Täna siis on taaskord see päev, kui ma saan aru, kui rumal ja naiivne ma olen. Lugu siis seesugune, et mul oli üks enam-vähem kokkulepe, tänase õhtu suhtes. Aga helistades ja plaani üle kinnitades, tuli välja, et kava on ümber tehtud, et on palju muudki, mida kõike ette võtta võiks, ja just täna õhtul. Vaat seesugused lood siis! Tore, et inimestel on elu, tore, et neil on mitmeid erinevaid valikuvariante, aga... Ma arvan, et see kõik oli teada ka juba minuga selle plaani tegemise ajal, et see polnud mingi üllatus. Või kui see asi tuligi hiljem, siis oleks ju pidanud teadma, mis seisus asjad on, millised on mõtted ja plaanid.
Ja see pole esimene kord, see on viimasel ajal juba mitmes analoogne juhtum, täpselt selleks ajaks ja ainult selleks ajaks. Kas on asi selles, et mitut asja mõelda ja planeerida, mitme asjaga arvestada on tõesti üle mõistuse keeruline? Ma tean, et ma olen praegu väga ebaõiglane, sest arvestades, kellega tegemist on, ongi lugu sedasi, et seda kõike ongi liiga palju.
Minu peas aga käib praegu ringi terve rida sajatusi, tahaks kõik kuradile saata ja öelda, et unustage ära, kõik see ja ka edaspidised asjad... Miks mina peaks, arvestama teistega? Sugugi ei pea, on selge vastus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar