Laupäev, 30. märts 2019

Paljajalu paterdades...

See tunne on mu sees juba mitu nädalat. Ühest kolmapäevast alates, kui päike säras taevas ja kevad tikkus südamesse. See tunne, et mu varbad tahavad hingata, nad tahavad olla ilma sokkide ja kingadeta. Ja eks ma siis selle tunde ajel olen nüüd mitu kolmapäeva ka trennis olnud paljajalu. Esimesel korral sain kohe laste käest pragada: "Ai-ai, kuhu Sa küll oma tossud täna jätnud oled!" Eks ma siis selgitasin muigvel suuga, et see on mul täiesti teadlik tegevus ja et ma just nõnda olengi seda plaaninud.

See paljajalu olemise vajadus on mul jah, kusagilt sisemusest tulnud, alati. Ja saigi meenutatud aegu, kui ühe riigiasutuse sekretäri, keda juhtumisi ei juhtunud olema, asendades sai samamoodi paljajala ringi sibatud. Ajad olid siis teistsugused, tänapäeval vist ei kujutaks sellist asja keegi ette.

Ja ometi on paljajalu käimine, paljajalu olemine ju nii loomulik, nii iseenesest mõistetav. Ja võib-olla on see minu viis olla looduslaps, nagu ma ennast ikka hinges tundnud olen. Mis siis, et need pealmised kihid ja mugavused siin ümberringi on, ikka olen ennast looduse keskel hästi tundnud.

Ja eks mul on olnud see unistus, kusagil kuklas, et ühel varahommikul kalliga koos olles astun kastemärjale rohule ja on hea ja mõnus ja tore ja õdus. Kuidagi just selline tunne, et kaste on veel maas ja palja jalaga tuleb sinna peale minna, kalliga koos, uksest otse rohule.

Teine tunne, mis mind praegu valdab, on see, et riideid võiks vähem seljas olla ja võiks veel soojamaks minna, et riideid veelgi vähem vaja läheks. Eks see ole see ärkamise ja tärkamise ja kevade ootamise aeg. Just, füüsiliselt käib see mul praegu, läbi füüsilise tunnetamise mida mu keha just praegu vajab.

Pühapäev, 17. märts 2019

Kinofilmidest ja kirjandusest, ja veidi vist ka kunstist

Oli reedene õhtu ja mul oli vaja Tallinna linnas aega parajaks teha, nii umbes paari tunni jagu, enne lennujaama suundumist, et olla üks nende seast, kes Uku Randmaad koju tagasi jõudmise puhul tervitavad (vastuvõtt oli igati vahva ja tore ja eks mul olid omad põhjused, et see minu jaoks veidi teistsugune oleks, sest kohe, kui lennujaama jõudsin, olid vastas tuttavad moosekandid, nende seas üks vägagi tuttav Audrukandi mees, ja erinevalt nädalatagusest ajast, kui jälgisin otseülekandena Uku finišit suhteliselt tuulisel merel ja kui pisaraid lahmas ja meel oli meeletult liigutatud, olid need hetked lennujaamas kuidagi veidi vaoshoitumad ja võib-olla ei läinud minu jaoks see asi päriselt kokku selle Ukuga, keda mina tean, ja võib-olla see kära häiris mind, kuigi kurb oli see, et rahvast oli vähe ja sain taaskord aru, et tegelikult ei ületanud selle mehe suur tegu mingit suuremat uudistekünnist).

Ja kui on seesugune ajaauk, on seda ju vaja kuidagi sisustada ja kuigi esialgu käis peast läbi, et ehk oleks mõistlik kaubanduses ostlemisega tegeleda, siis tekkis korraga hoopis see mõte, et ehk on sobival hetkel algamas mõni kinofilm, mida kaema minna võiks. Kuigi valik on praegu nadivõitu, sai siiski leitud üks linateos, mida kaema minna. Suuresti lihtsalt sellepärast, et see sobis algusaja ja pikkuse poolest.

Ja istusin siis mina saalis ja vaatasin seda filmi, mis osutus suhteliselt keskpäraseks teoseks ja mõtlesin, et mida on ühe hea linateose loomiseks vaja. Ilmselgelt ei piisa sellest headest näitlejatest või tuntud näitlejatest, nagu antud juhul asjalood olid. Sest minu peas tekkis filmikaadreid vaadates see küsimus, et huvitav, kas filmitegijatel oli peas see mõte, et teeme ühe filmi, meil on ju mõned näitlejad võtta ja teeme siis sellise filmi. Sest sisu oli sellel asjal nõrk ja vägagi. Ja lõppkokkuvõttes tekkis selline küsimus, et miks sellist filmi üldse tehtud on. Aeg-ajalt tundus, et proovitud on puudutada mingeid sügavamaid teemasid, aga kuidagi ei vedanud seegi asi lõpuni välja, oli vaid õhk-õrn hetkeline puudutus ja siis hajub kõik taaskord. Ja iseäranis irooniline oli see film selles valguses, et kohe olin minemas "vaatama" ühte tõeliselt suurt tegijat, inimest, kes teeb palju, aga räägib vähe.

Aga eks kinokunstiga olen ma viimasel ajal palju kokku puutunud, olen arvukalt kinos käinud ja eks on ikka igasuguseid asju näha õnnestunud ja kui üldiselt on filmid ikka piisavalt hea tasemega, siis on olnud hulgas ka tõelisi "suurteoseid". Nagu näiteks üks pärjatud film, mida sai Artises kaemas käidud ja mis oli minu jaoks lihtsalt üks suur jura, mis kuidagi otsa saada ei tahtnud. Samuti olin ühe perefilmi puhul üllatunud kui naivistlik võib olla üks film tänapäevases maailmas ja arvestades iseäranis sellega, et tegu oli tõesti sündinud lool põhinenud teosel, läks asi oma naiivsuses ikka üle igasuguse piiri.

Kuid, kui kinokunstiga on, nagu parajasti on, siis on alternatiivi pakkunud head raamatud. Olen praegu lummatud norra kirjaniku Jo Nesbø romaanidest (õnneliku juhuse tõttu on nad mu kätte sattunud õiges järjekorras - st olen juba lugenud lugusid, milles järgmises raamatus räägitakse) ja just neid raamatuid lugedes olen hakanud mõtlema kui palju peab üks kirjanik teadma, erinevatest teemadest ja valdkondadest. Jah, ma saan aru, et kirjanikud kasutavad ekspertide abi, aga siiski, mingid algteadmised peavad ju ikka olemas olema? 

Ja mis mind veel rohkem lummab, on see, et need raamatud on olnud tõeliselt õudusttekitavad ja nii endasse haaravad, et vahel jääb hing kinni, kui tegevuses mõni ärev hetk tekib ja ikka täiest hingest elan tegelastele kaasa. Eks mõnel teemal on lootus, et asjad lähevad soovitud suunas, kuigi on teada, et midagi jääb ikka kusagil õhku, midagi, mis annab aimu sellest, et lootused on mõeldud luhtuma.

Ma saan väga hästi aru ka sellest, et võib-olla olen ma ise praegu sellises seisus, et need raamatud mu sisse niimoodi puutuvad. Samas, eks olen lugenud igasuguseid raamatuid (jah, kummaline on see, et kui paari päevaga suudan läbi töötada mõned kümned leheküljed tehnilist teksti ja selle ka eesti keelde panna, jätkub mul ikka soovi raamat kätte võtta ja lugeda) ja mõned raamatud on loetud ja lähevad mööda ilma suuremaid jälgi jätmata. Ja antud juhul on see kaasahaaramine teistsugune, pole nagu on olnud Boriss Akunini raamatutega või Darja Dontsova teostega või Charles Bukowski või Kurt Vonneguti kirjapanduga, mida olen ka mõnel hetkel neelanud. See praegune Nesbø kogemus on kuidagi hoopis teistsugune. Ja eks mõnel hetkel tahaksin tõlkijaga vaielda (sellise tahtmise tekitab vist liiga intensiivne tõlkimisega tegelemine, mis mõnel hetkel kipub natuke üle võlli minema) - sest mõni sõna ei sobitu teksti, kuna kontekstist on aru saada, et kasutama peaks sootuks teist sõna. Aga see selleks.

Ja kui nüüd edasi liikuda, siis olen viimasel ajal saanud kontraste näha ka kunsti valdkonnas. Külastasin Kadrioru Kunstimuuseumis näitust "Köler ja Weizenberg" ja huvitav oli vaadata nende kahe suurmehe imelisi teoseid, ilu oma täiuslikkuses ja kuna seal kõrval oli ka teiste kunstnike teoseid ja kui muidu poleks vahest seda täiuslikkust, ideaalsust tajunudki, siis selle kontrastina, võrreldes ühtede teoseid teiste teostustega, tuli nende meeste teoste imelisus ja ilu väga hästi esile. Ja üks asi, mille peale ma Weizenbergi skupltuure vaadates korraga mõtlesin, oli see, et kui sellist teost luua, siis ei tohi endale mitte ühtegi viga lubada, sest vaid üksainus viga tähendab seda, et teos on untsus ja tuleb otsast alustada. Tean-tean, et arvatavasti on kõik teised inimesed seda kogu aeg teadnud, aga minu jaoks oli sellise asja teadvustamine ikka päris suur maailmaavastamine! 

Ja eks ma olen nüüd maalikunsti ka teistmoodi vaatama hakanud - see kõik on puha pildistamise mõju. Nüüd käin ja vaatan maalide detaile ja seda, kuidas on valgust ja varju ja peegeldusi edasi antud. Võib-olla olen nüüd selles valdkonnas jõudnud sellise värvikirevuseni, mille avastasin oma muusikaliste maitse-eelistuste muutumise faasis - kui tasapinnalisest muusikast sai korraga ruumiline muusika. Nõnda see siis käib ja teekond rikkalikkuse juurde on valla!

Pühapäev, 10. märts 2019

Sina, romantik?

Selline oli repliik inimese suust, kes mind tunneb, teisest kontekstist, ja tundub, et ka teisest ajast. Ja täpselt selline naer sinna juurde justkui oleks tegemist ühe parima naljaga mida viimasel ajal kuulda on olnud.

Ja eks ma siin kerisin ajaratast tagasi - aega on sellest kõigest ju möödunud palju ja mõtlesin oma rolli peale, mis mul tookord kanda oli, kui ma seda inimest tundsin. Ja kuigi ma ju kujutan enne missugune oli see kuvand, mis välja paistis ja olen sellest nii mitmelgi korral kuulda saanud (nt fraas ühe teise mu tolleaegse kolleegi suust: "Sa oled ju täitsa tore inimene!"), siis ometi ei ole ma osanud aimata seda, et see roll või kuvand oleks kuidagi välistanud igasugused sügavamad tunded minu sees.

Jah, õige ta ju on, seekord ma polnudki seesugune romantik, sest sel korral olid mu silmad pisaraid täis vaid kahel korral, erinevalt eelmisest, kui iga järgmise muusikapala vahele põimitud lugusid kuulates muudkui pisaraid valada lahmasin.

Romantik olen ma niikuinii - kui siin mingi aeg arutlesin selle üle, missugused on minu jaoks väljaminekud, mille pealt ma kokku ei hoia, siis oli sealgi puha romantika: küünlad ja muusika. Pärast seda kirjatükki olen mõelnud, et tegelikult on veel üks koostisosa - tee, hea tee.

Siit aga muusikapala, mis eilegi kõlas ja mille peale mul pisarad silmi tulevad, mis liigutab, mis puudutab, sügavalt:



Ja mulle ikka meeldib eestikeelne muusika ja väga! Õnn ja rõõm on, et head eestikeelset muusikat ikka jätkuvalt ka hästi tehakse!

Laupäev, 2. märts 2019

Eestlaseks olemise kolm sammast

Eile sain teada, et ma olen tõeline eestlane, sest mul "on olemas" kõik praeguse ajahetke eestlaseks olemise kriteeriumi kolm sammast.

Kui mu käest esialgu küsiti, et kas mul on kõik kolm sammast olemas, siis arvasin, et jutt käib pensionisammastest ja nendega on mul suuresti kehvasti. Aga kohe tehti mulle selgeks, et ei-ei, tegu pole sugugi pensionisammastega, vaid kolme tähtsa tegevusega, mis just täpselt praegusesse ajahetke kuuluvad - Riigikogu valimistel hääletamine, tuludeklaratsiooni esitamine ja filmi "Tõde ja õigus" vaatamine.

Ja üllataval kombel on need tegevused mul kõik tehtud. Riigikogu valimistega läks siis, nagu läks - võtsin ühel päeval selle paar minutit, sest asja oli mul samasse majja niikuinii, ainult teiselepoole võreseina, ja asi see siis pole, korraks teisest uksest sisse astuda ja oma hääl anda. Eks otsus, kes selle hääle saajaks on, oli juba enne tehtud, niiet, seegi pool asjast oli lihtne.

Tuludeklaratsiooni esitasin esimesel päeval ja olin marukaval. Eks see esimene päev on ikka see päev, kui kõik kiiresti tahavad asjad tehtud saada ja tung on suur ja serverid kipuvad ülekoormatud olema. Minu jaoks pakkus aga elu sootuks hea variandi. Ärkasin parajal hetkel, et taibata, et inimesed on ju praegu kõik teiste asjadega hõivatud - kes läheb tööle, kes hakkab tööle minema, kes viib last lasteaeda, kes viib last kooli ja nõnda leidsin, et hommikul kell 8 on kõige parem aeg tuludeklaratsiooni esitada. Ja mul oli õigus, niiet, seegi tegevus võttis vaid loetud minutid aega.

"Tõde ja õigus" sai vaadatud sootuks perekondlikel põhjustel, sest harva Eestis viibiv vend oli kohe-kohe ära sõitmas ja nõnda saigi tehtud perekondlik suurfilmi vaatamine. Ja taaskord, mulle tundub, langesin suurte ootuste lõksu, sest olin ju siit- ja sealtpoolt kuulnud häid sõnu selle filmi teemal. Aga minu jaoks venis see film ikka üle mõistuse pikaks ja oli üsna tüütu lõpuks juba see suur jauramine. Kuigi, peaosatäitjatest tegid minu jaoks suurepärased rollid Priit Loog ja Maiken Schmidt ja seda oli nauditav vaadata. Kuid kurb selle asja juures oli see, missugune masendus tuli lõpuks peale, sest taotluslikult oli ju enamus kaadreidki selles filmis hallid ja kurvad, heledust ja värvi oli vähe (ja-jah, saan aru, et algmaterjal ongi selline, aga...). Õnn selle asja juures oli see, et kinost välja tuleku ajaks oli vähemalt päike välja tulnud.

Ja nüüd muidugi on see hetk, kus minu eestlaseks olemise alussambad kenakesti kõikuma hakkavad, sest - "Tõde ja õigus" peab meeldima! Ja minul sellist suure vaimustuse tunnet küll peale ei tulnud, oli küll korralikult tehtud film, aga see vaatenurk, mida pakuti, polnud, ma arvan, minu jaoks ja üldiselt ei meenu mulle, et mul oleks mõne teise eesti filmiga seoses selline masendus peale tulnud.

Nõndapalju siis minu eestlaseks olemisest! Ahjaa, kohe tõmban endale suuresti vee peale, sest Eesti sünnipäeva tähistamine läks minust ka üsna kauge kaarega mööda - nägin televiisorist vaid korra presidendi kõrvuni naeratava suuga nägu ja oligi kogu see sünnipäev! Kuigi-kuigi, Eesti sünnipäeva terviseks sai ikka võetud - vett muidugi, mida Teie siis mõtlesite?

Reede, 1. märts 2019

Miks keegi mulle ei ole öelnud?

See tuli välja hoopis teisest kohast - kui tuli juttu ühest inimesest, kes olevat leiutanud omaenese kiirlugemise meetodi. Et kui midagi lugema peab, siis vaatab üle loetava struktuuri ja selle põhjal siis teab, mis osadele keskenduda ja mis osad vahele jätta.

Kui ma seda juttu kuulsin, siis laususin, et ma isegi olen sellist efektiivsema lugemise meetodit üsna pikka aega rakendanud.

Selle peale lausuti mulle: "Miks keegi mulle ei ole öelnud? Miks keegi ei ole mulle seda õpetanud?"

Ja eks ma siis laususin selle peale, et minul on see välja kujunenud sedasi, et mul on olnud vaja suures mahus dokumente väga lühikese aja jooksul läbi töötada ja eks kuidagi tuli sellega ju hakkama saada - meenub aasta 1998 ja suurel hulgal ingliskeelseid dokumente, millest mul tuli kibekiiresti kokkuvõte teha.

Selle mu lause peale vangutati pead, et kuidas ma selle teadmise enda teada olen jätnud. Ja nii ma siis seisingi taaskord lõhkise küna ees - inimene, kes kahtleb kõiges selles, mida talle on räägitud ja õpetatud, kes tahab kõiki asju omal nahal järele proovida, oli korraga mu ees nõudmise-etteheitega, et olin talle mingi olulise eluoskuse rääkimata, õpetamata jätnud. Ja iseäranis paradoksaalne oli see olukord selles mõttes, et seesama inimene oli mulle mingi aeg tagasi ette heitnud, et ma oma tarkusega/targutamisega talle liiga teen ja et ta olevat ise tark ja teadvat, mida ja kuidas.

Ja eks ma tean analoogset lauset ka selle inimese lähedasest allikast, kelle suust on pärit lause: "Mind ei ole keegi muusikat kuulama õpetanud!" Kui seda lauset kuulsin, siis mõtlesin, et muusikat tuleb lihtsalt kuulata, selle jaoks pole ju õpetust vaja. Ja kui kuulad, siis tead, kas meeldib või ei meeldib, mis muusika puhul siis ikka muud teha on?

Ja üldiselt vist ka, olen ma ise pigem ikka avastaja ja katsetaja ja õppija, selle asemel olla õpetatud, treenitud, vormitud. Mulle sobib paremini vabas vormis kulgemine ja asjade omandamine. Ja kui miskit tehtud või tegemata, omandatud või omandamata on, siis vaatan ikka iseenda suunal.

Aga, joonealuse märkisena, mulle tundub, ei aitaks seda inimest ka selline kiirlugemine, sest tema eesmärgiks on sügavalt ridade vahelt välja lugeda need asjad, mida tal välja lugeda on soov. Ja sellisel juhul ei saa kiirlugemist rakendada, vähemalt minu meelest.