Kui ma kuu aega tagasi oma praegust seiklust alustasin, siis ei osanud ma hetkekski arvata, et see nii mõnusaks ja toredaks kujuneda võib. Lihtsalt ei osanud ühest õppeprotsessist sellist positiivsete emotsioonide tulva oodata. Nüüd, kuu möödudes, võin aga rõõmuga tõdeda, et kogu see teekond on olnud üks täielik positiivse energia allikas.
Iga järjekordse korra järel leian ennast veel pikalt sellel positiivsel lainel liikumas lai naeratus näol. Nõnda meeldivad võiksid olla kõik koolitunnid - sedasi saaksid inimesed ka asjad ehk paremini selgeks, sest teadmiste omandamine toimuks justkui mängeldes.
Näited naljadest, mis täna kajastamist leidsid:
Politsei sõidab paadimehe juurde ja küsib: "Kas Teil vest on?"
Paadimees vastu: "Mis suurust Teil vaja on?"
Noormees sõjaväkke tulles: "Kas müts tuleb endal kaasa võtta?"
Vastuvõtukomisjoni liige: "Kui kaua kobised, siis saadame Su allveelaevale."
Noormees: "See sobib küll - peaasi, et kõrvad ei külmetaks."
Siia juurde ka üks hiljaaegu loetud lugu:
Brigaad on komandeeritud kaugelasuvale saarele objekti ehitama. Tellija tuleb lõpuks vastu võtma. Objektiks on suur, 25 meetri sügavune kandiline auk, põhjas vilgub hiigelsuur prožektor.
„Mis kurat see on?!?“ küsib tellija.
„Pagan seda teab,“ ütleb töödejuhataja. „Joonise järgi tegime.“
Tellija keerab joonise ümber: „Siin on tuletorn, saate aru, tuletorn!!!“
3 kommentaari:
:D
hea!
viimane oli mu lemmik.
mina kui kasvatusteadusi natuke nuusutanud inimene võin väita, et muhe õhkkond soosib uute teadmiste omandamist ja loob seoseid varasema infoga... inimene ongi loodud siia ilma rõõmustamiseks, ei tea, kus see kannatamise ja muretsemise filosoofia küll pärit on... põhimõtteliseks võib need seosed ju välja ka mõelda, aga mul pole täna hoogu sees :)
kuri, mitte muhe keskkond ei loo, vaid soosib ikka... ma ei tea mis ajukramp mind tabas.
Mulle aga meeldivad inimeste sisemonoloogid. Eriti, kui need veel selgelt välja kirjutatakse :D Suur tänu ühe sellise eest!
PS Mu meelest sai kõik küll kenasti...
Postita kommentaar