu hoopis üks paar päeva tagasi kuuldud jutuajamine. Kui üks vallaelanik kurtis, et bussiühendustega on vallas kehvasti, siis selle peale teatas teine vallaelanik: see elukohavalik on ju olnud teadlik otsus, et kui on selline koht valitud, siis tuleb arvestada sellega, et on nagu on. Iseäranis irooniline on kogu asi seetõttu, et just praegu, kooliaasta alguses, on meil bussiühendustega ikka väga kehvasti - olen seda kuulnud nii laste kui ka täiskasvanute suust, et korraga on täiesti normaalseks muutunud olukord, kus mõnda bussi lihtsalt ei ole ega tule. Legendaarsemad lood räägivad juba sellest, kuidas on kaks tundi bussi oodatud (meeletu paduvihm pole võimaldanud ka bussipeatuse kaitsvast varjust teele asuda, et mõnda teise peatusse, kust rohkem busse käib, liikuda)!

Eks inimesed on erinevad ja taaskord mõtlesin mina selle peale, et kas tõesti see on see viis, kuidas me oma valla inimestega suhtleme, lihtsalt keerame neile selja? Kui inimestel on mure, siis selle mure peaks ju lahendatud saama? Siis peaks ju olema eesmärgiks need kitsaskohad likvideerida? Ja sisuliselt on see ju ikkagi jälle viide samas suunas - et sõidetagu džiibiga.

Ja eks ma teisest küljest imestasin selle asja üle ka. Inimene, kes sellise lause välja ütles, on suuresti toimetamas nõrgemate kaitsmise teemal, see teema on talle südamelähedane. Ja sellise transporditeema juures tuli välja tema kitsarinnalisus. Sest kui peres on kaks autot, siis ei olegi vist võimalik mõista, mida tähendab, kui tuleb sõltuda vaid bussiliiklusest. Ja ega ju sellisel juhul pole ka samastumisvõimalust.

Järgmine teema, mis üles tuli, oli see, kuidas mul oli võimalik näha, kuidas kohaliku kooli köögis toimetajad viskasid ära kaks ämbritäit täiesti korralikku salatit. Kui seda sel hetkel minuga koos olevate inimestega arutasin, siis ütlesid nemad, et nad on sellel teemal püüdnud rääkida, aga neile on öeldud, et kuna toitu jääb üle, siis tulebki see lihtsalt ära visata. Kui küsiti, et kas ehk saaks neilegi süüa anda, nendega jagada, siis vastati, et ei, nad pole selle eest maksnud. 

Minu jaoks tundus see väga jabur olukord (ma isegi ei julge mõelda, kuidas tunneks ennast mu naabrinaine, kes on nälga näinud sõja ajal, või mu üks sugulane, kes on nälga tunda saanud Nõukogude Armees teenides) ja kui see asi hiljem selles teises seltskonnas, kus see bussiteema üles tuli, arutlusele tuli, siis hakkas see inimene, kes rääkis sellest teadlikust elukohavalikust, selgitama, miks see toit tuleb ära visata ja miks sellele toidule ei ole võimalik leida sööjaid. Mina samas tean väga hästi, kuidas lapsed tulevad pärast kooli trenni ja neil on kõhud tühjad - ikka on mõni laps, kes sellise jutuga välja tuleb, kuidas kere on hele ega jaksa trenni teha. Samade asjadega puutuvad kokku ka Noortekeskuste töötajad, sest lapsed saavad küll koolis süüa, aga kui nad pärast veel mitmeid tunde enne kojuminekut Noortekeskuses aega mööda saadavad, siis lähevad neil ju paratamatult kõhud tühjaks.

Ja eks selle toidu äraviskamise teema juurde võin ju pikkida ka selle, kuidas mul oli suvel võimalik näha kuivõrd palju vaeva ja närve ja aega on vaja rakendada, et toitu kasvatada, kuidas käib igapäevaelu ühes väiketalus, kus inimene sõltub ilmast ja kui ilmaga veel veabki, siis ei pruugi tehnika enam välja vedada.

Minu süda muidugi rahu ei andnud ja võtsin sellel teemal ühendust meie vallaametnikega - sest minu jaoks on see täiesti mõistusevastane olukord! Samas, kui on olemas peresid, kus söögi lauale saamisega on raskusi, kvaliteetsest ja tervislikust toidust rääkimata. Aga, eks paistab, mis sellest asjast saab, võib-olla püüan vaid tuult väljal.

Aga, seesama inimene arvas kevadel, et 10 eurot on olematu raha. Mina arvasin, et igaüks ise peab saama otsustada, kas 10 eurot on olematu raha või ei ole. Ja ega mul siis polnudki muud, kui sattusin väärtuskonflikti, kui oma sellise arvamusega lagedale tulin.

Kõige selle juures hakkas mulle nii mõnigi asi selgemaks saama. Kasvõi see, mida olen varemgi tajunud, aga teise nurga alt - et teatud inimesed peavad raamides toimetama, nende jaoks on hirmutav raamidest välja astuda. Ja nii tore on reeglitele toetuda, need on ju paigas, ja pole viga, kui süda (või isegi mõistus) ütleb midagi muud, sest reeglitele toetudes võib ka kõige jaburamad asjad ära põhjendada (seda, et reeglid küsimuse all seade, ei saa ju endale ometigi lubada?). Lisaks sain oluliselt targemaks ka selles on, et ma olen taaskord naiivne olnud, inimest pimesi usaldades ja inimesest ikka parimat uskudes (ma olen ikka üldiselt ka selline naiivsemat laadi tegelane, sain taaskord aru).

Ja eks ma sain ka iseenda kohta rohkem teada, et mismoodi mina maailmast arvan ja millised on minu arusaamad ja nägemused. Ja taaskord tuli üles ka avatuse teema ja valmisolek inimestega asju arutada, suhelda (eks tean-tean, et sealsamas kõrval oli mul ka endal tõrkekoht - kui ma nägin ühe inimese teist palet, mis oli ülimalt moosiv ja mesine, samas, kui mina olen teda senini vaid tõredalt ja torisevalt käitumas näinud - aga eks positsioonid olid erinevad, seekord suhtles ta täiskasvanuga, kellest nii mõneski mõttes sõltuvad tema asjad, varemalt olid pealtnähtud olukorraga seotud lastega suhtlemisega). Ja samamoodi õppisin teist inimest rohkem tundma ja eks seal hakkas mängima ka taustsüsteem - kus sõnu stabiilsus, turvalisus ja jõukus on iseenesestmõistetavad asjad. 

Niiet, igas päevas on ikka võimalust avastada ja üllatuda (kahjuks küll mitte alati positiivselt, mõnikord võib ikka šoki ka saada ja mõnikord tajud mingeid asju, mis muudavad ettevaatlikumaks)! Sõitkem siis kõik džiibiga (ja kui džiipi pole võtta, siis limusiiniga) või siis teisisõnu: kui leiba ei jagu, sööge siis torti!

Kolmapäev, 18. september 2019

Maailmaga riius...

Täna on jälle üks selliseid päevi, mil lähen ühte kooli lastevanemate koosolekule - et ikka tutvustada seda, millega me tegeleme, astuda lastevanematele (ja nende kaudu lastele) lähemale. 

Eellugu sellele minekule on aga seesugune, et selles koolis ollakse väga tõrjuvad kõigi ja kõige suhtes, mis tulevad väljastpoolt. Meie siis oleme väljastpoolt tulijad, seda olen sealkandis ennegi tunda saanud. Fookus on sõnadel "meie" ja "teised", mitte lastel või siis sellel, et tegelikult oleme kõik ühte asja ajamas (hoolt kandmas oma valla inimeste ja iseäranis laste eest).

Ja kui ma nüüd seda pilti veidi laiemalt vaatan, siis on selles koolis, nii palju, kui minul kokkupuuteid on selle kooli pedagoogilise kollektiiviga olnud, või nii palju, kui teiste käest kuulnud olen, seis ikka selline, et nad on maailmaga riius. Kõik, kes on väljaspool "nende" ruumi või kes ei sobitu nende riius olemise olekuga, need praagitakse välja, need lükatakse kõrvale. Sellest olen vist siingi juba kirjutanud, et vähemalt ühel mulle teada oleval juhul on see viinud selleni, et kooli ja lastevanemate vahele on võetud vallapoolne lepitaja. Sellel puhul oli esialgseks kõrvalelükatavaks uus klassijuhataja, kes hakkas klassis esinevaid probleeme innukalt lahendama - see maksis talle lõpuks töökoha.

Täna siis, enne seda minekut, hakkasin selle asja üle veel kord järele mõtlema ja leidsin, et mina ikka niimoodi ei saaks, mul on vist ikka mingi suur sisemine vajadus rahu ja harmoonia järele, kooskõla ja koostöö järele.

Õnneks mind ju sellest katsumusest säästeti - oli mulgi ju tekkimas üks selline ring, mida selles koolis juhendanud oleksin, aga koolipoolsete vabanduste ja segaste asjaolude tõttu jäi see ära. Kui sellest plaanist ühele lapsele, kes selles koolis on kunagi käinud, rääkisin, ütles ta mulle: "Kuigi ma tean, et ma ei peaks Sulle nõu andma, siis ma siiski loodan, et Sa ei hakka selles koolis toimetama, niimoodi on Sulle endale parem!" Ju ta siis tahtis mind hoida ja säästa ja kuna minust see asi suuremat rohkem ei sõltunud, kui et olin valmis asju arutama, siis ei liikunud need asjad isegi nii kaugele, et oleksime arutluseni jõudnud, ja nõnda see plaan siis katki jäigi.

Ja siis korraga tekkis mul selle pildi kõrvale selle kooli tõrjuvast olekust veel üks teine tegija meie vallast, kes on ka maailmaga riius. Õnneks seal on olemas mõni inimene, kellele riius olemine isegi pähe ei tule ja nii saavad asjad ikka suhteliselt hästi aetud. Aga üldiselt, mõtlen ma, mis muster see selline on, et meil kohe kahes otsustavas rollis on maailmaga riius olevad inimesed.

Siia juurde ma muidugi võin muigamisi tõdeda, et on ju ette tulnud neid hetki, mil tunnen justkui mulle inimesed ei meeldiks, aga need on sellised mööduvad nähtused ja enamasti seotud ekstreemsete kogemustega. Sest üldiselt, praegu nende maailmaga riius olemiste taustal, mõistan, et olen ikka päris positiivne inimene.

Teisipäev, 17. september 2019

Elulugu muusikas

Eks see ole minu elus ju ikka nõnda olnud, et kui toimuvad mingid sündmused, siis minul on nende kõrvale kohe võtta ka mõni muusikapala.


Ja kui ma vaatasin, mida elu teeb ja mida see siis endaga kaasa toob, siis lõpplahendus polnud minu jaoks sugugi üllatuslik. Lihtsalt, ma teadsin, et elu mind hoiab, ma teadsin, et mu sisetunne on õige. Nii kinnitas see kõik, mis toimus, seda, et universum on mu selja taga ja korraldab toimuva ikka nii, nagu asjad peavad olema (et võiksin ikka jätkuvalt olla universumi direktor). Vahepealsed puiklemised ja kõrvalekalded, ilmselgelt otsitud-leitud vabandused ei muuda mitte midagi. 

Eks kõik andis tunnistust sellest, et mul on imeline oskus leida võimalusi ka sealt, kus neid pealtnäha sugugi ei paista olevat. Võib-olla on selles ka põhjus, miks mu elukvaliteet on selline, nagu ta on - et kasutangi kõik oma võimalused maksimaalselt ära. Ei otsi vabandusi, ei leia takistusi, vaid ikka näen võimalusi, kuidas midagi teoks teha. Eks mõni tegu lendab ka aeg-ajalt vastu taevast, aga vähemalt olen proovinud ja teinud.

Oli selle eluseiga kõrval veel teinegi muusikapala, mis peas kumises, aga kuna see on ühe mu sõbra sisselauldud/-mängitud ja mulle vaid kingiks antud, siis seda laiema avalikkusega jagada ei anna. Aga põhitegijateks olid selles palas akna taga paugutav äike ja ojadena alla kallav vihm - ehk annab selline olukirjeldus veidigi edasi meeleolu.

Esmaspäev, 16. september 2019

See on korra juba olnud!

Sain eile oma postkasti arvukaid sõnumeid - ühe seltskonna seast, kellega olen mingil oma eluperioodi jooksul hulgaliselt kokku puutunud. Lugesin neid sõnumeid, vaatasin vanu pilte, mis sinna juurde lisatud olid, ja siis korraga tekkis mul tunne, et see kõik on juba korra läbi tehtud, läbi kogetud. See juhtus paar aastat tagasi, kui meil klassikokkutulek oli - samamoodi oli seal viibides selline tunne, et jah, ma tean neid inimesi, olen nendega kokku puutunud, aga mul mingeid suuremaid mälestusi sellest kõigest ei ole.

Ma olen ikka aeg-ajalt mõtisklenud selle üle, kas ma olen inimene, kes elab minevikus ja mõnikord mulle tundub, et see niimoodi ongi. Aga, kui tekivad sellised momendid, nagu see eilne, mil saan aru, et teiste inimeste tänapäev on nii tihedalt seotud sellesama minevikuga, et nad praegugi uduselt selle mineviku sees toimetavad, siis ma saan aru küll, et mul on minevik ikka päris korralikult käest kadunud. Jah, minugi tänapäevas on seda minevikku, aga seda mõne üksiku inimese pärast, kes on sellest perioodist minu ellu jäänud, kellega ikka aeg-ajalt suhtlen.

Ja eks ma siis hakkan mõtlema selle peale, miks see nii on. Kas on asi selles, et mul on niipalju erinevaid seltskondi, kellega ma elu jooksul suhelnud olen, nii palju erinevaid valdkondi, kus ma toimetanud olen. Või on asi ikka selles, et mu elu ongi selline, et ma olen mingil oma eluperioodil mingis seltskonnas sees ja siis tuleb justkui aeg lahkuda, edasi liikuda ja jäävadki kõik sellega seotud asjad maha ja vajuvad ka unustuse hõlma?

Sest hämmastav on ka see, et mul on küll neist perioodidest seiku nii- ja naasuguseid, kusagil mälusopis, aga need lihtsalt on, ka emotsionaalses plaanis pole neil minu jaoks enam mingit suuremat väärtust. Aeg kaob ja kui tulevad uued kogemused ja emotsioonid peale, siis on vist suhteliselt loogiline, et selle käigus tuhmuvad ka minevikukogemused.

Pühapäev, 8. september 2019

Suurepärane suvi

Nädalajagu päevi tagasi olin Manilaiul, tegemas teoks oma selle suve viimast suurt seiklust. Ja kui ma seal siis seisin, augusti viimase õhtu päikeseloojangus, siis laskus mu peale suur rahulolu.



Sellist tunnet polnud ma ammu tundnud, sellist tunnet, et kõik on hea ja mõnus ja tore. Ja elada on vahva! Ja kuigi see õhtu oli ühe suurepärase päeva õhtu - sai heas seltskonnas usinasti tööd tehtud ja kõik tööd, mis plaanis olid, said kenasti valmis, ja töö tegemise ajal oli ilm mõnusasti leebe, päike paistis ja õrn tuuleõhk käis üle -, siis lisaks sellele sain kokku võtta kogu oma suvi ja suur ja soe tunne tuli mu sisse, kui oma suvele tagasi vaatasin.

Suurepärane suvi oli! Teoks said nii mõnedki mõtted, mida ammu kavandanud olin. Ja ikka ja aina oli häid ja vahvaid hetki. Eks oli ka teistsuguseid kogemusi, aga nüüd oma suvele tagasi vaadates võin väita, nagu üks mu armsam kunagi filosoofiliselt tõdes: aeg möödub ja meelde jääb vaid hea. 

Ja iseäranis rõõmus olen suvele tagasi vaadates selle üle, et ma tegin niipalju asju, mida ma varem teinud polnud. Algas see kõik muidugi loomaaia hilisõhtuse ekskursiooniga, mille äikesevihm sisse juhatas ja mis seetõttu muutus täiesti omaette sündmuseks. Siis olen väga rahul sellega, et Tallinna Merepäevadel vabatahtlikuna osalesin - tegutsemine täpselt selles valdkonnas, mis mulle huvi pakub.

Suve kõrghetk oli muidugi hullus nimega Fääri saared (hullus seetõttu, et ma polnud kindel, et ma seda endale lubada saan ja Fääri saartest ei olnud ma isegi unistada osanud, nüüd, seal käinuna võin tõdeda, et see on tõesti minu jaoks õige paik) - kui juba esimesel hommikul liikusin ringi nägu kõrvuni peas, siis mida aeg edasi, seda rohkem mu nägu totakat naeru täis oli.

Ja iseäranis ehedaid elus olemise hetki pakkus laevareis Mykines'ele ja tagasi - reisi kõige tuulisemale päevale olin endale pileti rõõmustanud ja sain tunda, mida tähendab üle 20 m/s puhuv tuul suure mere peal (laevareisi sisse oli arvestatud ka lõbustuspargilaadne meresõit - laineharjale ja sealt siis suure hooga alla, vesi üle laeva lendamas). Ja eks ma sain väga hästi aru ka sellest, et Fäärid mind hellistasid, sest ilma vihmata reis oli suurepärane (olin ju teinud siin Eestiski "trenni" selleks, et olla valmis seal udus ja vihmas ringi toimetama)!



Ja kirsiks tordi peale oli seesama, viimasel hetkel tekkinud võimalus Manilaiule minna. Selleski reisis oli vähemalt kaks ühes - esmalt muidugi Eestimaa Looduse Fondi talgutel osalemine, aga lisaks veel ka Eesti saar, millel ma varem käinud polnud (suve alguses olin muidugi ju ka Ruhnul käidud saanud). Siis pole imestada, et augustikuu viimase päeva õhtul, kui oli aega aeg maha võtta, tuli mu hinge ülim rahulolu. Ja eks omamoodi tegi suve suurepäraseks ka see, et palju sai ette võetud ja kõik asjad, mis ette võetud said, läksid ka korda.

This was summer that was, let's see what autumn brings (parafraseerides ühte mu lemmiseriaali "Vicar of Dibley")!

Laupäev, 7. september 2019

Täiuslikud inimesed

Elu ikka pakub mõtteainet. Nõnda siis ka seekord. Hakkas kõik pihta sellest, kuidas üks suhteliselt kõhn inimene sai oma lapse käest teada, et tal pekki ka leidub. Selle peale tegin mina suured silmad, sest välja seda rasvakihti küll kusagilt ei paista. Ja kui siis arutelu jätkus, sain teada, et kuigi mina olin senini arvanud, et tegemist on inimesega, kes on päris korralikus füüsilises vormis, siis liigitati teda pigem lodeva liha kanti - et polevat ta nii treenitud midagi. Eks ma teadsin juba enne, et talle heideti ette ka seda, et ta oma füüsilise vormi eest piisavalt hoolt ei kanna (polevat tal suuri eesmärke ega sihte, see, et ennast aktiivselt liigutad, polevat piisav eesmärk) - ju siis igapäevane rattaga tööle ja tagasi sõitmine, kaks korda nädalas trenni tegemine ja mitmeid kordi nädalas jalutamas käimine pole füüsilise vormi tarvis piisav tegevus (sain ma tookord teada).

Kõrvalt vaadates mõtlesin, et võib ikka päris keeruline olla elada sellises keskkonnas, kus ümberringi on vaid täiuslikud inimesed. Sest kui selliste asjade kallal võetakse ja täie rauaga, siis kuhu edasi. Aga võib-olla on mu mõttemall kuidagi vigane, kui arvan, et teisi kritiseerima minna (kui seda just tingimata tegema peab) saab alles siis, kui ise parem oled (ja sellisel juhul on see pigem selline parastamise kanti liigituv tegevus). Antud juhul on seesama teismeline laps see, kelle füüsiline vorm oluliselt küsitavam on ja kes isegi väikeseid koormusi raskesti talub. Seda, kas tal ka rasvakihti leidub, pole ma analüüsinud, aga igal juhul on ta oluliselt lodevama olekuga kui see inimene, keda ta kritiseeris.

Ja eks minus tekitas selline kriitika protesti, sest ühe varasema kogemuse pealt sain aru, et tegelikult on sellised kriitilised väljaütlemised inimese enesehinnangule väga tugeva hoobi andnud, sest kuigi ta püüab vapper välja paista ega lase ennast enamasti sellistest ütlustest kõigutada, tuleb see kõik välja sootuks teisest kohast ja on teda pannud põdema selliste asjade pärast, mis teistele inimestele sugugi mingit mõju ei avalda.

Aga, minu peas on see teema liikunud nimetuse täiuslikud inimesed alla. Ja võib-olla on selle asja suurem sisu, et ma olen samasuguse täiusliku inimese kõrval aastaid elanud ja tean, mis jääb järele kõigist teistest, kes sellise täiusliku inimese kõrval elavad. Niiet, võib-olla siit ka minu sisemine trots sellise asja vastu.

Kuid, kui juba üks selline olukord silme ees on, siis tuleb kohe ka teine kõrvale. Ja saingi peagi näha teist täiuslikku inimest. Kuigi jah, selle inimese puhul on lugu pigem selline, et tema ei eksi kunagi, kõik see, mida ta teeb, on õige ja kõik teised eksivad kogu aeg. Ja kui ma siis kuulasin teda, siis mõtlesin tagasi ühele olukorrale, kus jätsin sellele inimesele nii mõnedki asjad ütlemata ja siis rääkisin temast ühe teise inimesega ja sellestki, et mis on need asjad, mida ta teisiti tegema peaks. Selle peale küsis see teine inimene minu käest, et kas ma sellele mitte kunagi eksivale inimesele ka neid asju ütlesin. Mina siis vastasin selle peale, et mul pole mõtet talle neid asju öelda, sest teda ei huvita, tema teab ise paremini.

Ja elu ikka pakub, sest sealsamas kõrval oli selle mitte kunagi eksiva inimese laps, kellest on saanud samuti inimene, kes on ainus inimene, kes teab kõiki asju ja õigesti. Arutleda temaga võimalik pole, sest ta raiub nagu rauda omi asju ja ühestki loogiliselt või mõistlikust alternatiivist ei taha ta midagi kuulda. Nüüd on tema ainuõige arusaam uut jõudu juurde saanud ühe erakonna noorteorganisatsioonist. 

Ja see on ikka päris hirmutav, kuhu võivad inimese mõtted liikuda. Näiteks arutlesime selle üle, et mis oleks kõige keskkonnasäästlikum tegu. Mina siis pakkusin välja, et kõige keskkonnasäästlikum tegu, mida ma ise teha saan (arvestades, et niikuinii elades, vaatamata sellele kuivõrd palju ma püüan keskkonda säästa, ma juba oma eksistentsiga saastan keskkonda), on see, kui ma oma elu ära lõpetan. Selle peale vaieldi mulle vastu, et tegelikult oleks kõige keskkonnasäästlikum tegu see, kui ma tapaksin teised inimesed ära - et siis poleks enam neid, kes keskkonda saastaksid. Kui püüdsin arutleda selle üle, et see tapmine ju nõuaks aega ja ressursse ja keskkonna jätkuvat reostamist, siis ikkagi leiti, et see teiste inimeste äratapmine oleks ikka õige tegu.

Sellised täiuslikud inimesed siis ja selline imeline maailm. Aga, eks ma ikka ja aina, mõnda mõtet välja öeldes, püüan endas hoida seda teadmist, et see kõik, mida ma välja ütlen, võib mulle endale tagasi tulla. Ja mitte ainult väljaütlemistega pole asi niimoodi, ka oma mõtetega tuleb mul aktiivselt tööd teha (ja mõnikord ikka ehmatab päris korralikult mõni sisemine reaktsioon, mille siis sügavamalt analüüsi alla võtan ja läbi hekseldan - eks ikka ajendatuna soovist olla parem inimene, aga ega see alati väga hästi välja kuku).

Reede, 6. september 2019

Palju personaalseid pöördumisi

Eks iseenda elu on ikka tore kõrvalt jälgida või siis jälgida seda, mis ümberringi toimub ja teha käigu pealt huvitavaid tähelepanekuid.

See lugu pääses esile vast seetõttu, et ma ikka iseenda vastu ei saanud, kui ikka midagi huvitas, siis küsisin, kui ikka oli vaja suhelda, siis suhtlesin. Alguse sai see kõik, kui üle õue tormas Eesti parim lambapügaja ja kutsus meid saaresüdame lambapoodi sisse ning oli valmis meil tutvustama kohalikku lambaelu (Kihnu maalamba oma siis). Ja eks me siis astusime endid sisse ja kuulasime teda ja kuigi küsijaid oli üksjagu, minagi teiste hulgas, siis ühel hetkel avastasin, et meister räägib justkui minuga ainult ja peagi leidsin ennast ainsana meie seltskonnast veel jutukat tegusat tegijat kuulamas.



Sellest, võiks öelda, saidki alguse paljud personaalsed pöördumised, sest see, et jäin teistest maha, tähendas kuidagi ka seda, et kuigi sain meie seltskonnaga aeg-ajalt kokku ka, olin peagi jälle üksi. 

Järgmiseks peatuspaigaks oli siis Manilaiu muuseum, kuhu jõudsin teistest hiljem ja sealgi kordus sama muster - ühel hetkel avastasin, et muuseumitöötaja vaatab peamiselt vaid mulle otsa ja räägiks justkui ainult minuga. Ehk oli asi selles, et ma kuulasin ja küsisin ja uurisin vist liiga palju. Ja võib-olla sain temaga ühele lainele seetõttu, et olin varasematest kuuldud pajatustest üht-teist kõrva taha pannud ja oskasin küsida enam, kui lihtsalt niisama puhtalt lehelt kuulaja.

Taaskord oli nii, et kui mina sain muuseumiasjad üle vaadatud, oli meie seltskond taaskord edasi minemas. Sel hetkel olin seltskonnas täiesti sees, kuid siis sattus mulle silma alla üks kulliline, keda oli vaja jälgida ja pildistada ja nii see vahe seltskonna ja minu vahel siis suureneski.

Ühel hetkel kuulsin selja taga auto häält ja ümber pöörasin ning nägin juba tuttavat muuseumijuhataja autot ja peatasin selle kinni - sest meil jäi ju muuseumijuhataja tänamata, ta tormas ära laevale vastu ega jõudnud enne tagasi, kui meie juba tulema tulime.

Kui ma siis pea autoaknast sisse pistsin, tänades prouat, sain taaskord personaalse pöördumise osaliseks - mitme küsimusega oli mul kohe nina all Mark Soosaar, kellelt oma vastuste peale - et oleme kõrede talgutel, veistele uut karjamaad juurde tekitamas, et siis kõredel oleks lompe, kus toimetada - sain suhteliselt pika loengu sellel teemal, mida kõrede heaks tegelikult tegema peaks, et asi olevat hoopis talvitumistingimustes, et puud on soosinud röövlindude pesitsemist ja et nastikud on ka kõredega maiustanud. Eks ma siis püüdsin kuidagi olukorda pehmendada tuues välja selle, et Manilaiul on kõrede populatsioon siiski viimastel aastatel suurenenud (olles paar päeva varem näinud, kuidas väikesed kõresid kümnete kaupa loodusesse liikvele lasti) ja üle mitme aasta suuremat konnalaulu olevat sel kevadel kuulda olnud. Veidi leevendas see härra karust olekut, aga õigus jäi sellel teemal ikka talle. Olgu sellega, kuidas on, see polnud minu võitlus pidada ja ma ennast küll kuidagi halvemini ei tundnud.

Selle personaalse pöördumise peale olin meie seltskonnast taaskord kaugele maha jäänud ja nemad olevat muudkui imestanud, et kuhu ma kadusin. Sain siis seltskonna kätte kohaliku kudumismemme talust, kuhu jõudsin selleks hetkeks, kui juba hakati sealtki edasi liikuma. Aga mul oli ju ka vaja näha näputööd, mida siis müügiks pakuti - silme ette tulid Viive kootud imeilusad kindad, sest neil müügiks pakutavatel oli ka sarnaseid elemente. Vaatasin ja imetlesin ja asutasin siis ennast ka minema. Memm taat püüdis mu õue pealt kinni ja küsis: "Mis asja te siin Manijal siis ajate ka, olete turistid või?" Sain taaskord selgitada, et mille jaoks me oleme kohale tulnud. 

Viimase personaalse pöördumise sain laeva peal, kui juhtusin laeval töötavale mehele (ma ei tea tema ametinimetust, sest ta võis olla nii pootsman kui ka madrus või keegi hoopis kolmas, kapten ta igal juhul ei olnud) märkima, et kormoraanid peesitavad päikese käes. Selle peale avanes selles mehes justkui midagi ja sain kuulda saarerahva suurt muret, kuidas kormoran kõik kala ära söönud on ja nendega midagi ette ei võeta, samas aga käivad kalakaitseinspektorid usinasti rannakalureid puistamas ja sel konkreetsel mehel olevat võrgukividki paigast nihutanud - olevat kontrollinud, kas ehk ebaseaduslikku võrku on, aga kontrolli tulemusena ei taibanud võrgukive tagasi panna. Ja et suureks mureks olla see, et mehed enam kalapüüdmisega ennast ära ei elata, et tuleb otsida muid töökohti. Eks ma siis soovisin vaprat vastupidamist. Selle peale teatas mees mulle: "Mis mul häda, mul töökoht olemas!" 

Selline arvukate personaalsete pöördumiste päev siis. Mind ennast pani ka imestama. Aga võib-olla on asi selles, et ma olen ikka ilmaratta pöörlemisest nii väljas (ja olen enda jaoks välja lülitanud ka kõik meediakanalid), et mul ongi aega süveneda ja keskenduda ja vastu võtta seda, mida teadjatel-toimetajatel jutustada on, ja neile, kes räägivad, on see oluline ja ju siis sedasi see silmside tekib ja nõnda saabki personaalset lähenemist. Ja eks ma vaatasin ka selles mõttes iseennast kõrvalt, et kuigi mul polnud seltskonna vastu midagi - igati vahvaid inimesi oli, kellega oli tore maailmaasju arutada, - siis lõpuks leidsin ennast ikka üksi ringi tuiamas. Ma ei taha sellest praegu ei nii- ega naasuguseid järeldusi teha, las ta olla.

Teisipäev, 3. september 2019

Sellised poisid kasvavad Eestis!

See lugu pajatab ühest poisist, kes augusti viimasel päeval sai 13 aastat nooreks (inimene õpib kogu elu ja nii tuletati mullegi meelde, et ei tohi inimeste käest küsida, kui vanad nad on, sest mõni on näiteks 28 aastat noor). 

Üsna ootamatult sattusin osalema Eestimaa Looduse Fondi talgutel. Olen seda talgutemõtet ju mõlgutanud mõnda aega, aga ikka on olnud niimoodi, et kui info talgutest minuni on jõudnud, on kõik kohad juba hõivatud olnud. Sel korral aga oli asi selline, et tuli välja, et esimese hooga olin mina justkui ainus osaleja. Peagi selgus ka põhjus - eks ikka suve lõpp, kooli algus ja see, et talgud pidid kestma reedest teisipäevani. 

Aga üsna pea pärast seda, kui olin ennast kirja pannud, tuli teade, et talgute kestvust lühendati ja need kestavad nüüd pühapäevani. Ega siis midagi, mul on niikuinii aeg broneeritud ja nõnda olin ka nende lühemate talgutega päri.

Ja kui me siis talguseltskonnaga kokku saime, siis selles seltskonnas oli üks isa oma pojaga, esmapilgul selline täiesti tavaline laps. Ja toimetasime siis seltskonnaga ja jutu sees selgus, et poisil on talgute teisel päeval sünnipäev, et ta saab 13 aasta nooreks. Ja siis kuidagi tuli jutuks see, et päris vahva, et poiss sedasi talgutel on, sellel ajal, kui tal sünnipäev on. Selle peale ütles siis poisi isa: "Poiss sai ise valida, kas peame tema sünnipäeva kodus või tuleme talgutele. Ja ta valis talgud!" Selle peale tõdesin mina, et vaat missugune poiss. Ja täiendasin seda tähelepanekuga, et peavad ikka eeskujud ees olema, kui üks teismeline poiss teeb otsuse pidutsemise asemel tööd teha. 

Ja nõnda siis oligi, see 13 aastat noor poiss saatis oma sünnipäeva mööda füüsilist tööd tehes, kõigi teiste talgulistega ühes tempos ja õhtul oli väga vahva tema suust kuulda sõnu: "Ma olen oma sünnipäevaga väga rahul!" 

Mida tarka ma oskan selle peale siis kosta: kui sellised poisid kasvavad Eestimaal, siis on Eestimaa küll väga kindlates kätes!