Neljapäev, 29. oktoober 2015

Kõik oli ju nii lihtne!

Juba mitmeid päevi tagasi võttis mu peas kuju see küsimus: "Kuidas on kõik korraga nii keeruline, kui kõik oli ju nii lihtne?" See küsimus oli ajendatud sellest, et elus peaksid ju asjad olema lihtsalt, loomulikud. Aga kuidas siis tekib see keerukus? Ja millal see tekib? Et ühel hetkel kõik, mis oli lihtne, on korraga nii keeruline, et kuskilt otsast ei saa enam ligi ja asjad tunduvad olevat lahendamatud.

Ja ometi oleme me kõik ju oma elu mingitel hetkedel olnud vabad, muretud, lihtsad ja loomulikud. Kuhu see kõik siis kaob? Mis on see, mis meist selle välja ajab? Või ongi olemas inimesed, kes suudavad ja oskavad elus hakkama saada sellise meelsuse ja vaimse seisundiga? Sest ega see keerukus pole ju muud, kui lihtsalt vaade neile asjadele ja (elu)ülesannetele, mis on meie ees. Enamasti ikka ise mõtleme endale asjad keeruliseks. Oi, kui lihtne on teha seesuguseid järeldusi! Aga kuidas vältida neid keeruliseks mõtlemise mõtteid, kuidas mõelda teisiti? Kuidas seda lõksu vältida? Et oleks lihtne, lihtsalt, olla ja tunda, elada...

Milleks minna kunstisaali?

Sattusin praegusel päikeseloojangu aegsel ajal aknast välja vaatama ja leidsin ennast mõtte juurest: "Milleks minna kunstisaali?" Jah, tean, et haritud ja avara silmaringiga inimene peaks ikka aeg-ajalt kunstisaalis ka käima, mina pole viimasel ajal suurt jõudnud, kuigi kusagil kuklas mõte ikka tiksub. Aga, lihtsalt, vaadates seda, kuidas loodus toimetab ja kunstiteoseid imekergelt loob, tekkis mõte, et pole vaja. Selleks, et esteetilist elamust saada, pole vaja muud, kui vaid silmad lahti hoida ja tähele panna, vaadata ja jälgida, võtta see aeg, peatada oma toimetused ja lihtsalt lasta ennast kaasa viia. Nii lihtne, nii kättesaadav, nii kordumatu, nii elamusterohke!

Enese hävitamise teel

Täna, kui tahtsin laisk olla, ei saanud ma seda sugugi nõndamoodi teha, nagu mina heaks arvasin. Esmalt muidugi olin eriti laisk juba siis, kui käisin poes ja sealt sardellid kaasa haarasin - ja-jah, needsamad sardellid, mis on plutooniumiga ühes nimekirjas oma (elu)ohtlikkuse poolest. Ja kui ma selle esialgse sammu enese hävitamise teel juba astusin, siis täna tahtsin asja veel kaugemale viia - ma tõesti arvasin, et ka sadrelli, samamoodi nagu viinerit, sünnib toorelt süüa. Aga sel hetkel, kui hakkasin siis hambaid sardelli lööma ja selle kõige lõhn-maitse-koostis-konsistents minuni jõudis, sain aru, et enesehävituslikul teel saan edasi minna vaid siis, kui sardelli ikka kuumtöödelnud olen (huvitav, et ma sellest asjast kuidagi varemalt teadlik polnud olnud). Raskeks tehakse see inimese elu ikka mõnikord, kui ta tõesti laisk tahab olla ja enesehävitamisega tegeleda, isegi see asi pole nii lihtne, kui loota ja arvata võiks!

Voolav keel...

Asjaajamiste tõttu tuli mul kirjutada ametlik kiri, inglise keeles. Ja sõnad voolasid mu seest välja ning kui asusin kirjapandut üle lugema, sain aru, kui kena see kõik sai. Viisakusväljendid on kooliharidus kenasti paika pannud, neid tuleb nagu varrukast. Ja keel on kenasti suus/käes/peas, sest sõnaraamatut seekord vaja ei läinud, enamasti on teda vaja ikka selleks, et sõnade kirjapilti üle kontrollida, sest mõnikord on mõned sõnad mällu talletunud mingil kummalisel kujul, mis ei oma reaalsusega mingit pistmist.Aga jah, võisin olla rahul sellega kuivõrd lihtsalt see kõik mul käis.

Siia kõrvale tuleb näide ka sellest, kuidas mul on olnud viimasel ajal võimalus näha, kuidas ingliskeelse emakeelega inimesed kirjutavad ja huvitav on see kogemus. Näha neid kohti, kus mina endale vigu lubada ei saa. Või vähemalt ma ise arvan sedasi - kui tead ja oskad korrektselt, siis miks peaksid kirjutama vigaselt. Aga miks ka mitte? Nagu ma ükspäev kusagilt lugesin: ära narri inimesi, kes räägivad vigaselt seda keelt, mida nad parajasti kõnelevad, järelikult nad oskavad veel mingit keelt. Aga kui tegemist ongi emakeelega ja see on vigane, mis siis peale hakata?

Igaühel omad kiiksud, minul siis korrektsuse tagaajamise oma, praegu tundub.

Ükski inimene pole saar...

Eile sattusin kokku ühe tuttavaga ja kummaline oli see jutt, mis ma tema suust kuulsin. Tema olevat ühe teise minu tuttavaga just arutanud, et kuidas minul läheb või mis mina teen.

Selline seik pani mind veidi üllatuma. Olgu-olgu, saan aru, et ma võin ju inimestevahelistes jutuajamistes ikka jutuks tulla, aga et kaks inimest, kellega ma pole pikalt suhelnud, minu üle arutada võtavad, oli minu jaoks tõesti huvitav. Iseäranis seetõttu, et see tuttav, keda kohtasin, pole sugugi selline inimene, kelle elu ma kuidagi mõjutama peaks või selles mingit osa mängima.

Ja nii mulle tulebki meelde see lause, et ükski inimene pole saar (minu jaoks pärineb see lause ühest filmist, aga tegelik algupärand on mujal, ma praegu leian). Tahad või ei taha, arvad või ei oska arvatagi, ikka oled teiste inimestega seotud, isegi, kui nende eludest juba eemaldunud oled.

Pühapäev, 25. oktoober 2015

Pidin ju valmis olema!

Kui ma kuulasin teist inimest ja ei suutnud oma suud kinni hoida, küsides iroonis-sarkastilise küsimuse, siis ma pidin ju olema valmis selleks, et see kõik tuleb mulle endale tagasi. Ja tuligi, esialgu siis sellise teadmisega, et mind on nüüd sõprade nimekirjast välja arvatud, sest olin oma suu lahti teinud. Aga hiljem, kui inimene ennast kogunud olin, sain siis tõelise kuulirahe. Ahsoo, sellised mõtted siis inimese peas. Tore teada! Ja tõesti, ma pidin ju selleks kõigeks valmis olema. Tõesti!

Aga, see tõi esile ühe teema, mis on ikka olnud kõigil hammaste vahel, tuleb välja. Mis ma siis olen valesti teinud? Kus ma siis olen valesti talitanud? Kellele olen ma oma tegudega liiga teinud? Kas keegi on jäänud millestki ilma seetõttu, et mina olen oma elu elanud niimoodi, nagu ma olen elanud? Pigem on ikka nii, et minu eluvalikud on teiste inimeste elu nii mõnelgi korral rikastanud, loonud neile võimalusi asjade, millest nad muidu unistadagi ei oskaks, tegemiseks ja neist asjadest osa saamiseks. Nõnda on see ka antud juhul ja vägagi! Aga las ta siis olla, eks ma siis tean, edaspidi, kuidas talitada, millised seisukohad võtta.

Laupäev, 24. oktoober 2015

Ühised plaanid või siis mitte

Täna siis on taaskord see päev, kui ma saan aru, kui rumal ja naiivne ma olen. Lugu siis seesugune, et mul oli üks enam-vähem kokkulepe, tänase õhtu suhtes. Aga helistades ja plaani üle kinnitades, tuli välja, et kava on ümber tehtud, et on palju muudki, mida kõike ette võtta võiks, ja just täna õhtul. Vaat seesugused lood siis! Tore, et inimestel on elu, tore, et neil on mitmeid erinevaid valikuvariante, aga... Ma arvan, et see kõik oli teada ka juba minuga selle plaani tegemise ajal, et see polnud mingi üllatus. Või kui see asi tuligi hiljem, siis oleks ju pidanud teadma, mis seisus asjad on, millised on mõtted ja plaanid.

Ja see pole esimene kord, see on viimasel ajal juba mitmes analoogne juhtum, täpselt selleks ajaks ja ainult selleks ajaks. Kas on asi selles, et mitut asja mõelda ja planeerida, mitme asjaga arvestada on tõesti üle mõistuse keeruline? Ma tean, et ma olen praegu väga ebaõiglane, sest arvestades, kellega tegemist on, ongi lugu sedasi, et seda kõike ongi liiga palju.

Minu peas aga käib praegu ringi terve rida sajatusi, tahaks kõik kuradile saata ja öelda, et unustage ära, kõik see ja ka edaspidised asjad... Miks mina peaks, arvestama teistega? Sugugi ei pea, on selge vastus.

Kuidas küll nõnda?

Kui siin üks hetk võtsin kätte ja kurtsin oma sõpradele seda muret, kui minu poolt välja pakutud kokkusaamiste ajad ei klapi, siis võiks initsiatiiv tulla teiselt poolt ja teised võiksid ka miskeid ühiseid kokkusaamisi välja käia, ja et minu arusaamine sellest on, et kui seda ei toimu, selliseid mõtteid mõlgutata, siis pole ka soovi kokku saada, siis üks mu sõber reageeris siis selle peale sedasi, et ärgu ma ikka seetõttu oma sõprade ringi harvemaks tegema hakaku, et küll ikka saame kokku ka.

Ja nüüd on siis aeg edasi läinud, olen kolmel erineval korral sellelesamale sõbrale kolm erinevat kokkusaamise mõtet välja pakkunud, aga tulemust ikka pole, sest talle pole minu pakutud ajad sobinud. Ja üllatus-üllatus, ise pole ta ka välja tulnud mitte ühegi plaaniga. Ehk siis, lootus, et asjad võiksid kuidagi teisiti olla, on minus tekkinud, aga tegelikkus räägib ikka seda keelt, et ise pean selle initsiatiivi võtma, ise neid asju vedama, ise pean võimalused leidma.

Nii ma mõtlengi, et kuidas see asi siis ikkagi nõnda on? Või mida ma peaks tegema, et need asjad kuidagi teistmoodi oleksid? Ma ei arva, et sõpradega peaks iga päev ninapidi koos olema, ma ei arva ka, et see saaks kuidagi sunduslikult käia, aga siiski, võiks ju olla see asi kuidagi niimoodi, et on soov ja tahe minuga kokku saada ka minu sõpradel.

Reede, 23. oktoober 2015

Elu ilma telerita

Oli üks tavaline päev ja loomulikut sattus ühes poes mu juurde üks müügiesindaja, kes küsis, kas ma nende (televisioonileviga tegeleva ettevõtte) klient juba olen. Võtsin siis varnast välja oma klassikalise vastuse: "Mul ei ole televiisoritki, mis ma selle teenusega siis peale peaks hakkama?" Noormees polnud sugugi suu peale kukkunud ja pakkus, et äkki saan ma endale seesuguse vidina mõnest koduelektroonikat müüvast poest hankida, ehk on seal mõni sooduspakkumine, vaadates mu poole veidi kurblikul ilmel, justkui oleks tal minust kahju. Mina aga, olles väga rahul oma eluga ilma telerita, ütlesin talle: "Elu ilma televiisorita on oluliselt parem!" Ja eks ta nõnda on, tõesti, ma ise tunnen (saades hästi aru ka sellest, kellegi teise jaoks on jälle parem valik see, kui tal on televiisor olemas). Kui ikka on soov miskit vaadata, siis saab seda teha ka muid kanaleid pidi ja ma tõesti ei tunne ennast sugugi kehvasti, kui ma ei tea, kes ja kuidas näosaates esines või missugused olid "Laula mu laulu" saate etteasted, rääkimata arvukatest seebiooperitest, mida vaatamiseks pakutakse ja mille üle ma isegi arvestust pidada ei oska.

Kaltse kõik kohad täis!

Kuna mu autole laaditi eile peale koorem riietega, mis äraandmist vajasid, siis muidugi leidsin kohe, et asjaga tuleb tegeleda, et ei ole vaja neid auto pagasiruumi pikemaks vedelema jätta. Ega siis midagi, kunagi teadsin, kuhu asju saab heategevuslikul eesmärgil anda, ehk siis tee oli tuttav, läksin aga kohale ja enne, kui "koormaid" vedama hakkasin, küsisin ikka üle, et kas neil on nende asjadega midagi teha.

Ja kogesin, et alati, kui on mingi võimalus seikluseks, siis ta kohe ka tuleb. Müüja haaras mu seiklusessse - kaltse-kõik-kohad-täis. Et siis esmalt oli ta valmis vaatama tulema, et kas nendest rõivastest, mis mul kaasas on, mõni ehk nende valikusse sobib. Kui ma siis seletasin, kust ja kuidas ma need asjad sain - et need pole miskit ekstravagantset ega eksklusiivset -, siis loobus ta sellest mõttest ja näitas hoopis nende poe praegust valikut - terve suure ruumi jagu kenasid rõivaid, mis järgmisel nädalal prügimäele lähevad, sest kõik kohad pidid olema kaltse täis, nii hooldekodud kui vanadekodud kui lastekodud, igal pool pidi neid olema küll ja veel, ostmas neid keegi aga pole - kaltsukakaup ei pidavat enam minema, sest uute riiete sooduspakkumised pidid nii head olema - ja neil on juba järgmine samalaadne kollektsioon olemas. Eks ma siis vaatasin selle valiku üle - kõik tundus puha korralik ja kohane rõivas olema - ja nentisin, et mul vist tõesti pole midagi sellesse valikusse pakkuda. Aga kohe juhatati mulle kätte ka koht, kuhu need asjad siis ikkagi viia - et seal võetakse igal juhul vastu. Eks ma teadsin ise ka mõnda kohta, kuhu viia saab, aga lihtsalt hämmastav oli see kogemus. Soovitati kohas õnnestus mul asjade "ladustamine".

Aga mõtlemapanev oli see jutt küll - kas see on nüüd siis märk heast elujärjest, kas nüüd oleme siis jõudnud suurde rikkusesse, kus kõigil on riided seljas ja neid jääb veel ülegi, üle mõistuse palju.

Korralikult vaid endale?

Eile sattusin vestlusringi, mis sai alguse lausest: "Kuna nad ei tee seda endale, siis pole oodata, et nad oma tööd korralikult teeks!" Ma tõesti ei saanud seesuguse väljaütlemise peale reageerimata jätta.

Kas siis tõesti mitte keegi mitte kunagi ei tee oma tööd korralikult vaid seetõttu, et ta tahab oma tööd korralikult teha, seetõttu, et tal on olemas tegija ametiau ja -uhkus, seetõttu, et ta teebki omi asju korralikult? Kuidas see küll võimalik on? Mis küll on seesuguse väljaütlemise põhjus?

Eks muidugi selgus kohe ka seesuguse maailmanägemuse ajend - tahetakse odavalt saada ja väidetavalt ei tee ükski odavamat hinda pakkuv tegija tööd korralikult, see võimalus on juba eos tühistatud. Ja kui ma siis tõin näiteid, et selgitada, miks ma arvan, et see seisukoht pole adekvaatne, siis rahuneti maha ja leiti, et jah, on võimalikud ka teised variandid.

Ja taaskord saan ma aru, et ma olen naiivne, et minu maailmapilt ongi kuidagi vildakas, kui ma tõesti arvangi inimestest parimat.

Kuidas hakkama saada?

Istusin ja mõtlesin, et mul on nii kahetised tunded kõige sellega seoses. Ühest küljest ma sooviks ja tahaks, nii väga. Teisest küljest aga kujutasin ette, missugune saab olema minu reaktsioon - pisarad võiksid voolata, kontrollimatult. Ja just seda ma pelgangi, seda, mis toimuma saab, kui saab reaalsuseks see, mida ma soovin. Sest ma ju tean, et ma ei tohi(ks), üldsegi mitte, oodata ja loota, sest sel kõigel pole mõtet, pole võimalust. Ja seetõttu ongi mu peas küsimus: kuidas hakkama saada? Ega sellele küsimusele vastust ei olegi, aga ega see välistanud seda, et pisarad ka ainuüksi selle mõtte juures voolama hakkasid.

Sama asi, teine vaatenurk

Selle eile kirja pandud nõrgemate isendite teema juures, mis puudutab töö tegemist, on mul ikka ja aina olnud ka üks teine vaatenurk. Vaade selle mätta otsast, et minu ettevõte suuresti tegeleb heategevusega ja võiks nii mõnegi hästi ning kenasti hakkama saava ettevõtte sponsorite nimekirjas olla. Nüüd siis on lisandunud veel üks, kelle toetajaks on asutud. Küll ikka jaksab ja suudab see ettevõte. Ja neid sponsoriks olemised ei ole seesugused, mida ma oleks ise valinud, nemad on pigem mind valinud. Aga ju need asjad peavad nõnda siis olema. Ega ma muudmoodi ei oska ka - ikka saab võitu ratsionaalsus ja oma närvide säästmine, või siis lihtsalt mõistmine, et sealt, kust midagi võtta pole, ei saa midagi võtta. Eks siis paista, kuhu see asi lõpuks välja viib.

Neljapäev, 22. oktoober 2015

Nõrgemad isendid...

Seda mõtet olen ma mõlgutanud juba päris mitu aega. Mõtet sellest, et olelusvõitluses peavadki nõrgemad isendid surema, nõrgemad isendid peavadki hävima ja nõrgematel isenditel ei pea ka järglasi olema. Miks peaks see inimeste maailmas kuidagi teistmoodi olema? Miks peaks inimeste maailm selles osas loomariigist erinema?

Lihtsalt, täna on jälle täpselt see seis, kus ma vaatan oma asjadele otsa ja mõistan, et ma olengi nõrgem isend, kes ei suuda ega oska enda eest seista ja nii ma olengi kõigi jalge alla tallata. Kui ma isegi püüan enda õigust taga ajada, siis ühel hetkel löön käega - mul ei ole seda aega ja ka energiavarud on selliste tegevuste jaoks täiesti otsas.

Ja nii irooniline on see kiri, mille leidsin enda postkastist, kompromissettepanek, et tuleme mõlemad poolele teele vastu. See on lihtsalt naeruväärne, sest kes ja kuidas siis lõppkokkuvõttes hakkab mulle säästuvariante pakkuma või poolele teele kompromissina vastu tulema. Ja kas tõesti õiglase tasu saamine oma töö eest on midagi nii üle mõistuse arusaamatut, midagi nii võimatut? Ma saan täiesti aru sellest, et ressursse pole, aga huvitav, et minul neid ikka ja jälle jaguma peab, huvitav, et mina pean ikka välja vedama, minu käest ei küsi keegi, kust mina need ressursid võtan.

Irooniline on selle kõige juures ka see, et ma pean iga leivapala pärast võitlema, iga kord üle küsima, iga kord peale käima. Miks ei võiks need asjad käia teistpidi, et teine osapool ka muretseks, hoolitseks ja näeks vaeva. Ja eks ma saan aru ka, et ma ise olen rumal ja süüdistada pole mul mitte kedagi teist peale iseenda. Hea, et vähemalt süü ilma peale hulkuma ei jää - midagigi positiivset...

Esmaspäev, 19. oktoober 2015

Katkised mehed...

Taksojuht jälgis neid. Ta oli kuulnud, mida Matthew ütles, ja nüüd oli ta tunnistajaks Pati katsele teda lohutada. Taksojuhi kogemuste kohaselt ei olnud see ebatavaline. Mehed olid praegusel ajal hädas - üldjoontes kõik mehed. Naised olid nad tasakaalust välja löönud, teinud nad iseenda suhtes ebakindlaks; õõnestanud nende enesekindluse. Ja siis, kui mehed olid kildudeks purunenud, püüdsid naised neid uuesti kokku lappida. Kuid nüüd oli juba hilja. Hävitustöö oli tehtud. /Alexander McCall Smith, Scotland street 44/

See - aina süvenev - tunne

See oli vaid hetkeline tunne, siis, pooleteise nädala jagu tagasi. See, et kui ma olen selles hetkes, ei oma miski muu enam tähtsust, miski muu pole oluline. See oli selline hetkeline tunnetamine, et nõnda võiksidki asjad olla.

Nüüd, paari kogemuse võrra rikkamana, on see tunne vaid süvenenud. Et ma võikski kõik jätta või et kõik see, mis on, sellel pole mitte mingisugust tähtsust. Ma ei tea, mis juhtunud on, ma ei tea, mis on muutunud, aga kui see asi nüüd sedamoodi edasi läheb, siis peagi on seis selline, et mind tõesti enam ei huvita, mitte miski. Ja praegu ma toimetan vaid mingi inertsi mõjul, teen neid asju, mis mulle meeldivad ja eks siis paistab, mis ja kuidas edasi saab. Ja ma sugugi ei muretse selle pärast, mis saab homme, ülehomme või aasta pärast.

Kuidas on see muutus nüüd siis tekkinud? Kust tuli see uus suund? Kui enne oli mure ja teine mure ja veel kolmaski, kuigi püüdsin neid kõiki kuidagi joone peale saada. Kas nad nüüd siis on olematud? Või mind lihtsalt ei kõiguta see, mis neist asjadest saab? Kuidas on nad kõik korraga nii ebaoluliseks muutunud?

Aga mulle ei meeldi!

Üks õhtu ragistasin siis Google'iga ja mitte selle poole pealt, kust teda tavaliselt kasutatakse, vaid ikka teise poole pealt - st Google'i enda töövahenditega, et oleks koduleht leitav ja analüüsitav ja mis kõik veel. Täiesti tõsiselt ragistasin.

Seda, et ta juba mitu aega arvab, et minu kodukeeleks on leedu keel, ei ole ma talle pahaks pannud, sest selles osas, kus ta seda kõike arvab, ei ole vahet, seal võib asi kirjas olla kasvõi hiina keeles. Aga see asi mulle küll sugugi ei istu, et kui ma login sisse ingliskeelesest keskkonnast, otsustab tema korraga sisulehte pakkuda mulle soome keeles. Seal ei päästa mind aga enam miski, sest millegipärast on see automaatne seadistus tehtud sedasi, et lükatakse soome keel ette, kuna eestikeelset versiooni pole olemas.

Ja seesugune asi mulle sugugi ei meeldi! Ma saan aru, et väga vahva oleks, kui ma ikka soome keelt ka tönkama hakkama, aga no kuulge, praegu pole see aeg ja koht, praegu mul tõesti ei ole aega hakata soomekeelseid tehnilise termineid endale selgeks tegema. Eks ma siis kasutan alternatiivseid meetodeid, nagu nt lehe tõlkimine, mille funktsionaalsus on ju ometi olemas - väga jabur on see, et esialgne ja originaalleht on neil ju inglise keeles ja siis mina pean sisust aru saamiseks soomekeelse lehe laskma inglise keelde panna (kõik asju aga ei tõlgita ja see teeb asja veel iseäranis koomiliseks).

Ja see mulle ka sugugi ei meeldi, et kõike seda asja, neid koode, mida lisada tuleb, ei saa ühe nupulevajutusega teha, vaid peab kogu materjali läbi käima ja kõikjale selle sisse pookima. Tüütu, väga tüütu. Aga noh, edaspidi olen siis oluliselt targem...

Realiseerunud anekdoot

Kunagi, kui ma laps olin, räägiti sellist anekdooti, et olevat tšuktši astunud seltskondalikkusse transporti ja mulgustanud 3 piletit. Küsitud tema käest siis, et miks ta nõnda teab. Tal oli kohe vastus valmis: "Kui üks ära kaob, võtan teise, kui teine ära kaob, võtan kolmanda." Seepeale olevat siis tšuktši käest küsitud, et mis ta siis teeb, kui kolmas ka ära kaob. Selle peale tuli vastus: "Ega tšuktši loll ole, tšuktšil on kuupilet kah!"

See lugu tuli mulle meelde, kui nägin enda ees meeletut telefoniparki - inimesel oli käes üks telefon ja laua peal laadimas veel kolm. Ma siis esmalt küsisin, et kelle omad need telefonid, et kas mingi laadimiskoht on tekkinud, et kogu seltskonna telefonid on kokku juhtunud või nii. Sain siis vastuseks, et need on just sellesama inimese omad, kõik. Ma siis küsisin, et milleks neid niipalju vaja on. Vastus kõlas: "Kui üks läheb katki, võtan teise, kui teine läheb katki, siis võtan kolmanda, kui kolmas läheb katki, siis võtan neljanda!" Ma ei osanud seepeale siis muud küsida, et kas siis on mõni katki läinud, et võibki olla seesugune oht, et on kohe nii mitme telefoniga vaja ennast varustada. Seepeale vastati mulle, et ükski pole veel katki läinud, aga võib minna küll. Selle peale ei osanud mina küll enam miskit kosta. Kui nii, siis nii, ja ise mõtlesin, et elu on mõnikord oluliselt värvikam, kui anekdoodid ja luiskelood.

Neljapäev, 15. oktoober 2015

Mõnikord kukub ikka hästi välja!

Tänane päev muidugi pakkus. Helises telefon. Helistaja küsis mu käest, mida ma teen. Mina vastasin, et võtan päikest. Järgmine küsimus oli, kus ma olen. Mina vastasin, et Stroomi rannas olen. Ja nõnda võibki mõni päev pakkuda, seda, mida oodata ei oska. Küsimused olid õiged, vastus tuli kokku tore. Pole siis asi pooles oktoobris Stroomi rannas päikest võtta.

Iseäranis humoorikas on selle asja juures see, et mina olen ju teada-tuntud rannalõvi, kui aga saaks, võtaks kogu aeg päikest. Nüüd aga, viimase nädala jooksul, oli see juba teine kord, kus ma tõesti päikest võtsin. Miskit on minuga vist lahti. Järgmine päikesevõtmise aeg ja koht hakkab ennast ka juba looma, mulle tundub. Nädalavahetusel, päikesereis põhjapoole. Saab olema vahva, ma juba tean, ja loodetavasti siis ka päikeseline. Seal põhjapool on, olen ma viimati näinud.

Jõulud käes, juba?

Täna siis alustasin mina oma selle aasta ametlikku jõuluperioodi. Kuigi ma parema meelega jätaks need jõulud kenasti vahele, siis pole mul pääsu, kus ma sellest siis ikka üle või ümber saan.

Ja kui täna hakkasid mulle poes silma piparkoogid ja verivorstid, siis mõtlesin, et olgu, kui olete nad juba siia nõndamoodi letile ladunud, siis teeme selle jõulutralliga siis algust. Piparkoogid on mul juba nahka pandud - seda sorti, mis täna võtsin, enam proovida ei kavatse. Ja verivorstid on ahjus, lõhn hakkab juba looma.

Ja kas tõesti kuidagi ei saa ilma nende jõuludeta, nii suures plaanis? Jätaks kõik selle vahele, lihtsalt, selgelt ja sirgelt. Milleks kogu see trall? Võiks olla talv ja lumi, aga ka küünlavalgus, südamesoojus. Aga kõike muud, tänan, küll mitte...

Esmaspäev, 12. oktoober 2015

Ainult head kogemused!

Avali, avatud, siiras, südamlik, soe, hell, õrn, hoidev, hooliv, heatahtlik, tähelepanelik. Ma mõtlen nende ühiste hetkede peale ja need on tõesti olnud ainult head kogemused. See, kuidas inimene tahab teistele inimestele vaid head, hoolib teistest inimestest enda ümber, see on ... jätkuvalt ... lihtsalt ... imetlusväärne.

Pole siis ime, et ma nende mõtetega ennast hellitan. Võtan nad endaga igale poole kaasa, hoian neid õrnalt ja kindlalt...

Küll mul on ikka pikad juhtmed...

Jah, juhtmete pikkuse üle ma küll kurta ei saa. Need on mul ikka toredasti pikad, on kohe kenasti jagunud mulle seda kaablit.

Mida muud oskan ma arvata, kui asja, mis juhtus juba mitmeid nädalaid tagasi, tegelik toimumise põhjus sai mulle selgeks alles eile. Senini oli see kõik minu jaoks nii kummaline tundunud, et miks ja kust ja kuidas. Mitte ei saanud aru, et kuidas mina sellesse asja puutusin. Aga eile, ühel hetkel, tekkis mul see seos, see, mis asetas asjad sootuks teise valgusesse.

Kui mulle tundus, et rünnaku all olin tol hetkel mina (aimates ka neid põhjusi), siis praegu selgub, et rünnati hoopis teist inimest, aga seda läbi minu, kuna selle inimese, keda rünnata taheti, ründamiseks julgust ei jagunud. Pinnuks silmas oli sootuks teine inimene ja mina siis sain selle kõik enda kraesse. Ja taaskord mõtlen, et kuidas mina ikka kõik selle alati endale saan, miks mulle seesugust rikkust jagatakse.

See, et meesterahvas võtab rünnata naisterahvast, kuna ta teise meesterahva kallale minna ei julge, on kogu olukorra juures muidugi iseäranis kõnekas. Ja miks üldse peaks teist inimest ründama, kui ise oma eluga hakkama ei saa ja teise inimese hakkamasaamine nii kõvasti hinge pihta käib, on veel täiesti omaette teema. Tänud juba ette ka tulevaste kogemuste eest (kogemus näitab, et ega seesugused asjad ühekordseks jää), need, ma arvan, rikastavad minu elu olulisel määral - on, mida oodata, on, mida loota!

Aga jah, minu juhtmete pikkus paneb mind ikka päris korralikult muigama... Kuid viriseda ka ei saa, juhtmed on ju korralikud, pikad, ja mis peamine: toimivad ikka, viimaks, ei mingeid auke-lekkeid sees!

Laupäev, 10. oktoober 2015

Kas ikka juhus?

Kui ma mõtlen kõige selle peale, mis juhtus, siis ma ei suuda taaskord ära imestada, millised olid elu plaanid. Kuidas on see kõik võimalik? See, et aeg-ruum käib kokku, teeb mingisugused nihked ja siis ongi kõik nii, nagu ma tõesti soovinud olen.

Päev otsa oli mul see mõte, et tahaks midagi teha. Käisin ringi kui haige, mõeldes, mis see olla võiks, mis võiks olla see, mis tähendaks midagi. Siis sattus mu silme ette see pilt ja ma sain aru, et see on mitmes mõttes nii sümboolne. See ilu, mis on nii harv ja haruldane, see hetke tabamise oskus. Ja siis hakkasin mõtlema, et tuleks ju midagi lisada ka omalt poolt. Sõnad leidsid tee mu seest välja ja siis saigi asi otsustatud.

Et kui on asjad nii, nagu ma soovin, siis teen selle sammu ära, jättes jälje maha, aga ise edasi minnes. Kui ma siis aga nägin, et asjalood ei soosi mind sugugi, siis otsustasin, hullemate ja soovimatute tagajärgede vältimiseks, jätta asja katki. Lihtsalt loota tuleviku peale, et ehk see võimalus tekib kunagi, ehk saab see kõik kuidagi kunagi ära korraldatud...

Ja siis, kui ma juba olin leppinud sellega, et läks see asi nii, kuis läks, polnud võimalust teha seda, mis mul mõttes oli, olin juba lasknud asjadel minna, siis hämmastaval kombel tekitas elu ise mulle selle võimaluse teha seda, mida teha olin soovinud.

See, kuidas ma pigem kuulsin kukkuvaid plekkpurke, see, kuidas ma tundsin, et ma ei saa neid sinna jätta, sedasi. See, kuidas ma ka suitsupakid ikka ära koristama pidin, sest nemad oleksid olnud järgmised. See, et ma selle kõigega tegeleda võtsin, see kõik on nii ulmeline, sest see poleks üldse olnud minu asi need asjad korda ajada, see kõik oleks võinud minust jääda. Ja ometi ei saanud ma edasi astuda, pidin selle heli- ja visuaalse pildi kõrvaldama (ju siis oli tunne, et oma ja sellist segadust ei saa ma sinna jätta).

Kogu see aeg, mis mul kulus, mitmeid kordi edasi-tagasi käies, tuli välja, asetas kõik omale kohale. Vaid loetud sekundid oleks võinud asjad teisiti minna ja kogu see võimalus oleks haihtunud. Vaid üks asi oleks võinud olla teisiti ja see kõik oleks olnud olemata.

Ja ometi tegi elu nii, et kõik asetus omale kohale ja toimus kohtumine, mille toimumise tõenäosus oli vägagi nullilähedane. Nii ma siis mõtlengi, kas see ikkagi oli juhus või kas tõesti on kusagil mingisugune ülim jõud, mis aitab kaasa ja annab omapoolse panuse, et toimuksid seesugused kohtumised. Ja mida siis elu nendega öelda tahab, milline on tema plaan?

Neljapäev, 8. oktoober 2015

Auto on hea!

Eile, kui olin juba mõni aeg väljas külma ja tuule käes olnud, sugugi mitte kõige sobivamas riietuses, kuid tuppa veel minna ei saanud, sest loodus pakkus imelist virmaliste veiklemist taevalaotuses, sain taaskord aru, kui hea on ikka, kui on auto. Ja iseäranis hea on, kui auto on veel suvevarustusest pungil. Nii leidsingi endale villased sokid jalga ja sooja kampsuni ümber, et saaks veel õues olla, et ei peaks tuppa sooja minema, et saaks veel nautida suurepärast vaatemängu.

Ja tuleb mulle meelde kogemus eelmise suve lõpust, mil mul oli taaskord hea meel, et mul auto on. Sõites Eesti teise otsa, ei võinud ma sugugi teada, et ilmaennustus paika ei pea ja et ilmataat on otsustanud kõik taevaluugid valla päästa ja sealt ämbritega vett krae vahele valada. Minul aga polnud sellest kõigevähematki, sest mul olid autost haarata nii merejope kui ka kummikud, mis sellise ilma puhul muidugi suurepäraselt ära kulusid.

Ikka ise tubli!

Nüüd olen siis omadega nii kaugel, et ma ajan juba iseendal südame pahaks. See, kuidas ma käitun, see, milline ma olen, on mulle endale vastuvõetamatu, olen kõigega juba üle igasuguste piiride läinud. Ja ometi ei saa ma selles kõiges sugugi iseendast üle ega ümber, toimetan täpselt nii, nagu ma pean toimetama. Seda õõvastavam on arusaamine, et ma võin nii haige olla.

Ja see kõik näitab ju suurepäraselt kui tubli ma olen! Ainus inimene, kes võiks mulle vastu vaielda, saaksin olla ma ise, aga mida mul siin ikka vaielda on, olen ju oma tahetele ja soovidele allunud, pole neid teps mitte tagasi hoidnud, ikka edasi tormanud. Nüüd ongi tulemus käes ja kiita saan ma vaid ennast selles olukorras, sest ikka ise olen ilu tegija!

Võtaks laenu (vol 2)

Tuleb vist ikkagi, laenu võtta, kui juba nii personaalselt lähenetakse, et isegi mobiiltelefoni peale saadetakse pakkumine.

Misasjad on aga vumgad, millest vabanemise teenust samuti pakutakse - parim viis vumgadest vabanemiseks -, ma kahjuks ei tea.

Kiirustage! Hea, et pole lisatud "seltsimehed unetud". Muidu hakkaksin seda kõike tõepoolest uskuma.

Kolmapäev, 7. oktoober 2015

Külmad käed, soe süda...

Iga kord, kui mu käed on külmad, tulevad mulle meelde Su sõnad: "Su käed on nii külmad... Aga süda on soe?" Iga kord mõtlen ma selle peale ja see toob minuni Sinu soojuse. Iga kord, kui mu käed on külmad. Ja seda juhtub ikka mitu korda päevas. Praegugi on mu käed külmad, praegugi on selline tunne, et on meeletult külm. Hea, et on vähemalt see sisemine soojus, see Sinu soojus. Hea, et on...

Juba loetud raamat(ud)?

Lugesin raamatut ja kõik see tundus nii tuttav. Võtsin siis sama kirjaniku teise raamatu, mis oli eelmise järg, ette ja lugesin ja ikka tundus see kõik kuidagi väga tuttav. Ja kuigi ma ei mäletanud, et see ma oleks neid raamatuid lugenud, tundusid mingid asjad ikkagi tuttavlikud. Siis aga jõudsin lõiguni, mis oli mulle tõesti täiesti tuttav. Põhjus oli imelihtne - ma olin seda lõiku tsiteerinud. Vaatasin siis täna järgi, et jah, ma olen seda lõiku tsiteerinud, siinsamas blogis, oma kolm aastat tagasi. See tsitaat on aktuaalne ka praegu, seetõttu oli ta mulle nii selgelt meelde jäänud.

Ja kuigi see peaks andma mulle kindla veendumuse, et ma olen neid raamatuid varemaltki lugenud, ei taha ma seda mitte kuidagi uskuda. Aga võib-olla on asi selles, et asjad ununevad ära ja võibki olla nii, et loed mingit raamatut ja saad temast mingi ühesuguse elamuse. Ja kui ta mingil teisel hetkel kätte satub, siis saad temast mingi sootuks teise elamuse, sest oled oma eluga sootuks teises kohas ja nõnda on ka vaade loetavale materjalile hoopis teistsugune.

Esmaspäev, 5. oktoober 2015

Ostaks asju ja võtaks laenu

Eilne päev oli minu jaoks väga hariv. Ilma igasuguse irooniata, sain eluks vajalikke õpetusi. Kuidas mul tuleks asju osta ja kuidas mul tuleks laenu võtta.

Jah, eks minuga ole tõesti see halb lugu, et olen viimasel ajal väga mitmel korral sattunud laatadele ja väljamüükidele ja muudele säärastele sündmustele, aga minu rahakotist ei kipu sinna miskit raha maha jääma. Lihtsalt, ei ole vaja, mitte ühtegi asja elamisse juurde. Tõesti ei ole vaja. Ja laenu ka ei ole vaja, kuigi oleks ju vaja panustada ikka kuidagi ka seeläbi majandusse, nõnda täiesti ilma olles võib ju suisa piinlik hakata.

Need mõtted sobivad ju suurepäraselt nädalasse, mil saab taaskord rallida ja hulluks minna, ise saad teha valiku, mida teha tahad, radikaalsemad tegijad võtavad mõlemast maksimumi, ma arvan. Mina aga mõtlen, et mul meelest ära ei läheks, et seesugused asjad toimuvad ja kogemata nende "sündmuste" keskpunkti ei satuks.

Ja selle kõige taustal tuleb mulle silme ette inimene, kelle sissetulek on miinimum lähedal ja kes endale miski aeg tagasi rõõmustas munakivist tehtud elevandi, mis maksis 120.- euroraha, minu arvutuste kohaselt umbes kolmandiku tema palgast. Aga eks igaüks ise teab, kuhu oma raha paneb. Ja kui nõndamoodi saab hakkama ja meeleolu heaks, siis pole kellegi asi ka kõrvalt midagi targutada.

Justkui võluväel jäi mulle silma reklaam, et on võimalik ette tellida iPhone 6S'i ja mis see asi siis maksab. Tõesti, peaks ikka võtma laenu, et selline ilus vidin endale näpu otsa saada. Ja roosa peab see muidugi olema, puha roosa. Või siiski peaks kuldse kasuks otsustama? Appi, need valikud on liiga keerulised mu jaoks! Sellest ei pea ju keegi miskit teadma, et ma aastajagu päevi tagasi ühe iPhone'i vanema generatsiooni telefoni, mis mulle antud oli, sama lihtsalt ka ära andsin, inimesele, kes seda sel hetkel endale saada igatses, kuna ma olin siis ja olen jätkuvalt ka praegu väga õnnelik oma nupuka 2007. aastast pärit telefoni kasutades!

Ohumärgid

Neid ohumärke olen ma tunnetanud juba päris mitu aega. Eks nendega ole lugu ikka nii, et alguse saab kõik mõnest väikesest detailist ja mida aeg edasi, seda suuremalt hakkavad nad välja paistma. Öeldakse, et aasta on aeg, mille jooksul võiks teises inimeses selgusele saada, sest üle aasta ei suuda keegi ennast peita, enda olemust varjata.

Aga miks peaks seda kõike üldse tegema? Miks ei võiks kõik olla algusest peale avatud? Miks peab tegema nägu, et oled keegi teine? Ma tean, et minagi pole sellest patust puhas, mingitel hetkedel võin minagi tahta jätta endast paremat muljet, kui ma tegelikult olen. Aga, enamasti pole sellest mingit lugu, sest kellele või milleks ikka niiväga muljet avaldada vaja on. Ja peamine asi on ju ikkagi see, et ma ise endale meeldiks ja mulle peitusemängud ei meeldi, sugugi.

Aga jah, need ohumärgid, mida märkama hakanud olen, said alguse ühest üsna kummalisest seigast, sellest, kuidas teine inimene mulle "vahele jäi". Arvamata, et mina kuskil kuuldeulatuses olen, ütles ta välja selle, mida ta tegelikult arvas. Ja kurb oli mul seesugust asja kuulda, sest mina olen ikka arvanud, et asjadest tuleb avatult rääkida, selline seljataga susimine minule kohe üldse ei meeldi. Ja eks ma siis väljendasin ka kohe oma arvamust, sellest muidugi, kahjuks, ei muutunud midagi. Ja see kõik tegi mind ettevaatlikuks, sest kui juba selline asi juhtub, siis ilmselt on see tavaline käitumismuster. Alati olen ma muidugi olnud selliste kogemuste järel valmis selleks, mis edasi juhtuma hakkab. Nõnda polegi need ohumärgid minu jaoks midagi üllatavat. Pigem on see selline jada, millest olen juba teadlik olnud, et see tuleb ja olen selleks kõigeks oma vaimu valmis pannud. Aga, see ei muuda sugugi seda kurbust, mida tunnen, mõistes, et see kõik siiski nii peab minema...

Reede, 2. oktoober 2015

Energialaeng!

Ma olen sellest varemgi kirjutanud, aga headest asjadest võibki ju mitmeid kordi heietada. Täna siis oli mul taaskord see au ja suur rõõm, et sain osa Estonia "Lumivalgekese ja seitsme pöialpoisi" balletietendusest. Ja seegi kord olid mul etenduse lõpus pisarad silmas, puhtast meeleliigutusest, sellest positiivsest energialaengust, mis selle etendusega minu kogemuste põhjal alati kaasas käib. Kuigi jah, oli ka väheke kurbi momente, sest ühes ja teises rollis olid puudu mulle armsad balletiartistid (igatsetavaid, tuli välja, on mul päris mitmeid, mõistsin, et olen nende poolt ikka üsna korralikult ära rikutud). Aga lõpptulemust see siiski suuresti ei mõjutanud, elamuselaine käis ikkagi üle pea!

Sügisromantika

Vildakas kuu,
malbe tuul,
teletorn,
taevas morn,
keskpaik klaar -
Superstar!

Ikka mõni väike asi

Lugesin kirja oma postkastis ja üldiselt tuli päris suur masendus peale. Tavapärane olukord, nagu peaksin nendega harjunud olema - et mõni oluline asi on meelest ära läinud ja see selgub alles siis, kui on juba peaaegu hilja.

Ma püüdsin olla mõistev ja arusaav, aga see ei takistanud mul sügava rõhuasetusega küsida: "Miks ma alles nüüd sellest kõigest teada saan?" Muidugi tuli vastus koos põhjenduse ja vabandusega, aga tekkinud olukorda see sugugi ei leevendanud. Eluaegse operatiivreageerijana suutsin kiiresti ja efektiivselt leida vajalikud lahendused.

Mulle ei ole kunagi meeldinud see, kui mina pean hakkama teiste tegematajätmiste pärast kiirustama-tormama. Kuna ma ise kunagi ei venita ja ikka teen asjad esimesel võimalusel ära, suhtudes austusega teiste inimeste aega, siis mind ikka mõnel hetkel ärritab see, kui mõtlematult inimesed käituvad.

Eks ma saan väga hästi aru, et viga on suuresti minus endas, see peamine viga elus üldse - ikka asju oma mätta otsast võtta, ikka loota-oodata-soovida, et teised inimesed järgiksid samu põhimõtteid, mis mina enda elukorralduse aluseks olen võtnud. Hämmastav on muidugi see, kuidas ma üldse ei õpi, ikka ja jälle ennast samast olukorrast leian. Kuid, võib-olla ma siiski midagi olen õppinud - ma olen hakanud neid asju oluliselt rahulikumalt võtma ja oma nördimust, mida ma vanasti vaid endale pidasin, ka ausalt ja otsekoheselt väljendan.

Ma teisiti ei oska

Mõned teemad jäävad sisse, kuigi aeg võiks teha oma töö, veidigi neid mõtteid vaigistada. Aga ju siis pole asjad päris selgeks mõeldud, ju siis on mõni seik, mis ikka teema kusagil kuklas hoiab.

Nii on ka see teema, see teema, et miks ma teen asju nii, nagu ma neid teen. Ja täna jõudsin jälle välja selleni, et ma teen asju nii, nagu ma neid parajasti teen, seetõttu, et ma teisiti ei oska. Kui ma juba teen, siis ma seda asja teen, annan endast parima. See võib tunduda millegi muuna, võib tunduda vajadusena muljet avaldada, aga ei, seda pole see teps mitte. Ma olen ikka ja alati tahtnud kõiki oma asju tehes jääda iseendaks, selleks, kes ma olen, selleks, kuidas ma asju teen. Ja nii see lihtsalt on, iseäranis tuleb mul olla aus iseenda vastu.

Eks ma tean oma nõrkusi ka - et ma mõnikord ei jaksa, ei taha, ei viitsi viimast detaili paika ajada. Selles osas olen ma tõesti üsna nõrk, tean seda ja eks ma püüan sellega hakkama saada. Muidugi astun ma selle lisasammu, kui seda soovitakse. Ja seegi pole raske, sest tean, et selle kõik olen ma ise oma tegemata jätmistega esile kutsunud. Ja võib-olla ka see annab aimu minu olemusest, sellest, et ma mõnikord näen suurt pilti ja detailid ei määra minu jaoks midagi. Samas on mujal jälle seesugused asjad, mis tuleb viimse piirini täpselt teha ja nende osas ma suisa fanaatiline olla.

Neljapäev, 1. oktoober 2015

Kas tõesti midagi asjalikku pole teha?

Ühe ajaleheartikli peale, mille lugemisel tekkis mul küsimus, kas tõesti midagi asjalikku pole teha, tuli mulle millegipärast meelde see:



Ja eesti filmiklassikat tsiteerides: "Edasi, seltsimehed, edasi!"

Seda ma muidugi olen juba ammu näinud ja sellest aru saanud, et millegipärast on inimestel arvamine, et millegi ümbernimetamine muudab midagi asjade sisus, suudab muuta mitte midagi väärt oleva asja väärtuslikuks ja sisukaks. Dream on!