Laupäev, 5. mai 2018

Tantsujalg kerge...

Mulle anti pidusse kaasa soovid, et mu tantsujalg oleks kerge. Aga selle hetkeni, kui seda tantsujalga vaja läks, läks nõnda palju aega, et mu süda jõudis vahepeal juba raskeks saada (ja justkui minule mõeldes pikendati seda aega veelgi). Tantsujalg oli aga kerge siiski.

Ja ma ikka ei suuda ära imestada seda, kuidas elu kogu aeg irvitab kõrval. Esmalt muidugi see päevane tunne ja tõdemus, sellest, kuidas asjalood on ja teadmine, mida endale kohe kuidagi tunnistada ei taha. Elu polnud sugugi kade - kui juba kiil ette löödud, siis raius tema aga seda edasi, ikka sügavamalt, selgelt ja sirgelt, et mulle kõik see ikka üheselt mõistetav oleks.

Ja teise vimka viskas elu ka - kui peole sättimiseks, riiete selgapanemiseks on aega 2 minutit, siis on sisemine tunne ikka üle kõige, kui pikka aega oodatud kohtumine aset leiab ja elu tõmbab jalad alt ära - sest kui juba nii põhjalikud ettevalmistused on tehtud, siis ei jäägi üle muud, kui vaid "särada". Pähe tuleb see moraal, et alati peab valmis olema kuninganna külaskäiguks.

Suur tänu elu, selliste elamuste eest! Mulle tunduski elu juba liiga igav, etteaimatav ja üksluine!

Ja millegipärast tuleb meelde Bridget Jones ja üks tema tsitaate:

Every time I see you, you seem to go out of your way to make me feel like a complete idiot. And you really needn't bother. I already feel like an idiot most of the time anyway - with or without the fireman's pole.