Ja kui on seesugune ajaauk, on seda ju vaja kuidagi sisustada ja kuigi esialgu käis peast läbi, et ehk oleks mõistlik kaubanduses ostlemisega tegeleda, siis tekkis korraga hoopis see mõte, et ehk on sobival hetkel algamas mõni kinofilm, mida kaema minna võiks. Kuigi valik on praegu nadivõitu, sai siiski leitud üks linateos, mida kaema minna. Suuresti lihtsalt sellepärast, et see sobis algusaja ja pikkuse poolest.
Ja istusin siis mina saalis ja vaatasin seda filmi, mis osutus suhteliselt keskpäraseks teoseks ja mõtlesin, et mida on ühe hea linateose loomiseks vaja. Ilmselgelt ei piisa sellest headest näitlejatest või tuntud näitlejatest, nagu antud juhul asjalood olid. Sest minu peas tekkis filmikaadreid vaadates see küsimus, et huvitav, kas filmitegijatel oli peas see mõte, et teeme ühe filmi, meil on ju mõned näitlejad võtta ja teeme siis sellise filmi. Sest sisu oli sellel asjal nõrk ja vägagi. Ja lõppkokkuvõttes tekkis selline küsimus, et miks sellist filmi üldse tehtud on. Aeg-ajalt tundus, et proovitud on puudutada mingeid sügavamaid teemasid, aga kuidagi ei vedanud seegi asi lõpuni välja, oli vaid õhk-õrn hetkeline puudutus ja siis hajub kõik taaskord. Ja iseäranis irooniline oli see film selles valguses, et kohe olin minemas "vaatama" ühte tõeliselt suurt tegijat, inimest, kes teeb palju, aga räägib vähe.
Aga eks kinokunstiga olen ma viimasel ajal palju kokku puutunud, olen arvukalt kinos käinud ja eks on ikka igasuguseid asju näha õnnestunud ja kui üldiselt on filmid ikka piisavalt hea tasemega, siis on olnud hulgas ka tõelisi "suurteoseid". Nagu näiteks üks pärjatud film, mida sai Artises kaemas käidud ja mis oli minu jaoks lihtsalt üks suur jura, mis kuidagi otsa saada ei tahtnud. Samuti olin ühe perefilmi puhul üllatunud kui naivistlik võib olla üks film tänapäevases maailmas ja arvestades iseäranis sellega, et tegu oli tõesti sündinud lool põhinenud teosel, läks asi oma naiivsuses ikka üle igasuguse piiri.
Kuid, kui kinokunstiga on, nagu parajasti on, siis on alternatiivi pakkunud head raamatud. Olen praegu lummatud norra kirjaniku Jo Nesbø romaanidest (õnneliku juhuse tõttu on nad mu kätte sattunud õiges järjekorras - st olen juba lugenud lugusid, milles järgmises raamatus räägitakse) ja just neid raamatuid lugedes olen hakanud mõtlema kui palju peab üks kirjanik teadma, erinevatest teemadest ja valdkondadest. Jah, ma saan aru, et kirjanikud kasutavad ekspertide abi, aga siiski, mingid algteadmised peavad ju ikka olemas olema?
Ja mis mind veel rohkem lummab, on see, et need raamatud on olnud tõeliselt õudusttekitavad ja nii endasse haaravad, et vahel jääb hing kinni, kui tegevuses mõni ärev hetk tekib ja ikka täiest hingest elan tegelastele kaasa. Eks mõnel teemal on lootus, et asjad lähevad soovitud suunas, kuigi on teada, et midagi jääb ikka kusagil õhku, midagi, mis annab aimu sellest, et lootused on mõeldud luhtuma.
Ma saan väga hästi aru ka sellest, et võib-olla olen ma ise praegu sellises seisus, et need raamatud mu sisse niimoodi puutuvad. Samas, eks olen lugenud igasuguseid raamatuid (jah, kummaline on see, et kui paari päevaga suudan läbi töötada mõned kümned leheküljed tehnilist teksti ja selle ka eesti keelde panna, jätkub mul ikka soovi raamat kätte võtta ja lugeda) ja mõned raamatud on loetud ja lähevad mööda ilma suuremaid jälgi jätmata. Ja antud juhul on see kaasahaaramine teistsugune, pole nagu on olnud Boriss Akunini raamatutega või Darja Dontsova teostega või Charles Bukowski või Kurt Vonneguti kirjapanduga, mida olen ka mõnel hetkel neelanud. See praegune Nesbø kogemus on kuidagi hoopis teistsugune. Ja eks mõnel hetkel tahaksin tõlkijaga vaielda (sellise tahtmise tekitab vist liiga intensiivne tõlkimisega tegelemine, mis mõnel hetkel kipub natuke üle võlli minema) - sest mõni sõna ei sobitu teksti, kuna kontekstist on aru saada, et kasutama peaks sootuks teist sõna. Aga see selleks.
Ja kui nüüd edasi liikuda, siis olen viimasel ajal saanud kontraste näha ka kunsti valdkonnas. Külastasin Kadrioru Kunstimuuseumis näitust "Köler ja Weizenberg" ja huvitav oli vaadata nende kahe suurmehe imelisi teoseid, ilu oma täiuslikkuses ja kuna seal kõrval oli ka teiste kunstnike teoseid ja kui muidu poleks vahest seda täiuslikkust, ideaalsust tajunudki, siis selle kontrastina, võrreldes ühtede teoseid teiste teostustega, tuli nende meeste teoste imelisus ja ilu väga hästi esile. Ja üks asi, mille peale ma Weizenbergi skupltuure vaadates korraga mõtlesin, oli see, et kui sellist teost luua, siis ei tohi endale mitte ühtegi viga lubada, sest vaid üksainus viga tähendab seda, et teos on untsus ja tuleb otsast alustada. Tean-tean, et arvatavasti on kõik teised inimesed seda kogu aeg teadnud, aga minu jaoks oli sellise asja teadvustamine ikka päris suur maailmaavastamine!
Ja eks ma olen nüüd maalikunsti ka teistmoodi vaatama hakanud - see kõik on puha pildistamise mõju. Nüüd käin ja vaatan maalide detaile ja seda, kuidas on valgust ja varju ja peegeldusi edasi antud. Võib-olla olen nüüd selles valdkonnas jõudnud sellise värvikirevuseni, mille avastasin oma muusikaliste maitse-eelistuste muutumise faasis - kui tasapinnalisest muusikast sai korraga ruumiline muusika. Nõnda see siis käib ja teekond rikkalikkuse juurde on valla!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar