Palju personaalseid pöördumisi

Eks iseenda elu on ikka tore kõrvalt jälgida või siis jälgida seda, mis ümberringi toimub ja teha käigu pealt huvitavaid tähelepanekuid.

See lugu pääses esile vast seetõttu, et ma ikka iseenda vastu ei saanud, kui ikka midagi huvitas, siis küsisin, kui ikka oli vaja suhelda, siis suhtlesin. Alguse sai see kõik, kui üle õue tormas Eesti parim lambapügaja ja kutsus meid saaresüdame lambapoodi sisse ning oli valmis meil tutvustama kohalikku lambaelu (Kihnu maalamba oma siis). Ja eks me siis astusime endid sisse ja kuulasime teda ja kuigi küsijaid oli üksjagu, minagi teiste hulgas, siis ühel hetkel avastasin, et meister räägib justkui minuga ainult ja peagi leidsin ennast ainsana meie seltskonnast veel jutukat tegusat tegijat kuulamas.

Sellest, võiks öelda, saidki alguse paljud personaalsed pöördumised, sest see, et jäin teistest maha, tähendas kuidagi ka seda, et kuigi sain meie seltskonnaga aeg-ajalt kokku ka, olin peagi jälle üksi. 

Järgmiseks peatuspaigaks oli siis Manilaiu muuseum, kuhu jõudsin teistest hiljem ja sealgi kordus sama muster - ühel hetkel avastasin, et muuseumitöötaja vaatab peamiselt vaid mulle otsa ja räägiks justkui ainult minuga. Ehk oli asi selles, et ma kuulasin ja küsisin ja uurisin vist liiga palju. Ja võib-olla sain temaga ühele lainele seetõttu, et olin varasematest kuuldud pajatustest üht-teist kõrva taha pannud ja oskasin küsida enam, kui lihtsalt niisama puhtalt lehelt kuulaja.

Taaskord oli nii, et kui mina sain muuseumiasjad üle vaadatud, oli meie seltskond taaskord edasi minemas. Sel hetkel olin seltskonnas täiesti sees, kuid siis sattus mulle silma alla üks kulliline, keda oli vaja jälgida ja pildistada ja nii see vahe seltskonna ja minu vahel siis suureneski.

Ühel hetkel kuulsin selja taga auto häält ja ümber pöörasin ning nägin juba tuttavat muuseumijuhataja autot ja peatasin selle kinni - sest meil jäi ju muuseumijuhataja tänamata, ta tormas ära laevale vastu ega jõudnud enne tagasi, kui meie juba tulema tulime.

Kui ma siis pea autoaknast sisse pistsin, tänades prouat, sain taaskord personaalse pöördumise osaliseks - mitme küsimusega oli mul kohe nina all Mark Soosaar, kellelt oma vastuste peale - et oleme kõrede talgutel, veistele uut karjamaad juurde tekitamas, et siis kõredel oleks lompe, kus toimetada - sain suhteliselt pika loengu sellel teemal, mida kõrede heaks tegelikult tegema peaks, et asi olevat hoopis talvitumistingimustes, et puud on soosinud röövlindude pesitsemist ja et nastikud on ka kõredega maiustanud. Eks ma siis püüdsin kuidagi olukorda pehmendada tuues välja selle, et Manilaiul on kõrede populatsioon siiski viimastel aastatel suurenenud (olles paar päeva varem näinud, kuidas väikesed kõresid kümnete kaupa loodusesse liikvele lasti) ja üle mitme aasta suuremat konnalaulu olevat sel kevadel kuulda olnud. Veidi leevendas see härra karust olekut, aga õigus jäi sellel teemal ikka talle. Olgu sellega, kuidas on, see polnud minu võitlus pidada ja ma ennast küll kuidagi halvemini ei tundnud.

Selle personaalse pöördumise peale olin meie seltskonnast taaskord kaugele maha jäänud ja nemad olevat muudkui imestanud, et kuhu ma kadusin. Sain siis seltskonna kätte kohaliku kudumismemme talust, kuhu jõudsin selleks hetkeks, kui juba hakati sealtki edasi liikuma. Aga mul oli ju ka vaja näha näputööd, mida siis müügiks pakuti - silme ette tulid Viive kootud imeilusad kindad, sest neil müügiks pakutavatel oli ka sarnaseid elemente. Vaatasin ja imetlesin ja asutasin siis ennast ka minema. Memm taat püüdis mu õue pealt kinni ja küsis: "Mis asja te siin Manijal siis ajate ka, olete turistid või?" Sain taaskord selgitada, et mille jaoks me oleme kohale tulnud. 

Viimase personaalse pöördumise sain laeva peal, kui juhtusin laeval töötavale mehele (ma ei tea tema ametinimetust, sest ta võis olla nii pootsman kui ka madrus või keegi hoopis kolmas, kapten ta igal juhul ei olnud) märkima, et kormoraanid peesitavad päikese käes. Selle peale avanes selles mehes justkui midagi ja sain kuulda saarerahva suurt muret, kuidas kormoran kõik kala ära söönud on ja nendega midagi ette ei võeta, samas aga käivad kalakaitseinspektorid usinasti rannakalureid puistamas ja sel konkreetsel mehel olevat võrgukividki paigast nihutanud - olevat kontrollinud, kas ehk ebaseaduslikku võrku on, aga kontrolli tulemusena ei taibanud võrgukive tagasi panna. Ja et suureks mureks olla see, et mehed enam kalapüüdmisega ennast ära ei elata, et tuleb otsida muid töökohti. Eks ma siis soovisin vaprat vastupidamist. Selle peale teatas mees mulle: "Mis mul häda, mul töökoht olemas!" 

Selline arvukate personaalsete pöördumiste päev siis. Mind ennast pani ka imestama. Aga võib-olla on asi selles, et ma olen ikka ilmaratta pöörlemisest nii väljas (ja olen enda jaoks välja lülitanud ka kõik meediakanalid), et mul ongi aega süveneda ja keskenduda ja vastu võtta seda, mida teadjatel-toimetajatel jutustada on, ja neile, kes räägivad, on see oluline ja ju siis sedasi see silmside tekib ja nõnda saabki personaalset lähenemist. Ja eks ma vaatasin ka selles mõttes iseennast kõrvalt, et kuigi mul polnud seltskonna vastu midagi - igati vahvaid inimesi oli, kellega oli tore maailmaasju arutada, - siis lõpuks leidsin ennast ikka üksi ringi tuiamas. Ma ei taha sellest praegu ei nii- ega naasuguseid järeldusi teha, las ta olla.