Pühapäev, 30. juuli 2017

Vist alati on keegi teine...

... su jutud kuulan'd

See fraas kumiseb juba nädalajagu päevi mu peas, ühe kontserdi ja viimaste elusündmuste tuules, nii ühelt, kui ka teiselt poolt.



Irooniline on see elu, väga irooniline - kui olen jaksanud kuulata ja kaasa mõelda ja arutleda ja vastata (olles üks väheseid inimesi, kes on seda suutnud), siis sellest tulevad juba järgmised probleemid ja seda kõike saab mulle tõesti ette heita... Head lahendust, mulle tundub, ei olegi...

Laupäev, 29. juuli 2017

Vaikus pärast tormi...

Tuli torm mu koju ja raputas päris korralikult. Nüüd, kui ta juba kaugusesse kadunud on, mõtlen ja arutlen kõige toimunu üle, pikalt ja põhjalikult.

Üks esimesi mõtteid pärast seda tormi oli see, et ma ei otsinud seekord väljastpoolt endale mingit tuge, ei kutsunud ühtegi inimest endale selle tormi keskele abiks, kasvõi moraalseks toeks. Kuigi olin murdunud ja iga hetkega murdisin aina enam, olin selles tormis üksi, isegi mõte kedagi endale "appi kutsuda", ei tulnud pähe. Mingis mõttes on see minu arvates isegi hea...

Järgmine suurem mõte on see, et kui mina arvasin, et need ajad, mil mina kõiges süüdi olen, on möödas, siis selgus, et ma olen eksinud ja rängalt, sest tuli välja, et ainult minul on süü ja süükoorem on nii suur, et ma pean seda veel tükk aega kandma.

Siis tuli see mõte, et miks ma siis keset seda tormi nii haledasti nutsin, tagantjärele mõeldes ei olnud mul selleks ju suuremat põhjust - mina polnud halba mõelnud ja see, et minu mõtted teiste inimesteni jõudsid vaid halbadena, ei ole ju suurt minu teha.

Järgmine mõte oli aga päris kurb - kui lähedane inimene on minu peale nii pikalt viha kandnud, et tal ei mahu see enam kuhugi ära ja kõik need asjad, mis viha tekitavad, kõik konfliktsituatsioonid on suuresti juba aastate taga, minu jaoks enamasti unustatud, aga nüüd taaskord pinnale tõmmatud, siis mis ma oskan selle kõigega teha. Nii kurb, et olen suutnud oma lähedase inimese nii endast välja viia, olles nii, nagu mina olen.

Edasine mõte oli aga suhteliselt hirmutav - kui ma olen oma lähedase inimese nii endast välja viinud oma tegude ja olemisega, et ta tunneb, et ta peab minu vastu rünnaku ette valmistama, lausa kuude kaupa teistega arutlenu ja analüüsinuna, siis tekib minul küll küsimus, et miks kõik see ja nii radikaalselt? Mina ei oskaks sellise asja pealegi tulla, et ma hakkaks üldse mõne inimese vastu sellist plaani hauduma, pikalt ettevalmistama ja analüüsima. Aga, kui vaatan oma minevikku, siis on seal olemas konkreetne töösituatsiooni näide, kus toimetati põhimõtteliselt samamoodi. Õnneks olid keset tookordset tormi mu ümber inimesed, kes mind hoidsid ja kaitsesid ja nõnda sain ma selle asjaga suhteliselt hästi hakkama, ma julgen arvata. Aga praeguse olukorra juures oli kõige ehmatavam see tõeline viha, mis teise inimese seest välja paiskus (nüüd mõtlen, et tegelikult olin selle viha väljundit juba mõni aeg tagasi ühes teises olukorras näinud).

Ja kui ma nüüd lähen kogu asja tuuma juurde, siis on muidugi vahva see, kuidas räägiti mõistmisest, aga samas ei tahetud millegipärast mõista minu sõnade ja tegude tagamaid, milleks enamasti on lihtne hoolimine.

Ja üks analoogia tuli mulle veel silma ette, see kord, kui mind tänavale visati (meesterahvas oli mulle füüsiliselt kallale tulemas), ühes minu ajutise iseloomuga töökohas - ka seal oli põhjus sellessamas asjas, mis tundus olevat ka praeguse olukorra peamine tuum (minu teadmised ja enda teadmistele kindlaksjäämine ja teadmiste jagamine), või vähemalt nii sain mina sellest asjast aru. Ja eks elus ole ikka niimoodi, et need asjad, mida inimese puhul hinnatakse, võivad talle ka hukatuslikuks saada, sest keegi kuskil võib ennast puudutatuna tunda.

Lisaks käis loomulikult läbi ka see mõte, et kui see kõik toimus ja aset leidis, ju ma siis seda kõike väärt olen. Samas võin ennast kenasti ka ilutegijaks pidada, sest kõik oli ju minust endast alguse saanud.

Kogu selle asja tulemus oli see, et ma ise hakkasin ennast kõrvalt jälgima ja vaatama ja analüüsima, kas ja kuidas ma olen ja mida ütlen, mida teen. Päris huvitav oli jälgida, mis ja kuidas toimub. Eks ma jätkan seda ka edaspidi.

Ja üks asi pani mind veel mõtlema, see oli fookuse küsimus - ehk siis jutt sellest, et me näeme täpselt seda, mida me otsime ja näha tahame. Ja kui minu sõnades ja tegudes otsitakse ainult halba, siis mis ma sinna parata saan. Kuhu on siis kadunud usk ja usaldus? Kuidas olen selle kaotanud?

Aga, suures plaanis, kui veidi kõige toimunu peale järele mõtlen, ei tunne ma sugugi puudust sellest seltskonnast, kuhu mind enam ei oodata. Ja andeksandmist mulle ka vist pole, sest eksimused on nii rängad. Kuigi jah, hämmastav on see, et mõnel hetkel sain aru, et minu kraesse keerati ka neid asju, mis olid teiste omad ja mis sugugi minusse ei puutunud - aga kui juba väravad valla on, siis tuleb kõige saadavaga rahul olla. Ka see, et teiste eest saan, pole minu jaoks uudis.

Lisaks tiksub mul kuskil kuklas see mõte, et võib-olla ei olnud see päris loomuomane ja loomulik reaktsioon, vaid see oli ajendatud mingitest teistest välistest mõjutajatest. Lisaks ka see, et võib-olla oli see lihtsalt hirmu väljendus - teadmatuse ees, selle ees, mida tulevik toob. See oleks vast taaskord minu hetk ja võimalus olla suurem inimene. Küsimus on vaid selles, kas ma tahan seda kõike...

Neljapäev, 20. juuli 2017

Ega kaks ilma kolmandata jää...

Oli esimene, sain šoki. Tuli teine, šokk oli veidi leebem. Nüüd siis on kolmas ja juba ma vangutan pead, et kas siis tõesti peavad need asjalood niimoodi käima. Mis on see, mis on muutunud või uueks saanud, mis on see, mis tekitab asjades just seesuguse kursimuutuse.

Peamine muutus, mida ma tajun, on see, et tekib teatud liiki hoolimatus või ükskõiksus või tunne, et ma võingi kõike teha. Mõnes mõttes on see ju arusaadav, et prioriteedid on muutunud ja nüüd on maailmakeskus saanud uue keskpaiga ja kõik muu polegi enam nii oluline. Aga kas see siis tõesti peab olema ainus võimalik tee? Kui on juba kolm erinevat kogemust, siis võiks see ju mustri moodustada küll?

Aga, elame ja näeme, mis edasi saab...

Üks teine teema tuleb ka üles: et elu on ikka selline, et kui mõni asja loksub paika, siis mõni teine asi loksub paigast ära. Elu tasakaal, mis teha...


Reede, 14. juuli 2017

Keeleküsimus?

Loen siin juba mitmendat päeva ühte eesti autori raamatut ja pidevalt tekib see mõte, et kas eesti keeles kirjutatud raamatuid siis tõesti keegi ei toimeta. Sest, lugedes avastan ikka ja jälle vigu - selliseid, mis pole sugugi trükivead, vaid ongi täiesti valesti kirjutatud sõnad, kas siis valesti käänatult või suisa tähevigadega.

Mõtlesin, mis ma mõtlesin, lõpuks välja mõtlesin, taipasin vaadata raamatu algusesse ja näe, saingi teada, et on sellelgi raamatul olemas toimetaja. Ei tea, kas ta siis pole toimetanud või on tema nimi seal vaid vormi pärast, aga selliseid vigu ei tohiks minu arvates ükski toimetaja läbi lasta (ja sellisel hulgal).

Mõistan suurepäraselt ka seda, et ega mu enda keelgi täiuslik pole, aga, kui ikka veal sabast kinni saan või kahtlus tekib, võtan ikka keeleveebi ette või õigekeelsuse sõnaraamatu või võõrsõnade leksikoni, et üle vaadata, kas ikka kirjutan õigesti.

Siia juurde sobib muidugi suurepäraselt üks lugu eesti keele filoloogist, kes ennast kirjalikult väljendada ei osanud, pole siis imestada, et hariduse omandamine üle kivide ja kändude käis. Ja kui ma nüüd õigesti mäletan, siis temagi töötas mingi aeg toimetajana. Mina kõrvalt vaatasin, et kummaline lugu, aga, eks seal ole vist see võti, et enda vigu ei märka, teiste vead hakkavad aga ikka pagana hästi silma.

Kolmapäev, 12. juuli 2017

Keeleoskusest

Lugesin täna Eesti ministrite keeleoskuse teemalise artikli kommentaare ja silma jäi üks väljaütlemine: "Insener ei peagi teisi keeli oskama! Selle jaoks on filoloogid!"

Võib-olla peaksin selle kirjatükiga hoopiski otsast peale hakkama - teemaks, siis see, et ministrite puhul pole keeleoskus oluline, vaid hoopis olulisem sisu valdamine. Mis ma siis oskan selle peale kosta? Kas seda, kuidas ma olen näinud, milleni viib puudulik keeleoskus? Või siis seda, mida ma arvan meie ministrite pädevusest oma töövaldkonnas (ma ei hakka rääkima valitsejate üldisest rumalusest, kus on palju olulisi loogikavigu sees ja mida iga järgnev tulija kipub võimendama)? Aga, neil on olemas võimalus kasutada tõlkide abi, vähemalt Euroopa Liidus on selline luksus olemas, niiet, kui keeled ikka piisavalt hästi suus pole, siis on alternatiiv olemas. Ja eks mina sain ükskord šoki, kui ma vaatasin mingit filmi, kus meie eelmise põlvkonna suured tegijad inglise keelt rääkisid ja juba selle asja juures kukkus mul suu lahti - et kuidas niimoodi saab, aga näed, saab, ka kaugel Euroopas saab pikalt kõrgeid ametiposte pidada.

Olgu nende poliitikutega siis kuidas on - neid ju valitakse ja võõrkeelte (aga miks ka mitte eesti keele) keeletesti nad tegema ei pea -, aga inseneride puhul ma küll vaidleks vastu. Vähemalt need valdkonnad, kus mina toimetanud olen, on ikka nii rahvusvahelised, et seal pole suurt võimalustki ainult eesti keelega hakkama saada. Või on asi siis selles, et side ja infotehnoloogia on nii inglise keele põhised, et minu arvates on vähemalt neis valdkonades elementaarne inglise keele valdamine.

"Suure rõõmuga" tuleb meelde minu suurepärane magistritöö kirjutamise saaga, kui mina arvasin, et teema on rahvusvaheliselt huvi pakkuv ja seetõttu kirjutasin oma töö inglise keeles, juhendaja aga ei suutnud mulle aasta jooksul öelda, et tema arvates olen ma oma töö juhendmaterjalidest (mis kõik on ju inglise keeles) kokku kopeerinud, sest tema arvates oli töö inglise keel liiga hea. Seda, et magistrant võib olla rahvusvahelisel tasemel oma ala ekspert ja valdab inglise keelt nii hästi, et võib vabalt arutleda inglise keeles, ta muidugi arvata ei osanud. Lõppes see lugu siis sellega, et kirjutasin oma töö eesti keelde ümber ja siis laabusid kõik asjad suurepäraselt ja töö sai juhendaja ohtrate kiidusõnade saatel ka edukalt kaitstud. Loo moraal: ei tasu olla liiga tubli ja tark, keskpärasus on see, mida edasi viib (loodetavasti saavad kõik aru, et tegemist on irooniaga)!

Aga, minnes tagasi nende inseneride ja keeleoskuse juurde, olen kõrvalt näinud, kuidas keeleoskuse puudus pärsib inimese võimalusi, ei hoia talle maailma kõigiks asjadeks lahti, vaid tõmbab selge piiri ette, kustmaalt enam edasi minna ei saa. Ja omast kogemusest ütlen, et see, et ma olen insener ja oskan (inglise ja miks ka mitte vene) keelt, on mulle toonud väga palju erinevate valdkondadega seotud pakkumisi ja see on minu jaoks andnud suure vabaduse - valida, millega tegeleda ja tegeleda peamiselt ikka huvitavate asjadega.

Elukogemust jagada

Huvitav on see, millist mõju me võime teistele inimestele avaldada. Mõtlesin nõnda üleeile, kui ühte minu väljaöeldud repliiki, mida ma ise enam hästi ei mäletanudki, oli võetud tõepähe ja selle järgi talitatud. Minu repliigi sisuks, olles vaadanud seda, mis toimub tihedas konkurentsis ja kuivõrd hästi mõned inimesed neile antud ülesannetega hakkama saavad, oli see, et mina küll lähtuks oma oskustest ja võimetest ja toimetaks selle järgi. Noor inimene siis võttiski selle enda toimetamise aluseks ja sai kenasti hakkama ja oli iseendaga rahul, sest see, mis tegemist vajas, sai tehtud, ja oli rõõmus ka selle üle, et hindajad olid julgustavad ja toetavad. Minulgi oli omalt poolt kiidusõnu lisada, sest minu arvates sai ta väga kenasti hakkama.

Aga, see esialgne üllatus, kui ta mulle rääkis, et ta minu väljaöeldu enda toimetamise aluseks võttis, oli ikka päris üllatav. Kui näed inimest elus esimest korda, jah, oled küll vanem ja paistad targem, aga et see jutt, mida räägid, võiks mõju avaldada, oli minu jaoks midagi veidi teistsugust.

Selle kõige tuules oli mul aga võimalus ühele teisele, oma ammusele kuulajale, võimalik jagada hulgaliselt oma elukogemust, rääkida sellest, mida ja kuidas olen teinud ja kuhu need asjad siis kõik välja on viinud. Julgustada ja innustada, anda need teadmised ja tarkused ja kogemused kaasa, mida olen saanud. Kõige suurem rõõm muidugi oli mul aga selle üle, et vahepealsed pausid ei ole tekitanud distantsi, et see hingeline side on jätkuvalt olemas. See on väga vahva ja tore. Ja kui ma vähegi saan noorele inimesele anda vajaliku sisemise kindluse, et elus paremini hakkama saada, siis teen seda väga heal meelel.

Õppimaasumise motivatsioon

Viimased päevad on mulle pakkunud häid sisevaateid, sellesse, miks inimesed õppida tahavad. Noortest inimestest saan väga hästi aru ja mulle meeldib, see energia, mida ma enda ümber tajuda olen saanud - muuta Eesti ja maailma elu paremaks. Minu asi oli vaid õigeid küsimusi küsida või siis lihtsalt kuulata ja tähele panna.

Õnnelik on see juhus, mis mulle selliseid võimalusi pakkus, täiesti vabalt kättesaadavaid, peaaegu täiesti ise mu juurde tulnuna.

Ja siis üks minuvanune inimene, kes ka kilkas, et temagi taaskord ühte kooli sisse astumas on. Mispeale vastasin oma klassikalise lausega: "Mina küll enam ei viitsi õppida!" Vastuseks tuli aga sootuks ootamatu väljaütlemine: "Mul on tööga seoses taaskord üks suur projekt, mis oleks vaja ära fikseerida! Ja nii ma võiks ju selle veel ühe magistrikraadina vormistada!" See pani mind taaskord mõtlema sellel peale, mida mõtlesin ükskord ühel noorte teadustöid tutvustaval seminaril istudes - et teadus on teadus siis, kui ise seda teaduseks nimetad. Sama lugu, nagu kunstiga - kui ise seda kunstiks kutsud, ju ta siis kunst ka on.

Aga, suures plaanis, tore on, kui inimesed viitsivad, jaksavad, tahavad. Mina tunnen ennast praegu eluülikoolis käivana ja mulle sellest praegu täiesti piisab.

Reede, 7. juuli 2017

Ka mina võin olla...

Kui ma aeg-ajalt puutun ikka kokku selle teemaga, et ma olen enamasti järeleandlik ja lasen inimestel endast läbi ja üle astuda, või jätan nende viisakusetused tähele panemata, siis eile sain taaskord teada, et ka mina võin väga konkreetne olla ja lõpuni oma raiuda. Ja seda, üllataval kombel, täiesti emotsioonivabalt.

Lugu oli siis seesugune, et on minu suhtlusringkonnas üks meesolevus, kellel jääb alati õigust ülegi, sellel teemal, miks ta just parajasti niimoodi käitub, nagu käitub. Olles enamasti küll vahva ja tore, aga mingitel hetkedel teistel inimestel üle varvaste sõites. Ise ta muidugi peab seda kõike normaalseks ja tema arvates asjad nii käima peavadki, sest tema teab paremini ja tema teab, kuidas on õige.

Eilne olukord oli aga selline, kus ma tundsin, et mul tuleb suu lahti teha ja nii see siis läks. Mina juhtisin tähelepanu sellele, mis toimus. Korra ja siis veel ühe korra ja siis, kui teiselt poolt hakkas tulema pikka seletust ja igale minu sõnale tuli kolm sõna vastu, ütlesin viimaks, päris resoluutselt: "Ära vaidle!" Lisades juurde ka viimased põhjendused, miks asjad on viltu, kui maailm peaks vaid tema arusaamade järgi keerlema, sest kui tegemist oli ühistegevusega, siis minu arvates on täiesti iseenesestmõistetav, et arvestatakse kõigi osalistega.

Seepeale saabus siis vaikus ja vaidlemine lõppes ja ise ma siis mõtlesin, et ei tea, mis asi see nüüd siis oli. Et ma nõnda kindlalt sellise konkreetse lõpu sellele asjale tegin. See pole sugugi minu moodi, tean seda omast käest, kuna mul on siin see vaidlemisteema ikka käepärast võtta ja kogemust mul sellel teemal ju ikka on. Tavaliselt taandun ja lihtsalt vaikin. Seekord aga oli kuidagi hoopis teistsugune jõud minu sees ja nii ma siis ennast ka kehtestasin.

Kuigi jah, kui nüüd vaadata terve protsessi peale, siis oleksin ma pidanud teise analoogse teema üles võtma varem, sest seal oli reaalne oht, et mina oleks just sellesama meesolevuse eneseteadlikkuse tulemusena saanud ühe kõva obaduse piki pead. Kuigi jah, obaduse oleks ma saanud hoopis teiselt inimeselt ja kogemata, aga esialgne oma reeglite järgi toimetamine pärines ikka selleltsamalt meesolevuselt ja seetõttu see olukord tekkiski. Selle asja puhul oleks ma ilmselt pidanud intensiivselt reageerima, aga see suubus sootuks mujale.

Eks ma tean seda tüüpi inimesi teisigi, kes teavad paremini. Kahjuks olen ma näinud ka seda, kuhu see viib, kui sedasi üldtunnustatud reegleid eiratakse. Ütleme nii, et minul oli eile väga palju õnne, sest ma isegi ei taha teada, mis oleks juhtunud, kui...

Neljapäev, 6. juuli 2017

Selline suvi siis...

Eile õhtul istusin mere ääres ja nautisin päikeseloojangut. Jah, nautisin tõesti. Rand oli peaaegu inimtühi (asi, mis mulle iseäranis meeldis - eile ühes avaliku ruumi hetkes tekkis mul vastumeelsus inimeste suhtes, kuidagi liiga palju sai neid kõiki korraga ja kuidagi liiga üle-ja-läbi-astumas-ja-riivamas olid nad), vaid tuul ulus ja lained möllasid. Nii ma seal siis toimetasin oma toimetusi ja lõpuks hakkasin mõtlema selle peale, et tegelikult on ikka asi päris radikaalne - olla keset suve mere ääres müts peas ja jope seljas. Aga, just seesugune oli see eilne õhtupoolik. Ja mida kauem ma seal olin, seda enam hakkasin tunduma, et peaks endale ka kindad kätte panema - nii kaugele asi siiski ei läinud, enne sai loojangu nautimise aeg otsa.

Niiet, selline suvi on meil siin praegu siis. Kas pigem nii, kui teistmoodi - et oleks meeletu kuumus? Mine tea, ma pigem eelistan jahedamat varianti. Kuid siiski on olnud vaid üksikuid päevi, mil väljas on saanud käia lühikeste käistega, ikka on vaja midagi peale võtta ja mõnel hetkel tundub, et sellest pealevõetud rõivast jääb vähekski. Ja olen vaid korra meres ujumas käinud ja vaid mõned harvad korrad paljajalu murul või rannaliival jalutanud, millest muidugi on iseäranis kurb meel.

Aga ega see kõik ei takista sugugi suve nautimast - kui ikka soovi ja tahtmist on, küll siis ikka saab...

Ja siia üks pilt ühest teisest "sumedast" (suve)õhtust, kui sai ka jope seljas, müts peas mere ääres päikeseloojangut nauditud:


Teisipäev, 4. juuli 2017

Varsti vist juba saab?

Sellest ajast, kui ma viimati tundsin, et tahaks luuletada, saab peagi kaks aastat juba mööda. Ja nüüd on hakanud tekkima tunne, et hakkab tekkima tahtmine jälle midagi luulelist kirjutada. Päriselt midagi veel pähe tulnud pole ja ükski riim pole ennast sirgeks seadnud. Aga, see kõik on õhus, see kõik on kusagil ootamas.

See kaks aastat paneb mind aga teisipidi mõtlema, et on jäänud veel vaid kaksteist aastat ja loetud päevad. Küll aeg ikka möödub kiiresti...


Et oleks oskust oodata, väärtustada, hinnata ja hoida...

 


Iga kord isemoodi ime

Need retked on, igaüks isemoodi, igaüks oma nägu. Lähen ja kogu aeg on midagi uut, mind ees ootamas. Või keegi uus. Kunagi ei tea, millega see kõik lõpeb või millised seiklused tee peal ees ootavad.

Nõnda siis näiteks eilnegi õhtu - tavapärane rutiin, ennast päikeseloojangu eelsel ajal kodust välja vedada. Selleks, et minna ja avastada ja leida. Selleks, et oleks midagi teistmoodi, igas päevas.

Ja siis seesugune vahva tegelane keset kõige tavapärasemat metsaalust:


Võib-olla teiste jaoks tavapärane, et sellist võilille polnud mina küll varem näinud. Ja huvitav on see, et ma teda seal võsas üldse tähele panin ega jalutanudki suure tuhinaga mööda. Aga võib-olla oli asi selles, et mul oli aega, mul oli võimalust, märgata...

Ja kõik need retked, iga kord isemoodi imedega, on selline rikkus, mis on olemas ja mida tuleb vaid tähele panna. Rohkemat polegi vaja, sest see kõik on lihtsalt nii lihtne! Lisaks on need hetked ka need hetked, kus kurbus veidigi tahaplaanile liigub ja meel ikka rõõmu tunneb, siiralt ja sügavalt.

Kurb, aga mitte nii kurb

Pikka aega on mind vaevanud kurbus, suur ja sügav. On küll helgemaid hetki ja hetki, mil minagi peaaegu südamest naeran, aga siiski looritab seda kõike kurbusevari.

Kuid, olles nüüd näinud ühe tähtsündmuse pilti ühest inimesest, tabas mind mõte, et ma olen küll kurb, aga mitte nii kurb. See mõte oli minu jaoks taaskord kurbusest kantud - kui inimene isegi rõõmsa päeva puhul ei leia põhjust naeratamiseks, siis peab elu ikka väga kurb olema...