Esmaspäev, 31. detsember 2007

Kas need nüüd olidki siis jõulud?

Selle aasta jõulud on nüüd metsiku kiirusega minevikku kadunud. Kuigi arvatavasti mitte keegi eriti pühademeeleolu all ei kannatanud, võib möödunud tähtpäevi küll väga edukateks nimetada. Vähemalt olen mina seda meelt. Mis on siis need hindamiskriteeriumid? Hindan pühade kordaminekut selle järgi, kui palju armsaid inimesi sai pühade ajal kohatud ja kui paljudega mõnusalt aega veedetud. Selles suhtes läks ikka suurepäraselt - siiani on nägemata vaid paar-kolm inimest, kuid eelduslikult peaksid poole jaanuari peale ka nemad ära nähtud saama.

Kuigi lumi jäi sel korral taevasse, õnnestus minulgi ära näha mingit lumesarnast ollust taevast alla sadamas. Samas üllatasid positiivselt pühade-eelsed päevad oma päikesepaistelisusega - arvestades, et tegemist oli pööripäevaga, mõjus selline "valgustatus" väga positiivselt!

Kui nüüd aga rääkida sellest, kus käidud sai ja mis tehtud sai, siis lühikokkuvõte oleks järgmine:
  • inimesed, keda kohtasin, olid täielikult jõulumeeleolus - kõik olid lahked ja sõbralikud, kusagil ei põrganud ma kokku ühegi tusase või kurja inimesega;
  • pühade algul avastasin, et lill, mis mulle suvel kingiti ja millele vähe elulootust anti, on hakanud võsu ajama (paar päeva hiljem selgus, et võsusid on suisa kaks tükki);
  • avastasin, milleks on hea, kui puud on raagus - siis on näha, kuidas on oksad kasvanud ning millisel hetkel on teostatud võrakujundust (olgu siis looduslikult või inimeste poolt);
  • ühel sügise esimesel päeval nägin kord lilli õitsemas, nüüd siis õnnestus mul ka talve esimesel päeval näha lillede õitsemist;
  • külastasin piparkooginäitust "Piparkoogimaania";
  • jõulujumalateenistust sai kuulamas käidud Ilumäel ja arvestades minu kogemusi jumalakodadega sai ainult positiivselt suhtutud sellesse, et üritus toimus õues;
  • Neeruti mägedes sai veidi rändamas käidud ja Kalevipojalegi silm peale heidetud;
  • sain mitmel korral tunda telepaatia võlu - kui parajasti mõtlesin, et helistaks kellelegi, siis helistas see inimene hoopis mulle;
  • kultuurse aasta lõpuks käisin veel korra KuMus - kunsti seestpoolt katsumas "Quobo. Kunst Berliinis 1989-1999" väljapanekul (unelmate puhkuse telgis aega viitmas, muusikat miksimas, isefokuseerivast kaamerast pilti välja lugeda püüdes), selgeid ja sirgeid koodimänge jälgimas "Leonhard Lapin. Koodid" väljapanekul, veidi imestamas kunsti mõiste üle ning taaskord avastamas, et näitusi reklaamitakse eksitavate plakatitega, kui tutvusin lähemalt "Joan Miró maastikega".

Reede, 21. detsember 2007

Heategevuslik jõulukontsert

Mõnikord on hea, kui inimesed ümberringi teavad igasuguseid asju - st on hea olla mõnele kooslusele lähedalseisev isik. Just sellise "ühenduse" vahendusel teadsin, et toimub Kaarli kirikus heategevuslik jõulukontsert. Kuigi praegune ilm ei soosi jõulutunde tekkimist, suutis veidi üle tunni kestnud kontsert veidigi hinge tuua jõulutunnet. Heatahtlikult ning üksteist abistades astusid üle Pirjo Levandi, Triinu-Liis Kindel, Kristjan Kasearu, Marko Matvere, Eesti Kaitseväe orkester, Kaitseväe ja Kaarli koguduse ühendkoor ning ETV lastekoor. Kava oli üles ehitatud mõnusalt ning häid jõululaule oli võimalik ka kaasa laulda.

Hea tuju

Kui Sulle helistab keegi, kellest Sa ei ole midagi tükk aega kuulnud ja ta on täiesti positiivses tujus "traadi" teises otsas, siis muidugi läheb Sinugi nägu nalja täis ning Sinugi meel läheb heaks. Läheb heaks seepärast, et kuuled armsa inimese häält, läheb heaks, et ta polegi Sind ära unustanud, vaid lihtsalt midagi segamini ajanud, läheb heaks, sest üheskoos naerda on tõeliselt hea. Et oleks piisavalt selliseid mõnusaid hetki mõnusate inimestega koos - olgu siis kasvõi sidekanalite vahendusel.

Kolmapäev, 19. detsember 2007

Paul Auster "Oraakli öö"

Ühe päeva lugemise raamat - järelikult huvitavalt ja kaasahaaravalt kirjutatud. Rännak reaalsuse piiril - kirjanikust, tema poolt kirjutatavast raamatust ning kirjutatava raamatu peategelase loetavast käsikirjast. Kuna tegemist on kolmetasandilise looga, siis peab kiivalt arvet pidama, milline tegelane siis antud hetkel jutuks on. Samas on mängitud ka sellega, et raamatus kirjutatu võib tõelisuseks saada ja kuidas siis kirjutatu mõjutab reaalsust. Teisest küljest meeldis mulle selle raamatu juures see, et oli väga hästi kirjeldatud saatuse keerdkäike - kuidas mõned asjad on ette nähtud ja kuidas mõne asja eest meid hoitakse.

Aasta kõige pimedam aeg

Käes ongi aasta kõige pimedam aeg - päevad on imelühikesed ning sel aastal on kuidagi niimoodi sattunud, et ei ole päikest pilve tagant paistmas ega ka lund, mis muudaks halluse veidigi rõõmsamaks. Ega sest siis suurt midagi, kui veedad aja heade inimeste seltsis ning lisaks nende valgustavale naerule süütad ehk küünlagi ning lased ka soojuse tuppa sisse. Kohe on käes pööripäev ning siit edasi juba on vaid tee kevadeni, mis polegi enam mägede taga.

Teisipäev, 18. detsember 2007

Plaadiriiuli täiendus

Möödunud nädalat võib nimetada plaadisaju poolest täiesti metsikuks - selline plaadisaak, nagu seda on 11 uut plaati, tekib tavaliselt ikka mitme kuu vältel (kui sedagi). Nüüd aga siis tuli ühe nädalaga selline täiendus.

Pooled plaadid haarasin ise poest kaasa - viis eestimaist ja ühe välismaise. Lisaks olen vist nii hea laps olnud, et päkapikk tõi mulle ühe eestimaise ja lausa neli välismaist plaati. Kuulamisega olen jõudnud nii kaugele, et kahte plaati pole veel üldse kuulama jõudnud hakatagi, st et võin kirjutada veidi ülejäänutest.

Alustaks siis kõige positiivsemast üllatusest selles rivis, milleks praegu on olnud Kelli Uustani "Kuni pöördub tuul". Selle plaadi tõi mulle päkapikk ja kuigi ei osanud sellest suurt midagi oodata, leidsin ennast täiesti ootamatult nautimas sellel salvestatud lugusid. Selgeks lemmikuks on kujunenud "Kingad kollased" - seda oma vallatuse poolest. Võluvaks selle plaadi juures on ka lugu "On see nali?" oma ooperliku seade ja olemusega. Peamiselt aga meeldib mulle siiski see, et Kelli Uustani't ei tunne sellelt plaadilt hästi hääle järgi äragi - st ta laulab justkui teistmoodi, kui olen harjunud teda nt "Estonia" või muusikalilavalt kuulma - ja mulle selline lähenemine täiesti sobib.

Kindla peale välja minek olid aga järgmised plaadid: Koit Toome "Allikas", Black Velvet'i "Greatest Hits" ja The Police'i kogumikplaadid, mille mulle päkapikk tõi ja millest mul kaks veel kuulamata on. Nende puhul on teada, et paned aga lood mängima, kuulad ja kvaliteet on tagatud. Kuigi The Police'i looming pole mulle väga hästi tuttav, olen ennast leidnud ikka avastamas tuttavaid lugusid, mida olen kusagilt ikka kuulnud. Samas on päris põnev minna ühe ansambli läbilõikelugudesse, mis annavad ülevaate sellest, kuidas on eksperimenteeritud ning milliseid uusi võtteid katsetatud enne päris selle oma liini leidmist.

Liisi Koikson'i "Väikese järve" järel olin pehmelt öeldes šokeeritud, kui kuulasin tema "Väikeste asjade võlu". Lihtsalt olid need nii teistmoodi lood, et kuidagi ei ole suutnud ennast nende sisse viia. Isegi mitme kuulamise järel tunnen, et see pole päris see, mida ootasin või mida eest leida lootsin. Aga ehk see arvamus veel muutub ja mingil hetkel tunnen, et just need lood on minu jaoks.

Ines'e "Kustutame vead" läheb umbes samasse kanti, mis Liisi Koikson'i uus plaat, kuid siiski tundub, et Inesel on kuhugi kiire - kõik lood on ruttavad, kuid see pole innustav tempo, vaid pigem tundub tormamisena. Samas on selgelt äratuntav Inese enda käekiri, mida sellelt plaadilt peamiselt leiab. Samas ei nõustu ma arvamusega, justkui oleksid sõna naiivsed ja lihtsakoelised - mis sügavat filosoofilist sõnumit on vaja ühe levilaulu sisse?

Bonzo "Settimine" on plaat, millelt vaatamata üldisele mitte just väga positiivsele emotsioonile (mille on kujundanud varasemad plaadid ning kontsertide kuulamine) olen suutnud leida mõned sellised lood, mis suudavad hinge sisse minna. Olen siinkohal nõus Liinaga, et Bonzo'le ikkagi sobivad lood, kus ta saab kogu oma häälejõu rakendada ning kui neid võimsaid helisid kuulda ei saa, tundub ülejäänu jäävat keskpärasuse piirile.

Viimane plaat, selle autor ega esitaja ei ütle ilmselt Sulle midagi, kuid selle rõõmustamine oli ajendatud ühest flaami filmist, mida PÖFFi ajal vaatamas käisin. Sellega olen igati rahul, kuigi tundub, et see plaat on täpselt selline, et mulle praegusel ajahetkel väga sobib, kuid kas ka keegi teine võiks selle vastu huvi tunda või võiks kellelegi teisele see meeldida, selle kohta ei oska midagi arvata. Väikest aimu annab ehk see, et muusika on sarnane "Vanilla Sky" tunnusmeloodiale, mida esitab Paul McCartney.

Elu sunnil optimist

Teate ju seda anekdooti, mis räägib optimistist ja pessimistist? Seda, milles pessimist arvab, et enam hullemaks minna ei saa ja optimist kinnitab, et saab ikka küll. Mulle tuli see meelde siis, kui olin just asumas ennast lennuki peale registreerima, et Tallinnasse tagasi lennata ja lennujaamas astus vaatevälja inimene, kelle nägemine mu meele alati "heaks" teeb. Mõtlesin, et isegi on jama selle pealinnas käimisega ja juba oli meel kerge, et selleks korraks siis asi enam-vähem ühel pool ja siis juhtus sedasi.

Et siis ikka optimistlikult tulevikku - et alati saab veel hullemaks minna!

Tere tulemast pealinna!

Mis te arvate, mis võiks olla parim meelelahutus enne jõule? Loomulikult võiks selleks olla pealinna külastamine - teate küll seda, mis asub kusagil Belgias ja kuhu on koondunud väga rahvusvaheline seltskond. Eks mul oli jälle see rõõm, et taaskord said minu jalad selle suurepärase linna tänavaid mööda jalutada.

Kui nüüd aga tõsiselt rääkida, siis tegelikult oli seekordses külastuses kaks täiesti suurepärast elamust. Kuigi esimesel hetkel võiks arvata, et selleks oli Brüsseli jõuluturg, vaateratas ning liuväli, kui linna jõuluatraktsioonid, siis positiivseid emotsioone tõid kaasa hoopis teist laadi meelelahutused.

Esimeseks oli nuudlite söömine tai-hiina suunitlusega söögikohas, kus sööja silme all valmisid nuudlid. See oli tõeliselt tore vaatemäng, kuidas kokk osavalt taignaga ümber käis ja päris tihti võis aknast välja vaadates leida imetlejaid, kes seda vaatemängu kaema olid tulnud. Loomulikult olid värsked nuudlid täiesti vastupandamatud ning toitu sai lisaks kõhule ka vaim.

Teiseks meelelahutuseks oli "sattumine" lauamängude poodi - kuigi kanti, kus pood asus, olin ka enne külastanud, siis ei osanud ma eales arvata, et sealsamas nurga taga on seesugune imedemaa. Milline valik, milline mitmekesisus - selles poes käies avastasin, et sinna peaks kohe väga sügavale sisse minema. Eks nüüd siis teate, kuhu ma edaspidi võimalusel ikka sisse astun ja mõne uue mängu endaga kaasa haaran. Seekordsed ostud möödusid küll vaid jõulude tähe all - loodetavasti on tulevased mängurid rahul.

Ja ongi nädal möödas

Vaatan, et pole juba nädal otsa siia mitte millestki kirjutanud - kuidas see küll sedasi läinud, seda ma ei tea, aga ilmselt siis oli vaja kirjutamisest natuke puhata. Ehkki tegelikult tean, et olid hoopis teised toimetamised ja asjaajamised, mis võtsid kogu mu aja ja seetõttu pole siia mitte midagi uut juurde tekkinud. Aga eks ma siis püüan taaskord ajas tagasi minna ja vaadata, mis selle nädala jooksul siis juhtunud ka on.

Esmaspäev, 10. detsember 2007

Ja muud teemad...

Kuna siin viimased sissekanded on seotud peamiselt filmiga, siis tegelikult oli vahepealsel ajal ka natuke teistsuguseid sündmusi. Nüüd siis kirjutaks siin ka mõnest sellisest asjast.

Nii näiteks sain ühe pausi ajal käia Tammsaare pargis nautimas LoFo näitust - pilte loodustest, kus on tabatud mõnusaid ja lõbusaid hetki. Imetlesin, milline kannatlikkus küll peab olema nendel inimestel, kes suudavad selliseid pilte teha - lindudest ja loomadest. See kõik ju nõuab püsivust ja järjepidevust, pettumusest ülesaamist ja valmisolekut uuesti "võtteplatsile" minna.

Siis nägin ühel hämaral õhtul südamekujulist porilompi - kahjuks oli nii pime, et ma sellest pilti teha ei saanud, aga igal juhul tegi selline vahva leid tuju heaks.

Tallinna vanalinnas aga leidsin ennast ühel õhtul tuleetenduselt, mille andis "Olde Hansa" seltskond - külma ilmaga tulega mängimine tegi südame mõnusalt soojaks ning akrobaatide efektsed liigutused tõid sädeme ka silmisse.

Õige vahva lugu aga juhtus Eesti Postiga, kui käisin nende jõulumüügilt marke ostmas. Kujutage nüüd ette, kui olete planeerinud, et umbes 100 krooni maksate mingi hulga markide eest ja siis lüüakse kassaaparaadist läbi 9000-kroonine arve? Tean, et Eesti Post tõstis järjekordselt teenustasusid, kuid ometi mitte nii palju, et üks mark maksab 400 krooni ringis?

Siis avastasin veel, et Tallinna kesklinn on ikka mõnusalt väike, et seal jala käia. Muidugi, eks olen ennegi auto jätnud kuhugi parkima ning jala käinud, kuid nüüd ühest kinosaalist teise jalutades avastasin, et väga mõnusad on sellised lühikesed jalutuskäigud ning vahemaad on täpselt parajad.

PÖFF (kokkuvõte)

Nüüd kui filmiralli läbi on, võin rahulolevalt tagasi vaadata sellele 1,5 nädalale. Seekordse filmivalikuga jäin väga rahule - kui ikka 18 äravaadatud filmist on 17 väga head, siis on ju valik imetlusväärne. Kuigi algul ostsin piletid 20 filmile, siis tekkis kusagil peale 12 filmi küllastus - tundsin, et enam ei jaksa, tahaks magada ka. Nii loobusingi kahest filmist, millest siis ühte mind siiski sunniti vaatama.

Kui filmivalik oli suurepärane ja PÖFFi korralduse üle ka nuriseda ei saa, siis küsimusi tekitasid kinokülastajad. Esimene asi, mis silma hakkas, oli see, et seansi alguse nihutasid edasi just külastajad - enamus neist arvas ilmselt, et ka festivalifilmide ees on reklaamid - igal juhul ei suudetud kunagi saali täpselt seansi alguseks kohale jõuda. Teine asi, millega kinokülastajad "silma paistsid", oli see, et filmi ajal oli vaja toimuvat kaaslasega arutada. Enamus filme, mida vaatasin, vajasid jälgimist, kaasamõtlemist ja süvenemist - püüa siis seda teha, kui kõrval kaks inimest omavahel sosistavad.

Positiivse poole peale võib veel kanda selle, et nagu ikka oli kohal ka filmidega seotud inimesi, kes filmidesse sisse lasid piiluda. See sisepilk andis filmidele veel omajagu juurde ja tegelikult oli näha, mida mõtlevad inimesed, kes selliseid filme teevad, millised on nende eesmärgid ja kuidas nad tegelikult on vaid inimesed meie seast.

Muidugi oli kõigele boonuseks see, et näpuvea tõttu sain osaleda PÖFFi lõputseremoonial - tuli välja, et kogemata olid sellele üritusele müüdud mõned piletid. Tseremoonia oli lõbus ja meeleolukas, samas andis veelkord tunnistust sellest, et inimesed, kes filme teevad, hoolivad väga sellest, mida nad teevad ning nende eesmärgiks on südamest tulev mõte filmi sisse köita.

PÖFF (vol 9)

"Päevad ilma armastuseta"

Film sõprusest, noorusaastatel tehtud lollustest ja sellest, kuidas nad meid omavahel seovad. Väga hingelähedane teema, sest sõbrad on need, kelleta mina oma elu ette ei kujutaks. Kuigi on olnud häid ja halbu aeg, kuigi mõned on kolinud kauguste taha, siis sõprus on see, mis jääb, isegi siis, kui Sa inimest ei näe mitmeid kuid, isegi aastaid. Sõber on ju see, kellega võid lauset jätkata ka siis, kui esimese ja tagumise poole vahele on jäänud kümneid tuhandeid kilomeetreid ning kümneid tuhandeid tunde.

Teisalt on see film kodust ja kodu tundest, sest ütleb ju üks tegelane, kui räägitakse sellest, milline võiks olla sobivaim elukutse ning väljavalituks osutub rekkajuhi amet, et amet on hea küll, sest saad päevade viisi ühest kohast teise sõita, kuid need on kurvad päevad eemal kodust, päevad ilma armastuseta.

"Minu mustikakarva ööd"

Tegelikult läksin vaatama hoopis filmi "Koduteel", kuid siiski sattusin vaatama filmi "Minu mustikakarva ööd", mille olin oma kavast juba välja jätnud kindla teadmisega, et seda filmi saab ka hiljem kinos vaadata.

No mis siis ikka, kui on üks film asendatud teisega ja ma pole seda näinud, miks siis mitte see ära vaadata. Ei tea, kas oli põhjuseks see, et olin valmis lõbusaks reisiks läbi Hiina, kus on palju seiklusi ja sekeldusi, sest mida muud võib kaasa tuua laiba vedamine auto pagasiruumis, igal juhul jättis "Minu mustikakarva ööd" minu seekordse filmivaliku taustal kuidagi mannetu mulje.

Lugu ühest neiust, kelle süda puruneb ning kes seepeale leiab ennast rändamas mööda Ameerikat ning otsimas hingerahu. Töötab baarides ja einelaudades, puutub kokku inimestega, kirjutab postkaarte ühele NY kohvikupidajale, kelle juures on ta käinud õhtuti mustikakooki söömas. Lugu armastusest ja sellest, mil viisil püüavad inimesed üle saada armastuse valust. Ja sellest, kuidas me ei suuda endile enne tunnistada, et me kedagi armastame, kui see inimene juba surnud on - siis me alles suudame olla endis kindlad ning võime välja öelda selle, mida me kogu aeg tundnud oleme, kuid välja näidata pole julgenud.

PÖFF (vol 8)

"Negatiivse mõtlemise kunst"

Muidugi tuleb ellu positiivselt suhtuda, kuid vahel on sedasi, et vaatamata välispidisele positiivsusele on inimesed seest ikkagi katki. Nad varjavad kogu oma valu enda sisse ning jätavad mulje, justkui oleks kõik korras.

Lugu inimestest, kelle elu möödub kammitsais, olgu nendeks siis ratastoolis või iseendas peas välja mõeldud takistused leidmaks taaskord üles elurõõmu. Nad käivad koos grupis, mida juhib sotsiaaltöötaja, kes püüab nende emotsioone kontrolli all hoida ning rõhuda positiivsusele, tulevikku vaatamisele, lahendustele.

Kuna leitakse veel üks inimene, kes võiks grupiga liituda, siis minnakse tema juurde koju esimesele kohtumisele. Mees ei taha aga grupist ega sellega liitumisest mitte midagi teada. Algul püüab ta eemale hoida, kuid vaatamata sellele tullakse tema juurde ja sunnitakse teda kaasa lööma.

Mees ei anna järele, vaid näiliselt järele andes otsib hoopiski võimalust omapoolseks vastulöögi andmiseks. Nii lööb ta sotsiaaltöötajat mitmel korral ning teeb grupiliikmetele selgeks, et nad kõik vaid petavad ennast luues positiivset muljet ümbritsevale.

Lugu läheb nii kaugele, et sotsiaaltöötaja põgeneb ning kammitsetud lasevad kogunenud viha endast välja - nii pekstakse maja sisustus segamini, nauditakse alkoholi ja suitsetatakse kanepit. Kuid kõige selle käigus on näha, kuidas saadakse natukenegi lahti piinavast sisemisest valust.

Negatiivse mõtlemise kunst - oskus endast välja saada see, mis tegelikult hinges on ning seeläbi saavutada hingerahu, oskus võidelda eluraskustega ning võitlusest võitjana väljuda. Samas andis film veelkordse kinnituse minu ammusele mõttele - inimest saab aidata vaid ta ise või siis teised, kes on analoogses olukorras ning mõistavad situatsiooni, kõrvalseisjad aga ei saa mitte millestki aru.

Reede, 7. detsember 2007

PÖFF (vol 7)

"Uus inimene"

Film Rootsi ühiskonna varjatud saladusest - 1930-1970 aastatel steriliseeriti 63 000 inimest. Steriliseerimiseks eraldati ühiskonnast naised ja mehed, kes olid sündinud vaesusesse või neil oli puue. 90 % neist olid naised, 10 % mehed. Umbes 50 % sunniti seda tegema, ülejäänud 50 % olevat väidetavalt teinud seda oma vabal tahtel.

See on mahasalatud osa Rootsi ajaloost. Kuna olin veidi aega tagasi sellistest sündmustest ühelt inimeselt teada saanud, siis mõtlesin, et võiks PÖFFi kavva lülitada ka selleteemalise filmi, et asjast veelgi rohkem teada saada.

Film rääkis ühte hoolekandeasutusse viidud neiust. Tema sattus sinna seetõttu, et tal oli kokku kuus õde-venda ning nende pere elas vaesuses. Mõte asja taga oli see, et kui noor neiu on juba sündinud vaesusesse ning tal on palju õde-venda, siis väga suure tõenäosusega sünnitab ka tema palju lapsi, kes siis kõigile kaela peale jäävad.

Kuna neiu ainsaks eesmärgiks on esmalt see, et saaks võimalikult naasta oma perekonna juurde, siis nõustub ta suhteliselt kiiresti steriliseerimisega. Samas aga juhtub sedasi, et ta jääb rasedaks ning siis on tema ainsaks mõtteks säilitada oma veel sündimata lapse elu. Nii peab ta oma võitlust juba otsustatud steriliseerimise vältimiseks. Ainsaks pääseteeks on see, et ta viidaks hoolekandeasutusest üle hullumajja - ainult sel moel suudab ta oma lapse päästa. Meeleheitlike pingutuste tulemusena jõuabki ta sihile - ta viiakse hullumajja üle ning seal õnnestub tal laps sünnitada. Samas aga maksab ta selle eest kallist hinda - 28 järgmist aastat peab ta veetma enda poolt valitud "vanglas".

Selle loo kõrval jutustatakse ka teiste sarnases olukorras olnud tüdrukute lugusid - nii on hoolekandeasutuses üks ema, kes on sunnitud otsustama steriliseerimise kasuks, et vaid oma last näha - peale operatsiooni läbiviimist aga näeb ta oma last (tervelt) kaks korda aastas. Lisaks veel üks noor neiu, kes on steriliseeritud ning saadetud ühe perekonna juurde elama, kus perekonnapea temaga oma ihulisi vajadusi rahuldab, ise rahul olles, et tal pole vaja muretseda selle pärast, kas tüdruk rasestuda võiks. Neiu ei suuda viimaks seda alandust välja kannatada ning ta leitakse uppununa kohalikust järvest.

Kui selle PÖFFi raames nähtud analoogset teemat käsitlev "Kuidas vabaneda teistest" on väljamõeldis, siis see film, millest siin praegu kirjutan, põhineb tõsielulistel faktidel. Seda õõvastavam on mõelda, et need inimesed on ka tegelikult olemas olnud ja näidatud lood on ka reaalsuses toimunud.

Neljapäev, 6. detsember 2007

PÖFF (vol 6)

"Kas on valus - Balkani esimene Dogma film"

Saate ju aru, miks ma selle filmi valisin - märksõnaks on Dogma ja selle põhimõtte järgi tehtud filmid. Eks omajagu oligi selles filmis dogmalikkust. Kuigi ootasin mängufilmi, jättis film ise hoopis dokumentaalfilmi mulje. Mida muud arvata loost, kus kõik tegelased esinevad oma nime all ning kaadrid filmitud üksteise järel ühele lindile.

Filmi sisust siis niipalju, et on üks filmivaldkonnaga seotud sõpruskond, kes nähes Lars von Trier'i "Idioote" otsustab, et võiks teha Balkani esimese Dogma filmi. Et mille poolest on nemad halvemad, kui mingi Taani režissöör, kes maailmakuulsuse saavutanud on.

Kõik vahendid filmi loomiseks on neil olemas - on olemas tehnika, on olemas vajalikud inimesed, isegi on olemas hollandlasest abiline. Ega siis polegi muud, kui hakata aga "üles tähendama" oma seiklusi leidmaks Balkani esimese Dogma filmi jaoks finantseerimist.

Filmilindile jäävad nii omavahelised vaidlused kui rahaküsimised erinevatest allikatest. Osaliste mõtted rahvuste tasandil, sõprusest, suhetest, kodumaast. Kõigest sellest, millest inimesed ikka räägivad. Peamiselt aga sellest, et tõde on valus - me ei taha seda kuulda, me ei taha seda näha, sest see teeb haiget. Kuid sellele vaatamata saabuvad hetked, mil meil pole tõe eest võimalik kuhugi pageda.

"Vana peer"

Lugu ühest vanast mehest, kes on elul risti jalus. Ta elab oma tütre peres ning tunneb ennast kogu aeg jalus olevat. Ainus, kes temast vähegi hoolib, on tütretütar. Mees on veel täies elujõus ning naudib kõike elu poolt pakutavat - käib kohalikus baaris õlut joomas, piljardit mängimas, ka ei puudu armuseiklused.

Üks järjekordne kõrtsikülastus lõpeb aga sellega, et mees suudab oma tütre välja vihastada ning nii peab ta omaette elama asuma. Tingimuseks, et teda vanadekodusse ei pandaks, on see, et ta suudab enda eest hoolt kanda.

Mingi aja peab mees täiesti kenasti vastu, kuid siis ühel õhtul kõrtsist naastes tahab ta endale friikartuleid teha ning unustab fritüüri sisse, mistõttu köök põlema läheb. Selle tulemuseks on, et tütar viib isa vanadekoduga tutvuma. Mees masendub nähtust, sest ta tunned, et tema koht ei ole selles kohas - emotsioonivaesed näod, liikumatud inimesed. Vanadekodus näeb mees ka oma naabrinaist, kes üht meest ratastooliga sõidutab (hiljem selgub, et tegemist on naabrinaise abikaasaga). Tütrele vanadekodu meeldib ning ta püüab isa veenda sinna elama asuma, kuid isa vastab selle peale klassikalise lause - kui siin nii hea elada on, eks siis asu siia ise elama.

Järgmisena satub mees poes kokku oma naabrinaisega ning nad satuvad rääkima vanadekodust ja siis arvab naine, et aitab mehel saada uueks inimeseks - õpetades teda enda eest hoolt kandma, pesu pesema, tube koristama. Selle õpirännaku käigus saavad nad lähedasteks sõpradeks ning mees ei peagi vanadekodusse minema.

Kogu protsessi ajal aga saavad vihaseks nii mehe tütar kui ka armuke, kes mõlemad arvavad, et naabrinaine on ainult raha peal väljas. Nii püüavad nad kõigi vahenditega meest naise küünte vahelt "vabastada". Kuid nende katsed on määratud luhtuma - mees avastabki, et ta on võimeline kõike ise tegema.

Lisaks kõigile muule kirjutab mees pidevalt arvamusi ajaleheartiklite kohta. Üks tema arvamustest, mis on tingitud üle 85-aastastele meditsiiniteenuste osutamise lõpetamisest kirjutavast artiklist, avaldatakse ning ta pääseb ka teleuudistesse oma sõna sekka ütlema, tundes ennast omaealiste inimeste eestkõnelejana.

Peagi leiab mees endas nii palju jõudu, et müüb oma maja maha ning annab osa raha tütrele karavanauto ostmiseks. Ise aga võtab kätte ning lendab oma tütretütrele Pariisi külla, veel otsustamata, kas minna ümbermaailmareisile.

Loo moraal - kunagi pole liiga hilja oma elu muuta. Teisest küljest aga see, et vanad inimesed tahavad ka elada, neid ei saa lihtsalt niisama üle parda visata ega nendest mitte hoolida, kui nad enam oma panust ühiskonnale ei anna.

Kolmapäev, 5. detsember 2007

PÖFF (vol 5)

"Dasepo vallatud tüdrukud"

Alustama peaks ehk sellest, et minu arvates oleks filmi pealkiri olema veidi laiendatud - vallatute tüdrukutega asi ju ainult ei piirdunud, selles filmi peategelasteks olid ka poisid.

Naivistlik lähenemine, karaoke, võlumaailma piirid, eredad värvid - nii võiks lühidalt kokku võtta filmi. Sündmuskohaks siis üks keskkool ning noored selles koolis. Kõik juba varakult täiskasvanuks saanud, kõik omavahel voodit jaganud. Eesmärgiks vabadus ja lõbujanu. Rõõmu rikkujaks on koolidirektori sisse pugenud proua, kes soovib draakoniks saada ja selleks peab 1000 heategu tegema. Oma heategudeks on ta valinud kohaliku kooli noorte neidude süütuse taastamise ning nende mõtete õppimise peale viimise. Kui aga direktori käe alt veel läbikäimata noored avastavad, mis teoksil, algatavad nad üldise protestimarsi ning peale ponnistusi saavad prouast jagu.

Samas aga on räägib see film loo armastusest ning selle vingerpussidest. Nii armub üks noormees kaunisse neidu, kuid peagi selgub, et tegemist on hermafrodiidiga. Üks neiu aga armub vahetusõpilasse, kes võib olla tema vend - kunagi ammu on neiu ema andnud oma poja lapsendamiseks välismaale ning poiss vastab täpselt sellisele kirjeldusele.

Lisaks jookseb veel taustal teinegi teema - üks neiu püüab meeleheitlikult pääseda vaesuse küüsist (vaesus on väikese nukuna tal kogu aeg seljas) ning võlgadest, mille ta ema tekitanud on. Selleks, et kuidagigi rahaliselt toime tulla, on ta valmis oma keha müüma. Kuid samas selgub, et inimesed, kes tema teenuseid ostavad, ei soovigi füüsilist lähedust, vaid neile on hoopis vaja kaaslast. Nii leiab neiu ennast telekamängu mängimas ning ümberriietumisstseenides osalemas.

"Yella"

Võin teile rääkida loo. See lugu on sellest, kuidas on kaks valikut. Esimese valiku puhul on lugu lihtne ja selge - eksabikaasa sõidab selle asemel, et mind jaama rongile viia, autoga sillalt alla ning me mõlemad sureme.

Teine variant hõlmab sedasama sillalt allasõitmist, kuid seekord jään mina elama. Kas ka minu endine mees elama jääb, selles pole ma kindel (küll aga käib tema vaim mul edaspidi pidevalt külas). Ma jõuan rongile ja niimoodi vastu oma uuele lootusrikkale tulevikule. Lootust jätkub aga lühikeseks ajaks, sest tuleb välja, et inimesel, kes mind tööle võttis, on keelatud selles firmas töötada. Nii ma siis elan hotellis, mille eest olen pikalt ette maksnud, ilma tööta ja lihtsalt aega surnuks lüües.

Siis astub minu ellu ootamatu tutvus - satun ühe samas hotellis elava mehega jutuotsale ning kui selgub, et olen raamatupidaja, võtab ta mind endaga läbirääkimistele kaasa. Läbirääkimiste teemaks on firmade auditid ning nendest firmadest parema mulje jätmine. Selleks, et tõde varjata, võtame firmadelt altkäemaksu, loomulikult endale. Kuna mees, kellega koos neil läbirääkimistel käin, räägib oma unistusest, mille jaoks ta raha kogub, siis otsustan ühel järjekordsel läbirääkimisel teha omapoolse lükke ning astun sisse ühe firmaomaniku koju ja püüan teda veenda vajalikku raha andma. Ma ei hooli sellest, et ta väidab, et tal pole nõutud raha.

Kui järgmisel päeval peaks sama mees läbirääkimiste laua taha ilmuma, siis teda seal pole. Lähen teda koju otsima ja tuleb välja, et ta on ennast ära uputanud. Siis alles taipan, et olen liiga kaugele läinud.

Seega on kaks varianti - kas ise surra või elada ning põhjustada kellegi teise surm.

"Tühjad pudelid"

Minu jaoks siiani PÖFFi parim film - sügavalt positiivne ja armas. Lugu siis ühest vanemast härrasmehest, kes on koolis õpetaja ning ei suuda enam enda käitumist kontrollida. Enda vastu aus olles, otsustab ta, et on aeg õpetajaametist lahkuda.

Kuid ega siis sellega veel töö tegemine lõppenud ole. Ta otsib endale kiiresti uue töö, asudes tööle rattakullerina. Töö on raske ja nõuab kiiret otsustamist, kuid ta saab sellega hakkama. Kuni ühel päeval libedatel Praha tänavatel mäest alla tulles püüab ta ühe auto eest ära saada ning lõpetab läbi aia lennates murtud jalaluuga.

Selline õnnetus sunnib teda kulleriametist lahkuma, kuid siiski on mehel rahutu hing, mis nõuab ühe uusi väljakutseid. Vaevalt jalaluumurrust paranenuna leiab ta tööd kohaliku poe taarapunktis.

See töö talle istub - saab inimestega suhelda, nendega rõõme ja muresid jagada. Lisaks leiab ta veel aega kosja sobitamiseks - nii suudab ta leida uue naise oma kolleegile, kes suurt midagi ei räägi ning on üldiselt väga tõre, samuti suudab ta luua armupaari oma tütrest (kes parajasti on lahku läinud oma mehest) ja endisest kolleegist, kes ilmselgelt teineteisele meeldivad.

Kurvaks muutub aga vana mehe meel, kui selgub, et taarapunkti tahetakse asendada taaraautomaadiga. Oma võitluses kasutab ta vahendina nii automaadi paberite ärakaotamist kui ka selle paigaldajate ärasaatmist, kuid siiski saabub kurb päev, kui ta tööle tulles leiab eest automaadi. Vaatamata kõigele pakutakse talle tööd selle automaadi juures, kuid mees ütleb, et see töö teda õnnelikuks ei tee ja seetõttu ta loobub.

Kõige selle taustal on mehel jahenenud suhted oma abikaasaga, kellega nad harjumust külg-külje kõrval elavad, kuigi mehel on armuke ning tema öised unenäod räägivad hoopis noorematest unistamisest (stseenid toimuvad kõik rongivagunis).

Kuid saabub nende 40. pulma-aastapäev ning mees valmistab oma naisele üllatuse. Üllatuse juurde peaks bussiga sõitma, kuid siis tuleb välja, et tütar on vanematele transpordi organiseerinud. Loomulikult on suur üllatus, kui autojuhiks osutub mehe kolleeg koolist, kes ei suuda oma üllatust alla suruda. Esmalt püüavad nad muljet jätta, et ei tunne üksteist, kuid siiski räägivad nad endid peagi sisse. Siinkohal pannakse siis tütre ja noormehe armastus proovile, mis purunemisohule vaatamata suudab peagi leppimiseni jõuda.

Kogu draama käigus on aga jõutud üllatuseni. Selleks on õhupallisõit. Juhtub sedasi, et vaid pulma-aastapäeva tähistajad õhupalli jäävad ning minema triivivad. Esmalt on naine maruvihane, kuid viimaks leiavad aastatega teineteisest kaugenenud inimesed taas teineteist ning naudivad õhupallilendu.

Filmi lõpetab stseeniga rongist, kus siis nüüd mees vagunisaatjana töötab. Esmalt käib ta läbi kupeest, kus on tema naine ja nad näivad õnnelikud koos. Tööd jätkates tõmmatakse mees aga ühe veetleva naisekäe poolt ühte kupeesse.

Teisipäev, 4. detsember 2007

PÖFF (vol 4)

"Teie kes te elate"

Film, mis jättis väga positiivse mulje. Kuigi räägitavad lood olid enamasti kurvad ning kasutatud olustik peaaegu masendav - pruunikad toonid, minimalism kõikjal - jättis film siiski helge tunde südamesse. Minu jaoks oli filmi sõnumiks see, et elu on kurb, kuid kurbus võib olla ka väga naljakas. Teiseks sõnumiks oli see, et meie kõigi teod on kantud meie emotsioonidest ning läbi nende mõjutame me ka teisi inimesi.

Parimaks osaks filmist oli aga muusika - reipad helid, mille saatel siis mõne tegelane justkui juhuslikult laulma hakkas, mõjusid värskendavalt ning kaasakiskuvalt.

Iseäranis huvitav oli see, et oli leitud väga nutikaid lahendusi - nt nii sõitis värske abielupaari maja rongina hommikuhämarusest päeva, kohtusaalis toodi kohtunikele õlut, kohtuotsus kuulutati välja oksjoni korras, hukkamist vaatavad inimesed sõid plaksumaisi. Need elemendid olid inimeste unenägudes toimunu kirjeldamiseks. Samas aga oli film ise justkui unenägu, sest poleks osanud arvata, et sellised inimesed tegelikult olemas on.


"Külmutatud"

Võiks ju arvata, et Himalaya mägedes on elu rahulik ja idülliline. Ilmastikutingimused on karmid ning selles keskkonnas on raske hakkama saada. Selle pärast pole see koht arvatavasti ka tsivilisatsiooni keskmes.

Kuid isegi siia, maailma katusele, tungib ümbritsev maailm sisse. Film räägibki sellest, kuidas ühes üksildases majas elab isa oma kahe lapsega. Pingutades saavad nad oma eluga hakkama - isa teeb rasket tööd ning püüab perele elatist teenida aprikoosimoosi keetmisega. Samas on ta teinud investeeringu tulevikku ning ostnud endale masina, mis lihtsustaks tema tööd. Kuid masin on kehvavõitu ning oodatud kasu ta ei too. Masin on aga ostetud võlgu ja võlg vajab tasumist.

Nagu sellest veel vähe oleks, seavad maja naabruses ennast sisse sõjaväelased, kes justkui peaks kaitsma kohalikke elanike vaenlaste eest. Sõjaväelased on aga nii agressiivsed, et nende poolt tekitatav müra ning plinkivad valgusvihud lõhuvad kõrgmäestiku vaikse elu.

Kui on taaskord saagi aeg, läheb isa linna, et toodetud moos maha müüa, kuid ta on hiljaks jäänud ning võlausaldajad muutuvad juba väga nõudlikuks. Kummaline oli siinkohal näha, et ka sellistes piirkondades on olemas tegelased, kes elavad teiste inimeste ebaõnne najal.

Nii see lugu siis kulgeb - isa püüdes meeleheitlikult võlgade küüsist välja pääseda, lapsed elamas oma lapseelu, sõjaväelased aina enam nende igapäevaellu sisse tungimas. Viimaks sureb isa ülekoormuse tagajärjel ning nii jäävad lapsed omaette.

Film lõpeb sellega, et vanem laps on ennast uutesse oludesse mugandanud - töötab sõjaväeosas , tundub rahul olevat ning siinkohal muutub siiani must-valge film värviliseks väljendades ühe noore inimese pääsemist mingitest sisemistest kammitsatest. Teine laps aga olevat juba sündides surnud ja seega on filmi algul sisse toodud vaid unistus vennast, kuigi tegelikult on seda kajastatud läbi õekuju.

Esmaspäev, 3. detsember 2007

Pilk!?

Kuidas tunneksid ennast, kui laval esinev laulja unustab ennast keset lugu Sulle otsa vaatama? Kui isegi refleksid ei suuda teda sundida pilku pöörama ning nii "magab" ta sujuvalt maha hetke, kui vahepeal peatamatult kulgenud lugu juba karjuvalt temapoolset panust nõuab?

See oli küsimusi tekitav pilk - mis siis nüüd on, mis siis nüüd juhtunud on? Teisalt on tunne piinlik - kuidas on võimalik, et sellise lavakogemusega inimesel juhtub midagi seesugust (ma saan aru, kui sõnad lähevad sassi, kuid sellist tardumust näen esmakordselt)? Mõtlen, et ehk ei peaks ennast enam näitama, kui sellel kuuvarjutuse sarnasel ilmumisel sellised tagajärjed on.

PÖFF (vol 3)

"Lõks"

Nagu pealkiri juba ütleb, räägib film lõksust. Sellest, kuidas inimene võib sattuda täiesti ootamatult olukorda, millesarnast poleks ta eladeski oodanud ja mis siis sellest kõigest välja tuleb.

Elas üks tavaline perekond (isa, ema ja laps), kellel oli õnnelik elu. Nad said omadega hästi hakkama - tegid tööd, armastasid üksteist ja elu oli suurepärane. Seda kuni hetkeni, mil perepojal avastati südamelihase nõrkus, mis vajas operatsiooni. Kuid operatsiooni ei saanud teha kohalikus haiglas ja selle eest ei tahtnud maksta riik. Operatsiooni oli nõus läbi viima Berliinis asuv haigla, kuid see oleks maksma läinud 26 000 eurot.

Kui see kõik selgeks saab, hakkavad isa-ema rahaotsingud. Alates sellest, et minnakse panka laenu küsima (filmi kõige koomilisem stseen, kui isa kurdab oma rasket saatust ning selle peale pangatöötaja naeratab ja isa küsib, et mis siin naerda on ning selle peale vastab pangatöötaja, et nad peavad naeratama kliendiga suheldes, muidu ootab vallandamine) ning lõpetades sellega, et otsitakse abi ajalehekuulutuste kaudu.

Siis aga heliseb telefon - helistaja palub kokkusaamist pereisaga. Kohtumise käigus selgub, et helistaja on valmis aitama, kuid selle eest peaks isa tapma ühe mehe. Loomulikult keeldub isa, kuid siiski lähevad asjad nii, et kuidagi satub tema kätte püstol ning pilt mehest, kelle ta tapma peaks.

Loomulikult pole valik siiani tavalist ja korralikku elu elanud inimese jaoks kerge. Nii siis lähebki isa vaatama, kes on see mees, kelle ta tapma peab. Selgub, et meheks on tema poja kooli- ning mängukaaslase isa. Isa helistab tapmise tellijale ning ütleb, et ta ei saa seda teha.

Samal ajal aga tekib pojal uus krambihoog ning ema, kellele jääb mulje, et isa pole üldse südamega asja juures, sõimab oma meest ning nii eemalduvad nad üksteisest.

Viimaks ei suuda isa enam survele vastu panna ja viib palgamõrva läbi. Kõik läheb hästi ning ainsaks probleemiks on see, et tellija ei maksa raha ära. Samuti vaevavad isa süümepiinad, mis aina suurenevad. Kulminatsioon saabub sellega, kui ta näeb oma poja kooli- ja mängukaaslast koos emaga pargis jalutamas ning viimane vajub kokku. Haiglas peab isa olema tunnistajaks sellele, et talle räägitakse palgamõrvast ja selle läbiviijast. Et vähegi hingerahu saada, läheb mees politseisse ja tunnistab oma mõrva üles, kuid sealt saadetakse ta minema, sest keegi ei usu, et ta selle mõrva toime on pannud.

Edasi lähevad aga sündmused suisa ootamatut teed - tapetud mehe naine pakub isale vajalikku raha, kuid viimane keeldub. Samas aga teeb naine anonüümse annetuse pangakontole, kuhu abistamisraha kanda paluti.

Nüüd ei jää isal muud üle, kui oma naisele kõik üles tunnistada ning saata naine ja poeg operatsioonile. Endal tal on aga vaja võlg tasuda - selleks läheb ta tapetud mehe abikaasa juurde ja räägib kogu loo ära. Film lõpeb sellega, et poeg saab operatsiooni tehtud ning kõik on hästi, kuid ta on oma isast ilma, sest viimane tapetakse "võla" katteks ära.

"Lask"

Juhus on selle asja nimi, mis meid siin elus juhib. Ühe noore naisterahva elu on mõttetuks muutunud, miski ei suju hästi - armuelu on lörris, läbisaamine isaga halb, tööl peab ületunde tegema.

Kuna ta on tegelenud laskmisega ja püss on tal omast käest võtta, otsustab ta selle abil oma elu lõpetada. Mõeldud, tehtud. Otsib kõrvalise koha ja ongi ennast juba valmis seadmas, kui kuuleb lasteekskursiooni metsas jalutamas. Kaks poissi jäävad talle iseäranis silma - üks neist loobib linde kividega ja teine püüab teda takistada. Poisid lahkuvad juba kaugusesse, kuid on peagi tagasi. Just hetkel, kui naine on endal püstoli lõua alla seadnud ja valmis oma elu lõpetama, kuuleb ta, kuidas üks poiss teist püüab lindu kiviga viskamast tagasi hoida.

Kõik toimub välkkiirelt - naine võtab püssi, suunab selle poisi poole ning tulistab. Poiss karjatab, langeb maha ja kohe tekib paanika. Kiiresti tuuakse kohale kiirabi ning poiss viiakse haiglasse. Naine, kes on samas haiglas õena tööl, tormab, oma teost vapustatuna, poisi järel haiglasse ning seisab masendatuna ooteruumis.

Edasine film räägib juba naise sisemistest piinadest, sest teda pannakse hoolitsema haavatasaanud poisi eest. Poiss on kiuslik ja kuri, kuid siiski sõbruneb ta viimaks naisega. Muidugi satub see siiras ja hooliv sõprus kahtluse alla, kui poiss viimaks kogemata teada saab, et naine ongi tema tulistaja. Kuid kui naine ära räägib, et ta läheb politseisse oma lugu üles tunnistama ja et poiss tegelikult on sellega tema elu päästnud on, et tookord juhtus valel ajal vales kohas olema, on poisi silmis näha andestust ning ta annab mõista, et naine ei pea politseisse minema.

Film lõpeb õnneliku naise naeratusega, kes on laskmise üles tunnistanud ja juhatab politseinikele kätte püssi, millest lask tuli.

PÖFF (vol 2)

"Osaleja"

See on film, mis sobib tänapäeva Eesti elu väga hästi kirjeldama. Filmi peategelaseks on mees, kes osaleb televisioonimängus ja võidab seal peaauhinna - kõik oleks justkui muinasjutt, kuid siit hakkab lugu hargnema.

Probleem seisneb selles, et peaauhind ei ole rahaline, vaid summa ulatuses saab võitja valida asju - alates lennukist-majadest-autodest ja lõpetades tavaliste riietusesemetega. Kuid "rikkusel" on oma hind - kõigi nende asjadega kaasnevad kulutused, mille katmiseks mehel raha ei ole. Selleks, et kulud saaksid kaetud, peab ta võtma laenu. Samas aga leiab maksuamet, et kuna mehe vara on suurenenud, siis tuleb makse maksta - küll tulumaksu, küll luksusesemete maksu.

Nii leiabki mees oma suures õnnes ennast hoopis õnnetuna - justkui oleksid kõik asjad olemas ja nende soetamiseks poleks justkui midagi välja käidud, kuid ometi on "varandus" toonud üüratud väljaminekud.

Loole lisab vürtsi veel mehe, kui majandusajaloo õppejõu, dialoogid majandusteadlasega, keda ta satub kuulama ühel loengul. Lihtsalt ja näitlikult tehakse selgeks see, et laenusüsteem on tegelikult petukaup ja et tegelikult on majanduses alati kusagil midagi puudu. Võetakse lihtne näide sellest, kuidas 10 inimesele laenatakse 10 münti, intressiga 10 % aastas ja kui siis laenu tagasimaksmise aeg kätte jõuab, siis tuleb välja, et kusagilt peab tulema 1 lisamünt. Kui aga ei õnnestu 1 lisamünti aasta lõpul ära maksta, siis jääb meile juba kätte 9 münti, 1 lisamündi oleme juba ära andnud ja jälle on meil ühte lisamünti vaja.

Viimaks võtab mees, kes leiab ennast täielikust majanduslikust katastroofist, kasutusele ekstreemsed vahendid - nõuab panga käest välja oma saadud laenu, tühjendab vahendaja korteri, rüüstab televisioonistuudio ning viimaks paneb ennast kirja ümbermaailmareisile, mille ta samuti võitnud on. Süütab põlema ühe oma majadest, mille ta on võiduks saanud, kuid mida pole õnnestunud kasutada, sest see on muinsuskaitse all ja seetõttu ei lubata sealt peaaegu midagi teha.

Kuid siis lõpeb mehe õnn - ta unustab pangast saadud laenuraha majja ning sureb varisenud müüride all. Kuid siiski ehk on ta sellel hetkel õnnelikum, kui viimase aja jooksul - lõpeb meeletu võidujooks aja ja raha peale.

Kiita võiks selle filmi juures osavalt kasutatud stoppkaadreid ning naljakaid pilke-poose, mis kogu kurbmängu veidi kibedat naeru sisse toovad.

"Armastuse hambad"

Lugu algab ja lõpeb hambaarstitoolist. Tagasivaade ühe naise 10 aasta armastusele. Sellesse aega mahtuvad armulood on erinevad ja annavad suhteliselt hea ülevaate ühe neiu naiseks kujunemisest.

Esimeseks armulooks on kooliaegne armastus, mis lõpeb õnnetult. Naine on kooli ajal olnud kambajuht, kelle järgi kõik oma samme seadsid. Ühel järjekordsel "jõukatsumisel" astub aga üks noormees üle naise poolt lubatud piiri - ei käitu reeglitele vastavalt, ei ignoreeri mittesobivat inimest. Loomulikult järgneb sellele konflikt, mis lõpeb sellega, et naise selga lendab telliskivi ja noormees viskab endale telliskivi jala peale ning jääb lonkama. Siiski tekib kahe vastaspoole vahel sümpaatia - tegemist on küll Hiina filmiga, kuid siiski tundub toimivat ühe teise rahvuse ütles: "Peksab, järelikult armastab!" Kuid armastusele tuleb kiire lõpp - noormees upub oma vigase jala tõttu jõkke.

Järgmisena lugu on juba veidi hilisemast ajast, kui naine töötab haiglas arstina. Seal tekib tal armulugu ühe meespatsiendiga. Suhe toimib mehe abielule vaatamata ning suundub oma lõpu poole hetkel, mil armastuse viljana eostatud lapsele üheskoos abort tehakse. Kuigi asja püütakse saladuskatte all hoida, saavad võimud sellest teada ning armastajad lahutatakse vahemaaga.

Kolmandaks looks on ratsionaalsetel alustel toimiv abielu. Sõlmitud lihtsalt seetõttu, et nii on kombeks. Täielik visiitabielu - aasta jooksul kohtutakse vaid 2-3 päevaks, et siis nautida pereelu rõõme. Naine on selle olukorraga väga hästi kohanenud ning kui tema abikaasa ühel hetkel ütleb, et nüüd tuleb ta alaliselt koju elama, ei sobi see naisele millegipärast. Ja tundub, et selles abielus pole jõutudki lähedaseks saada ning abielu laguneb. Mehe viimaseks sooviks on anda oma naisele hammas, mis naisele tema juures on meeldinud ning mees tõmbabki endal ise hamba välja - selleks, et valu oleks ka reaalselt tuntav.

Justkui irooniana kohtab naine meest, kellega tal oli suhe haiglas töötades. Nad kohtuvad, räägivad ning lahkuvad juba võõrastena.

Nii jõutaksegi tagasi hambaarstitooli ja tänapäeva, kus siis naine palub endalt hamba ilma tuimestuseta välja tõmmata, et temaga saaks tunda vaimset valu füüsilisena.

"Planeet"

See dokumentaalfilm pani ikka väga tõsiselt mõtlema. Liiga selged oli need numbrid, millega vaataja ette tuldi - nt et praeguse tarbimise juures oleks vaja 5 maakera, et loodus saaks hakkama kõige sellega, mida me toodame. Samas aga tekkis selline kahevahel olemise tunne. Ühelt poolt justkui tahaks anda oma panuse sellesse, et ka tulevad põlved saaksid siin planeedil elada, kuid teiselt poolt jäi filmi peasõnumiks ikkagi see, et Maa näol on tegemist ühtse süsteemiga, mida mõjutavad kõik. See aga tähendab, et oma panus tuleb anda meil kõigil, mitte keegi ei saa hoolimatult ringi käia meid ümbritseva keskkonnaga, sest see mõjutab meid kõiki, mitte keegi ei jää puutumata.

PÖFF (vol 1)

Kuna seekordne PÖFF on mul väga suure filmivalikuga, siis mõtlesin, et kuidas neid siis siia kirja panna? Mõtlesin, et kirjutan nad siia siis päevade kaupa, selle asemel, et kirjutada iga filmi kohta eraldi.

Esimese kolme festivalipäeva tulemusena võin öelda, et siiani on valik olnud hea - pole olnud ühtegi filmi, mida saaks jamaks pidada. Küll aga on filmid nõudnud süvenemist - kergeid filme pole siiani veel olnud. Samas pole juhtunud ka seda, et ei jõuaks ühest filmist teisele üle minna - kuigi see olukord võib veel tekkida, kui vaatan edaspidist kava, kus kahe filmi vahele jääb vaid napp veerandtund. Teine asi, mida olen tähele pannud, on see, et kirjelduste järgi olen filmidelt oodanud midagi muud, kuigi olen samas suhteliselt kiiresti kohanenud režissööri poolt pakutuga.

"Ma teenindasin inglise kuningat"

Milline on Sinu eluunistus? Kuhu tahad Sina välja jõuda? See film on tagasivaade ühe inimese elule, kes unistades üldisest rikkusest ja lootes saavutada hõlpelu, jõuab viimaks oma elu õnne tipule üksikus Tšehhi mägitalus.

Tema rännakud algavad raudteejaamas võileibu müües, käivad läbi erinevad teenindusasutused alates agulikõrtsist ning lõpetades Praha kõige nooblima restoraniga. Kogu tema elu on ta olnud ise oma õnne sepp - kui on õhus mingi võimalus, on tema astunud ise ühe pika sammu õnnele vastu.

Elu suurimaks saavutuseks on Etioopia kuninga käest saadud auraha, mille ta justkui ise endale kaela riputaks, sest kuningas on lühikest kasvu ning ei ulatu peakelnerile auraha kaela panema. Nii laskubki peategelane veidi madalamale ning leiab auraha peagi enda kaelas ilutsemas.

Kõige suurem iroonia tabab aga peategelast siis, kui ta on saavutan rikkuse ning siis tullakse üldise riigistamise nime all tema vara käest ära võtma. Lisaks kõigele, kui ta protestivaimust väidab, et ta rikas on, saadetakse ta 15 aastaks vangi.

Film ise on kerge käekirjaga - naiivne muusika, vallatud stseenid, minevikupildid põimituna kaasajaga, vürtsitatud väikese huumoriga.

"Kuidas vabaneda teistest"

Kõik, kes midagi ühiskonnale ei anna, kuid ise kogu aeg võtavad, peavad surema. Nii võiks kokku võtta selle filmi mõtte.

Film algab sellega, et üksik vanaproua sõidab oma elektroonilise ratastooliga põlluserval ning ratastool lakkab töötamast. Muidugi leiab proua kiiresti mobiiltelefoni ning kutsub abi. Lubatakse tulla paari minuti pärast.

Mööduvad minutid ning kohale ilmub eriüksus, kes proua ratastooliga õhku tõstab ning siis veetakse ta helikopteri köie otsas ühte kooli, mida ümbritsevad okastraadiga piirdeaiad ja mis seetõttu meenutavad vanglat.

Edasine tegevus toimub juba peamiselt kooli ruumides. Algatuseks kirju seltskond kooli võimlas, kuhu proua järgmisena viiakse. Suletud süsteemis olev seltskond peab ootama, kuni neid intervjueeritakse.

Esimestena võetakse ette üks kapuutsis meesterahvas, kes meenutab munka. Enne, kui nad võimlast lahkuvad, haarab veel üks neiu mungast kinni ning püüab talle midagi öelda selle kohta, mida munk rääkima peaks.

Kui "munk" jõuab võimlast välja ühte klassiruumi, selgub, et tegelikult on tema hoopis intervjueerija ja on oma rüü selga pannud vaid seltskonna uurimiseks. Ülekuulamisruumis ootab teda ees noormees, keda edaspidi nimetaks "vaatlejaks". Ta on saadetud poliitikute poolt, et kindlaks teha, kas kõike tehakse ikka reeglite järgi.

Nüüd, kus nad on omavahel mõned laused vahetanud, kutsutakse intervjuule esimene inimene. Selleks on üks habetunud mees, kes näeb üsna rusutud välja. Küsimus on üsna selgepiirilised - mida oled Sina andnud ühiskonnale? Räägitakse inimese tööst ühe loomeliidu rahajagajana, kus enamus sellest rahast on tema enda kätte jõudnud, kui ta on ise endale autasusid määranud. Mees küll püüab aega võita ning selgeks teha, et ta vajab aega selleks, et järele mõelda, mida ta on head teinud. Pika vestluse peale ei leita midagi, millega see mees oleks oma koha ühiskonnas ära teeninud ning "munk" kuulutab välja surmaotsuse ja kohe ongi siis ka täide viidud - mees lamab põrandal vereloigus.

Vaatlejal läheb selle peale süda pahaks ning ta püüab mungalt teada saada, kas nii on ikka kõige parem, et ehk peaks ikka mürgisüsti kasutama. Selle peale lausub munk, et sõjaväel on lubatud ka sel moel inimesi tappa.

Ja ongi aeg järgmiste intervjueeritavate käes. Nendeks on mees ja naine, kes on vend ja õde. Loomulikult hakkab jälle otsast peale küsimusterivi - te panus meie kõigi heaolusse, palun. Kuna on olnud aega, siis veenja (naine, kes mungale võimlas õpetussõnu jagas) on teinud tööd ning õpetanud, et tuleb rääkida nii, et see, mida siiani tehtud on, on olnudki omaette filosoofia. Konkreetne paar on pidanud lõbumaja ning sundinud seal noori tüdrukuid tööle. Selle nad siis püüavad rääkida positiivseks ja vajalikuks tegevuseks. Peale pikka vestlust saadetakse paar võimlasse tagasi.

Kuna munga arvates teeb veenja liiga head tööd, võetakse järgmisena ette tema. Kõigepealt püütakse kindlaks teha, kes ta on. Munk arvab, et esitleb ennast vale nimega. Samas mõistab munk, et tegemist on põrandaaluse liikumise käsilasega. See vestlus on veidi teistsuguse sisuga - ei küsita veenja panuse kohta, püütakse selgeks saada, kellega on tegemist. Peale pikka jutuajamist saadetakse veenja võimlasse tagasi.

Järgmisena võetakse ette ratastooliproua. Temalt püütakse loomulikult jälle teada saada, milline on tema panus. Ainsaks päästerõngaks on prouale see, et ta poeg oleks justkui ÜRO sinikiiver. Selle peale pääseb ta esialgu tagasi võimlasse.

Nüüd viiakse pilt ühele pidulikule sündmusele, kust võetakse kaasa piiskop ja tema abikaasa. Esmalt jääb mulje, justkui satuksid nad vangistatute hulka. Siis selgub aga, et nad on kohale toodud selleks, et neid vastandada veenjaga, kes on nende tütar - avalikult nad eitavad teineteise tundmist, kuid isekeskis jäädes tuleb välja, et nad ikkagi on üks pere.

Edasi käivad kõik eelloetletud veelkord klassiruumist läbi. Nende vestluse käigus selgub, et õde ja vend on omavahel maganud ning sellest on sündinud laps, kelle nad on ära andnud. Õde siis kirjeldab üksikasjalikult, kui inetu ja jube see laps oli ning sedamööda, mida rohkem ta räägib, seda rohkem läheb vaatleja endast välja - tuleb välja, et tema ongi õe ja venna laps. Selgub, et ratastooliproua poeg ei olegi ÜROs, vaid tapab LAVis inimesi, kes püüavad kullakaevandustele juurde pääseda ega hooli oma emast mitte karvavõrdki.

Võimlas aga toimub olelusvõitlus, sest selgub, et veenja on kogu süsteemi käimalükkaja - tema ideed on need, mida rakendatakse. Surema peavad kõik, kes vastavalt rohkem kui ühele "Kopenhaageni kriteeriumile". Kriteeriumid ise on - maksude maksmisest kõrvalehiilimine, ühiskonna ärakasutamine, mõnuainete tarbimine jne. Loomulikult tahab terve seltskond selle jutu peale talle otsa peale teha. Kuid ta püüab selgitada, et asi on üle käte läinud ja et ta on püüdnud endast anda kõik, et päästa inimesi selle õuduse käest - ise neid varjanud ning valmistanud ette ja läbi viinud põgenikereise Aafrikasse.

Viimaks saabub kohtuotsus - kõik võimlas olijad on surmale määratud ning loetud tundide pärast nad tapetakse. Kuid siinkohal võtab võimlaseltskond otsustamise enda kätte - nad leiavad, et kui peavad surema, siis valivad nad viisi ja aja ise. Nii leiabki järgmine stseen eest inimesed, kelle pead on seotud ronimisköite otsa ning näitab nende viimaseid hetki. Üksteise järel löövad nad endil jalad alt ning surnud nad ongi. Viimaseks jääb veenja, kes peab ette lugema avalduse. Sellega lõpetanud, läheb loojakarja temagi.

Nüüd aga on endast väljas vaatleja, kes küll oli väga solvunud oma vanemate jutu peale ning soovis nende surma, kuid neid juba surnuna nähes, vihastub ta munga peale. Asi läheb suisa nii kaugele, et vihahoos haarab ta munga käest püstoli ning tapab ta. Ise vihast ja erutusest värisedes, põgeneb ta koolimajast. Järgmine pilt on juba laeva pardalt, mis on just Aafrika rannikule jõudnud - nüüd on õnn täielik, sest hirmsast Euroopast, kus rakendatakse "Kopenhaageni kriteeriumeid" ollakse pääsenud.