Pühapäev, 28. november 2010

nansen

Klouni mask oli kadunud. Selle taga oli mees, kes oli teadlikult valinud moraalse seisukohavõtu tagajärjed, kes oli loobunud eesootavatest miljonitest, tunnistanud oma elu raiskuminekut ja vahetanud sellele arusaamisele jõudnult välja kodumaa, keele ja elu. Suur mees, mõtles Hjelm.

"Võib-olla," ütles Paul minnes, "on minu lehel siiski veel algtekstist midagi säilinud. Olgugi et sellele kirjutatakse kogu aeg uut teksti peale."

/Misterioso, Arne Dahl/

Kui oleksin filoloog, viiksin läbi raamatu süvaanalüüsi, mille tulemusena leiaksin, et kogu raamatu üks olulisemaid tegelasi on just see muusikapala:

Laupäev, 27. november 2010

Taas mängule kutsutud...

See tunne on kord juba kirja pandud ja siinkohal väärt meeldetuletamist - meenutus 2008. aasta kevadest ja ühest meeletust kontserdielamusest Pärnu Kontserdimajas, kus mõni esitas kutse mängule, otse lavalt, suunatuna rõdule.

Nüüd on mängule kutsuja teine, kuid vahet pole, kutse mängule on saadetud ja kui juba kutse saadetud on, siis tuleb see ka vastu võtta, sest mul on sel aastal teadagi mängude aasta.

Uus küsimus

Kui siiani on mu põhiküsimuseks, mulle tundub, olnud: "Miks?" Siis viimasel ajal on see asendunud minu peas hoopis uue küsimusega: "Kuidas?" Ma arvan, et selle peale annaks kirjutada terve pika analüüsi, kuid mina seda teha ei oska ja ilmselt pole see ka vajalik. Küll aga tean päris kindlasti, miks on üks küsimus asendunud teisega. Asi on väga lihtne, sest siiani peas ringiluusinud küsimusele ei ole vaja vastust otsida, sest see on nii ilmselge. Nüüd on hoopis huvitavam see uus küsimus. Ja see ei ole isegi vist päris täpselt määratletav küsimusena, millele oleks vaja vastust leida. See on pigem üllatuse väljendus - märk sellest, et midagi on täpselt nii, nagu olema peab, ja et see, kuidas see kõik täpselt niimoodi olla võib, on lihtsalt üks suur elu imedest.

One of the guys

Ikka ja jälle jõuan oma elus sellisesse olukorda, kus saan tõdeda, et olen sattunud seltskonda, kus saan olla one of the guys. See on täpselt selline tunne, kus mehed võtavad omaks, et olen üks nende seast, unustamata hetkekski, et olen naisterahvas. See on selline vastastikkuse tunnustamise ja austuse hetk, hetk, mil tunnen, et olen omaks võetud, olen antud seltskonna täieõiguslik liige ja mind hinnatakse selles seltskonnas.

Nüüd siis on taas üks selliseid hetki kätte jõudnud ja see on üks väga hea tunne. Sinna juurde veel hulgaliselt mõnusat huumorit, mõlemapoolset sõbralikku tögamist ja kõike muud, mis ikka inimestevaheliste heade suhetega kaasas käib.

Riukad teises inimeses

Ma olen endale saanud uue kangelase, kes ei tea midagi sellest, et ta minu kangelane on. Võib-olla saab ta sellest kunagi teada, võib-olla ei saa. Aga kangelaseks olemise põhjused on sellised, mille puhul mõned teised inimesed vaid pead vangutaksid. Selleks, et inimene, kellest on nüüd saanud minu kangelane, oma kangelase tiitli auga välja teeniks, pidi ta välja mängima need riukad, mis olid tema sees peidus. Ja nii ma siis vaatasin ja kuulasin ning kogu selle protsessi käigus nägin, kuidas minu silme ette tõusis kangelane, sest sellise osavusega visata vimkasid sedasi, et see, kellele need suunatud olid, ei saanud hetkekski aru, mis temaga tehtud on - milline ütlemata suurepärane oskus!

Teisalt aga peaks vist oma uue kangelase käest küsima veidi tausta kohta ja mida ta täpselt silmas pidas. Kas see oli ehk veel peenem iroonia, kui teemat mittevaldavale inimesele (kes ma kahtlemata olen) esmapilgul tundus, või oli see lihtsalt üks väljapakutud lahendusvariant? Ka siin on, mille üle järele mõelda...

Kuidas küll mitte võlutud saada, kui sedasi justkui iseenesest kangelane tee peale tekib?

Kas leidsid?

Ma ei tea, kuidas on teistel inimestel. Ma ei tea, kas nad leiavad oma hingesugulased lihtsalt või ei leia nad neid kunagi. Samuti ei tea ma seda, kuidas on teistel inimestel inimestega, kes nendega sobivad.

Seda ma ei tea, aga nüüd olen tunda saanud seda tunnet, mida olen terve elu otsinud, seda tunnet, kuidas teine inimene käib minuga täpselt kokku ja kõik, mis meie vahel toimub, on lihtne ja loomulik. See on üks ütlemata ilus ja hea tunne. Ja ma olen selle tunde üle väga õnnelik.

Ma tean, et võimalikke edaspidiseid arenguid on palju ja erinevaid, kuid seda praegust ideaalse kokkusobivuse tunnet ei saa mult keegi võtta.

/Ja kogu selle täiuslikkuse varjus ei ole ma üllatuslikult isegi väga hämmeldunud, millist reaktsiooni pidasin enda puhul tavaliseks. Ju siis on see tõesti nõnda loomulik, et imestada pole siin millegi üle./

Kas leidsid? Jah, leidsin. Või peaksin hoopis tõdema, et leidsime?

Ka lause filmist "Jerry Maguire" - you complete me - on täiesti sobilik.

Selge soovimatus

Juba pikemat aega on mul õppematerjali vahel paar lehte, mis räägivad pilvedest, nende kõrgusest, nimetustest ja tekkest. Need paar lehte aga seisavad suhteliselt puutumatult. Selle põhjuseks on selge soovimatus neid lehti puudutada ja teemasse sügavamalt sisse minna. Eks ikka selle pärast, et ma kardan, et see tõmbab võlueesriide pilvedelt, mida mulle ikka ja jälle meeldib heldinud pilgul jälgida ning mille lummuses võin pikalt viibida. Ma ei taha, et professionaalse kretinismi tulemusena kaotavad pilved oma võlu ja väe. Samas saan aga aru, et kogu seda teadmist, mis nendega kaasas käib, on mul hädasti vaja. Kuskil sisemuses aga loodan, et ehk leidub mingi teine moodus õppimiseks ja arusaamiseks...

Pühapäev, 21. november 2010

Kuhu edasi?

Vahel tekivad ju pähe mõtted, kuidas oleksid asjad siis, kui ühel pöördepunktiks olnud hetkel oleksid asjad teistmoodi läinud. Ikka mõtled ju selle peale, millised oleksid siis asjalood praegu, kuhu oleks asjade teistsugune kulg viinud.

Eks ütleb ju elukogemus seda, et iga asi on millegi jaoks hea. Nii olen minagi nüüd aru saanud, milleks oli hea see, millega ma kuidagi leppida ei soovinud. Kui asjad oleksid läinud teisiti, oleksin jäänud oma mugavasse olemisse kulgema. Asjade minek selles suunas, kuhu nad läksid, tekitas minus aga aktiivsuse ja ilmselt andiski see mulle jõu, mida ma endas peituvat ei arvanud.

Veidi teistsuguse arusaamisega inimesed ütlevad, et kui saad haiget, siis see on õpetuseks, sellest pead midagi õppima. Mina, nüüd tean, oleks pidanud hoopis varem õppima hakkama, sest ka füüsiline valu on midagi seesugust, mis peaks midagi õpetama. Just nädal tagasi sain sellel teemal targutada, kui seletasin ühele tüdrukule ära, miks tema jalalihased valutavad peale eelmise päeva füüsilist pingutust - eks ikka seepärast, et keha jaoks oli see enese liigutamine midagi ootamatut ja see valu on keha viis öelda, et talle antaks võimalus kohanduda selle uue olukorraga.

Kuid nüüd olen teemast veidi kõrvale kaldunud. Praegusel hetkel huvitab mind sootuks, kuhu SEE tee mind edasi viib, mis mind ees ootab. Igal juhul on tagatud see, et seiklusi on ja õppetunde kindlasti ka. Oleks ma siis vaid piisavalt agar õppust võtma ega püüaks tuttava külge klammerduda, kui peaks hoopis lahti laskma.

Aeg lahutab...

Aeg lahutab alati need, kes üksteist armastavad, ja miski ei kesta igavesti.

/Näpatud tunnid, Anna Gavalda/

Vaeva väärt

Teadagi olen ma laisk inimene, sellest olen ma ise küll juba väga ammu aru saanud. Ja kuna ma olen laisk inimene, siis ei viitsi ma asjadega palju vaeva näha- nõnda tahan ma, et asjad oleksid lihtsad ja nõuaksid vähe vaeva.

Kuid mõni asi kohe on vaeva väärt. Sellisele tulemusele jõudsin pärast enda arvates päris pikka küpsisetaigna valmistamisega mässamist esimese plaaditäie valmimise järel värsket küpsist maitstes.

Kuigi praegu on järeldused veel ennatlikud, sest proovinud olen ainult ühte kahest erinevast küpsisesordist, mida valmistada otsustasin. Teist sorti (ei-ei, sugugi mitte teise sordi) küpsise maitsmiseni läheb veel aega, sest praegu on esimese taigna küpsiste kord ahjust läbi käia. Aga teist sorti küpsistesse on mul juba praegu usku, sest kättpidi nende taigna sees oleku järel näppudelt tainast maitstes tundus see küll taevalik.

Ei tea, kas läheb nüüd selle asjaga samamoodi, nagu kookidega - et peagi leian, et endatehtud on ikka tüki maad paremad? Ootame-vaatame... Ehk saab ikka laiskus võitu?

PS Kogu asja juurde käib üllatavalt hasart, sest loomisel on midagi uut ja huvitav on teada saada, kuidas see asi välja tuleb. Ja otse loomulikult on piisavalt ruumi ka loomisrõõmule - rõõm, mida viimasel ajal iseäranis selgelt tunnetama olen hakanud.

Laupäev, 20. november 2010

Kummitamas

Sai siin ükspäev endale rõõmustatud Bonzo ja Tõun'i uus plaat "Diip". Täna mängis see mul plaadimängijas ja ühe loo algus oli väga sarnane ühe teise looga, mida tean. Tükk aega pidin vaeva nägema sellega, et aru saada, mis lugu see täpselt on ja selle plaadilt kuuldud loo lahutama sellest loost, mida juba eelnevalt teadsin. Kuskil lahutamisprotsessi poole peal tekkis tahtmine seda varemkuuldud lugu kuulata - et paneks aga plaadi masinasse ja muudkui kuulaks. Aga kus sa sellega, kui sain lood omavahel ära lahutatud, siis sain aru, et mul polegi võimalust varemkuuldud lugu plaadi pealt kuulata, sest see pole lihtsalt veel plaadi peale jõudnud. Samas on keeruline olukord ka elavas ettekandes loo kuulmisega. Eks ma siis peangi leppima selle muusikaga, mis mu peas kummitab, sest teist võimalust praegu lihtsalt ei ole.

Vaikne taevas, vaikne maa, õhtu hakkab kustuma... - kas kuulete, kuidas tangorütmid kõlavad? Sõnad on mu mäletamist mööda Anzori Barkalaja kirjutatud. /Mu silme ette kerkis kujutluspilt ühest tuntud "tantsuansamblist" ja muie tuli suule./

Üles leidsin!

Filmis "Four Weddings and a Funeral" on selline stseen, kus Hugh Grant on kapis, sest kogemata siseneb ruumi, kus ta on, noorpaar ja asub omi asju ajama ilma, et Hugh Granti märkaks. Ja siis ühel hetkel leiab Hugh Grant, et ta on liiga kaua oodanud ja siis astub noorpaari imestunud pilkude all kapist välja mingi jupstükk käes lausega: "Found it!"

Millegipärast tuli mulle see stseen meelde nüüd, kus olen üles leidnud laulu, mida kaua otsinud olin. Selleks lauluks on siis Charles Chaplin'i "Naeratus". Üles leidsin ma ta Georg Ots'a kasseti pealt, mis mulle eelmisel nädalal Mardilaadal näppu sattus. Ju siis ikka oli ette nähtud, et ma kasseti endale rõõmustan ja et see lugu selle kasseti peal on. Nüüd on mul võimalus seda kaunist lugu kuulata nii palju, kui süda lustib. Ja veel millises esituses!

Ainult toitu?

Ükspäev toidupoodi minnes avastasin, et minu ostunimekiri on ikka väga ühekülgne, sisaldades vaid toiduaineid. Sellise mõtte juurde viis mind see, et olin kaubanduskeskuses ja leidsin oma silma ees virvendamas erinevate poodide silte ning nendes pakutavat kaupa. Ja siis korraga tabasingi ennast mõttelt, et tõesti, ma ei vaja siit midagi rohkemat, kui toidupoest toiduaineid. Selline avastus siis!

Täpselt kümnesse

Kõik läks nii, nagu mõtlesin ja lootsin. Võib öelda, et pareminigi veel. Täpselt kümnesse läks see asi. Minu sees oli sisemine soov pakkuda teisele inimesele seda, mida ta saada soovis, ja see soov läks täide. Nõnda sain minagi õnnelikumaks - minu õnneks oli see, et ma teise inimese soovi täita sain. Mõnikord on kohe sedasi, et asjad jooksevad ladusalt ja kõik kujuneb täpselt selliseks, nagu tahad. Nõndamoodi võibki tabada täpselt kümnesse, nagu mina seekord. Hea enesetunne sai kiiresti korraldatud!

Mõtted mu peas

Neist mõtetest mu peas ei tea Sina praegu veel midagi, aga küll Sa ükskord teada saad. See lihtsalt peab niimoodi minema ja eks ta läheb ka, sest ma olen selles täiesti kindel. Aga kui nüüd minna tagasi nende mõtete juurde, siis need on ilusad mõtted, need on õrnad mõtted, need on mõtted, mida arvatakse, et minu peas ei liigu. Kuid liiguvad ikka, mille poolest siis mina teistsugune olen? Ikka samasugune inimene, nagu teisedki. Ja minu peas saavad need mõtted liikuda seetõttu, et Sina panid nad sinna liikuma. Mina oleks kõigel minna lasknud. Aga Sina näitasid mulle, et on olemas võimalus. Eks ma siis hakkasin sellest Sinu näidatud võimalusevilksatusest kinni ja hoian nüüd päris tugevasti.

Vahel mängin mõttega, kas sellel kõigel on üldse mõtet või kuhu see üldse välja viia võib. Aga see on vaid mäng, mis kuhugi ei vii, sest mina tulevikku näha ei oska. Tuleb see, mis tulema peab. Ja eks ikka siis, kui tulema peab. Minu asi on vaid kohal olla, on ju nii? Ja kui see aeg saabub, siis saavad need mõtted, mis praegu mu peas ringi liiguvad, teoks.

Kingi sisse kootud?

Tegelen siin juba mitmendat aega jõulukinkide valmistamisega - sel aastal tuli ootamatu hoog peale ja otsustasin kingid ise teha, seda siis kudumise näol. Kui vardad käes on, siis paratamatult on aega mõtlemiseks. Nii veeretasin minagi mõtteid igasugustel teemadel. Ja nüüd mõtlen, et ei tea, kas minu mõtted said nende kinkide sisse kootud? Kas need mõtted, mida mina kudumise ajal mõtlesin mõjutavad kunagi hiljem neid, kes kingid saavad, kuidagi samadel teemadel nagu olid need minu kudumisaegsed mõtted?

Küünlasära

Aeg-ajalt heitsin pilgu põlevate küünalde suunas. Selline pilguheit tõi naeratuse näole. Küünlad on ikka väga vahvad leiutised, mis kuluvad iseäranis hästi ära praegu, mil päevavalgust on napilt. Küünlad annavad soojust, ka hingesoojust, kui seda puudu peaks olema. Pane aga küünal põlema ja saad õdusa tunde südamesse!

Õrnad hetked

Seisa seal, kus Sa oled,
ma tahan Su lähedust tunda.
Seisa seal, kus Sa oled,
see võib paljugi muuta.

Seisa seal, kus Sa oled,
ma tean, mida see tähendab.
Seisa seal, kus Sa oled,
see me hingi lähendab.

Õrnad on need hetked,
mil tabad hapraid mõtteid.
Õrnad on need hetked,
kus on ilusaid võtteid.

Õrnad on need hetked,
mil Sa oled mu lähedal.
Õrnad on need hetked,
mu hääl kõlaks kähedalt -
seepärast ei saagi ma
mitte ühtegi sõna suust,
sest Su mõtted, tean ma,
tehtud millisest puust.

Reede, 12. november 2010

Peaaegu nutma hakkamas

See on ju ammu teada, et mul silmad märja koha peal on. Täna sain sellele taaskord kinnitust, kui lehitsesin poes ühte ajakirja.

Kuid mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Suutsin ennast üllatada sellega, et see kättevõetud ja lehitsetud ajakiri minus sellise emotsiooni - nutmahakkamise lähedase - esile kutsus. Hing õhkas selle järele, mida ajakirjas näha oli, ja süda hakkas kiiremini lööma. Emotsioon oli nii ehe, et oli vaid üsna vähe puudu sellest, et ma sealsamas pisaraid poetama oleksin asunud.

Ajakirjaks oli "Yachting World". Ma ei oleks osanud arvata, et merehaigus minu sees on sellised mõõtmed võtnud. Eks praegu, kui merelesaamise lootused on väikesed, on see iseäranis terav vajadus. Aga küll tekivad ka need võimalused. Kuigi sel esmaspäeval ju alles sai merel käidud ja vajadust veidi vaigistatud, aga purjetamine on midagi sootuks muud, kui mootorpaadiga sõitmine.

Kolmapäev, 10. november 2010

Vastandlikkus

Kui ise pean reeglitest enamasti kinni ja püüan ikka korrektselt käituda, siis leidsin ennast täna mõtlemas selle peale, kuidas mind võlub see, kui inimesed teevad ulakusi ja kalduvad reeglitest kõrvale ning võtavad asjade käigu enda kontrolli alla just sel moel, nagu nad ise parajasti tahavad. Seesugused mõtted kutsus esile üks pealtnähtud situatsioon, mis kõrvalt vaadates oli veidi äärmusesse minek, aga kuna ma olin erapoolik pealtvaataja, siis minu sümpaatia kuulus tegijale, kes võttis vastu pealtnäha täiesti mõtlematu otsuse ja tegutses siis selle järgi.

Kogu loo moraal läheb samasse kanti, millest kirjutasin siin vaid nädala jagu tagasi - mulle on ikka vaja meelelahutust ja ma tõesti hindan seda, kui ka igapäevastesse ja hallidesse toonidesse ebastandardsete lahendustega värvid ja vigurid sisse tuuakse.

Aga iseendast ma seejuures päris hästi aru ei saa - et kui ma ise pigem teise serva kaldun, siis miks hindan sellist kõrvalekalduvat käitumist teiste juures? Ehk võib vastus peituda selles, et ma ise võib-olla ei tihkaks?

Küpsetamisteraapia

Täiesti kummaline on ikka elu. Kui ta tekitab pingeid, siis ikka on vaja midagi seesugust, millega neid pingeid maandada saaks. Täna avastasin suure üllatusega, et kahe suhteliselt keerulise ja raske päeva järel suutis mu näole laia naeratuse peaaegu momentaalselt tuua see, kui mõtlesin, millist kooki ma täna küpsetada tahan ja milliseid põnevaid asju sinna koogi sinna panna. Nõnda vähe oligi vaja selleks, et saada üle sellest masendusest, kuhu viimase kahe päeva sündmused mu viinud olid. Tore, kui hea tuju tagasisaamine nõnda kergesti käib. Ja praegu toimub küpsetamisteraapia täie hooga - kook on ahjus ja tuba häid lõhnu täis.

PS Küpsetamine on kunst - vanasti arvasin, et täiesti omandamatu, aga oli neid, kes mu esimesed katsetused vastu pidasid ja sealt saadud julgusega nüüd küpsetangi eksperimenteerides ja proovides, enamasti tuleb sedamoodi välja, et endal sünnib süüa ja teistelegi sünnib pakkuda.

PPS Eilse päeva suurim kompliment: "Sina siis oled kunstnik, jah?"

Teisipäev, 9. november 2010

Lubage mõelda

Täna vist tõesti oli piiride tunnetamise päev. Peaaegu oleksin karjuma hakanud, et mul lubataks mõelda. Lihtsalt ei suutnud taluda seda, et olid küsimused, millele vastuseid ei saanud ja oli olukord, kus ma olin oma mõtlemisega juba kaugele eest ära läinud, kui mulle midagi seletama hakati, seletama midagi seesugust, mis oli imelihtne ja selgemast selgem.

Aga kõige selle juures oli suurim probleem siiski see, et ma jõudsin taaskord mõelda ja asja enda jaoks selgeks teha ning segaste seletuste peale tekkisidki küsimused. Ja ju mu päevane kärsitus ja asjade üle piiri minek oli siis oma mõju avaldanud, et olin rutakam ja teravam, kui tavaliselt. Sinna kõrvale pakuti siis veel kohalolekukontrolli, kui mulle hakati rääkima sellist udujuttu, et ma lihtsalt enam ei suutnud - te võite mulle ju mida iganes seletada, aga palun, get your facts right, sest minuga ei lähe läbi see, kui te mulle räägite juttu, millel on reaalsusega olematu kokkupuude - mõelda vaid, näitavad mulle kaarti ja ütlevad, et see suure ja sügava veega ala on ala Suur- ja Väike-Pakri vahel (räägivad mulle, kes ma tean, et ühelt saarelt teisele saab kuiva jalaga ja näidatud kaardil pole ühtegi märki sellisest kohast; sinna juurde veel see, et kaardi vasakus küljes on kenasti näha Väike-Pakri ja paremas küles Pakri poolsaar).

Eks ma saan ise ka aru, kui raske minuga on, aga midagi pole teha, ma ei saa lubada seda, et asjad ei oleks loogilised ega vastaks oma tegelikule sisule. Ja mis mina sinna parata saan, kui ma mõtlen.../Jälle üks asi, mille üle pikemalt järele mõelda - kas mõtlemisvõime on kasuks või kahjuks ja kas tuleks pigem oma suu rohkem kinni hoida./

Päeva parim lause: peaks ikka kaardi pealt järele vaatama, kus need Eesti saared asuvad. /Mitte et mina neid kõiki teaks, aga üldises plaanis oskan ma suurema osa neist ikka paika panna, eks väiksematega saan millalgi ka hakkama, kui samasuguse hooga, nagu sel suvel sai neid avastamas käidud, jätkata./

Üks sõna tuli selle kõige juures veel pähe: overqualified. Tundes, et olen võimeline lendama, on raske jalgu maa küljes kinni hoida... Või peakski küsima luba hoopis lendamiseks?

Kui kuidagi ei saa

Ikka olen tahtnud, et siin oleks kirjas ilusad ja vahvad asjad, lõbusad ja teistpidised mõtted. Aga vahel on nii, et lihtsalt ei saa, lihtsalt ei jaksa kuidagi igapäevasest elust niimoodi läbi tulla, et midagi külge ei hakka. Üks selliseid päevi oli täna. Päev, mil mõni karikas sai täis. Päev, mil mõni piir sai ületatud ja seetõttu siin praegu kirjutangi.

Asi siis selles, et olen püüdnud elu asjadest aru saada ja tunnistan ausalt, et ei saa aru. Teema siis selline, et milliste asjade peale inimesed enda ja teiste aega kulutavad ja kui läbimõeldult nad tegutsevad. Täna sai sellel teemal üks piir ületatud, sest minul ei ole nii palju aega raisata, kui tundub teistel inimestel olevat. Selle kõige juures peaksin ehk asja peale hoopis teistpidi vaatama - olema õnnelik selle üle, et ma suudan efektiivselt ja ratsionaalselt ja kiiresti toimetada. Aga ma ei saa seda teha, kui ma näen kõrvalt, kuidas teised inimesed ei suuda ja ei oska mõelda, arutleda ja toimetada, mille tulemusena raiskavad nad minu aega. Ma saan täiesti kenasti sellest aru, et inimesed on erinevad ja nende tegutsemis- ja mõtlemiskiirused on erinevad. Aga, kui selle aegluse juures on veel ebaratsionaalsed tegevused, mis suure tulemuse jaoks midagi juurde ei anna, siis ajab ikka kurjaks küll.

Ja kui ma mõnikord tunnen, et ma ei ole piisavalt kiire ja tõhus oma tegemistes, siis täna (ja juba ka korra eelmisel nädalal) sain ma väga hästi aru sellest, et mul on, mille üle uhkust tunda, midagi sellist, mis on suureks eeliseks. Kuigi arusaamatuks jääb, milleks seda eelist vaja on või kus on mul võimalus selle kasutamiseks, on ta mul siiski olemas ja eks teda ikka aeg-ajalt läheb ka vaja.

Esmaspäev, 8. november 2010

Ei midagi uut

Täna sai siis mere peal käidud. Või mis käidud, sõidetud ikka. Selles emotsioonis, mis sealt korda läks saada, ei olnud mitte midagi uut. Ikka on kõik samamoodi. Istud paadis ja mis siis, et pead hoolikalt kuulama ja tähele panema, ikka unustad ennast ühel hetkel, sest on ilus. Loodus mängib ja seda ei saa ju ometi tähele panemata jätta. Vaikselt hiiliv udu, pilvede mäng, valgus ja varjud, värvivirvendused merepinnal, külma saabudes aurama hakkav vesi. Püüa siis kõige selle keskel keskenduda sellele, mille jaoks tegelikult merele tuldud sai. Rahu ja vaikus kõige selle keskel on veel üks omaette boonuspunkt, õnneks ei teinud paadimootor suuremat lärmi ja sai päris mõnusasti olemist nautida. Vahva!

Midagi mäletada

Eks see ole ju teada tarkus, et kui inimene on ähmi täis, lähevad tal kõik asjad meelest ära ja segamini. Nii oleks pidanud minugagi olema. Kuid nii see asi ikka päris ei ole, sest ma mäletan peaaegu kõike. Mäletan peaaegu kõike, mis toimus ühel päeval poole aasta jagu tagasi. Ja täna sai üks ringidest taas täis - kui tookord olin reisijaks, siis täna juhiks, kuid siduv element oli üks. Poole aastaga võib paljugi muutuda! Kuid üks on muutumatu - see, et meri on kandvaks elemendiks.

Tagantjärele tarkusena võin muidugi öelda, et mul oli juba tookord õigus ja tegelikult olin õiges suunas liikumas, kuid siis sattusin ootamatult eksiteele - naiivne ja usaldav, nagu ma olen - aga nüüd on tee korrigeeritud ja loodetavasti ei kao teeots enam käest.

Kedagi väljastpoolt

Kui olin oma emotsioonide laineharjad jälle kõik läbi käinud, jõudsin arusaamisele, et mul oleks vaja kedagi, keda ma vaid põgusalt tunnen, et kogu see asi läbi võtta. Ja selle mõtte juures suutsin päris selgesti välja mõelda ka, kes peaks see inimene olema. Leidsin täpselt sobiva inimese, kes saaks mulle nõuga abiks olla, sest nii palju, kui mina aru sain, on tema sees olemas selline elutarkus ja oskus igas olukorras hakkama saada, et tema oskaks mulle nõu anda. Selle leiuga ma praegu midagi peale ei hakanud, aga eks, kui peaks vaja minema, leian inimese üles ja saan ta käest vajaliku nõuande.

Vaid hetk

Isegi hetk on liiga pikk ajaühik, vist, antud juhul. Oli vaid see õrn viibe ja kohe valdas mind voogav soojus. Selles viipes oli minu jaoks kõike - soojust, kutset, mõistmist, arusaamist. Süda voolas õrnust ja armastust täis, vaid selle ühe viipe peale. Eks seal oli ka toetav keskkond - väljanäidatud hooliv ja hoidev olek. Aga kõik selles hetkes, kohtunud pilkudes ja valitsenud vaikuses, oli seesugune, millest võivad vaid kaks inimest, kes teineteise hinge puutunud, aru saada - see hetk kõneles enam, kui kõik sõnad üldse öelda võiksid. Ah, armastus on ikka üks pagana ilus ja müstiline tunne!

Laupäev, 6. november 2010

Värvi reisid

Ja kui on leitud (või pigem taasleitud) uus lemmiktennisist, siis on ju ometi vaja vaatama minna ka seda, mida ta oma kätega loonud on. Ehk siis sai läbi astutud Kadrioru lossi kastellaanimajast, kus on praegu vaatamiseks väljas Andres Võsandi piltide näitus pealkirja all "Värvi reisid". Vaatasin neid pilte ja sain aru. Sain aru, miks inimene on leidnud endale uue väljundi. Lugesin näituse bukletti ja sain aru, miks mõistan. Kui inimesed saavad asjadest ühtemoodi aru, siis on mõistmine lihtne, ka ilma lähema suhtlemiseta. Teine asi, mis mulle alati on meeldinud ja oli sellegi näituse juures sümpaatne, on võimalus näha kunstniku arengut - seda, kuidas algul on tegemist ebakindla katsetamisega ning aja möödudes läheb kunstiku juba julgelt ja kindlalt enda poolt leitud rada.

Kui teil on tunne, et kätte on jõudmas sügise süngem pool, siis astuge kindlasti sellelt näituselt läbi - seal saate näha sellist värvide elu, et esialgu võtab sõnatuks. Kuid nende piltide keskel viibides avastate peagi, kuidas värvid mängivad ja kuidas nad elu ja elavust edasi annavad.

Vallee de Mai, Andres Võsand (tegelikkuses on värvitoonid veel kirkamad):

Reede, 5. november 2010

Meelelahutusmaias

Ma ei saa sinna midagi parata, kui ma olen maias meelelahutuse peale. Ja nõnda võib mind lõbusa etenduse andmisega täiesti ära võluda. Sellise nipiga sain endale uue lemmiktennististi - Andres Võsandi. Näidismatš, mille ta sel kolmapäeval Tallinnas pidas, oli tema poolt mängituna niivõrd kaasahaarav, et minul muud midagi üle ei jäänud, kui kogu südamest tema mänguga kaasa minna ja saada võlutud. Tore, ma olen alati hinnanud seda, kui mänguoskustele lisandub ka oskus meelt lahutada. Jah, siinkohal tuleb tunnistada, et minu kui pealtvaataja jaoks määrab väga paljuski mängule kaasaelamise juures ära see, kuidas mängija ennast emotsionaalselt üleval peab, ma tahan näha seda, et mängija soovib mängida ja annab endast parima. Kui aga mängija tujutult mängib, siis ei saa mina vaatajana vaadatud mängust mingit erilist laengut. Eks olen midagi kaasaegse ühiskonna täieõiguslik liige - et aga saaks meelt lahutada...

Kui vaid teaks...

Elu on ikka kummaline. Või mis, mitte niivõrd kummaline, kui pigem lihtsalt huvitav. Nõnda leidsin ennast mõtlemas, kui sain aru, millise mulje olen inimestele endast loonud. Või et milliseks inimesed mind peavad. Siinkohal meenuvad sõnad "ontlik" ja "viisaka kõnepruugiga". Selline on siis teistele jäänud mulje, sest eks ma ikka enamasti nõuan korrektsust, kui kusagil näen seda vajaka olevat.

Kuid... Kui vaid inimesed teaksid, et ka minu sõnavaras leiduvad need sõnad, mida ma neil rääkida keelan (mis siis, et keegi mind peaaegu mitte kunagi neid rääkimas ei kuule) ja et ka minu mõtted liiguvad pahatihti ontlikest radadest sootuks kaugele, siis nad oleksid vast väga imestunud. Kuid selle juures on üks väga lihtne seletus - iga asja ja mõtte ja sõna ja teo jaoks on olemas oma õige aeg ja koht. Kui need kokku käivad, siis võib ka inimene oma ontlikkuse unustada ja kasutada sõnu, mida keegi teine väljaspool seda situatsiooni kunagi kuulda ei saa.

Teisipäev, 2. november 2010

Ühesuunaline liikumine

Täna leidsin ennast kojusõites teeservas leidunud maanteeposti vaatamas ja mõtlemas, et mis toodri moodi see välja näeb ja kustpoolt peaks sellest mööda sõitma. Ja ise naersin enda üle - mu mõtted on kuidagi väga ühesuunalise liikumise sisse saanud. Kas peaksin lisama, et teletorn tundub juba ammu süviselt piiratud laevana ja SEB-panga kaks rohelist tuld annavad märku sellest, et tema külje alt saab ohutult mööduda?

Hea, et selliste olukordade vahele tuleb neid momente, mil olen sunnitud mõtetele hoopis teise suuna andma. Nii leidsin ennast pühapäeval, kui politseiauto minu auto taga oma puna-sinise vilkuri tööle pani, mõtlemas selle peale, et nii tore, et nad minuga vaeva näevad ja meelde tuletavad, millised reeglid kehtivad maapealses liikluses. Kuigi neil peale dokumentide kontrolli ja kena-päeva-soovimise muud asja polnudki, oli mul siiski hea meel, et nad ennast meelde tuletasid, sest muidu ootaksin neilt varsti hoopis ja ainult "lima" lipu väljapanemist, et auto seisma jätta.

Kõige selle juures tean, et peagi olukord normaliseerub, aga uute teadmiste tulv kipub vägisi olemasolevaid teadmisi tuhmistama ja nii tulebki aeg-ajalt ise endale meelde tuletada seda, kus ma parajasti olen ja mida tegema pean.

Eks seda laadi hoiatusmomente on olnud varemgi - kui olles mitme päeva jagu saanud roolida vaid kahemastilist jahti ei suutnud ma seejärel kuidagi aru saada, miks auto roolile peaaegu koheselt reageerib ja võtab momentaalselt suuna sinna, kuhu teda parajasti suunata soovitakse.

Väärtused ja hinnangud

Te vajate väljakutseid. Andekad inimesed teevad alati nõnda. Raha on kõrvalsaadus, selle väljakutse peitub enamasti väärtuses, mida see esindab, mitte asjades, mida selle eest osta saab.

Kui püüad välist liiga palju muuta, siis läheb seesmine segamini.

Inimene on iseenda kõige suurem väärtus.

/Gandolfo tee, Robert Ludlum/

Esmaspäev, 1. november 2010

Nalja, ikka nalja

Kui ma kuu aega tagasi oma praegust seiklust alustasin, siis ei osanud ma hetkekski arvata, et see nii mõnusaks ja toredaks kujuneda võib. Lihtsalt ei osanud ühest õppeprotsessist sellist positiivsete emotsioonide tulva oodata. Nüüd, kuu möödudes, võin aga rõõmuga tõdeda, et kogu see teekond on olnud üks täielik positiivse energia allikas.

Iga järjekordse korra järel leian ennast veel pikalt sellel positiivsel lainel liikumas lai naeratus näol. Nõnda meeldivad võiksid olla kõik koolitunnid - sedasi saaksid inimesed ka asjad ehk paremini selgeks, sest teadmiste omandamine toimuks justkui mängeldes.

Näited naljadest, mis täna kajastamist leidsid:

Politsei sõidab paadimehe juurde ja küsib: "Kas Teil vest on?"
Paadimees vastu: "Mis suurust Teil vaja on?"


Noormees sõjaväkke tulles: "Kas müts tuleb endal kaasa võtta?"
Vastuvõtukomisjoni liige: "Kui kaua kobised, siis saadame Su allveelaevale."
Noormees: "See sobib küll - peaasi, et kõrvad ei külmetaks."


Siia juurde ka üks hiljaaegu loetud lugu:

Brigaad on komandeeritud kaugelasuvale saarele objekti ehitama. Tellija tuleb lõpuks vastu võtma. Objektiks on suur, 25 meetri sügavune kandiline auk, põhjas vilgub hiigelsuur prožektor.
„Mis kurat see on?!?“ küsib tellija.
„Pagan seda teab,“ ütleb töödejuhataja. „Joonise järgi tegime.“
Tellija keerab joonise ümber: „Siin on tuletorn, saate aru, tuletorn!!!“