Kui on keegi hädas ja palub mu abi, siis sõltumata sellest, millised on minu suhted selle inimesega, lähen ikka appi. Selline oli selle laupäeva õhtu moraal. Kui mulle helistati ja paluti abi, et minna traumapunkti. Loomulikult jätsin oma asjad kus see ja teine ning läksin.
Kuigi olen mingitel eluhetkedel arvanud, et mind see konkreetne inimene ja tema saatus ei puuduta, siis tuli välja, et kriisiolukorras olen ikka käepärast olemas. Sest lihtsalt nii need asjad on, sest lihtsalt selline ma olen.
esmaspäev, 31. oktoober 2011
Ela täna!
See tunne on mu kuklas olemas. Ja selle kohaselt korraldan ka oma elu. Et midagi ei jääks homseks, et midagi ei jääks tegemata.
Ela täna!
Tee täna!
Tee kohe!
Ära oota!
Ära jäta
tegemata!
Ela täna!
Tee täna!
Tee kohe!
Ära oota!
Ära jäta
tegemata!
Fight, Forrest, fight
Sedasi tuleks kurikuulsat filmilauset parafraseerida, kuigi originaal - run, Forrest, run - oleks hetkel asjakohasem. Tegelikult olen ma aga endast väljas ja seda väga mitmel põhjusel. Esiteks ajab mind kurjaks see, et inimesed, kes peaksid teadma ja aru saama, ei vaevugi endale asju selgeks tegema ja on võtnud hoolimatu seisukoha. Siis ajab mind kurjaks see, et inimene, kes peaks teadma ja kellel on võimalus midagi ette võtta, on täiesti saamatu ja oskamatu. Ja ma ei saa sinna mitte midagi parata, kui ma teravaks lähen, kui minu käest küsitakse neid asju, mida peaksid teised tegema. Kõige tipuks veel see, et kogu see asi mõjub igasugusele motivatsioonile absoluutselt laastavalt.
Nii ongi suudetud paari nädalaga kõrge moraali ja hea motiveeritusega inimesest saada ükskõikne tegutseja, kes mõnedel üksikutel hetkedel aktiveerub ja sedagi vaid järjekordse hävingu esilekutsumiseks.
Ja see fight, Forrest, fight hüüe või tunne ei tule mitte kusagilt, sest tekib trots, et kui teised ei hooli, siis milleks peaksin mina sellest hoolima?
Rumalus, kõikehõlmav rumalus on tõesti tore asi. Kas inimesed pole kuulnud midagi sellest, et pole mõtet hakata parandama töötavat masinat? Ju siis vist mitte...
Nii ongi suudetud paari nädalaga kõrge moraali ja hea motiveeritusega inimesest saada ükskõikne tegutseja, kes mõnedel üksikutel hetkedel aktiveerub ja sedagi vaid järjekordse hävingu esilekutsumiseks.
Ja see fight, Forrest, fight hüüe või tunne ei tule mitte kusagilt, sest tekib trots, et kui teised ei hooli, siis milleks peaksin mina sellest hoolima?
Rumalus, kõikehõlmav rumalus on tõesti tore asi. Kas inimesed pole kuulnud midagi sellest, et pole mõtet hakata parandama töötavat masinat? Ju siis vist mitte...
Merca "Mees"
Tuttav tunne, väga tuttav tunne. Lugesin raamatu ühe õhtuga läbi. Täpselt minu mõtted ja tunded, taaskord, ühe raamatu sees. Kuigi veidi toorelt kirja pandud, aga sisu see ei muuda milliseid sõnu kasutada.
Ja taaskord mõte sellest, kas ei olegi siis see, millest ma mõtlen, tõesti võimalik. Juba ainuüksi selle pärast, et mehed ja naised niivõrd erinevalt üles ehitatud on.
Ja taaskord mõte sellest, kas ei olegi siis see, millest ma mõtlen, tõesti võimalik. Juba ainuüksi selle pärast, et mehed ja naised niivõrd erinevalt üles ehitatud on.
Veel üks kiri
Lugesin juba mitmendat korda seda kirja, mille kirjutanud olin. Ja praegu jõudsin mõtteni, et see kiri peaks nüüd olema selge märk sellest, et mul ei ole teisele inimesele mingeid etteheiteid, mingeid nõudmisi, mingeid tingimusi. See kiri on minu kiri, minu tunnetest ja mõtetest. See on kiri minust ja teisest inimesest, nagu mina teda näen.
Eks siis paistab, mis sellest hingedepäevast saab. Kas minustki saab sellel päeval hing või olen sootuks hingetu, igaveseks?
Eks siis paistab, mis sellest hingedepäevast saab. Kas minustki saab sellel päeval hing või olen sootuks hingetu, igaveseks?
Kõrvalseisja
Nii siis see elu ikka on. Alati olen kõrvalseisja ja selleks ma ka jään. Kuigi võin mingites asjades justkui osaline olla, jääb ikka ja alati mu sisse see tunne, et ma seisan kõrval ja pole justkui lõpuni selle kõige sees.
Nüüd siis on iseäranis selge märk sellest minu kõrvalseisja rollist see, kui seisan siin oma elu keskel, kui mu pereliikmed korraldavad edukalt oma elu - kes hakkab abielluma, kes hakkab järjekordset last saama. Ja mina olen, ikka ja alati see kõrvalseisja, kellest kõik need elu peamised suunad mööda lähevad.
Öeldakse, et ise olen sellise valiku teinud. Ikka ise olen selle kõik loonud, aga kui elukogemus näitab kätte, et ma teistmoodi ei oskagi, siis kuidas võiks mul üldse kunagi tekkida võimalus saada elu osaliseks? Enne saab elu otsa, kui mina leian kätte selle tee, mida mööda elu sisse minna...
Nüüd siis on iseäranis selge märk sellest minu kõrvalseisja rollist see, kui seisan siin oma elu keskel, kui mu pereliikmed korraldavad edukalt oma elu - kes hakkab abielluma, kes hakkab järjekordset last saama. Ja mina olen, ikka ja alati see kõrvalseisja, kellest kõik need elu peamised suunad mööda lähevad.
Öeldakse, et ise olen sellise valiku teinud. Ikka ise olen selle kõik loonud, aga kui elukogemus näitab kätte, et ma teistmoodi ei oskagi, siis kuidas võiks mul üldse kunagi tekkida võimalus saada elu osaliseks? Enne saab elu otsa, kui mina leian kätte selle tee, mida mööda elu sisse minna...
Panna punkt
On tulnud aeg panna punkt. Iga lugu saab kord otsa, igal asjal on oma ots. Kui saabub aeg punkt panna, siis on kena sellest üks ilus sündmus teha. Nõnda saab endalgi sellest kõigest üks ilus meenutus olema. Olgu siis juhtunud mis tahes.
Niiet, punkti panen ma siia:
Niiet, punkti panen ma siia:
neljapäev, 27. oktoober 2011
Tuline õigus
Kui on mõni omadus, mida ma selles elus kindlasti oman, siis see on läbinägelikkus. Mingi aeg tagasi oli siin just üks selliseid hetki, mil tekkis küsimus, et kas see, mida ma kuulsin, ka tegelikult tõelisuseks saab. Tookord ütles sisetunne mulle, et ei saa sest asjast midagi. Nüüdseks ongi selge, et mul oli tuline õigus.
And 12 points go to ME!
And 12 points go to ME!
Mis siis järgmisena?
Kui ma mõnikord endale midagi rõõmustan, siis julgen arvata, et see asi on minu jagu. Viimane nädal on mulle aga näidanud, et võeti mult ilma minupoolse sõnaõiguseta nii üks kui ka teine asi, mille äsja rõõmustanud olin. No eks nad anti mulle ka tagasi, aga seda siis väikeste täienduste järel. Sain ma nende üle siis veidi rõõmustada, kui nad taaskord mu käest ära võeti, et neid veelgi imetleda saaks.
Oleks asi sellega piirdunud, oleks kõik kaunis kena olnud, aga ühel hetkel avastasin, et minu oma jalad, mis on siiani minu enda omad olnud, võeti samamoodi minult ära, kahe mehega kohe, uuriti ja puuriti ja vaadati ja arutati. Ma ei jõudnud selle asja peale isegi reageerida, kui kogu see asjatamine juba pihta hakkas.
Selle peale tekib minul ainult üks küsimus: mis siis järgmisena? Ehk teisisõnu: kustmaalt on tegemist normaalse hoolimisega ja kustmaalt hakkab ahistamine? Ma ei taha seda küsimust isegi mitte küsida, sest see asetaks asjad ikka väga imelikku valgusesse.
Eks ma olen ise ka suures plaanis kõiges selles süüdi, sest ise olen ma ennast selle jama sisse mässinud ja nüüd pean ise sellega hakkama saama. Eluiroonia (või -aroonia) missugune!
Oleks asi sellega piirdunud, oleks kõik kaunis kena olnud, aga ühel hetkel avastasin, et minu oma jalad, mis on siiani minu enda omad olnud, võeti samamoodi minult ära, kahe mehega kohe, uuriti ja puuriti ja vaadati ja arutati. Ma ei jõudnud selle asja peale isegi reageerida, kui kogu see asjatamine juba pihta hakkas.
Selle peale tekib minul ainult üks küsimus: mis siis järgmisena? Ehk teisisõnu: kustmaalt on tegemist normaalse hoolimisega ja kustmaalt hakkab ahistamine? Ma ei taha seda küsimust isegi mitte küsida, sest see asetaks asjad ikka väga imelikku valgusesse.
Eks ma olen ise ka suures plaanis kõiges selles süüdi, sest ise olen ma ennast selle jama sisse mässinud ja nüüd pean ise sellega hakkama saama. Eluiroonia (või -aroonia) missugune!
Protestivaim ärganud
Vaat nüüd on seis selline, et minus on protestivaim ärganud. Teha pole midagi, kui mulle hakkab vastu see, kuidas asju tehakse ja ma seda teadmist enda sisse jätta ei suuda. Ja eks siis paista, mis sellest kõigest saab. Mitte keegi ei saa mind sundida, tegema neid asju, mida ma teha ei taha.
Ja kõige selle juures paneb mind imestama see, kuidas on võimalik, et inimesed võtavad endale õiguse teiste inimeste eest midagi otsustada. Aga noh, eks ma võin edasi mängida lolli, täpselt seni, kuni aga ise ennast hästi tunnen. Ja mind tõesti ei huvita...
Ja kõige selle juures paneb mind imestama see, kuidas on võimalik, et inimesed võtavad endale õiguse teiste inimeste eest midagi otsustada. Aga noh, eks ma võin edasi mängida lolli, täpselt seni, kuni aga ise ennast hästi tunnen. Ja mind tõesti ei huvita...
neljapäev, 20. oktoober 2011
Kõigepealt pakuksin ma...
See lause tuli mulle täna meelde. Arvestades viimase aja arenguid. Kuidas see siis nüüd käiski? Kui keegi tuleb küsima, et kes võiks mingit asja tegema sobida, siis tuleb igal juhul vastata: "Kõigepealt pakuksin ma muidugi iseennast!"
Kuigi ma pole sedasorti inimene, olen praeguses olukorras täpselt sedasi käitunud. Iseennast välja pakkunud. Kuigi olles lõpuni korrektne, olen vaid nõustunud teiste poolt väljapakutuga. Ehk siis, keegi viskas minu nime õhku ja mina, olles nüüd asja üle pikalt ja põhjalikult järele mõelnud, otsustasin, et olgu siis peale, kui teised juba tahavad ja mõtlevad, siis mina võin ju sellega kaasa minna.
/Kuklas aga tiksub: otsiti lolli ja minu näol ka üsna kiiresti leiti. Vähemalt, ma loodan, saab sellest lolliks olemisest ka mingit kasu./
Kuigi ma pole sedasorti inimene, olen praeguses olukorras täpselt sedasi käitunud. Iseennast välja pakkunud. Kuigi olles lõpuni korrektne, olen vaid nõustunud teiste poolt väljapakutuga. Ehk siis, keegi viskas minu nime õhku ja mina, olles nüüd asja üle pikalt ja põhjalikult järele mõelnud, otsustasin, et olgu siis peale, kui teised juba tahavad ja mõtlevad, siis mina võin ju sellega kaasa minna.
/Kuklas aga tiksub: otsiti lolli ja minu näol ka üsna kiiresti leiti. Vähemalt, ma loodan, saab sellest lolliks olemisest ka mingit kasu./
Kohalikest asjadest
Prantsusmaal ringi käies ja sealse puuviljavaliku seas ringi vaadates tekkis mul küsimus: "Miks nad ainult Itaalia viinamarju müüvad?" Hetke asja üle järele mõelnud, leidsin sobiva vastuse - neil lähevad kõik kohalikud viinamarjad veini tegemiseks, kes neid niisama ikka süüa viitsib.
Meil vist õuntega sama lugu, et õunu, kohalikke, pole poes saada.
Meil vist õuntega sama lugu, et õunu, kohalikke, pole poes saada.
Perspektiiv
Mu kallis liigikaaslane. Kui mulle öeldaks, et ma ei saa enam kunagi sinuga kohtuda, tunneksin ma kahetsust ja tahaksin pikendada koosolemise hetke. Nii peaks tahtma igaüks. "Oh, kui saaks temaga veel kas või hetke rääkida!" Ja veel hetke. Ja veel.
/Ahvid ja solidaarsus, Maarja Kangro/
/Ahvid ja solidaarsus, Maarja Kangro/
Pingetest
"Me vaikime ja tunneme ennast sitasti. Vaikus pikeneb ja muudab iga järgmise potentsiaalse ütluse nii tähtsaks ja lõpuks nii mõttetuks, et me vaikime edasi."
....
"Kurat, me ei saa teineteisele kunagi midagi suvalist öeldud!"
....
"Jah! Juhhaidii! Ükskõik mida. Aga vaat siis läheme kellegagi koos piknikule või ujuma või õhtusöögile ja teeme suuremas seltskonnas vahvasti suu lahti! Ironiseerime, teeme nalja, plägiseme, ja pärast kandub see energia ja kena-olemine inertsist natukeseks ajaks isegi meie omavahelisse suhtlusse. Aga siis saab see jälle otsa. Ja pinge kasvab."
/Ahvid ja solidaarsus, Maarja Kangro/
....
"Kurat, me ei saa teineteisele kunagi midagi suvalist öeldud!"
....
"Jah! Juhhaidii! Ükskõik mida. Aga vaat siis läheme kellegagi koos piknikule või ujuma või õhtusöögile ja teeme suuremas seltskonnas vahvasti suu lahti! Ironiseerime, teeme nalja, plägiseme, ja pärast kandub see energia ja kena-olemine inertsist natukeseks ajaks isegi meie omavahelisse suhtlusse. Aga siis saab see jälle otsa. Ja pinge kasvab."
/Ahvid ja solidaarsus, Maarja Kangro/
pühapäev, 16. oktoober 2011
Eelarvamused
Mõtlesin ja kaalusin pikalt, mida teha. Olukord oli minu kontrolli alt väljas ja ma ei suutnud otsustada, kas hakata üldse uurima, kas ma saan midagi teha. Mõtlesin mis ma mõtlesin, lõpuks mõtlesin välja, et olgu, ma pean siiski proovima.
Valisin telefoninumbri ja ise olin jätkuvalt kahtlev, kas peaksin seda üldse tegema, mida teha plaanisin. Peagi võeti teises otsas toru. Vastaja oli naisterahvas. Mõtlesin kergendusega: naisterahvas, õnneks, siis saab ehk kergemini. Edasi rääkisin ära, mis mure mul on, ise seejuures jätkuvalt arvates, et ega sellest asjast asja ei saa. Aga suur oli minu üllatus, kui teine pool, minu mure ära kuulanud, vastas kohe: "Pole probleemi, saatke mulle meil vajalike andmetega ja ma saan asja korda ajada."
Vaat sedasi siis, eelarvamused, minu enda kogemuste pealt tekkinud, olid sel puhul asjatud. Miks ma küll nõnda suurt kergendust tundsin, kui vastaja oli naisterahvas, seda ma öelda ei oska, igal juhul tajusin kergenduslaine levimist üle enda sel hetkel, kui naisterahva häält kuulsin. Teisest küljest oli meeldivaks üllatuseks ka see, et probleemi lahendamiseks oldi kohe valmis tegutsema. Tore, suurepärane, märk heast teenindusest.
Ja seekordne õppetund on: mõnikord tuleb eelarvamused kõrvale jätta, sest elu ja inimesed võivad üllatada.
Valisin telefoninumbri ja ise olin jätkuvalt kahtlev, kas peaksin seda üldse tegema, mida teha plaanisin. Peagi võeti teises otsas toru. Vastaja oli naisterahvas. Mõtlesin kergendusega: naisterahvas, õnneks, siis saab ehk kergemini. Edasi rääkisin ära, mis mure mul on, ise seejuures jätkuvalt arvates, et ega sellest asjast asja ei saa. Aga suur oli minu üllatus, kui teine pool, minu mure ära kuulanud, vastas kohe: "Pole probleemi, saatke mulle meil vajalike andmetega ja ma saan asja korda ajada."
Vaat sedasi siis, eelarvamused, minu enda kogemuste pealt tekkinud, olid sel puhul asjatud. Miks ma küll nõnda suurt kergendust tundsin, kui vastaja oli naisterahvas, seda ma öelda ei oska, igal juhul tajusin kergenduslaine levimist üle enda sel hetkel, kui naisterahva häält kuulsin. Teisest küljest oli meeldivaks üllatuseks ka see, et probleemi lahendamiseks oldi kohe valmis tegutsema. Tore, suurepärane, märk heast teenindusest.
Ja seekordne õppetund on: mõnikord tuleb eelarvamused kõrvale jätta, sest elu ja inimesed võivad üllatada.
Kui on mägi, siis...
... tuleb selle otsa ronida. Tuleb ronida päris tippu, enne ei tohi pooleli jätta. Nii leidsin ennast kahel korral tipu poole teel, selge siht silme ees ja jalgades valu, et saaks aga üles.
Eks nõnda need mäed siis "vallutatud" saidki, sihikindla astumisega. Esimene mägi aga asus kohe ise vallutama - kuukera peegeldus merepinnal (terve meri oli hõbevalget värvi) ja selle mõju efektselt raamivad mäed olid need, mis oma iluga hingetuks võtsid. Sellistes öödes on romantikat, sellistes öödes on sädet, peaasi, et on armastajaid, kes seda ära kasutavad. Teine mäevallutus oleks pidanud tooma privaatsuse, eks ta mõneks hetkeks tõigi, aga peamiselt pakkus see päevast päikesesillerdust merel ja avarat vaadet teistele mägedele.
Mul oli juba meelest läinud, kuidas ma mägesid armastan, aga elu ise tuli mulle appi, et meelde tuletada, milline see armastus tegelikult on. Ja eks ma pean selle armastusega nüüd veidi tegelema, üks unistus leidis mu pähe tee, kui lennukiaknast paistvad Alpid ja neis asuvad mägijärved silmale puhkust pakkusid.
Eks nõnda need mäed siis "vallutatud" saidki, sihikindla astumisega. Esimene mägi aga asus kohe ise vallutama - kuukera peegeldus merepinnal (terve meri oli hõbevalget värvi) ja selle mõju efektselt raamivad mäed olid need, mis oma iluga hingetuks võtsid. Sellistes öödes on romantikat, sellistes öödes on sädet, peaasi, et on armastajaid, kes seda ära kasutavad. Teine mäevallutus oleks pidanud tooma privaatsuse, eks ta mõneks hetkeks tõigi, aga peamiselt pakkus see päevast päikesesillerdust merel ja avarat vaadet teistele mägedele.
Mul oli juba meelest läinud, kuidas ma mägesid armastan, aga elu ise tuli mulle appi, et meelde tuletada, milline see armastus tegelikult on. Ja eks ma pean selle armastusega nüüd veidi tegelema, üks unistus leidis mu pähe tee, kui lennukiaknast paistvad Alpid ja neis asuvad mägijärved silmale puhkust pakkusid.
Kahe vahel
Igal hommikul oli mul piltpostkaardile sarnanevat vaadet nautides kahetine tunne. Ühelt poolt oli see ju imeilus - mäed, meri ja palmid. Teisest küljest jälle mõtlesin, et kas ma tahakski ainult sellist vaadet nautida, kas selline vaade ongi see, mida tahaksin pikemat aega oma silma all näha.
Nii ma siis olingi kahe vahel. Lõpuni ei suutnud mind see kaunis vaade veenda, kuigi ta oli reaalselt olemas ja temaga polnud muud teha, kui ainult nautida.
Samasugune emotsioon oli ka selle taevasinise merega. Ühest küljest vaatad ja vaatad ja ära ei väsi. Teisalt jälle ei tundu see kuidagi reaalne, käega katsutav, selgesti tajutav.
Mis on nende imeilusate asjade juures sellist, mis mind lõpuni ei veena? Või ehk on elukogemus see, mis tekitab kahevahelolekut, kõhklust, usaldamatust?
Nii ma siis olingi kahe vahel. Lõpuni ei suutnud mind see kaunis vaade veenda, kuigi ta oli reaalselt olemas ja temaga polnud muud teha, kui ainult nautida.
Samasugune emotsioon oli ka selle taevasinise merega. Ühest küljest vaatad ja vaatad ja ära ei väsi. Teisalt jälle ei tundu see kuidagi reaalne, käega katsutav, selgesti tajutav.
Mis on nende imeilusate asjade juures sellist, mis mind lõpuni ei veena? Või ehk on elukogemus see, mis tekitab kahevahelolekut, kõhklust, usaldamatust?
Hooaja lõpetamine
Ma ei tea, kas see nüüd siis oligi merehooaja lõpetamine. See pole praegu veel kindel, mulle pakutakse alternatiivset varianti, kuigi ma olen ennast juba teisteks asjadeks ära lubanud, on see variant jätkuvalt õhus ja eks lähiajal paistab, mis saab.
Kui see nüüd aga oli merehooaja lõpetamine, siis oli see täpselt selline, nagu olema pidi - ehk siis see vihm, mis jäi hooaja jooksul krae vahele saamata, tuli maha sellel hooaja arvatavasti viimasel merereisil.
Kuigi võiks arvata, et ega selles vihmas midagi meeldivat olla ei saa, siis seekordne vihm pakkus looduse vaatlemise võlusid - ühest küljest vihma poolt peidetud mäed ja teisest küljest merepinnal hüppavad veepiisad.
Tore merereis hooaja lõpuks!
Kui see nüüd aga oli merehooaja lõpetamine, siis oli see täpselt selline, nagu olema pidi - ehk siis see vihm, mis jäi hooaja jooksul krae vahele saamata, tuli maha sellel hooaja arvatavasti viimasel merereisil.
Kuigi võiks arvata, et ega selles vihmas midagi meeldivat olla ei saa, siis seekordne vihm pakkus looduse vaatlemise võlusid - ühest küljest vihma poolt peidetud mäed ja teisest küljest merepinnal hüppavad veepiisad.
Tore merereis hooaja lõpuks!
Puhas rõõm
Mingi aeg tagasi rõõmustasin endale uue panni. Vana oli ennast juba õhtule seadnud ja ega ma siis saanud tema tahte vastu, lasin ta ära puhkama. Ja siis hakkas pikk ja vaevarikas protsess - uue panni otsimine. Tegelesin selle asjaga suurema ja väiksema entusiasmiga umbes kuu aega, kuni võtsin ennast lõplikult kätte ja saingi endale uue panni rõõmustatud.
Nüüd, kui ta on mul juba tükk aega olnud, võin tõdeda, et see oli küll puhas rõõm - sellise mõnusa panniga saab ikka head sööki valmistada ja hea söök on minusugusele kõhuorjale just mokkamööda.
/Mõnikord läheb mõne asjaga kenasti!/
Nüüd, kui ta on mul juba tükk aega olnud, võin tõdeda, et see oli küll puhas rõõm - sellise mõnusa panniga saab ikka head sööki valmistada ja hea söök on minusugusele kõhuorjale just mokkamööda.
/Mõnikord läheb mõne asjaga kenasti!/
Teeninduse uus tase
Kui ma olen ikka arvanud, et Eestis on teenindusega enamasti halvad lood, siis nüüd, käies Prantsusmaal, saan ma aru, et meil on asjad suurepärases korras. Sellist täielikku ignoreerimist, nagu ma tunda sain, annab ikka leida. Esmalt oli mulje loojaks üks noormees, kes minu teenindamiseks ei suvatsenud oma lodevat asendit muuta ega ka kõrvaklappe peast ära võtta - ilmselgelt oli tal ka olulisemat teha. Järgmiseks mulje loojaks oli bussijuht, kes otsustas, et ta tahab minu antud 1 euro suure matemaatilise tehte tulemusena endale jätta - peale pikka mitmekeelset selgitust sai ta siiski aru, et ta peab mulle ka selle 1 euro tagasi andma, lisaks vahetusrahale (pidasin pika sõja maha ja ma arvan, et kõik teised inimesed, kes tahtsid bussi peale saada, olid selle aja peale, kui meil see vaidlus käis, juba maruvihased, aga kui ma kord juba alustasin, siis ei saanud pidama). Ja punkti pani noormees, kes uimerdas mind teenindades niimoodi, et ma pidin karjuma hakkama.
Selliste kogemuste peale võin vaid tõdeda, et meil pole siin teenindusega häda midagi, sest mingi otsa pealt annab tunda inimeste sisemine viisakus. Kui see minetada, siis läheb asi väga kohutavaks kätte.
/Lisaks siia juurde ka selle kogemuse, kuidas mingid inimesed minust lihtsalt läbi astusid, arvates, et ma olengi lihtsalt postiks loodud ja seisan niisama. Siis veel inimesed, kes lennuki maandumise ajal ennast toolide pealt püsti ajavad ja tahavad midagi pagasiriiulitelt saada. Ja veel inimesed, kes ajavad ennast lennukis püsti enne, kui pole veel kätte jõudnud aeg, et seda teha võiks. Viimaste kogemuste juurde oskasin vaid targutada: "Ülbed pensionärid!"/
Selliste kogemuste peale võin vaid tõdeda, et meil pole siin teenindusega häda midagi, sest mingi otsa pealt annab tunda inimeste sisemine viisakus. Kui see minetada, siis läheb asi väga kohutavaks kätte.
/Lisaks siia juurde ka selle kogemuse, kuidas mingid inimesed minust lihtsalt läbi astusid, arvates, et ma olengi lihtsalt postiks loodud ja seisan niisama. Siis veel inimesed, kes lennuki maandumise ajal ennast toolide pealt püsti ajavad ja tahavad midagi pagasiriiulitelt saada. Ja veel inimesed, kes ajavad ennast lennukis püsti enne, kui pole veel kätte jõudnud aeg, et seda teha võiks. Viimaste kogemuste juurde oskasin vaid targutada: "Ülbed pensionärid!"/
reede, 14. oktoober 2011
Elu paneb mõtlema
Saades seda, millest paljud unistavad, kuid ei saa, ei suuda ma elu üle imestamata ja järele mõtlemata jätta. Minu jaoks tuleb see lihtsalt kätte ja eks ma oskan seda ka hinnata, vaatamata sellele, et ma pole sellest isegi unistanud mitte. Miks mina saan ja teised, kes unistavad, ei saa? Miks peaksin oma pead selliste küsimustega vaevama? Mõtted tulevad ikka pähe, nendeta ei saa. Teiselt poolt aga suudan nende taustal võtta kõik, mida võtta saab, ehk siis süllekukkunud võimalused ära kasutada.
/Ennast kiitmast ma ei väsi/
/Ennast kiitmast ma ei väsi/
Suund on selge
Asju uues valguses nähes, saan nüüd aru, et see tee, mis sai alguse eelmise aasta lõpus, on olnud vaid lähtekohaks sellele suunale, kuhu ma minema pean. Praegu, seistes taaskord kohas, kus on vaja otsustada, mida edasi teha, saan aru, et kõik senine on olnud ettevalmistus ja kuigi otsus on raske, on valik enam-vähem selge. Ja see tähendab ainult ühte asja - üksildust. Aga teha pole midagi, sest aitab juba puhkusest, nüüd on aeg tegutsema hakata ja võtta kõik vaka all hoitud oskused välja.
Veel üks uni
Tänane öö pakkus uut und. Seiklused ja trikid, mida saatis korda inimene, keda juba ammu oma elust kaotama olen hakanud. Tegi je toimetas, just sama hoolimatult, nagu viimasel ajal ikka. Lõpuks veel üks hoolimatu autosõit, mis lõppes auto üle kontrolli kaotamisega.
Sellisest unest pole just kõige meeldivam ärgata, aga eks siis tekib kohe kergndustunne, et see kõik oli vaid uni.
Sellisest unest pole just kõige meeldivam ärgata, aga eks siis tekib kohe kergndustunne, et see kõik oli vaid uni.
Äraolevad inimesed
Unes tuli ta minu juurde, ütles midagi üksnes minule, justkui salatsedes. Inimene, keda ma pole aasta otsa näinud. Kuidas ta mu unne eksis ja miks just nüüd? Vastus on imelihtne - vaadates seda ümbrust siin, olen ennast ikka tema peale mõtlemas leidnud. Niisiis, ei mingit imet, vaid ainult keskkonna mõju.
pühapäev, 9. oktoober 2011
Uutmoodi uni
Alati, kui on vaja reisile minna, on olnud selline uni, et ma mitte kuidagi ei taha õigeks ajaks õigesse kohta jõuda, et reisi alustada. Ajaskaalal on see asi alati olnud enne reisi algusaega. Tänane hommikuuni suutis üllatada. Nägin, et ärkasin alles siis, kui reisi esimene osa oleks pidanud juba läbi olema. Seepeale tuli siis hakata mõtlema selle peale, et mis nüüd siis tegema peaks, variante tundus mitu olevat, kõikse keerulisem tundus olevat küsimus, mis saab pagasist, mis eile registreeritud sai - kuidas ta ilma minuta reisib ja kuidas ma ta lõpuks kätte saada võiks.
Ohtlikud esemed
Enne lendama minemist tehakse ikka turvakontrolli. Olles inimene, kes sageli reisib, arvasin, et tean päris täpselt, mis on lubatud, mis keelatud ja kuidas turvakontrollis käituma peaks. Aga ei, Tallinna lennujaamas suudetakse mind iga kord üllatada - kolme nädala jooksul kolmas kord. Esiti loeti ohtlike esemete hulka raamatud, sest neid oli liiga palju üheskoos, siis ei saanud turvatöötaja minu maakeeles öeldud lihtsast palvest aru ja viimati loeti eriti ohtlikeks õunad ja päikeseprillid. Eks ma saan aru ka, et see, et ma iga kord täienevate (seda küll ainult Tallinna lennujaamas) reeglite peale endast välja lähen, äratab kahtlust, aga ma olen kaitsekihita, mille tulemusena ei saa ma jätta oma nördimust väljendamata, sest tunnen, et minu õiglustunnet on riivatud. Ja eks see on paras pauk eneseteadvusele.
Üks on aga kindel - Tallinna lennujaam suudab alati päeva ära rikkuda.
Üks on aga kindel - Tallinna lennujaam suudab alati päeva ära rikkuda.
reede, 7. oktoober 2011
Õiged sõnad, "vale" saatja
Üks sõnum minu kirjakastist, mis pani mind pisaraid valama:
Palun anna mulle andeks et olen olndud nii loll
palun anna mulle andeks et olin n6nda n6rk
palun anna mulle andeks et polnud julgust
palun anna mulle andeks et tegin sul haiget nii palju
palun anna mulle andeks et ei toetanud sind piisavalt
palun anna mulle andeks et jooksin kui oleks pidanud seisma
palun anna mulle andeks et nutsin kui oleks pidanud naerma
palun anna mulle andeks et karjusin kui oleks pidanud laulma
palun anna mulle andeks et olin liiga k6va kui olek pidanud pehme olema
palun anna mulle andeks et vastan armastusele vihaga
palun anna mulle andeks et ei aidanud kui oleks pidanud
palun anna mulle andeks et viskasin kui oleks pidanud puudma
palun anna mulle andeks et m6tlesin endale kui pidin sinule m6tlema
palun anna mulle andeks et s6in kui oleks pidanud jagama
palun anna mulle andeks et magasin kui oleks pidanud olema 2rkvel
palun anna mulle andeks et hoidsin silmad kinni kui kui oleks pidanud need avama
palun anna mulle andeks et olin kulm kui oleks pidanud olema soe
palun anna mulle andeks et hoidsin ust kui oleks pidanud selle avama
palun anna mulle andeks et lukkasin eemale kui oleks pidanud kallistama
palun anna mulle andeks et vaiksisin kui r22kima pidanud
palun anna mulle andeks et ei n2idanud piisavalt kui palju sa mulle t2hendad
palun anna mulle andeks et v6ttis aega sinu ees vabandada
Muidugi sai andeks antud, aga küsimus on lihtsalt selles, et miks kipuvad need sõnad alles siis tulema, kui minu valulävi on juba ületatud ja ma seepärast olen teravaks läinud.
Kas need sõnad tulevad ka õige "saatja" käest ükskord? Praegu tundub, et see võib ühel hetkel juhtuda.
Palun anna mulle andeks et olen olndud nii loll
palun anna mulle andeks et olin n6nda n6rk
palun anna mulle andeks et polnud julgust
palun anna mulle andeks et tegin sul haiget nii palju
palun anna mulle andeks et ei toetanud sind piisavalt
palun anna mulle andeks et jooksin kui oleks pidanud seisma
palun anna mulle andeks et nutsin kui oleks pidanud naerma
palun anna mulle andeks et karjusin kui oleks pidanud laulma
palun anna mulle andeks et olin liiga k6va kui olek pidanud pehme olema
palun anna mulle andeks et vastan armastusele vihaga
palun anna mulle andeks et ei aidanud kui oleks pidanud
palun anna mulle andeks et viskasin kui oleks pidanud puudma
palun anna mulle andeks et m6tlesin endale kui pidin sinule m6tlema
palun anna mulle andeks et s6in kui oleks pidanud jagama
palun anna mulle andeks et magasin kui oleks pidanud olema 2rkvel
palun anna mulle andeks et hoidsin silmad kinni kui kui oleks pidanud need avama
palun anna mulle andeks et olin kulm kui oleks pidanud olema soe
palun anna mulle andeks et hoidsin ust kui oleks pidanud selle avama
palun anna mulle andeks et lukkasin eemale kui oleks pidanud kallistama
palun anna mulle andeks et vaiksisin kui r22kima pidanud
palun anna mulle andeks et ei n2idanud piisavalt kui palju sa mulle t2hendad
palun anna mulle andeks et v6ttis aega sinu ees vabandada
Muidugi sai andeks antud, aga küsimus on lihtsalt selles, et miks kipuvad need sõnad alles siis tulema, kui minu valulävi on juba ületatud ja ma seepärast olen teravaks läinud.
Kas need sõnad tulevad ka õige "saatja" käest ükskord? Praegu tundub, et see võib ühel hetkel juhtuda.
Ma tahan koju
Tegelikult ei ole see asi alati niimoodi olnud. Vanasti oli ikka sedasi, et oli suur reisiärevus sees ja ikka oli kihk kuhugi minna. Nüüd, ma ei tea, mis niivõrd suuresti muutunud on, ei ole suurt ärevust ja ega hing ihkagi suurt kuhugi kaugele minna.
Selliste sisemiste tunnete ajel pole imestada, et isegi kahe nädala jooksul Eesti ja muu maailma vahet ringi reisides, tekib ühel hetkel üks väga lihtne soov: "Ma tahan koju!" Soov sügaval südames, ihkamas tagasi siia, kus on hea olla.
Mäletan, kuidas ükskord, kui pidin lennujuhtide streigi tõttu olema ühe lisaöö kodust eemal, olin õnnelik Estonian Airi väikest Fokkerit Helsinki lennuväljal nähes - see oli selge märk sellest, et varsti saab koju. Niimoodi oli see kunagi ammu. Nüüd aga ei tahakski siit kuhugi ära minna, tahakski olla ainult siin.
Ma tean, et vahel on vaja ära käia, et saada aru, kui hea siin on. Samuti tean ma seda, et vahel tuleb ära käia ka selleks, et eemalduda kõigest siinsest. Aga praegu on nii palju asju, millest ma ilma jään, kui mind siin ei ole, ja need ongi need asjad, mille pärast ma ei taha kuhugi ära minna... (vaatamata sellele pakin peagi jälle asjad ja lähen, "sest niimoodi peab")
/Jah, ma tahan koju, aga ma ei tea, kas ma enam kunagi saan KOJU!/
Selliste sisemiste tunnete ajel pole imestada, et isegi kahe nädala jooksul Eesti ja muu maailma vahet ringi reisides, tekib ühel hetkel üks väga lihtne soov: "Ma tahan koju!" Soov sügaval südames, ihkamas tagasi siia, kus on hea olla.
Mäletan, kuidas ükskord, kui pidin lennujuhtide streigi tõttu olema ühe lisaöö kodust eemal, olin õnnelik Estonian Airi väikest Fokkerit Helsinki lennuväljal nähes - see oli selge märk sellest, et varsti saab koju. Niimoodi oli see kunagi ammu. Nüüd aga ei tahakski siit kuhugi ära minna, tahakski olla ainult siin.
Ma tean, et vahel on vaja ära käia, et saada aru, kui hea siin on. Samuti tean ma seda, et vahel tuleb ära käia ka selleks, et eemalduda kõigest siinsest. Aga praegu on nii palju asju, millest ma ilma jään, kui mind siin ei ole, ja need ongi need asjad, mille pärast ma ei taha kuhugi ära minna... (vaatamata sellele pakin peagi jälle asjad ja lähen, "sest niimoodi peab")
/Jah, ma tahan koju, aga ma ei tea, kas ma enam kunagi saan KOJU!/
Eesel või lammas
Tegelikult liigutas mind üks lugu lambaks olemisest, ükspäev. Lugesin seda ja sain aru, et olen lammas. Aga nüüd, kui on natuke aeg edasi läinud, olen aru saanud, et ka eesliks nimetada on mind kohane.
Antud juhul muidugi oli nimeks koormaeesel, aga see on omaette lugu. Lihtsalt selle enese kohta tehtud võrdluse peale sain aru, et mõnikord küll koormat kandes võib eesliide ju mu nimel ees olla, aga vaat eesliks olen ma olnud kogu aeg. Eks ikka seesama lugu - kui ikka vead, siis pannakse veel rohkem juurde seda, mis vedamist vajab. Ja oledki eesel valmis, juba sellest hetkest peale, kui midagi vedada võtad. Edasi oled juba "eluaegne" eesel.
Suur tänu, iiiiaahhhh, lasen aga edasi.
Antud juhul muidugi oli nimeks koormaeesel, aga see on omaette lugu. Lihtsalt selle enese kohta tehtud võrdluse peale sain aru, et mõnikord küll koormat kandes võib eesliide ju mu nimel ees olla, aga vaat eesliks olen ma olnud kogu aeg. Eks ikka seesama lugu - kui ikka vead, siis pannakse veel rohkem juurde seda, mis vedamist vajab. Ja oledki eesel valmis, juba sellest hetkest peale, kui midagi vedada võtad. Edasi oled juba "eluaegne" eesel.
Suur tänu, iiiiaahhhh, lasen aga edasi.
Ootamatu tulemus
Selle peale, mis mulle öeldi, ei osanud ma mitte midagi teha. Imestama pani mind vaid see, kuidas ka seekord tahtes olla hoopis teistsuguses olukorras, olen sattunud sellisesse situatsiooni, mida ma mitte kuidagi ette ei kujutanud. Kõik oma mõtted ja teod olin suunanud sootuks mujale. Aga eks see, kes ma olen ja milleks olen, paistab ikka ja alati välja, tahan ma seda või mitte.
Ja siis, mõelnud veidi asja üle järele, leidsin, et miks siis mitte ei võiks ma selle mänguga kaasa minna. Miks ma ei võikski teha seda, mida minult justkui oodatakse, aga tegelikult loodetakse, et astun ämbrisse ja suure häbiga pean siis pärast häbenema. Oma elukogemusest tean, et inimesed eksivad. Nad ei tea, milleks ma võimaline olen.
Selle kõige juures - minu oma kogemused ja soovid ja mõtted - on vaja seekord ka ehk üldisemalt mõelda. Selle kõige juures tuleb võib-olla taaskord iseendast kaugeneda, et suures plaanis saaks tulemus hea. Kas ma peaks seda tegema? Kas ma tahan seda teha? Eks kogemus ütleb, et ma lõppkokkuvõttes ikka kannatajaks saan olema ja viimaks pole kedagi, kes mind tänama tuleks, aga kas ainuüksi oma mugavuse ja etteteada tulemuse pärast peaksin loobuma võimalusest teha midagi ära?
Ja siis, mõelnud veidi asja üle järele, leidsin, et miks siis mitte ei võiks ma selle mänguga kaasa minna. Miks ma ei võikski teha seda, mida minult justkui oodatakse, aga tegelikult loodetakse, et astun ämbrisse ja suure häbiga pean siis pärast häbenema. Oma elukogemusest tean, et inimesed eksivad. Nad ei tea, milleks ma võimaline olen.
Selle kõige juures - minu oma kogemused ja soovid ja mõtted - on vaja seekord ka ehk üldisemalt mõelda. Selle kõige juures tuleb võib-olla taaskord iseendast kaugeneda, et suures plaanis saaks tulemus hea. Kas ma peaks seda tegema? Kas ma tahan seda teha? Eks kogemus ütleb, et ma lõppkokkuvõttes ikka kannatajaks saan olema ja viimaks pole kedagi, kes mind tänama tuleks, aga kas ainuüksi oma mugavuse ja etteteada tulemuse pärast peaksin loobuma võimalusest teha midagi ära?
Tõestada vastupidist
Nii palju vaeva näha, et tõestada vastupidist. Nii palju vaeva näha, et mind ümber veenda. Selle asemel, et seesama vaev panna hoopis selle alla, et midagi ilusat ja head korda saata.
Selline on minu elu. Ikka äraspidine, ikka pea alaspidi, ikka viltu, ikka kiivas.
Ma ju näen, mida tehakse. Ma ju saan aru. Ja seepärast on see, mida tehakse, algusest peale määratud kildudeks purunema, sest ma ei lase ennast sellest kõigest häirida. Miks ma peakski, kui ma tean, milline on eesmärk. Pole minu asi ennast häirida lasta ja teisest küljest on see kõik nii mõttetu - see meelega tehtud äraspidisus.
Selline on minu elu. Ikka äraspidine, ikka pea alaspidi, ikka viltu, ikka kiivas.
Ma ju näen, mida tehakse. Ma ju saan aru. Ja seepärast on see, mida tehakse, algusest peale määratud kildudeks purunema, sest ma ei lase ennast sellest kõigest häirida. Miks ma peakski, kui ma tean, milline on eesmärk. Pole minu asi ennast häirida lasta ja teisest küljest on see kõik nii mõttetu - see meelega tehtud äraspidisus.
Tellimine:
Postitused (Atom)