Kas saab asja?

Üks paari päeva tagune vallatu mõttekäik kutsus minus veidi hiljem selle üle järele mõeldes esile terve inspiratsioonipuhangu. Kuigi vajalikke vahendeid mul käepärast praegu pole, püüan seda heledat sähvatust siiski endas säilitada, et vahendite tekkides saaks ühest väiksest mõttest terve mõtetemeri, mille lainetel võiks olla vahva seilata. Ainuüksi juba esialgsed mõttearendused tekitasid loomiseks vajaliku tunde - lihtsalt lasta mõtted endast läbi ja hiljem vaadata, mis sellest kõigest välja tuli ja kas tulemusest mingit asja ka saab.

Mõttevälgatus

Vaid hetkeks käis mu peast läbi mõte - täna on ju SEE päev, ei tea, kas peaks proovima minema. Vaid hetkeks... Edasi pole vist mõtet jutustada - jättes kõik juhuse hooleks, toimetasin oma toimetusi edasi ega lasknud ennast hetkelisest mõttevälgatusest segada. Tore oli tabada, et vaid loetud minutite pärast hakkas taaskord juhtuma - juhus koputas uksele ja küsis, kas tohib sisse astuda. Loomulikult, kuna juba nii palju oli minu eest ära tehtud, kutsusin juhuse kiiresti sisse. Pole mõtet õnne narrida, kui juba oled kord ta soosikuks sattunud.

Kiusatus, oh, milline kiusatus

Kuidas küll endast võitu saada? Kuidas küll kiusatusele vastu panna? Sellised mõtted tiirlevad mu peas, sest taaskord on mind proovile pandud. Võimalus on mu teele ette veeretatud ja nüüd jälgib elu lustliku pilguga kõrvalt, kuidas ma kiusatuse käes vaevlen ja iseendaga hakkama püüan saada. Elu, malenuppude liigutaja, on mu nina alla asetanud midagi sellist, millest ma veel mingi aeg tagasi isegi unistada ei osanud. Eks aeg annab arutust - kiusatus on igal juhul ahvatlev ja võib-olla peaks sellele tõesti järele andma?

Jääpuud

Jääpuud, väikesed, kuid imelised,
kasvatas külm ööga kõikjale.
Need puud kõik on nimelised,
hinge saad Sa toetada enda oma najale.

Sa vaata hoolikalt ja peagi märkad,
kuidas mustrid kõnelema hakkavad,
kuidas südamerahu Sinus tärkab
ja hingepiinad märkamatult lakkavad.
/28.12.2008/

Talverõõm

Kui on talve nii üürikest aega, kui meil viimasel ajal kipub olema, siis ei jää üle muud, kui nautida iga üksikut talvepäeva ja võtta lahkesti vastu iga kingitud talvine hetk.

Jõulujärgsesse aega mahtus sellist talverõõmu kohe ohtrasti - lumi kõikvõimalikul kujul, härmatist, päikesekiirte mängu lumel ja jääd. Punaste põskede ja mõnusa talvetunde saamiseks piisas ka paarist õues veedetud tunnist. Ja need tähed talvetaeva sügavuses - nii kutsuvad ja kauged, mis on ometi nii lähedal, et neid võiks kätt välja sirutades puudutada.

Ootamatusi täis päev

Kui hommikul toast välja astud, ei või iial teada, millistesse paikadesse see päev Sind viib ja milliste inimestega kokku puutud sellel päeval. Üks ütlemata ootamatusi täis päev sattus taaskord mu teele. Kuigi oli paar plaanitud asja, mis teoks said, tekkis nende vahele neid asju, mis olid täiesti ettearvamatud ja isegi üllatavad. Mõnus on sedasi eluteel seigelda, kui leiad, et valitud raja kõrval on ruumi ja võimalust ka juhuslikkusele.

Hakkan jälle otsast peale...

Kui te ei tea, kuidas see lugu edasi (või pigem tagasi) läheb, siis aitab teid seejuures VLÜ plaat "Grand Marino" ja sellel leiduv "Lõpulugu". Kuid lugu, mida siinkohal pajatada tahan, ei ole peale pealkirjas toodud fraasi kuidagi seotud selle vallatu veiderdamisega.

Jälle on Sul vaja erineda, olla teistsugune. Miks Sa ei ole selline, nagu kõik teised? Kust Sa nüüd siis sellise nutu välja võtsid? Kas siis tõesti ei ole üldse enam võimalik normaalselt käituda? Pisarad hakkavad voolama, mingid tunded vajavad ootamatult väljundit. Ja mistõttu? Lihtsalt seepärast, et tundsid ära midagi, mis Sind puudutas. Kokkuvõtvalt kõlab tõesti kõik vaid nõnda - hakkan jälle otsast peale... Endal nii tobe tunne - iga kord midagi iseäralikku, iga kord mingi täiesti ebaadekvaatne reaktsioon. Kaua see küll sedasi kesta võib? Ise saan ka aru, kui arulage see on (panite ehk tähele iroonilist keelekasutust)... Kuid mida arukat võib oodata sealt, kus tunded keevad ja möllavad? Oodata pole tõesti mõtet - kui peaks arukusepiisk kuskil leiduma, siis see on üksik eksinud juhus, midagi imetabast.

Ja üks jõulusalm ka...

Küünlasära südant soojendab,
hing rõõmust lausa joodeldab -
käes aasta kõige helgem aeg,
kõikjal kõlab lähedaste naer!
/24.12.2008/

Raamatute võlumaailm

Möödunud nädal oli erakordne seetõttu, et päris mitmel korral sattusin inimestega arutlema raamatute teemal. Avastades seda, milliseid raamatuid on teised lugenud ja jagades omi muljeid raamatutest, mida ise lugenud olen. Põnevad on sellised jagatud seiklused raamatute võlumaailmas.

Loomulikult olen nädala jooksul ka ise üht-teist lugenud. Lõpule viinud Lotte seiklusetele kaasaelamise (täielikult vaimustudes selle vahva koeraplika tegemistest), läbinud Tshehhov'i "Humoorikad jutustused" (tõdedes, et aeg võib küll edasi minna, aga inimesed jäävad oma põhiolemuselt ikka samaks), ekselnud erinevate raamatute tegelaste keskel läbilõikekogumikus "Ümbrik". Mis kõik mahub sellesse aega, kui oled otsustanud ennast järjekordselt kirjanduse kätte usaldada!

Päev iseendaga

Selline oli plaan - võtta kasvõi kord aastas endale selline päev, kus saan vaid iseendaga olla. Kuid siiski polnud see päris selline päev. Ühest küljest tegin juba ise sammu teises suunas - tahtsin raamatuid lugeda ja muusikat kuulata. See aga tähendab ju otseloomulikult kellegi teise seiklustele kaasaelamist. Teisalt aga kaasaegsete sidevahendite kaudu jõudsid minuni paljude heade inimeste jõulusoovid - nii kirjalikult kui ka suuliselt. Tore oli see iseendaga olemise päev, mis küll päris sõna-sõnalt selline polnud, kuid suuremalt jaolt sisu poolest küll.

Väike jõulusoov

Need jõulud on erilised. Need jõulud on õnnelikud ja südamest südamesse. Aitäh kõik kallid inimesed, kellega on olnud rõõm kokku saada, sooje sõnu vahetada ja häid soove soovida.

Õdusat olemist, mõnusat mõmisemist ja head aega heade inimeste seltsis!

Palju või üldse mitte midagi

Kas oled vahel märganud, kuidas elu oma vallatuid trikke teeb? Sattusin ükspäev jälle selle peale mõtlema. Ajendiks oli mobiiltelefon, mille olin vaigistatuna lauale jätnud. Kuidas on sedasi, et päevade kaupa ei helista mitte keegi ja oodata kellegi kõnet tundub mõttetu ning neil hetkedel, kui telefon oled paariks tunniks käest ära pannud, on helistajaid hulgi ja korraga oled kohutavalt nõutuks (ei-ei, mitte et miskit teha ei mõistaks, vaid paljud "nõuavad" kontakti) muutunud? Või siis teine kuhjumise näide mobiiltelefoniga seoses - täpselt samuti vaikib ta kangekaelselt mitmeid päevi ja tunde ning siis, kui keegi helistab, leiab ka keegi teine, et tal just selsamal ajal tingimata tarvis on ühendust saada. Nõnda ongi elus suhteliselt kindel reegel: kas on korraga palju või üldse mitte midagi.

You can sell any dream to me

Peas kummitab see fraas - sõnad on pärit ühest välismaisest hitist. Need sõnad väljendavad väga täpselt seda, mida ma tunnen, millise arusaamiseni olen enese sees jõudnud. Lihtne tõdemus, et oled mu sees sellise töö teinud, et olen valmis iga Su sõna neelama. Tean, et see pole Su eesmärk olnud, kuid vähemalt minu oled Sa kuulama pannud - mitte kuulma (kuuljaid on ju palju), vaid justnimelt kuulama. Kuulamise sees olen avastanud, kui palju imelist on maailmas leida, ja nõndaviisi valmis tõdema, et tõesti võid Sa mulle "müüa" mistahes unistust - mõistlikku arutlemismeelt kaotades olen nende enesele rõõmustamiseks valmis.

Pööripäev

Täna on pööripäev - st et nüüd on kõige pimedam aeg möödas ja päevad hakkavad taaskord pikemaks minema. Olen rõõmus, et selleks korraks on siis valguse ja pimeduse piirjoon ületatud ja kevad pole enam üldse kaugel.

Lisaks sellele, et täna on pööripäev, algas ka talv. Vahvat talve soovin siinkohal kõigile, kes sellest aastaajast vähegi lugu oskavad pidada.

Ma loodan, et sel aastal
on talvel korralik plaan
kõik veed kindlalt katta jääga,
sest ilma jääta on hülged hädas -
pojad kasvades nii võivad hukka saada
ja nende esimene aasta võib ka viimaseks jääda.

Sellise jõulusalmi olen võlgu kõigile neile, kes oma kingi seest leidsid paberist hülge, mis küll rohkem draakoni või dinosauruse moodi välja kukkus.

Kuid pööripäeva parim hetk oli ühe plaadi rõõmustamine, milles sisaldus ka järgmiste (pööripäevale kohaste) sõnadega laul:

Kiiruga päev libises läbi toa,
näitas kus praod ja kust värv seinalt maas,
näitas, et keegi akende ees vaatab lund
ja näeb, läbi on päev juba hommikul.

Ringiga taas olen toas tagasi,
öösel kõik teed pilgeni sadasid,
lõpuks on aega enese sees teha ring
ja hea olla on koos oma hingega.
/Jaan Tätte, "Keegi vaatab lund"/

Sisukust avastades

Kui oled kelleski leidnud selle sisu, mida oled otsinud, siis iga kohtumine sellise inimesega on justkui uus kinnitus sellele, et on olemas need inimesed, kelle sisukuses võid alati kindel olla. Iga kord selle inimese uusi tahke märgates võid avastada, kuidas üha sügavamalt satud austama seda inimest temas peituva pärast. Head sisukate inimeste leidmist!

Sõnad südamesse

Mõned sõnad on säärased, et lähevad otse südamesse. Ise selle jaoks luba küsimata otsustavad nad minna Su hingesügavustesse ja puudutada sealseid õrnu hingehelmeid, pannes pisarad Su silmist kontrollimatult voolama ning võttes Su lihtsalt hingetuks. Sellised imetabased võimed on vahel väikestel sõnadel. Nad tulevad Su juurde ja suurima heameelega lased Sa neil enda seest läbi minna - et pärast siis rõõmustavalt tagasi vaadata ja tõdeda, et oli liigutav aeg.

Päkapikk jõudis kohale

Täna jõudis kohale päkapikk, mis kõigi eelduste kohaselt on nüüd kogu täiega minu oma. Olen vist päris hea laps olnud, et olen sellise au osaliseks saanud, et päkapikk suisa isiklikult on otsustanud minu juurde tulla ja ka pikemaks pidama jääda.

Mõte suudab kõike

Kui palju ikka mõjutab meid see, kuidas me ühest või teisest asjast mõtleme. Sellest ei saa aru seni, kuni ei ole järjekordses olukorras, kus jõuad arusaamiseni, et see, kuidas Sa üht või teist asja võtad, on kinni selles, mis Sa sellest asjast mõtled, kuidas ennast selle suhtes häälestad. Ja nõnda avastad, et kannad positiivseid emotsioone ühelt healt asjalt üle teisele samalaadsele heale asjale. Taipad vast peagi kogu selle asja juures, et tegelikult pole see kõik enamat, kui Su enda mõttetöö vili. Aga vahet pole, sest mõttemasin on tööle rakendatud ja sellest ehk ongi parem. /Muidugi annab aeg arutust, mis ja kuidas. Aga ma tõesti loodan, et asi liigub edasi suunas, mida ma soovin - mina olen valmis!/

Sõber

Sõber -
viietäheline sõna.
Sõna, mis kirjeldab
kedagi hindamatut,
kedagi erilist,
kedagi arusaavat,
kedagi hoolivat.
Sõna, millesse mahub
kõik suurepärane.
/16.12.2008/

Ahju kütavad

Nõmmel tervitas mind täna üks täiesti suurepärane lõhn - küdevate ahjude soojendav hõng. Mõneks hetkeks võtsin aja maha ja lasin oma haistmismeelel õhus hõljuvat aroomi nautida. Nendel momentidel sulgusid justkui iseenesest silmad ja vaimusilma ette kerkisid mõnusad hetked kusagilt lapsepõlve tõelistest talvedest.

Igal asjal oma koht

Mulle meeldib kirjutada. Ilmselt paistab see ka siit nendest sissekannetest välja. Aga ometi on see siin vaid üks osa nendest asjadest, mida ma kirjutan - see siin on koht positiivsusele, imetlusele, vaimustusele. Õnneks on olemas veel mõned kohad, kuhu jõuavad teised mõtted ja ülestähendused - on olemas paik, kus saan ennast välja elada (või siis välja kirjutada), kui hing ikka täiesti täis on (vahel ju juhtub ka seda), ja on olemas koht, kuhu saavad kirja need mõtted, mis avalikkuse ette pole veel valmis astuma. Ja nõnda ongi igal asjal oma koht.

Kui palju jõuab?

Tehes ülevaadet, millega olen tegelenud viimastel aastatel, avastasin ootamatult, et olen elanud ikka päris värvikirevat ja toimetusterohket elu. Kui vahel tundub, et elu kulgeb vaikselt ja ilma suuremate sündmusteta, siis kõigele tehtule ja kogetule tagasi vaadates võib ootamatult avastada, et nii palju erinevaid emotsioone on päevadest läbi käinud, et päris hämmastav kohe avastada. Ja arvata on, et nii palju rõõmsaid hetki on kõigis nendes sündmustes olnud. Loodetavasti jätkub kõik samas vaimus ja ka edaspidi on antud õnne sedasi tegusalt ning rõõmsameelselt elust läbi astuda.

Täht langes...

Kui nüüd lasta samas vaimus edasi, siis peaks kogu kupatus välja nägema sedasi:

Täht langes ja peeglina siledat vett
õrn virvendus riivas kui pelk meelepett,
vaid põgusalt näha sain helkivat rüüd,
mu hing sinu kätes, kus oled sa nüüd.
/Anzori Barkalaja, "Täht"/

See salm kirjeldab päris hästi seda, mis toimus pühaööl ja -päeval. Öösel võis taevas näha langevaid tähti ja merel virvendamas hõbedast kuuvalgust, päeval aga oli meri nii sile, et kohati suisa valgeks muutus. Selline on looduse poolt pakutav valguse, varju ja väikeste imede vaatemäng, mida igal hetkel vaatama kutsutakse - leia vaid mahti ja hing täitub hellusega.

Üksteist peab hoidma

Ise rõõmu jagades kipub olema sedasi, et Sulle endale saab osaks rõõm - just sedamoodi jõudis minuni ka Raadio Laululaste plaat "Üksteist peab hoidma". Mõned lood sellelt plaadilt olid mulle ka juba enne tuttavad (nt seesama plaadi nimilugu, millega tegin lähemat tutvust möödunudsuvisel Noorte Laulu- ja Tantsupeol), kuid praegu seda kuulates, muutub plaadil kõlav muusika iga korraga aina lummavamaks. Mõnusad meloodiad, südamlikud sõnumid - mida võiks veel oodata ühelt plaadilt. Aitäh headusele, mis selle plaadile mulle tõi.

Ja jääb mul üle ainult nõustuda plaadi pealkirjaga: üksteist peab tõesti hoidma.

Kuidas saab eeldada?

Kuidas saab eeldada, et inimesed käituvad korralikult, kui oma tegevusega põhjustatakse selline reaktsioon, mis igasuguse kontrolli kaotab? Pole ju midagi teha, kui pinnas, kuhu piisad langevad, on nii tundlik, et õrnemgi puudutus kutsub esile võimsa värina. /Palun vabandust järjekordse ebasündsa käitumise pärast - või ehk peaksin lihtsalt leppima, et minust korralikku inimeselooma enam ei saa, ja lõpetama selle alalise vabandamise?/

Une piiril

Unepiiril jalutades
ei saa päris hästi aru,
milline on elu reaalne
ja unenägudemaa on kus.

Kui midagi olulist
ei vaja tegemist,
siis käia piiril
pole mingi imetrikk.

Kui aga käsil asjad,
milles tarvis tähele panna,
siis unepiirile uitama
Sul pole vaja tükkida.

Soovide silmist lugemine

Vahel on nii, et inimesed mõistavad üksteist ka ilma sõnadeta - vaatad teisele inimesele silma ja kohe tead, mida ta mõtleb. See on mõnus tunne, kui tabad ära, et vahel polegi sõnu vaja - soovid saavad silmist loetud ja mõtted ei peagi leidma väljendamist. Iseäranis vahva on see siis, kui tunned, et õigeid sõnu on nii raske leida ning polegi päris valmis suhtlema asuma.

Kõik endast välja visata

Igapäevases elus võib meie sisse koguneda palju sellist, mille puhul pole sugugi hea, kui ta meie sisse jääb. Siis tuleb leida aeg ja koht, kus see kõik enda seest välja visata. Väljaviskamisprotsess on siinkohal kui saunaskäik, mis nii keha kui ka meele ära puhastab ja seejärel tunned ennast üsna uue ning värske inimesena. Tore, kui tekivad sellised väljaviskamisvõimalused - need tuleb enese alalhoidmiseks usinasti ära kasutada, siis on rohkem jaksu vastu panna sellele porile, mida vahest liiga lahkesti jagatakse.

Varased hommikutunnid

Varased hommikutunnid
leiavad mind eest -
minu jaoks pole veel
otsa saanud päev eelmine.

Varased hommikutunnid
leiavad mu sassis pea
ja tundetulvades mäslevad
kaldad hingeservadel.

Varased hommikutunnid
on tunnistajaks erutusele,
mida ei ole suutnud vaigistada
ka läbitud kilomeetrijada.

Varased hommikutunnid -
kell kuuelt seitsme poole
on juba alustanud teed,
vaid loetud minutid seitsmeni on veel.

Nagu tellitud

Mõtlesin täna ühele inimesele helistamise peale ja nagu tellitult tuli ta hoopis mu teele. Elu käib ikka oma kummalisi radu pidi ja kuidagi ei mõista, kes ja kuidas seob omavahel mõtted ja tegeliku elu. Vahel lihtsalt juhtub päris uskumatuid asju - hakka või imedesse uskuma.

Olgu Sul sada sõpra

Kui igapäevastes toimetustes jääb endal natukene puudu oskustest või jõust, et üht või teist asja ellu viia, saad aru sellest, kui oluline on, et Sul on olemas inimesed, kes on valmis abistama Sind neis ülejõukäivates asjades. Tore on nõndamoodi avastada, et oled siin elus midagi hästi teinud, kui leidub inimesi, kes neil hetkedel oma nõu ja jõuga abiks tulevad. Ja kui muidu läheb vahel taipamisega palju aega või kipud asju liiga iseenesestmõistetavalt võtma, siis neil hetkedel saad aru, et inimsuhted on hindamatu väärtusega.

Täna meeldib mulle...

...kuidas mehed on ehitatud. Ühe õige mehe tunneb ära selle järgi, et andes talle lahendamiseks mingi ülesande, ei jäta ta enne, kui lahendus käes on. Selline ehitusviis mulle meeste juures meeldib. Sisemiseks sunniks võib sel juhul olla kas meheuhkus (mina, mees, ei saa nüüd hakkama - see pole lihtsalt võmalik) või siis lahendamiskirg (mingi lahendus peab siin ju olema, see tuleb mul vaid üles leida). Igal juhul võib päris kindel olla selliste meeste kätte mõne oma probleemi usaldamisel, et see lahendatud saab.

Hindan ja imetlen sellist omadust meeste juures - mina küll ei jaksa nii pikalt ja sihikindlalt eesmärgi poole astuda, kui üks probleemi lahendamisega tegelev mees, ma tüdinen juba varakult ning löön lihtsalt käega.

Kohe saab täis

Mõned minutid veel
ja saabki kohe täis.
Kuu saab oma järjekordse
ringi jälle täis.

Ei ole enam poolik,
pole enam vana,
pole enam noorik,
on vaid terve kera.

Kuis kuud täita,
ei mina seda tea,
ja pole vaja laita -
ma teadmagi ei pea.

Üks üsna õnnelik päev

Õnneks on tõesti vähe vaja. Täna olid õnnetoojateks sõnumid sõpradelt. Jälle olen õnnesoonel liikumas - nõnda võin ju ennast suisa õnneseeneks pidama hakata. Siia võiks ju lausa mõni luuleridagi sedasi tekkida? Aga praegu on pea laiali otsas ja sõnade salmiseadmine ei pruugi just eriti hästi õnnestuda.

My happy place

Kummaline oli see tõdemus, milleni jõudsin, kui täna vanu aegu meelde tuletasin. Avastasin, et olen mingil ajal väga melanhoolsete emotsioonide mõju all olnud ja praegu olen oma "õnnelikus kohas". Huvitav on avastada, milline võib olla maailm, kui ise oled ühe mätta teise vastu vahetanud.

Silmarõõm silmapiiril

Mul pole ammu ühtegi tõsisemat silmarõõmu olnud. Pole vist olnud sedamoodi aeg. Siis aga tekkis ootamatult üks - kui paar päeva veidi teistsuguses seltskonnas viibisin. Paar päeva sain lasta oma silmadel tema peal naudiskleda. See polnud enamat, kui vaid pealevaatamisest saadav nauding. Olin ta juba peaaegu unustanud, kui ta täna mu teele sattudes ennast meelde tuletas. Naersin selle üle, kuidas ma püüdsin jätta muljet, et olen kangesti nähtamatu (kuigi teadsin kindlalt, et tema meie sellest mõne aja tagusest kohtumisest midagi ei mäleta). Ometi leidsin meie teid pidevalt ristumas. Ise vaikselt silmanurgast silmarõõmu silmas pidades andsin parima, et mitte teda avalikult vahtida. Aga silmad justkui iseenesest sattusid teda otsima - silmadele ju ikka rõõmu vaja.

Õnnelik, taaskord

Mõtlesin, et olen taaskord hiljaks jäänud. Mõtlesin, aga eksisin. Nii tore on sellise eksimuse osaliseks saada. Niisugune on üks lugu ühe järjekordse soovi täitumisest.

Sooviks oli raamat. Kuigi võiks arvata, et lasin ennast heidutada sellest, et raamat on tõlgitud, mitte originaaltekst, siis rõõmustasin südamest õnneliku juhuse üle, mis mu soovi täitis.

Nüüd aga on ees vaid nauding, seiklemine, kaasaelamine. Tore on nii õnnelik olla!

Päkapikud toimetavad

Kuigi õige jõuluaeg pole veel päris käes, olen viimastel päevadel avastanud, et päkapikud toimetavad suure hoolega. Südame teeb soojaks, kui taban kuskil mõne väikese päkapiku vallatu ja heatahtliku teo. Vahvat päkapikuaega, head lapsed!

Mõistetav keel

Jälle üks täiesti juhuslikult minu kätte sattunud raamat. Lugesin seda ja kuigi lood polnud just väga rabavad, oli neis siiski midagi sellist, mis kaasa elama pani, mis tegelastega samas taktis hingama sundis. Kuid parim osa oli veel ees. Ühe loo keskel hakati korraga rääkima minu jaoks sõnadetagi mõistetavat keelt. Selline üleminek, selline muutus pani heldima. Kuidas keegi on sõnadesse pannud täpselt sellised mõtted, mida vahel olen tundnud. /Sulev Raudsepp, "13 kriminaallugu"/

Kõigel on põhjus

Ma ei tea, kummast otsast ma seda asja nüüd alustama peaks? Aga alustan siis sealt, kus minu arvates algus on.

Üks kingitus ootas juba pikemat aega pakkimist ja ma ei saanud üldse aru saada, miks ma ei ole võtnud seda paari minutit aega, et pakkimine läbi viia. Kogu aeg mõtlesin, et miks mul kohe kuidagi ei teki vajalikku aega. Täna, viimaks siis pakkimise juurde asudes, sain oma vastuse - enne lihtsalt polnud veel õige aeg kätte jõudnud. Nüüd te kindlasti mõtlete, et mis siis ühes pakkimise protsessis nii erilist olla saab, aga kohe ma selgitan.

Oli mul siis kingitus, CD-plaat, juba enam-vähem ära pakitud, kui turgatas pähe üks mõte. Haarates eile plaadiriiulilt ühte plaati, mida kuulata tahtsin, leidsin ootamatult, et karp on tühi. Terve õhtupooliku ja pool hommikut otsa vaevasin oma pead, kuhu küll see plaat kadus - tegelesin ka õrna otsimistööga, kuid plaati mul leida ei õnnestunud. Niisiis, tekkis mul kontrollküsimus, kas kingituseks mineva plaadi ümbrise sees ikka plaat on. Pealt vaadates tundus, et on. Millegipärast aga ei tahtnud ma sellega leppida ja tirisin juba peaaegu kinnisest pakist kogu kupatuse välja. Ja mis te arvate, mis ma sealt leidsin? Loomulikult oli seal sees see plaat, mis pidi olema. Aga lisaks sellele olin ma ilmselt kogemata plaadiümbriseid segamini ajades poetanud sinna ka selle plaadi, mille ümbrise ma eile tühjana leidsin.

Selline sündmustejada ajas mind lihtsalt naerma - kõigel on ikka oma põhjus ja kui mingi asja jaoks pole veel õige aeg kätte jõudnud, siis oota, sest võib-olla on mõni teine asi sellega seotud ja see peab enne lahendatud saama.

Tee armastusega, siis tuleb ka töö

Püüan juba terve päeva kuidagi sõnastada seda, mis mu peas kumiseb. Mõtted tiirlevad selle ümber, et midagi armastusega tehes läheb asi ikka lõpuks sedasi, et see tegemine võib Sulle heas mõttes tööd tekitada - saad veelgi enam armastusega tegeleda sellega, millega oled juba alustanud.

Elevus hinges

Eilne Viru tänav leidis enda sillutisel käimas ühe suhteliselt ülemeelikus tujus tegelase. Ma ei mõista, miks sellised elevushetked tekivad, kui järjekordne "missioon" lõpule viidud on.

Selline arutlemine viib mind mõtteni, milline oleks inimene ilma emotsioonide, tunneteta. Sellist asja ei kujutaks ma üldse ette - minu sees "keeb" pidevalt midagi. Ja kuigi vahel ajab katel üle ääre, on selline tundlemine minu jaoks kinnituseks - olen elus!

Juba ette hea meel

Kui leiad mõne sellise kingi, mille kohta tead, et selle saaja kindlasti rõõmustab, siis läheb juba sellise mõtte juures tuju heaks. Mõnus on see tunne, kui oled leidnud täpselt selle, mis kellelegi teisele südamesse minna võiks. Täna oli just ühe sellise kingi leidmise päev.

Väärtused paigas

Lugedes üht lõputööd, mis käsitles rikkuse ja vaesuse mõistet laste ning lastevanemate arusaamades, tundsin jälle seda head tunnet, mis mind vahel valdab. Tajumine, et elu on ikka palju ilusam, kui massimeedia vahendusel mõnikord tunduda võib.

See ülevaade laste ja lastevanemate arvamustest kinnitas mu usku - et lõppkokkuvõttes on siiski kõige olulisemad inimesed meie ümber ja see, kuidas me üksteisest hoolime. Laste jaoks on oluline olla tubli ja töökas, siis on võimalik elus hakkama saada. Veidi küll hirmutas mind laste poolt väljaöeldu - kuigi töö tegemine on oluline, kas pole lapsed ehk oma vanemate väärtuste (ja ehk ka töökultuse) pärast millestki ilma jäänud. Aga see ehk on minu enda eelnevate mõtete ja tähelepanekute vili.

Naturaalmajandus

Naturaalmajandus toimib - enda poolt antule saan kellegi teise käest midagi vastu. Tegelikult olen juba pikalt mõelnud, et minu jaoks on selline variant parim ja sobivaim. Ja hämmastav on avastada, et sellised asjad ka tegelikult toimida võiksid. Üha sagedamini leian ennast olukorrast, kus ise midagi andes, kellegi teise käest midagi vastu saan. Üllatuma paneb see, et ma andmise juures pole kunagi mõelnudki sellise võimaluse peale. Kuid elu näitab, et selline kipub olema inimeste käitumine. Ja see on päris meeldiv. Aitäh!

Kaalukauss

Kui midagi kipub vananema ja ajale jalgu jääma, siis kipume seda ikka uuema vastu välja vahetama. Samas aga on suhteliselt raske loobuda vanast, kui see veel täiesti töökorras on.

Nii ongi mul juba pikemat aega selline kaalukauss ees. Kui mõni aeg tagasi tundus, et tuleb vana kõrvale heita, sest mingeid probleeme temaga aeg-ajalt ikka tekkis, siis nüüd on vana tegija tuhast tõusnud ja kuigi ta kõigega hakkama ei saa, võimaldab ta siiski esmavajaliku ära teha.

Millisel hetkel langeb kaalukauss uue kasuks, ma praegu öelda ei oska, kuid tundub, et see aeg on mu kannatamatuse-kärsituse pärast siiski peagi saabumas.

Kuid samas oleks ikkagi nii kurb loobuda millestki, mis on nii pikalt kaaslaseks olnud ja nüüd taaskord laitmatult tööle hakanud.

Tulete, kui kutsun

"Auuu" - kaigub üle avaruse,
"auuu" - nõnda kutsun teid.
Vaevalt vabaneb kutse mu huulilt,
kui näen teid tulemas enda poole.

Tore on, kui kellelegi saab loota,
tore on, kui alati keegi ootab,
millal kutse teele saadan,
millal abi võiksin vajada.

Kevad peas?

Kõndisin mööda tänavat ja korraga avastasin, et olen tänava ületanud veendumata, kas valgusfooris on ikka roheline tuli. Sellise avastuse peale ei jäänud mul muud üle, kui tõdeda, et kevad on mulle pähe löönud. Mõistan, et talvgi pole veel kätte jõudnud, kuid mis teha, kui looduse vingerpussid selliseid asju esile kutsuvad. On ju see sügis meile juba pakkunud nii suurt lund kui ka sellele järgnevat "kevadvete" aega.

Kaldast sai jõgi

Jah, seda asja siin nimetatakse ojaks. Seda-seda, ära vaata mind nii imestunult. Pole midagi teha, kui ojast on saanud jõgi ja jõest on saanud terve veeväli, mis edukalt ka kõik seni kalda nime kandnud kõrgemad astangud on enda alla võtnud. Ka see kraav, mis tavaliselt tühi püsib, on praegu otsani vett täis. Seal, kus oja kitsasse kividest laotud kanalisse suunatud on, lahutavad veepiiri kanaliservast vaid loetud sentimeetrid.

Tahtmatult tekib assotsiatsioon Ülemiste vanakese ja Tallinna uputamise jutuga. Just selline tunne valdab seda, kes kaeb seda avarat veevälja ja kuulab järjekordsest kärestikust edasi tormava voolu möirgamist.

Vajadus uskuda

Alati on meil vaja kedagi või midagi, kellesse võ millesse uskuda. Alati on vaja, et miski seisaks väljaspool reaalsust, seisaks kuskil eemal. Ikka otsime endale midagi, millesse uskuda. Ja kui juba otsime, siis ka leiame. Loodan, et leitud "usuobjekt" on püsiv.

Üksteist aidates

Mulle meeldisid need paar päeva, kus talv oma täies hiilguses võimutses. Nii tore oli näha ja kuulda, kuidas inimesed üksteist aitasid. Selgelt oli näha, kuidas rasked olud tõid inimestes välja parima - kui keegi vähegi hädas oli, oli abistajaid-aitajaid kohe ligi tõttamas ja abi andmas. Tore oli kuulda lugusid, kuidas maakohtades hoolitseti üksteise eest, et kõigil oleks vajalik olemas. Nii palju inimlikku soojust ja abivalmidust oli nendes paaris talvepäevas. Ehk jagub meile seda ka teisteks päevadeks. Ja inimesed on tõesti ilusad ja head - kui vaid see kõik leiab võimaluse välja pääseda.

Topeltrõõm

Kui ise oled rõõmus selle üle, milline on areng olnud, siis see on vaid ühekordne rõõm. Rõõm aga muutub kahekordseks, kui see, kes Su arendamisega aktiivselt tegeleb, näeb, et tema suunamisest on abi ja areng paistab eredalt silma. Toredad on sellised hetked, kui topeltõõm on õhus ja kõik saavad "premeeritud".

Dieet, veedieet

Ma ei tea, kuidas teised saavad ja suudavad - füüsilise koormuse tõustes juua mahla, jõujooki või veel hullem alkoholi. Mina olen avastanud, et ainus jook, mis sellistel puhkudel joomiseks sobib, on vesi. Teised joogid jätavad talumatu maitse suhu ning uute "harjutuste" käigus ajavad südamegi pahaks. Seega olengi määratud veedieedile ja ise olen sellega ülimalt rahul.

Väga lihtne on...

...nullida seda, mis vähegi normaalne tundub olevat. Piisab ainsast piisast, et kõik senine tühistada. Ja siis hakkab juhtuma - leiad enda eest täiesti uued lahendused, uue keskkonna. Muigad selle peale vaid omaette, et pole siis vaja oma käega kõike järele proovida. Vahel peaks säilitama olemasoleva olukorra, jätma tegemata katse midagi muuta, sest muutused ei pruugi olla päris sellised, nagu soovinud oleme. /Taaskord vaid tagantjärele tarkus./

Hea tervise ilm

Kui väljas oleks pidevalt selline talv, nagu praegu 6ues leida v6ib, siis oleks meil k6igil tervis korras. Valida on p6him6tteliselt kahe variandi vahel - kas tegeleda intensiivsete lumelabidaharjutustega tekitades vajalikke radu v6i treenida jalgade t6stmist ja tasakaalu hoidmist. M6lemal juhul on tagatud paras füüsiline koormus ja 6hetavad p6sed. Selline on hea tervise ilm, mida loodus on v6tnud n6uks pakkuda. Tervis tuleb mühinal!

M6nus!!!

Täna on täiuslik talveilm, just selline, nagu olema peab. Tuul möllab täie j6uga, lumi lendleb ringi. K6ike seda on mul olnud 6nn ka nautida - oma paarikümneminutisest jalutuskäigust selle maru sees v6tsin k6ik - sirge seljaga, silmad avali, k6rvad tormimuusika v6luvat viisi kuulamas sammusin oma sihi poole. Vaid korraks sain tunda tormi teravust - kui tuul lume vastu nägu peksis - kuid rehmasin käega üle näo ja naeratus oligi mu huulil tagasi. M6nus on selline maru!

M6nikord v6id...

...ennast kiita, sest oled teinud midagi, millega rahul olla. Sedasi saad ennast motiveerida - ise endale pai tehes. Ja suureks r66muks selgub, et ühe hobi tulemusena on m6ne eluks vajaliku asja tegemine lihtsamaks ja ladusamaks muutunud. Seeläbi saavad asjad kiiremini valmis ja aega kulub vähem. /Kes koerasaba ikka kergitab, kui mitte koer ise :-P/

Müstifikatsioon

Illusioon v6i reaalsus? Vaid viirastuslikud m6neminutised kokkupuuted. Kuid m6ju aina kasvab. Olin juba täiesti unustanud. Tähelepanu oli mujal. Aga tuletati meelde ja anti märku. Nüüd on tekkinud ootus. Pinnale on ilmunud virvendused. Täielik kaos. Kas karta-hoiduda v6i riskida-peadpidi-sisse-sumada? /Mis kolmest Sa räägid? Mina olen kahte näinud. Ja ka ainult ühte, 6nnetult teist enda k6rvale ootamas. Lähedalt peaks ju ometi paremini paistma?/

Muutunud...

Kui veedad aega koos inimestega, kellega oled olnud tihedalt seotud, kuid kellega pole tükil ajal kokku puutunud, siis v6id ootamatult avastada, et oled muutunud. V6id ennast avastada tegemas asju, mida varemalt ettegi kujutada ei osanud. Ja k6ige selle juures tunned ennast hoopis uue ja parema inimesena - just sellisena, nagu oled enda parimat varianti ette kujutanud. /Arenemiseks on veel ruumi küll, kuid esimesed suured sammud 6iges suunas on astutud./

Rahu ja vaikus

Tänast m6nusat talve nautides leidsin ennast m6tlemas, miks mul seostub lumme mattunud maastik rahu ja vaikusega? Kust tuleb see rahulolutunne hinge, mis silendab koheselt k6ik konarused? Püüdsin p6hjust välja selgitada, kuid ei osanud ühtegi sobivat seletust leida.

0 ja l6pmatus

Meenutades möödunud reedet, mil sai arutletud, kas l6pmatus ja -l6pmatus saavad omavahel kokku, tahaksin hoopis kinnitada, et t6estus (s6nast "t6estuma") hoopis üks teine "seadus" - kui ei ole, siis pole midagi, kui on, siis on kohe palju. Veel selle nädala alguses vaevlesin lugemisvara puuduses. Praeguseks olen aga lahkete inimeste abiga varustatud arvuka lugemisvaraga - leiduks nüüd vaid küllaldaselt aega, et k6ik läbi lugeda. /Mis ka ei oleks - p6hjuse virisemiseks leiab ALATI ;-)/

M6ni raamat on...

...täpselt minu jaoks loodud. R66mustasin endale hiljaaegu just ühe sellise raamatu - ega kaane ja pealkirja järgi saa kunagi otsustada, kas raamat sobib v6i mitte, aga pealkiri "Pilvevaatleja käsiraamat" m6jus kutsuvalt ja nii see raamat mulle saigi. Nüüdseks olen sellest oma paarkümmend lehekülge läbi lugenud ja iga järgneva lausega lummun üha enam kirjapandust ning tunnen ennast aina enam kirjeldatuga kaasa minevat. Teadagi miks - olen ju minagi pilvi vahtinud ja neid fotosilmagagi kinni püüdnud.

M6ni päev on...

...väga m6nus. Juba hommikust peale on k6ik vahva, tore, m6nus, hea. Täna on just selline päev - maad kattev lumevaip ja peaaegu katkematu lumehelveste langemisvoog (mul on ikka maruhea meel, et talv on otsustanud meie juurde tulla - silm suisa puhkab valgel maastikul), head ja toredad inimesed, m6ne inimese hooliv m6te, millega ta Su hetkega 6nnelikuks teeb, m6ni tegu, millega saad ise kellegi päeva veidi r66msamaks muuta, m6ned magusad minevikumeenutused ja m6ned m6nusad tulevikuootused.

Valmis?

Ja ongi jälle käes see aeg, kui uisutamisoskus tänavatel liikumisel kasuks tuleb. Kuigi v6iks arvata, et uisutamine pole eluliselt oluline, on meie klimaatilistes tingimustes muutunud maapinnaga libisevas ühenduses olemine ainsaks v6imaluseks endale viga tegemata ühest kohast teise liikuda. Siit ka küsimus: "Valmis?"

Lumehelbed

Nad on kerged, nad joonistavad 6hku imelisi pilte oma teel maapinnale. Vahel on nad suured ja rasked, vahel on nad väikesed ja 6hk6rnad. R66mu tekitavad nad igal juhul. Head lund!

Hool

Mul on hea meel, kui kellelgi läheb hästi. Ma r66mustan, kui keegi oma r66mu minuga jagab. Kuid kahjuks ei lähe k6ik alati nii, nagu loodame - siis pole muud, kui pea püsti ja nende toel, kes hoolivad, edasi! /Hool, hoolitsus, hoolivus - neid vajame ise ja jagame ka teistele./

Roheline meri

Viimased kolm päeva (varasemas statistikas on mul augud sees) on meri olnud väga roheline - teda vaadates ei suuda ma ennast piisavalt veenda, et on novembri keskpaik - sügisene meri on mu silmis alati sünkjas-must olnud. Kuid mere praegune rohelus haaras mind oma rüppe - roheluse taustal m6jusid valged laineharjad 6rnade ja eriti v6luvatena - seda olekski v6inud vaatama jääda.

Ainult positiivne

Avastasin, et mul on suurepärane oskus, kui tahan, leida asjadest ainult positiivset (arvatavasti on see samamoodi ka negatiivse leidmises - kui tahan, siis v6in ka peamiselt seda leida). Huvitav on see, kui palju ikka inimese enda m6ttemaailmast s6ltub, kuidas ta suhtub enda ümber toimuvasse.

Päris 6nnelik

Kuna olen palju saanud, siis olen tahtnud midagi ka vastu anda. Kurvastades m6tlesin, et olen liialt noor, et midagi tarvilikku anda. Kuid selgus, et mul oli midagi muud anda. Ja nüüd ma olen päris 6nnelik - sain anda midagi, mis tarvilikuks osutus. Mis v6iks olla veel vahvam, kui tunda, et oled saanud anda, ja sellest, mis andsid, on kellegi teise maailm rikastunud.

Ei vahetaks millegi vastu

Kui antakse v6imalus näha inimese täiesti siirast üllatust, siis ei vahetaks mina sellist vaatepilti mitte millegi muu vastu. Näha, kuidas inimene reageerib olukorramuutusele, millise leidlikkusega leiab lahenduse tekkinud situatsioonile, on t6eliselt vahva.

Igas päevas on teinegi päev

Kui reede 6htul tekib laupäeva tunne ja öised toimetused on alles ees ning kui pühapäeva hommikul ei saa enam üldse aru, mis päevaga tegemist on, siis v6id üsna kindel olla, et igas päevas on sees veel teinegi päev ja viskiklaasid tekivad justkui iseenesest m6lemasse kätte. Loomulikult on sellistel aegadel saatjaks nii killuke päikest kui ka tükike kuud.

Unistuste unenägu

Selles unenäos oli k6ike - naeru, m6nusat suhtlemist, inspiratsioonipuhanguid ja loomulikult laulu (nii v6imsa häälematerjaliga ettekantut kui ka 6rna ja veidi ara esitusega). Sooja tunde tekitas v6imalus näha loomeprotsessi k6rvalt. Unenägu oli justkui tänapäevane, aga samas kahe maailmas6ja vahelisest ajast. Milline r66m on sellise une järel ärgata! /S6nad saadan Sulle eraldi, kui nad viimaks valmis saan./

Ei kunagi...

Vaid nädal tagasi küsisin siinsamas: "Millal ometi?" Nüüd, nädala jagu targemana, pean t6dema, et arvatavasti ei saabu soovitud aeg kunagi. Sellise järelduseni j6udsin, kui olin järjekordselt oma v6imaluse maha maganud. Ikka ja jälle needsamad sidehäired - lühikesse aega püüad v6imalikult palju sisse mahutada, kuid alles hiljem taipad, et see, mis meelel olnud, pole Su enda peast kaugemale j6udnudki (p6hjendus - ei tulnud jutuks). /Mul on enda saamatuse pärast päris piinlik :$/

Magus valu

Lihasvalu on, vähemalt minu kogemuse p6hjal, kolme erinevat liiki - treenimatusest tulenev, heast trennist tulenev ja kahjuks ka variant, kus oled lihase ära venitanud v6i rebestanud. Hea tunde tekitab minus see keskmisena nimetatud valu. Ise nimetan seda magusaks valuks - märk piisavast treenitusest ja viimase trenni efektiivsusest. Viimane nädal on mulle pakkunud kahte sellist valu käes "m6nulemise" päeva ;-) Siia sobib hästi sporditeadlaste t6siteaduslik t6demus: sport on tervisele kahjulik.

V6in lutsu visata

Ma olen väga naiivne. M6tlesin, et kui mul läheb kell katki, siis pöördudes kellafirma (Swatch'i) kohaliku esindaja poole, v6iks mu kell remonditud saada. Aga mis tuleb välja? Eestis ei remondi neid kelli keegi. Alternatiive pakuti välja kaks - kas annan kella välismaal olles remonti v6i viskan kellaga lihtsalt lutsu. Valik on minu. Praegu langeb mu valik sellele, et ma ei lase ennast häirida asjaolust, et vahetevahel pean kella "järgi aitama". Peab vist hakkama Patek Philippe'i poole vaatama ;-)?

Naljakas r6huasetus

Juhtusin täna üht vale r6huasetusega lauset kuulma ega suutnud kuidagi naeru tagasi hoida. Üks küsitleja pöördus ühe inimese (v6imaliku küsitletava) poole: "Vabandust, te EI SOOVI meie küsimustele vastata!" Palve v6i küsimuse asemel muutis r6huasetus lause puhtaks faktikinnituseks. Tean, et teiste 6nnetuse üle ei ole ilus naerda, aga naer purskus minust päris kontrollimatult välja (tean, kes on mu kangelane, kellelt "n6nda korrektset" käitumist 6ppinud olen ;-)). Palun väga vabandust!

Pildid...

...Viinist

R66m 6nnestumisest

Kui oled palju vaeva näinud ja hakkad juba proovimisele käega lööma, sest tulemusi ei paista kusagilt, antakse Sulle nähtud vaeva eest "preemiaks" r66m 6nnestumise üle. Mida rohkem oled vaeva näinud, seda suurem on r66m. Ja see sisemine tugevnemine annab palju juurde. Piisab ainuüksi m6ttest: ma suudan! /R66mustades hea tunde üle, mis tekkis uue oskuse omandamisel./

Muutumisvajadus

Annan endale korralduse: unusta k6ik senine, alusta puhtalt lehelt. Korraldusi on kerge jagada, kuid ikka kipuvad sammud juba sissetallatud rajale. M6istan, et n6ndaviisi on k6ik liiga lihtne. Ehk aitab siiras soovitus: l6peta laisklemine, näed ju, kui palju teised vaeva näevad, pinguta siis Sinagi.

M6tlemine - m6ttetu tegevus

M6tlemine tundub täiesti m6ttetu tegevus olevat. M6tiskled mingil teemal, analüüsid k6ik p6hjalikult läbi ja milline on tulemus? Variante on peamiselt kaks. Esimesel juhul avastad, et oled pikkade m6lgutuste tulemusena alguspunktis tagasi. Teisel juhul aga leiad, et v6imalikke m6ttearendusi on n6nda arvukalt, et keegi ei suuda neid hoomata. Nii tundubki parim teguviis olevat ennast m6tlemisest säästa ja loobuda liigsest ajaraiskamisest. Teooriaks on selline soovitus sobiv, kuid m6ttevoogu ei peata miski.

Ööhääled

Kuulun nende 6nnelike inimeste hulka, kelle elamist välismaailmast ei lahuta pakettaknad. See aga tähendab, et enamus 6ues toimuvast j6uab mu k6rvu ka siis, kui aknad kinni on. Sel aastal on olnud arvukalt selliseid öid, kus tormituul on akende peal oma muusikalisi v6imeid arendanud. Viimane selline harjutustund toimus ööl vastu teisipäeva. Kuigi ööhääled kipuvad unel6nga katkestama, meeldib mulle kuulata looduse möirgeid. M6elda vaid, millistest r66mudest ma v6iks ilma jääda, kui heliisolatsioon toimiks...

Spontaansus

M6nikord, kui mingist ideest vaimustun, avastan ennast suhteliselt m6tlematult tegutsemas - siht silme ees terendamas teen seitsmepenikoormapikkuseid samme. Kui esimene eufooria üle on läinud, üllatun, millesse ennast taaskord mässinud olen. Kuid üldiselt on mul 6nnestunud sääraste spontaansete tegude vilju nautida ja eks on soodsad tulemused olnud teatavaks motivaatoriks edasisteks m6tlematuteks otsusteks.

Millal ometi?

M6tted kumisevad peas, k6ik on kenasti läbi m6eldud. Aga elu teeb oma korrektiivid ja nii jäävadki plaanid enamasti teostamata. Millal ometi saan edasi anda k6ik need peas keerlevad m6tted? Millal ometi saabub see hetk? Ehk ikka peagi saan k6ik kogunenu endast välja paisata?

M6tetelugemine

M6tetelugemise käigus saab keegi teine teada m6ne Sinu m6tte nii, et Sa seda s6nadesse vorminud ei ole. Tore on see tunne, kui m6ne seesugust kunsti valdava inimese ligidale satud. Ja k6ik on imelihtne ning otseloomulikult s6nadeta selge.

Uus inimene

Täna nägin ühte uut inimest. 6igemini küll nägin ühe "vana" inimese sellist külge, mis ta minu silmis täiesti uueks muutis. Ja muutus oli nii naljakas, et pidin k6hu naeru pärast peaaegu ära nihestama. See inimene on varemgi suutnud mu m6nusalt ja ohjeldamatult naerma ajada. Tore on, kui on m6ni selline inimene, olgu ta siis pealegi seekord uus. Jään ootusärevalt ootama järgmisi kohtumisi selle inimesega!

Kandvad momendid

Lisaks k6igele muule leidsin ennast eriliselt nautimas kahte kandvat momenti. Esiteks kui noaga l6igatud pausi, mille ajal oleks isegi udusule kukkumine metsiku müra tekitanud. Ja teiseks mehiste häälte mahedat ja sulnist k6la - täiesti "6iges" kontekstis, kuid siiski absoluutselt ootamatut. Kaks pöialt püsti! /Jätkuvalt sügavalt lootusetus situatsioonis/

Üksi hea, teistega koos veel parem

Vahel m6tled, et ühest ainsast heast piisab - seda siis, kui see üks on t6esti hea. Kuid ajapikku selgub, et kui see hea teiste headega kokku puutub, muutub ta millekski veel paremaks. Ja et üheskoos ja üksteist innustades saab k6ik unelmale ligilähedaseks.

Lennutants

Juba hommikul andsid kaks varest taevalaotusel tedremänguetenduse. Pärastl6unal aga teostas sünkroonlennu demonstratsioonesinemist tundmatuks jääda sooviv linnuparv - lummav kava kestis oma 10 minutit. Vahva, kui sellisele lennutantsule juhtud peale sattuma.

Linnar

Linnari looming

V6etakse ja topelt antakse vastu

T6mmatakse täielikult tühjaks - see k6ik toimub märkamatult, sest ise oled valmis k6ike loovutama. Kuid just selline k6ige loovutamine annab topelt tagasi. Ja imestad, kuidas füüsilise väsimuse taustal on vaim vahe ja v6iksid kasv6i koheselt lendu t6usta. Kui aga arvad, et andmise-saamise kanal on sulgumas, lükatakse kanalisse midagi seesugust, et saabub k6ikeh6lmav kulmimatsioon. Pole siis imestada, et tahad seda k6ike ikka ja jälle kogeda.

Kaunidus

Jah, vorm ega ka tehniline teostus pole täiuslik. Kuid kuna miski k6rva ei riiva ja tunned ära sellise r66mu ning ulakuse, mis suudab haarata vaid oma tegemisi t6eliselt nautivaid inimesi, siis tabad ennast kaunidust avastamas tahumatu pealispinna all. /Siin keegi varem pole käinud, siin laulud vedelevad maas (Jaan Tätte, "Kevade laul nr 2")/

Loogikageeniused

Vahel on lihtsalt jabur. K6ik on täiesti ajuvaba ja teeb nalja. N6nda läks seegi kord - paras seltskond geniaalseid inimesi, üks väide ning täiesti täiuslik loogiline m6ttekäik. Ja tulemuseks: kuna hallvares on rändlind, siis eestlane on soomlane.

Matemaatikageenius

M6nikord lihtsalt läheb sedasi, et tunned endas ära geeniuse. Seekord 6nnest mul matemaatilise lahutustehte tulemusena saada täiesti suurepärane tulemus. 57 lahutasin ~30 ja sain 35. Milline geniaalsus - arvan, et teiegi ei suuda ära imestada.

Jalavarjude eri (vol 3)

Keset üldist melu avastasin ennast taaskord vaatamas, mis kellelgi jalas on. Ennastki ajas naerma, miks mu pilk just jalavarjudele takerdus. Ja tuli meelde, kuidas oktoobris oli üks selline nädal, kus peamiseks meelelahutuseks oligi jälgida, millised kingad kellelgi on. Ja naer, loomulikult iseenda üle, ei tahtnud kuidagi l6ppeda...

See olen mina!

S6nad kaiguvad k6rvu, kuulad ja k6igi lugude peale saad kokku oma loo. See oleks justkui mosaiik, mida kildudekaupa kokku pannakse. Kuna valik on lai, v6id igakord isesuguse pildi endast maalida. Täpselt nii mitmekülgne olengi ja igakord veidi erinev. Aga peamine jääb - armastus, austus ja muidugi siiras r66m.

6nn tahab välja pääseda

Päevad pole sugugi vennad - kui eile sain "riielda", et ei oska r66mu tunda, siis täna tehti meile mängupartneriga kompliment, et siiras mängur66m on ka teistele silma hakanud. Aga nii see just ongi - kui teed viimaks seda, mida oled tahtnud väga pikka aega teha. Kui nüüd m6tlema hakkan, siis on lemmiktegevus mulle hulgaliselt komplimente toonud - ju see siis ikkagi on päris "minu asi" ja seet6ttu mu ka sedasi 6nnelikuks teeb. Ja aina paremaks läheb, sest rütm on juba päris hea ja lustimine on algamas.

Topeltvapustus

Kui suur on t6enäosus, et m6ni asi suudaks kaks korda vapustada? Mitte just väga suur? Jaan Tätte "Kaotajad" sai sellega hakkama. Esmakohtumine leidis aset helikandja ja laulus6nade kaudu. Neid kuulates tabasin ennast hämmeldununa - nii täpselt voolivad need välja meie igapäevaelu. Teistkordse vapustuse sain "Kaotajaid" lugedes. Ikka loodad, et k6ik läheb hästi, kuid siiski selgub l6puks alati, et neid, kes paistavad heade kavatsustega silma, ei saa usaldada. Ja vahetevahel on reetmine surmast hirmsam.

Naeratus pisiasjast

Märgates vibratsiooni tulemusena veeklaasis tekkinud ringlainetust ja sellest tingitud varjudemängu kerkisid suunurgad justkui v6luväel ülespoole. Ja juba säraski lai naeratus üle näo. Vahel on t6esti imevähe vaja selleks, et tuju heaks muutuks ja m6ni uus avastus sädeme silmisse tooks.

Kummastatud

Taevakanaleid satun nägema haruharva ja seet6ttu ehk olengi hämmeldunud. P6hjus peitub selles, et enamasti vaid kuulen muusikat, kuid nüüd läks mul "6nneks" muusikat ka näha. Kas siis t6esti ei ole v6imalik muusikamaailmas muudmoodi läbi lüüa? Mitte et oleksin midagi enneolematut näinud, vaid ehmatav oli pildimaterjali üsna ühesugune alltekst. Ja n6nda väheneb igasugune soov taevakanalitest "valgustatud saada".

Keeleprobleemid, taas?

Kuigi ma pole kunagi saksa keelt 6ppinud, tean elementaarseid väljendeid (tere-head aega-tänan-palun) ikkagi. Kuid nende kasutamist pidin endale Austrias viibitud aja jooksul pidevalt meelde tuletama - kogu aeg kippusid prantsuskeelsed s6nad enne suust välja tormama. Koduteel avastasin, et rootsikeelsed aitäh-nägemist tulid hoopis loomulikumalt üle huulte. Ju peitub seletus selles, et m6istus v6tab kasutusele lihtsaimad variandid ja saksakeelsed viisakusväljendid nende hulka ilmselgelt ei kuulu.

Mis "Helisev muusika"?

Kui küsida keskmise austerlase käest, kas ta teab midagi "Helisevast muusikast", siis kipub vastus eitav olema. Von Trapp'i perekonda (kellest "Helisev muusika" pajatab) veel ehk teatakse. Mul aga tekkis selle peale küsimus: mida teab keskmine eestlane Austriast? Viini ja seda ümbritsevaid metsi, Mozart'it ja valsse, Alpe ja minu nimekiri umbes siinkohal l6pebki. Lisaks muidugi sellesama "Heliseva muusika" loodud ettekujutus. Pole just palju?

Jälle l6hnal6ksus

Kas olete ennast leidnud silmi sulgemas ja l6unamaiseid sumedaid öid meenutamas, kui s66rmeisse tungib iseloomulik l6hn m6nelt Kesk-Euroopa linna tänavalt? V6i ehk olete ennast unustanud hoopis maitseaineteleti äärde unistama vaid seet6ttu, et 6hus on vürtside h6ngu? Sellised olid minu sellenädalased l6hnal6ksud, mis mind ümbritsevast m6neks ajaks eemale kandsid. Leidsin ennast seepeale t6demas, et l6hn v6ib vahel määravaks osutuda. Hea meelega olen ka edaspidi valmis säärastesse l6ksudesse langema.

Vincent van Gogh

Mulle meeldivad näitused, mis annavad ülevaate kunstniku arengust. Just seesugust rännakut läbi Vincent van Gogh'i loometee 6nnestus mul nautida möödunud pühapäeval. See jalutuskäik kinnitas üht mu ammust m6tet - selleks, et omandada vabadus, tuleb omandada "raam". Alustades täpsetest ja detailsetest "piltidest" liikus pakutud väljapanek üha üldisemate ja vahest ehk just seet6ttu emotsionaalsemate "väljav6teteni". Enim meeldisid mulle vallatud jooned van Gogh'i viimastelt teostelt ja erksad värvilahendused.

Vajan...

Kui midagi on kergesti kättesaadav ja kogu aeg olemas, siis muutub ta iseenesestm6istetavaks ja loomulikuks - seeläbi kipud unustama selle asja t6elise väärtuse ja tema olulisuse oma elus. Kui aga tekib distants, kas siis ajas v6i ruumis, m6istad, mida see asi Sulle tegelikult tähendab. Seepärast ongi hea m6nikord vahe sisse lasta. Selleks, et saaksid lootusrikkalt t6deda: "Vajan..."

Kaos v6i kord?

Huvitav on täheldada, kuidas sündmused toimuvad - m6ned asjad otsustad ära ja viid ellu, jättes samas m6nel teisel ajal toimuvad analoogsed asjad "ootelehele". Pärast selgub, et k6ik oli täpselt nii m6eldudki, sest ootele pandud asjadega samale ajale tekivad teised sündmused, millest kuidagi k6rvale hoida ei saa, ning vaid tagantjärele m6istad, mis oli ootelehe tekkimise p6hjus. Kuigi otsustamine ühe v6i teise asja kasuks tundub olevat kaootiline, selgub peaaegu alati, et k6iges on oma kindel kord olemas.

Head kavatsused

Igas inimsuhtes on üks määramatu suurusega muutuja - kahe suhtleva poole v6ime teineteist m6ista. Kui suhtluspooled teineteist ei tunne, siis v6ib tunduda, et lootus teineteisem6istmiseks on nullilähedane. Selle mulje pealt tekivad kahtlused. Kuid k6hklustest hoolimata tuleb loota, et head kavatsused siiski m6istmist soosiva fooni loovad ning nii ehk jääb märkamatuks ebakindel väljendusviis ja veidi tahumatu vorm. Ja 6hus on kumisemas soov, et ei tekiks valestim6istmist.

Iseendaga hädas

M6nikord m6tlen, et oleks hea omada head enesekontrolli - siis saaksin olla karge ja kaalutlev inimene. Sellised m6tted tabavad mind tavaliselt siis, kui mu reaktsioonid on liiga vahetud, siirad, spontaansed ning seeläbi paistavad ka välja. Ja ise olen see, kes endale tobedate olukordadega jama kaela t6mbab. Aga 6ppetunnid ei taha kuidagi m6juda - tugeva teguri tekkides kaob koheselt kontroll ning keegi teine v6taks justkui juhtimise üle. /Järjekordse meeletuse kordasaatnu lohutus - tahtsin ju ainult head./

X päeva veel...

Pole oluline, mis on x-i väärtus. Pole oluline, sest k6ik need päevad mööduvad ootamise tähe all. Lisaks veel see, et x on osutunud muutuvaks suuruseks - ma pole teda küll staatiliseks pidanudki, kuid siiski oleks v6inud arvata, et aja kulgedes x-i väärtus väheneb - tema aga on hoopis suurenenud. Ja ootaja aeg on teadagi otsatu. Niiet vaid x päeva on veel jäänud - ehk omandab x viimaks väärtuse 0. N6nda täidab lootus l6putut ootamise aega.

Unenäod t6eks saamas

Aeg-ajalt juhtub mul nii, et ma ühes v6i teises kohas ja olukorras taban ära, et olen seda juba läbi elanud. Meenutama asudes tulevad meelde unenäod - need situatsioonid olen eelnevalt just seal läbinud. Järeldan sellest - ju siis pidi nii minema. L6ppema hakkav nädal pakkus mulle suisa kahte sellist seika. Ja kui keegi oleks mulle veel m6ni aeg tagasi öelnud, et ma üldse satun sellistesse kohtadesse, oleks ma selle inimese välja naernud. Kas seet6ttu jäid m6ned teised unenäod realiseerumata? Ei tea.

Üks m6te idanes

Üks m6te on mu peas idanenud möödunud suve emotsioonide ajel. Ja täna hommikul ärkasin teadmisega, et m6te on l6puni m6eldud. Et just nüüd tuleb teoks teha see, mis on kuskil ajusagarate vahel ringi lendlemas olnud. V6ite vaid aimata, millise meelekindluse ja teotahtega algas seet6ttu mu pühapäevahommik. Nüüdseks lahutab mind m6tte l6plikust realiseerimisest vaid üks väike samm. Ja kui see on astutud, on teoks saanud üks järjekordne meeletus.

Küsi ja Sulle antakse

Ma ei osanud arvata, ma ei osanud loota. Ma oskasin vaid unistada. Ja küsida. Oskasin küsida ja saingi, mida soovisin. Kuigi sain palju positiivseid emotsioone, jäi kulminatsioon saavutamata. Edaspidi tean, et keskkond omab m6nikord rohkem m6ju, kui arvata oskan. Kuid eriliste inimeste pärast ei tohi ennast sellest teadmisest häirida lasta ja vaid keskkonna pärast eemale hoidma hakata. Kuid ma loodan, et tegijatel oli sellegi vähese pärast hea meel. Mul igal juhul oli r66m osa saada jagatud soojusest.

Missioonita, senimaani

Mööduv nädal on arendanud edasi minu eelmise sissekande teemat - missiooniga inimesed. Olen k6rvalt näinud paari missioonileidmise hetke - näinud sädet, mis tekib inimeste silmis momendil, kui nad leiavad oma asja. Imetlen ja olen veidi kade, sest senimaani pole mina enda jaoks sellist asja leidnud. On küll neid asju, mida teen, andes endast k6ik, kuid üldises ühiskondlikus plaanis nad minu arvates m6ju ei avalda. Aga ma hoian silmad lahti ja ehk viimaks naeratab mullegi 6nn ning minu missioon j6uab kohale.

Taaskord imetledes

Imetlen inimesi, kes ei vannu raskustele alla, kes takistuste tekkides ei haara kinni lihtsatest lahendustest, kes on leidnud endale missiooni ning k6igele vaatamata selle teostamise teel astuvad. Seda sissekannet ajendas mind kirjutama just üks selline inimene - Viive, imetlust väärivad Su m6tted ja teod, pean pöialt, et aeg toob soovitud muutused ja töö annab tahetud tulemuse, soovin, et Sul jätkuks vaimuväge keerulistes olukordades edasiminekuks.

Muud soovides

Ma tean! Ma m6istan! Vahel sunnib elu meid ennast asetama rolli, mis ei ole meile omane. M6nikord v6ime endale selliseid rollimuutusi lubada, kuid jääb vaid loota, et me k6ige selle sees ikka teame ja meeles peame, millised oleme tegelikult. K6rvalt näen, et ka teisi inimesi tabab aeg-ajalt sarnane "rollisegadus". Näen selles pigem sisetundest tingitud enesekontrolli - mitte lasta ennast välistest atribuutidest liialt ahvatleda - ja selgelt väljenduvat soovi tahta muud, kui etteantud rollis üles astuda.

Üks hea algus päevale

Kui ärgates pole enesetunne just k6ige parem, siis tean, kuidas saada säde silmisse. Selleks tuleb käima panna plaadimängija ja lasta k6lada "Castor Fiber'il" - laulul, mille on loonud Ivo Orav. Vaatamata v66ramaakeelsele pealkirjale, on tegu täiesti eestikeelse looga. Ja selles on sees suvist soojust ning r66mu, millele annab omapoolse panuse ka esitaja - Audru J6elaevanduse Punt. Ehk annab loost aimu fraas refräänist: "Ja ma tean, et sellest tuleb kaunis päev, ma tean, et tuleb kaunis päev." llus algus!

Läbi udu

Udu, aina udu, k6ike ümbritsemas, k6ike enda sisse mähkimas, k6ike isoleerimas, k6igele rahu ja vaikuse pitserit vajutamas, k6igele müstilisust lisamas. Ja kui ühel hetkel hajub, tundub selgepiirilisus nii kohatuna, nii harjumatuna, nii teravana. Just selline on sügisene Eestimaa!

Kus on, sinna tuleb juurde

K6igile on teada rahvatarkus sellest, kuidas sinna, kus midagi on, kipub ka samalaadseid asju lisanduma. Sain hiljaaegu selle paikapidavust isegi tunda. Igal sügisel soovin endale saada kastanimuna - selline on üks pealtnäha lihtsalt teostatav m6te. Selgi sügisel oli mul selline tahe, kuid pikalt läks mul aega, et taskusse pruuni muna poetada. Kui aga viimaks see 6nnelik hetk möödunud oli, tekkisid mu teele kui v6luväel arvukad kastanilademed. Ja taaskord leidis üks rahvatarkus kinnitust.

Tahaks lennata

Paar päeva tagasi tekkis tunne, et tahaks lennata ja hingki oli selleks valmis. Aga hetkeemotsioon läks üle ja tagantjärele ei meenu, kust selline tunnetetulv alguse sai. Eks selline elu juba kord on - igasse päeva mahub suurel hulgal emotsioone ning 6htul toimunu peale tagasi vaadates suudab vaevalt keegi neid k6iki meelde tuletada.

Palun rütmi, selget rütmi

Muusikas on minu jaoks k6ige olulisemaks rütm. Kui rütm on selgelt paigas, siis sellele v6ib rajada k6ik muu. Kui aga muusika on muutunud üheks sujuvaks helidereaks, kust üksikute taktide ülesleidmisega pead ise hakkama saama, siis selline muusika kipub mu k6rvadele haiget tegema. Aga kui pakutakse rütmi, siis on üpris t6enäoline, et helid mind peagi kaasa haaravad.

Igaüks omas maailmas

Juhtusin m6tlema, et me igaüks elame omas maailmas ja kas sagedamini v6i harvemini puutume kokku ühe v6i teise inimese maailmaga. Vahepeal on aga nii meie endi kui ka teiste maailmas midagi aset leidnud, mida siis kokkupuutehetkedel üksteisele vahendame. Teiste elud on justkui film, mis kanalit vahetades sugugi ei peatu ning mida uue kanalivahetusega saab juba järgmisest kohast edasi vaadata. Kuid kogu lugu enda maailmast teame vaid ise, sest kunagi ei j6ua me edasi anda ühiste hetkede vahele jäävat.

Jalavarjude eri (vol 2)

Aastaid tagasi r66mustasin endale ühest Genfi odavmüügikauplusest 25 frangi eest paari tenniseid. Sellest sai alguse aastatepikkune usaldusväärne suhe - milliseid maid ja seiklusi me koos läbisime! Mulle sobisid nad kandmiseks ka siis, kui pealisriie juba üsna rohkelt oli tallast eraldunud. Nende sandist seisukorrast andis tunnistust seegi, et kallid s6brad mulle uute soetamiseks kinkekaardi kinkisid. Kuid ka seepeale ei suutnud ma neist loobuda, vaid kandsin neid täieliku lagunemiseni. Nii head olid nad!

Jalavarjude eri (vol 1)

Sellel kevadel märkasin, et ühel paaril mu jalavarjudest hakkavad tallad läbi kuluma. Seepeale otsustasin selle paari trööpamiseks jätta ja nad seeläbi l6puni kanda. Nüüdseks on nad läbi teinud mu selle aasta k6ige metsikumad seiklused, need vapralt vastu pidanud, kaitsnud mind märja ja pori eest ning pole üldsegi seda nägu, et nende aeg otsa saama hakkaks. Samas tundub hoopis, et ühiste seikluste tulemusena on nad saanud justkui osaks minust endast, need usaldusväärsed rännukaaslased.

6huvahetus

Kaugel linnadest ja eemal maanteedest, metsaradadel toimub täielik 6huvahetus - värskus elustab k6ik haistmismeeled. Aga sellega ei l6pe l6hnaseiklused - rabametsa all on peidus t6eline aroomiaare. Seda varandust nautides tunned ennast t6elise toksikomaanina - l6putult v6iks siinset 6hku endasse ahmida ja tekib tungiv tahe seda endaga kaasa haarata.

Eksiil

Poleks iialgi arvanud, et kasutan sedasorti v6imalust pagemiseks, aga olukord n6udis kohest ja otsustavat tegutsemist. Nii leidsingi ennast eksiilist tantsup6randa (üllatavalt) turvalise tiiva alt. Teistsugust väljapääsu leida ei taibanud - s6nade m6istmine, kuid nendest m6tte mitteleidmine tekitas p6genemisvajaduse.

Kombates?

Ettevaatlikult - igat s6na kaaludes, et anda m6ista t6sisemast suhtumisest. Hoolikalt, et mitte haiget teha. 6rnalt - nagu hoiaksid käes midagi sellist, mis juba ainuüksi pealevaatamisest v6ib tuhandeks tükiks pudeneda. Kas sellise käitumise tingib l6hkumishirm v6i kinnihoidmisvajadus? Enesekontroll tundub kummalise ja koomilisena, kui k6ik väljaspool on täiesti kontrolli alt väljas. Kas ei tundu m6ttetuna üritada kaoses osaliselt korda luua?

Petlik mulje

Metsik? Kontrollimatu? Meeletu? Tormlev? Möllav? Nii v6ib t6esti tunduda. Kuigi m6nikord on see 6ige tunne ja vastuvaidlematult muudab liigne aeglus ning venitamine närviliseks, on määravaks hoopis teistsugune - sisemusest läbikäiv, kaalutletud, tundeline, aega peatava ja kehast välja viiva m6juga. Sellest v6ib vaid järeldada, et mulje v6ib olla väga petlik.

Märgata midagi muud

K6ik need asjad ja sündmused on meie ümber kogu aeg olemas. Enamasti me lihtsalt ei märka neid - kas on p6hjuseks teadmatus v6i teadlik eiramine, kuid meie "nägemisulatusest" jäävad nad välja. Ja siis asetatakse nad valgusvihku ning meie pilgud peatuvad nende peal - viimaks ometi me märkame, paneme tähele. Eks sellise r6huasetuse muutuse tulemusena taanduvad senised "tähed" aupaklikult pimedusse, kuid vaid lühiajaliselt, et hiljem taas poolvalgusesse t6usta.

Piisaks vaid ühest

M6nikord m6tlen, et piisaks ka ainult ühest - energia, mis on m6nes üksikus asjas sees, on nii v6imas, et sellest ainsast asjast piisaks. Kuid 6nneks käivad head asjad mitmekesi koos ja seet6ttu ei pea "energiasüsti" saamisel vaid ühe allikaga piirduma. Sellele vaatamata leian ennast vahetevahel arvet pidamas nende üksikute "eredate" eneriaallikate üle.

Täiesti avatud

Kuigi olen teisi kiitnud selle eest, kuidas nad on järk-järgult avanenud, oma tegemistes vabamaks muutunud, tabasin enda olekust, et protsessi käigus olen ise samuti täiesti avatuks muutunud - vastuv6tlik, valmis vastavalt vajadusele "veepinnale" virvendusi valama. Ehk on selline vaimne seisund ka p6hjuseks, miks saadavad emotsioonid nii vahedad on ja "kleepuma" kipub ka k6ik "k6rvaline"?

Oskamatus ennast hoida

Ikka annad endale lubaduse (varasemate kogemuste p6hjal) - seekord hoian ennast tagasi, seekord säästan energiavarusid. Lubadusi on hea jagada, kuid raske pidada - haarab hasart, sütitab säde ja olukord väljubki kontrolli alt. Pärast, kui muu jaoks enam jaksu ei jagu, jääb üle vaid iseennast pragada, et omi toimetusi talitseda ei taipa.

Usalduse kaotamine tööandja suhtes

Paar viimast nädalat kulgenud töövaidlus, mida olen k6rvalt jälginud, saavutas kulminatsiooni neil päevil - tööandja kaotas oma usalduse tööv6tja silmis. Kuigi vaidluse algusest peale on asjad sinnapoole teel olnud, tundus selline kokkuv6te koomiline - on ju samasugune p6hjendus üheks v6imaluseks tööv6tjaga töösuhte l6petamiseks. Ja lihtsalt naljakas on teada saada, kui keeruliselt ja ebakorrektselt ajab tööandja asju tööv6tjaga, jättes oma ilmse ebakompetentsuse tulemusena k6ik trumbid tööv6tja kätte.

Teiste m6tete m6ju

Juhtusin lugema ühe blogi sissekandeid. Kirjutaja, ise omi m6tteid üle lugedes ja neis piisavat selgust mitte leides ning minu s6nade m6jul, et ma kohe kirjutatu sisse ei osanud minna, otsustas kirjutist tsenseerima asuda. Minu pärast poleks seda teha vaja olnud, sest kirjapandu 6igsus j6udis minuni tunde hiljem - siis, kui mina oma elust analoogiad üles leidsin.

Kas k6ik oleks läinud teisiti?

Vahel tegelen oletustega, kuidas k6ik oleks, kui m6ni asi oleks teistmoodi läinud. Ühte sellist mängu mängides avastasin, et tulemus oleks minu jaoks (erinevalt paljudest teistest) sama. See oli väga r66mustav avastus. Kuid siiski on mul hea meel, et asjad on läinud just nii, nagu nad on läinud, sest tehtud valikud on andnud ehk veidi teistsuguse värvigamma, kui oletatavad valikud kunagi anda oleksid v6inud. Aga need on vaid oletused...

Sügise sünnipäev

Oktoober tähendab kindlasti sügist. Kolletuvad lehed, sünkjas-mustad ööd, vihmasabin on vaid m6ned märks6nad. Sügis tähendab aga peaaegu alati suvest kokkuv6tete tegemist. Ja mida muud v6ikski teha sügise sünnipäeval, kui vahetada suveseikluste muljeid. Kui aga jutustamisest isu täis saab, v6ib minna öise Tallinna panoraami nautima - kasuta v6imalust, sest ilu on vaatamist väärt.

Better Days

".... I need someplace simple where we could live and something only you could give...." (John Rzeznik, "Better Days") - täna k6netasid mind need s6nad. Ju siis täna oli nende kord, sest seesama "Better Days" on just oma s6nade ja neis peituvate m6tete pärast üks mu suuremaid lemmikuid Goo Goo Dolls'i repertuuarist. Kuigi vahel tundub, et tahame väga palju igasuguseid asju omastada, siis l6puks taandub k6ik ikkagi sellele, et meil oleks kodu ja kallid inimesed.

Hägusad piirid

Kuidas eristatakse üksteisest erinevaid muusikastiile, erinevate rahvaste rahvamuusikat? Mida enam muusikat kuulan, seda rohkem leian ennast t6demas, et k6lav muusika on omavahel tihedalt läbi p6imunud. Kuigi k6la ja rütmiskeemi alusel on enam-vähem v6imalik paigutada lood mingisse geograafilisse punkti, v6ivad kaasaegsed muusikud kuulaja osavalt ära petta. Kuid tegelikult pole see oluline, sest määravaks on (vähemalt minu jaoks) konkreetne esitaja ning see, kas antud esitusviis k6netab ja kaasa haarab.

Kinnistavad kogemused kipuvad olema

Kui midagi väga meeldib, siis sisemust haarab tunne, et tahad seda aina uuesti kogeda. Muidugi leiad need v6imalused k6ike pakutavad vastu v6tta. Kuid selliste kinnistavate kogemuste arv kipub, arvestades erinevate elamuste otsimist, suhteliselt suur olema. Jääb vaid loota, et k6ige meeldiva jaoks aega ja ruumi jätkub. /Järjekordsest elamustereast p6nevat ning kaasahaaravat leides/

Sügise ilu

Karged hommikud, udukangad tervitamas saabuvaid 6htuid ja ärkavaid päevi. Erksate värvilahendustega annab loodus ära viimased piisad enne, kui ennast talveks puhkama seab. K6ik see ilu haarab märkamatult kaasa ja seisatab aja, et saaksid v6imalikult kaua nautida pakutavaid kunstiteoseid.

Väikeste asjade summa on midagi väga suurt

Need on pealtnäha väikesed asjad - m6ni toetav s6na, m6ni pisike meelespidamine, m6ni tilluke tegu. Need on väikesed asjad, mis v6ivad kahe silma vahele jääda. Kuid nii see pole, sest on märkajaid, kes teavad, et iga sellise teo taga on hoolimine, vastastikkune austus ja ausus, millele v6id alati kindel olla. Ja et need on ühe suure ja tugeva mosaiigi - s6pruse - pisikesed killud.

Naeratus näol

Millised on need m6tted, mis toovad Sulle naeratuse näole? Kes on need inimesed, kes alati südamesse soojust kannavad? K6iki neid m6tteid ja inimesi on üksjagu ning üheskoos annavad nad Sulle sellise j6u, et eluraskused osutuvad peaaegu olematuiks. Eks siis tuleb loota, et ise oskad neid rikkusi piisavalt hoolikalt hoida.

Vajadus soojuse järele

Ei tea, kas on p6hjuseks temperatuurimuutus v6i hiljutised sagedased vaba6huüritused, kuid olen endas avastanud tungiva vajaduse soojuse järele. M6nusa soojuse saavutamisest on saanud otsekui eesmärk omaette - ilma selleta ei oskaks justkui ollagi. Ja kuidagi ei mahu pähe, kuidas suvesoe nii ootamatult sügiseselt l6ikava k6ledusega asendus. Kuid sobivalt riietudes jääb üle vaid sügist nautida - leekivad ladvad, kepslevad kastanid, tantsivad t6rud ja arvukad linnuparved l6unamaalennuks valmistumas.

Ühe uue seikluse algus

Nii, esimene samm on astutud. Samm, millest v6ib alguse saada üks järjekordne imeline seiklus. Praegu on vaja kannatlikkust, et ootamisega hakkama saada. Ja kui on piisavalt 6nne, siis ehk t6esti saab seiklusest asja. Selle aja peale ehk asetuvad ka teised asjad oma kohtadele - nemadki paistavad praegu äraootavad olevat.

Reklaamidest

Kuulates raadiost reklaame, olen ennast leidnud m6tlemast, et minu jaoks on nad valesti üles ehitatud. Enamasti tabab mind selline t6demus siis, kui räägitakse mingist üritusest. K6ik kulgeb kenasti senikaua, kuni asi mind huvitama pole hakanud. Kui aga sündmuse kirjeldus minus huvi äratab, ei ole keegi raatsinud enam reklaami l6pus teada anda, millal ja kus sündmus aset leiab. Ja nii säärased teadustused minu puhul liiva jooksevadki, sest ilma aja ja koha fikseerimiseta on s6nad üksikult k6rbes hulkumas.

Kellegi teise usu abil...

Kui keegi usub Sinusse rohkem, kui Sa ise julgeksid, siis selle usuga aitab ta Sind üle neist t6ketest, mis arvasid tee peal ees olevat. Sellise välise abi kaasaaitamisel avastad ennast tegemas asju, mida poleks iialgi v6imalikuks pidanud. Nii leidsin minagi ennast harjutamas asju, mida pidasin vaid tipptegijate mängumaaks ja mille proovimise peale polnud ise tulnud.

6ppimine jätkub

Igal inimesel, keda oma elus kohtad, on Sulle midagi 6petada. See on Su enda teha, kas tahad 6ppida v6i lased 6petuss6nad k6rvust mööda. Eks k6ik s6ltub ka sellest, milline on Su suhe konkreetse inimesega. On ju olemas need inimesed, kelle s6nad Sus koheselt juurduvad, samas kui m6ne teise omad Sulle kohalegi ei pruugi j6uda. Nii leian ennast m6tlemas ühe järjekordse "6ppetsükli" ajal ("Seltsimeest kunstiteadlast me oleme valmis kuulama tundide kaupa!" - tsiteerides "Noort pensionäri").

Teooria nr 2

Vahel tundub, et k6ik on nii ilus ja hea, et arvad, et enam paremaks minna ei saa. Oma viimaste aegade kogemuste p6hjal on mul tekkinud teooria - kui on hea, siis läheb veel paremaks.

Teooria nr 1

Olles sel suvel päris palju Eestis ringi s6itnud, tekkis mul teooria meie ilma kohta - igal ajal leidub Eestis vähemalt üks selline koht, kus on hea ilm. N6nda pole hea ilma nautimiseks vaja teha muud, kui 6igel hetkel 6ige koht üles leida.

Süda läheb soojaks

Kui kuulen ootamatult neid tuttavaid helisid, tunnen südames soojuse kasvamist. Miks ootamatus selliseid tundeid esile kutsub, ma seletada ei oska. Kuid see polegi ju oluline, sest tunne on hea ja m6nus. Ja ainult see loebki!

Siiski-siiski...

Kui k6ikjalt on kuulda, et suve sel aastal ei olnud, siis ma olen teist meelt. Üldises plaanis oli suurepärane suvi - k6ik plaanitu sai teoks ja enamgi veel. Ilma saab vaid kiita - ta oli pea alati hea! Ja augustis oli üks päev, kus Eestit tabas t6eliselt l6unamaine soojus. Päeva kadudes aga saabus lämbe öö lummava kuupaistega... ("Ja mu 6nn v6iks olla suur, kui te ükskord nähes kuud, m6tleksite siis ei rohkem ega vähem, kui et kurat teab, mismoodi tal seal läheb" - Jaan Tätte, "S6prade laul nr 2")

Shin

M6nus! Kaasakiskuv! Atraktiivne! Niimoodi v6iks iseloomustada Georgia ansambli Shin esitatud kava. Minu jaoks oli peamiseks v6lujaks rütm - selge ja tantsuline. Sellele lisandusid huvitava k6laga instrumendid, mitmehäälne laul, muusikute ilmselge r66m oma tegevusest. Kogu selle koosluse muutsid iseäranis kaasahaaravaks erinevate pillide vahelduvad fraasipartiid, mis l6ppesid ühises kulminatsioonis - sellest, mis algselt tundus olevat duell, kasvas välja duett. K6ik sulandunud soojusesse ja südamlikkusesse.

Refleksid

Ristmik. On vaja vasakule pöörata. Käsi hakkab otsima suunatule kangi. Ilma suunda näitama ei ole v6imalik pöörata. Kuid otsitavat pole kusagilt leida. Peale reflekside kohaselt toimimist taipad, et s6idad rattaga, mitte tavapäraselt autoga. Hea, et ristmik, kus selline segadusehetk aset leiab, on kohas, kus ebaadekvaatselt käituja kedagi ei sega.

Ja elu teeb, mis tahab...

Kentsakas on elu. Kui oma mõtete realiseerimiseks ise mitte midagi ei tee ja jääd ooteasendisse, siis võib elu ise teha Sinu eest kõik ära ja mõtted saavadki reaalsuseks. Naljakas on selliseid asju kogeda. Lihtsalt jälgida kõrvalt, kuidas sellel hetkel, kui mõni teine oleks juba suureks paanikas midagi korraldama hakanud, istud Sina ühe koha peal, lehitsed raamatut ja ootad. Ootad seda, mis nüüd edasi saab. Aeg kulgeb omasoodu ja siis hakkavad asjad toimuma - jälgid, kuidas klotsid asetuvad paika, Sind imetakse sündmuste keerisesse, mis Sind mõtte teostumiseni viivad. Ise loomulikult muigad elu üle - aitäh, võtan pakutu hea meelega vastu!

Ideede generaatorid

Üht järjekordset raamatut lugedes ning sellest ühe riukaliku idee avastades leidsin ennast mõtte juurest, et kirjanikud peavad olema ideede generaatorid. Lisaks sellele, et nad loovad maailma, kuhu panevad toimetama mingid tegelased ning kirjeldavad tegelaste tegusid-toimetamisi, peavad nad oskama leida selliseid elemente, mis lugejat köidaksid. Ma ei arva, et nad seda kuidagi teadlikult teeksid või suure mõttetegevuse tulemusena esile manaksid. Arvan üpris kindlalt, et ideed tekivad õhust ja sulerüütlid on vaid nende vahendajad. Teisest küljest avastasin endast väikese kadedusekihvatuse - väljapakutud idee tundus nii huvitav, et olin veidi kurb, et ma ise midagi seesugust välja mõelda ei oska.

Mõnus lugemine

Olen sellel suvel ühe ja teise soovitusel sattunud lugema meresõitjate reisikirju. Soovituste kaudu on mulle "kätte" sattunud reisikirjad ümber maailma purjetava "Martha" meeskonnalt ja Johan Pitka "Kuldsed aastad "Lillyga"". Kuigi ma pole ei eriline seiklusjuttude ega ka reisikirjade austaja, on need kirjatükid mind lummanud. Nii pidin "Lilly't" lugedes endale mitu korda meelde tuletama, et tegemist pole ilukirjandusliku teosega, vaid ühe inimese mälestustega reaalses elus toimunud sündmustest. Lisaks on mõlemal juhul lugemise nauditavaks teinud see, et kirjapandu on olnud sorav ja kaasahaarav, pikitud värvikate olukordade, mõnusa huumori ja kaunite kõnekujunditega. Ühelt poolt selgus ja täpsus, teiselt poolt ülevoolavus ja ootamatus on need, mis mind kuidagi sellise lugemisvara küljes kinni hoiavad.

Voolavad sõnad

Mõnikord avastan, et olen kirja pannud sõnu, mida ma ise ei mäleta. See on kummaline tunne - need peaksid olema sõnad mu enese seest, kuid kuidagi ei oska neid omaks tunnistada. Tagantjärele võib vaid aimata, mis on toiminud neil hetkedel, kui need sõnad talletatud on. Ilmselt on olnud tegemist voolavate sõnadega - sügavalt emotsionaalse reaktsiooniga, mida mitte kuidagi pole kontrollida õnnestunud, mingile olukorrale. Suudan vaid ajaliselt fikseerida selle, milliste sündmustega võis sõnavool esile kutsutud olla, kuid ei midagi enamat, sest kirjapandud sõnad ei pruugi toimunuga üldse haakuda.

Reaalsus annab märku

Hõljudes elust läbi kipub nii olema, et kuidagi ei lase Sa ennast häirida sellest, mis ümberringi toimub. Enese valiku kohaselt võtad maailmast vastu ainult positiivset ja nii tundubki elu ühe ilusa unenäona. Kuid siiski tuleb reaalsus vahel mürinaga sisse - torkab nõelana ümbritseva õhupalli katki - ja siis oled šokeeritud, sest pole valmis karmi eluga silmitsi seisma. Teadmine sellest, et on olemas maailma, kus kõik on nii, nagu soovid, ei tekita mingit soovi astuda sisse sellesse ellu, kus paratamatult veedad suurema osa oma asjast.

Unistus sai teoks

Kunagi märtsis kirjutasin siinsamas ühest unistusest. Kuigi mu unistustes oli see elamus veidi teistsugune, kui ta tegelikult kujunes, sai ta siiski teoks. Õige asi õiges kohas toimis väga hästi ja sain sellest emotsiooni, mida ei vahetaks mitte millegi muu vastu. Nautisin südamepõhjani iga hingetõmmet sellest unistusest ja talletasin need täiuslikkusehetked endasse, et neid õrnasti hoida ja nostalgiavajaduse tekkides jälle meelde tuletada.

Jazzimaal uitamas

Nagu Jazzkaare sügishooaja avakontsert toimub augusti keskel Kardioru lossi lilleaias, nii kipub minulgi traditsiooniks saama seda kontserti külastada. Sel korral sai pilet r66mustatud peamiselt Liisi Koiksoni pärast, kes astus üles koos Siim Aimla ansambliga. Lisaks tegi kaasa noor iiri kitarrist Torsten Goods. Kui Liisi Koikson oli kindla peale minek ja tema esitatud palad k6netasid mind kenasti, siis Torsten Goods'ist ei teadnud ma enne seda kontserti midagi. Nüüd, olles kuulnud tema pillimängu ja lauluhäält, julgen tema kuulamist soovitada igaühele, kes hoolib heast kitarrivalitsemisest ja romantilisest 6hkkonnast - nendele tingimustele vastas Torsten Goods'i ülesastumine täielikult. Huvitav oli ennast üle suhteliselt jazzivaba suve taaskord sellises "kohas" leida ning taasavastada sedalaadi muusika v6lu.

Sisukas aeg

Kui päevad kaovad märkamatult ja Sa ei suuda kuidagi meenutada muud, kui et oli hea olla, siis v6id enam-vähem kindel olla, et see oli sisukalt veedetud. Kui juba enesetunne hea on, oled teinud midagi, mis Sinu jaoks oluline on. M6nus on tunnetada, kui hea on olla. /M6istan, et neis ridades kisub asi juba läilaks kätte - aga teha pole midagi, kui iga järgnev hetk elu aina kaunimaks muudab./ M6istlikku ja asjalikku pole midagi teinud - need omadused on m6neks ajaks käeulatusest kaugemale asetatud. Ja mis k6ige toredam - aega jätkub k6ige jaoks ja kiirustada pole millegagi vaja.

Muutlik elu...

Kui saabub kutse minevikust - sealt, kus arvasid ennast alati olevat ja alati olla igatsevat - siis muutunud elu valguses vastad kutsele eitavalt. "Vabandad" ennast teiste plaanidega (kui tegelikult ajaliselt saaksid nii ühed kui ka teised asjad tehtud), kuid sügaval südames tead, et Sa ei taha sinna enam minna. Ainult korraks käib läbi väike jõnks - mõeldes meile aegadele tagasi on veidi kurb, sest olid toredad ajad ja neid enam tagasi ei saa. Kuid see hetk möödub kiiresti, sest praegune elu on parem, praeguses elus tunnetad oma õnne teravamalt ja selgemalt.

Hämmastav!

Juba jälle olen

ma hämmelduses!

Hämmastav on see,

mida Sa minus kutsud esile.

Hämmastav on see tunne,

mille äratad minu sees.

Hämmastav, mida

endas tänu Sinule avastan.

Hämmastav siis ju pole,

et ennast kõigest sellest haarata lasen.

Tantsukunst

Kätega vedasin 6hku jooni, maalisin s6numi 6htuvalgusesse. Äratati mu sees pehme ja hell olemus. K6netasid mind teravdatud nüansid, leidsin ahvatlevad sügavused, avastasin müstilised ühendused. Minimaalses liikumises maksimaalne eneseväljendus. K6ik, mis sees varjul oli, pääses kontrollimatult välja. /Aitäh, head l6uendiloojad!/

My kind of...

My kind of forest, my kind of sea, my kind of people - my kind of place. Minu jaoks on Eestis olemas üks selline paik, kus alati on k6ik mulle sobiv, kus alati on k6ik 6ige. Selles paigas olen alati 6nnelik - juba 17 aastat on see sedamoodi olnud. See paik on minu jaoks v6luj6uga - siit saan energiat, siin on metsal teistsugune l6hn, siin on meri teistsuguse näoga. Kui vaid kunagi v6iksin laulda: "Selle metsa taga ei ole mets, on meri, mu oma väike kodulaht...." (Jaan Tätte, "Selle metsa taga ei ole mets"). Siin lähevad unistused täide - mulle antakse tiivad, vabastatakse mu hing, maa ja taevas saavad üheks, sest piirid kaovad ja siin on olemas ülim 6nn. Ka pisarad ei jää tulemata - need on ilu- ja naudingupisarad, sest m6istan, et just siin ja just praegu on k6ik ideaalne. ELU ON SUUREPÄRANE!

Käsmu laht ON esimene k6igi teiste seas

Romantilisel lainel

Juba mitmendat nädalat taban ennast romantilisel lainel seilamas. K6ik algas vist sellest, kui armusin riburadamisi teele ettejuhtunud meestesse. Need olid pigem pinnavirvendused - järjekordne s6bralik s6navahendus m6ne juba teada v6i m6ne uue meestuttavaga ja armumisehoog käiski minust üle. 6nneks on kohtumised üürikesed olnud, et tunde v6lul pole olnud v6imalust kaduda ja erakordsusel tuhmuda. Lisaks tundub elu nii v6rratu olevat, et selle ilust silmad pidevalt veele kisuvad ja süda r66must räuskab.

"Kodus!"

"....sääl on s6bralikud pilgud ja k6ik meeled leebuvad...." (Marko Matvere, "Rolling Home") - just selline on tunne, kui oled jälle j6udnud seltskonda, mis on "kodu"- lahkete naeratustega, sooja sädemega silmis v6etakse Sind lahkesti vastu. Aitäh selle tunde eest! Kuidagi ei suuda (ega tahagi) sellele kutsele vastu panna. Sest mis muu see ikka on, kui kutse - astuge alati sisse, kui v6imalus on. /Ja päike oli juba nii madalal, et vaid k6rged kaseladvad tema kiiri püüdma ulatusid.../

Kommunikatsioon

Üha enam imestan,
sest ei taha suhtlemine
me vahel hästi toimida -
Sina mu sõnu ei kuule,
mina ei taju Su tuju
ja ometi saame me
teineteisest hästi aru,
sest üheskoos lendame.

Palju toredaid inimesi

Suvi on selline aeg, millal satud kokku paljude uute inimestega. Ja kui need veel juhtuvad toredad olema, siis leiad ennast tõdemas, et on ikka ilmas palju toredaid inimesi. Kerge on suhelda, sest lihtne on leida ühist keelt ja ühendajaks on optimism ning muretu vaade homsesse. Sooviks jääb see, et selliseid kohtumisi oleks rohkem ning oskaksime hinnata vahvaid inimesi, keda on ju tegelikult väga palju.

Mere pidu

Järsumäe Virvest on viimasel ajal palju juttu olnud - eks ikka peamiselt seepärast, et tegus naine, 80 aastat noor, lustib ja laulab südamest. Sai siis minulgi viimaks ära nähtud sellise tegusa inimese tuurikontsert. Sai kaasa lauldud ja tantsitud, endale laste näol ka mõnusad tantsupartnerid leitud.

Tuuril tähistas oma 10. sünnipäeva ansambel Zorbas - minu jaoks jätsid nad kuidagi akadeemilise mulje ja seetõttu jäin ma suhteliselt puutumata nende kuumadest kreeka viisidest. See on mu mäletamist mööda üks neist vähestest kordadest, kus esineja plaadi pealt/raadiost kuulatuna parem välja paistab, kui lavalt nähtuna-kuulduna.

Virvega koos astusid tuuril üles ka Audru Jõelaevanduse Pundi mehed, kellega ma sellel kevadel lähemalt tutvust tegin. Seda nende sellel aastal ilmavalgust näinud plaadi "Kalad ja moos" vahendusel ning kuna see tutvus päris meeldiv oli, sai otsustatud, et neid tuleb kindlasti ka oma silmaga kaema ja oma kõrvaga kuulama minna. Otsus oli igati õige, sest sellest pundist õhkus siirast soojust ja mõnusat musitseerimisrõõmu. Ütleks suisa, et nad said minu näol endale ühe austaja lisaks. Samuti andis nende toetus Järsumäe pereansamblile vürtsi juurde ja pani Haapsalu Piiskopilinnuse väikese õue mõnusalt kahisema. Kiidusõnu nende esinemise kohta hakkas siit-sealt kõrva veel peale kontsertigi.

Suveteater

Olen viimase kuuga ületanud oma viimaste aastate teatrikülastuste arvu - kolm teatrikülastust kuus on viimaste aastate statistikale põhinedes juba väga palju. "Vihurimäest" juba kirjutasin. Möödunud nädalavahetus tõi juurde veel kaks teatritükki.

"Keiserlik kokk"

Kas teid on vahel teatris käies tabanud tunne, et ei suuda tükki jälgida ning hirm, et midagi dialoogist läheb kaotsi, tekitab paraja paanika. "Keiserliku koka" algus minus just mingi analoogse tundevirvenduse esile kutsus. Kuid tüki edenedes ärevus hajus ja mingil hetkel hakkas asi juba igavaks kiskuma ning tegelesin oma peas mõtetega, kuidas tüki peale vaheaega jätkuv teinegi vaatus vastu pidada. Kuid asjad kulgesid omasoodu ning etendus võttis hoo üles ja igavuski kadus. Etenduse kulminatsioon aga rikkus minu jaoks kõik ära - ettekantud kirjutis "Keiserlik kokk" ei võimaldanud piisavalt süveneda ning asja iva jäigi arusaamatuks.

Näitlejatest jäi silma Jaak Prints, kes episoode sisse ja välja juhatas ning etenduse tempot dikteeris. Samuti seisab siiani eredalt silma ees tema poolt mängitud naine - nii ehe ja peen oli see.

"Uljas neitsi"

Kui see tükk eelmisel suvel Laulasmaal etendus, kuulsin selle kohta vaid positiivseid arvamusi ja oleks seda ehk eelmiselgi suvel vaatama läinud, kui pileteid oleks saada olnud. Suur oli minu üllatus, kui avastasin, et kas sel suvel tükk ettekandmisele tuleb. Loomulikult sai kohe ka otsustatud endale piletid rõõmustada.

Ootused olid positiivsed ja pettuda ei tulnud. Suurepärane näitlejatekoosseis (Ita Ever, Mari Lill, Ester Pajusoo, Maria Klenskaja, Ragne Pekarev) ja huvitav süžee (piraatide "varanduse" pärandamine vanadelt naistelt noorele tüdrukule) tagasid selle, et sellesuvistest teatrikülastustest asetus "Uljas neitsi" kindlalt esikohale. Sai nii naerda kui ka tänapäeva elu üle järele mõelda, arutleda omaette selle üle, millised on tänapäevased väärtused ja kuidas vahel peetakse olulisemaks raamatutes kirjeldatud seiklusi tegelikus elus toimunute asemel. Esile tahaks tõsta ka dekoratsioone, mis lõid eheda pildi üksiku saare elanikest.

Viljandi folk

Möödunudnädalane külastus oli minu esimene kokkupuude Viljandi folgiga. Ma tean, seda on raske ette kujutada, aga kuidagi on elu sedasi läinud, et sellele üritusele pole ma varem sattunud. Kuna viibisin kohapeal vaid loetud tunnid, ei saa seekordsetki külastust lugeda eriti põhjalikuks. Samuti vaatasin-kuulasin vaid enda poolt juba eelnevalt välja valitud "ülesastujaid" - seega ei saa ka selles osas minu osalemist millekski erakorraliseks nimetada.

Lühikülastuse käigus hakkasid silma üldine melu, rõõmsad ja sõbralikud inimesed. Üllatuslikult leidsin festivali ööklubist oma sõbrad diskokerad - no ju siis oli sõna-sõnalt võetud nimetust ööklubi ja sellele kohaselt olid ka sisustuselemendid valitud.

Viljandis aga sai natuke rohkem sees käidud - järves ujumas ja linna peal jalutamas, värvilisi purskkaeve (mis küll varaseks hommikutunniks olid oma värvid minetanud) kaemas.

What was I thinking...

Aitäh, Jaan Tätte! Kontsert oli mõnus, õdus ja kodune. Kenas suveõhtus haarav muusika autori enda pajatuste ja muheda huumoriga vürtsitatud. "What was I thinking?" leidsin oma peas fraasi kumisemas. Mis mõtted küll tiirlesid mu peas, kui olin ennast sellisest elamusest ilma jätmas. Kuidas ma küll ei taibanud, et hirmud, mis tekkisid, olid alusetud. Hea, et iseenda rumalusest võitu sain.

Lood omandasid aga uue varjundi - kui on antud võimalus näha tausta, vaatad-kuulad neid teistmoodi. Tore on, kui looja mäletab, kuidas üks või teine asi sündis ja miks ta just niimoodi tehtud sai. Oleks mul ka selline rõõm - sageli aga kipuvad taustad ununema ja hetkeemotsioon jääbki nendesse sõnadesse, mis kirja pandud said.

Lisaks avastasin enda jaoks kolmefaasilise tsükli - plaadilt kuulatud lood -> plaadilt kuulatud kontsertlindistuse lood -> elavas esituses kuulatud lood. Kui esimeses faasis on lood neutraalsed ja lihvitud ning ka teises faasis kuidagi fikseeritud (ei tea, kas mõjutajaks on teadmine, et kontserti lindistatakse), siis kolmandas faasis on nad ainulaadsed ja täpsed, hetkemeeleolust kantud ja vahetud.

Liigutav oli näha, et publiku soe vastuvõtt ja aktiivne osalemine ka esinejale hinge läksid ning ta seda rõõmu välja näitamata ei jätnud - hetkeks tundus, et hingki jäi tal kinni ilust, mida kuulajad omapoolse osalusega pakkusid.

Keelekontroll

Olles viimasel ajal palju lastega kokku puutunud, kogen üha uuesti, et nendega rääkides tuleb täpselt kontrollida, mida räägid. Kui veidi vanemad inimesed ikka teavad, kuidas slängiga on, ja taipavad, kui slängi kasutad, siis laste puhul on lugu teistmoodi. Nad võtavad kohe sõnasabast kinni, kui poetad mõne slängisõna vahele. Nii tulebki enda kõnet kogu aeg kontrollida, kui oled laste läheduses - et neid mitte segadusse ajada ja mitte mõjutada neid kõnelema "laiska keelt".

Näoga tulevikku

Mis oli vahepeal,
see ei ole oluline.
Me jätkame sealt,
kust siis katkes
me mõttelõng.
Ei loe, mis olnud.
Seisame, käes õng,
näoga tulevikku,
et püüda unistusi,
et naerda tänast,
tabada hetki imelisi
ja naeratada pärast.

Küsimata küsimused, ütlemata mõtted...

Kas Sul on ka vahel sedasi, et isekeskis mingite asjade üle mõtteid mõlgutades leiad, et seda või teist asja peaks ühe või teise inimese käest küsima? Või siis tuleb mingil hetkel kellegi peale mõeldes pähe, et kui ma seda või teist inimest näen, siis ütlen talle kindlasti seda.

Kui aga jõuab kätte aeg, mil vajaliku inimesega kokku saad, kujuneb vestlus selliseks, et lähevad meelest ära kõik need küsimata küsimused, ununevad kõik ütlemata mõtted. Mõnusas vestlusringis räägid nii maast kui ilmast ja alles pärastpoole, kui juba meenutama asud, millest räägitud sai, taipad, et need "pakitsevad" teadmis- ja teadaandmisvajadused jäidki rahuldamata.

Eks siis järgmise korrani (kuue aasta pärast, kui on õnne)!

Ja nii see nüüd siis käibki või?

Tükk aega olen oma peas mõlgutanud ühte mõtet, õigemini on mul olnud üks soov. Tahtsin selle realiseerimisega tegelema hakata juba umbes kuu aega tagasi, aga kuidagi juhtus ikka nii, et midagi tuli vahele või oli kohutavalt kiire. Praegu aga mõtlen, ehk siis polnud veel päris õige aeg selle soovi täitumiseks kätte jõudnud - eile täitus see soov saatuse tahtel ilma minupoolse vahelesegamiseta täiesti iseenesest. Loomulikult tõi selline ootamatu seik naeratuse näole ja soojuse südamesse. Vahva! Tore!

Unenäovõlud

Unenäod on võluvad, unenäod on mõnusad. Unenägudesse tulevad jalutama need inimesed, kellest pole ammu midagi kuulnud, kuid kellega koos sooviksid aega veeta. Unenäod loovad küll vahel absurdseid seoseid, aga seda lõbusam on mõelda, et ootamatud inimesed on ootamatutes olukordades unenägudes jalutamas. Ja kui on olnud selline lõbus unenäovaatamise seanss, siis on väga mõnus ärgata ja algavat päevat rõõmsalt tervitada.

Kangelased

Milline oleks meie elu ilma kangelasteta? Ilmselt suhteliselt üksluine. Kui oma uuele kangelasele ütlesin, et ta mu silmis kangelase staatuse omandanud on, siis küsis ta kohe, et kes on minu eelmine ja järgmine kangelane. Peale päevast mõtlemist oskasin talle rääkida oma eelmisest kangelasest, kuid järgmise kohta ei osanud ma midagi öelda.

Kui mu uus kangelane kuulis, kes on minu silmis eelmisena kangelase tiitli omandanud ja miks, siis arvas ta, et tema sellest latist üle ei lähe. Seepeale pidin talle aga kinnitama, et ta on juba sellest üle läinud ja et põhjused on lihtsalt teistsugused.

Minu jaoks määratleb kangelaslikkuse konkreetne situatsioon või hoiak ja nii ei pruugi olla mõõdetavad tingimused, millega üks või teine inimene minu silmis lugupidamise ja imetluse "välja teenib".

Tuvi jäljed aknaklaasil

Nüüd see siis juhtus! Juba pikemat aega käib mul akna taga üks tuvi luuramas, et kas saaks tuppa sisse astuda. Seni ei söandanud ta sisse astuda, sest ikka juhtus nii olema, et kui ta akna taga piilumas käis, olin mina kodus ja ehmatasin ta eemale. Kuid eile päeval, kui kodust ära olin, olid tekkinud tuppa selged jäljed sellest, et mingi lind on seal käinud - peamiseks tunnistajaks tiivajäljed aknaklaasil.

Isamaalised mõtted

Kas me oskame piisavalt hinnata seda, et meil on oma riik? Kas me hoolime sellest, milline on meie riik? Eesti Vabariigi 90. sünnipäeva aasta on õige aeg selliseid mõtteid mõlgutada. "Ühiselt ehitatud riik" - nii seisab tunnuslause sünnipäevaplakatitel. Ühiselt ehitatud - see tähendab ju, et igaüks on oma panuse andnud. Kuidas siis taban ennast mõttelt, et liiga iseenesestmõistetav on see riik meile, et liiga vähe kanname tema eest hoolt, et liiga vähe seostame oma igapäevast panust sellega, et kipume ära unustama, kui palju ta meile tegelikult tähendab, et võime ennast pidada selle riigi sirge selja, siira südame ja selge pilguga kodanikeks.

Kas me sellist Eestit tahtsimegi - kulunud käibefraas, millega ironiseeritakse meie riigi üle, kui jälle on midagi sellist, mis meile ei meeldi. Jah, sageli ei ühti ideaalid tegelikkusega. Aga kas me küsime endalt piisavalt tihti - kas oleme endast parima andnud oma kodumaale, kas oleme ise teinud midagi selleks, et siin oleks parem olla. Kes siis veel, kui mitte meie ise, peaks oma isamaad paremaks tegema. Loodan, et nii, nagu kasvab meie isamaa, kasvame ka meie ise - hindama, hoidma, armastama.

Laenates Marko Matvere'lt (küll kontekstist veidi välja rebitud, kuid siia sobiva) mõtte:

"Kui aeg väheke edasi läheb .... ja meie kultuur ja haridus taas jalad alla saab, on inimesed uhked .... oma kodumaa üle. Ma olen selles veendunud."

Paneme punki!

Sattusin reedel hetkemeeleolu ajel üle aastate punkkontserdile. Mõtlesin, et võiks ju vanu aegu meelde tuletada ning ikka "päris" punki ka kuulata. Ütleme nii, et katse õnnestus ja üllataval kombel hakkas punk minuga kõnelema. Jah, tean, mu viimased muusikalised kuulamised on samuti lahterdatud pungi hulka, kuid siiski on nad alguse saanud kusagilt mujalt ja millegi muu läbi pungiks muutunud. Reede aga oli puhas punk ja mulle täiesti meeldis. Pungi kõne oli päris mõistetav ja nii sai minugi tukk lendama. Lisaks muusikale meeldis mulle seltskond - kõik kenasti "konditsioonis", aga siiski iseendast rõõmu tundvad, üksteisega arvestavad ja üksteisest hoolivad - kui keegi juhtus üldise möllamise sees pikali kukkuma, aidati ta kohe kiiresti püsti.

Kõnelevad plaadid

Kui olen endale rõõmustanud järjekordse heliteose plaadi näol, siis lisaks sellele, et plaati ennast muusikakeskusesse sisestada ja seda kuulata, võtan karbist välja ka raamatukese, mis plaadiga kaasas käib. Mulle meeldib vaadata plaadi "taha" - plaadile lisatud trükisest leiab infot tegijate kohta, aga samuti annab see aimu sellest, millised on olnud emotsioonid ja soovid-mõtted plaadi tegemisel. Nii paneb lisatud trükis plaadi minu jaoks veelkordselt kõnelema - esmalt kõnetab plaat mind läbi muusika, siis aga toob kirjasõna muusikas esile uusi varjundeid.

Samas muudavad tegijate plaadiga kaasas käivad sõnad asja kuidagi isiklikumaks - tunned, justkui pöördutaks Sinu poole, kui loed kirjapandud lauseid ning Sulle avaldatakse mõtteid, millega looming on (karbi)kaante vahele pandud.

Küla elab veel....

Nädalavahetusel sattusin täiesti ootamatult ühe küla kokkutulekule. Ise tundsin vaid ürituse korraldajaid, kuid leidsin eest sõbraliku ja mõnusa seltskonna, kes kontvõõraid sugugi ei võõristanud. Terve pärastlõuna kestnud koosolemise programm oli tihedalt täis pikitud erinevaid etteasteid ja kaasa said lüüa nii noored kui ka vanad. Mõnusalt astuti üles nii laulu- kui ka teatritükkidega, räägiti ka tõsistel teemadel ning õhtu lõpetas ühele külapeole kohaselt simman.

Mõnus oli vaadata, kuidas Eesti maakohtades toimub elu ja kuidas raske töö kõrvalt leitakse aega ka puhata, koosolemisest ning ühistegevusest rõõmu tunda. Tore oli üritusel näha ka noori ning see siirus ja avatus, millega nad suhtlesid ja toimuvasse oma panuse andsid, mõjus väga südantsoojendavalt.

Imetlen oskust tööd teha, imetlen sõbralikkust, hoolivust, teineteisemõistmist, imetlen võimet lihtsatest asjadest rõõmu tunda.

Oo, Eestimaa, oo, sünnimaa,
kuni Su küla veel elab, elad Sina ka
/Jüri Kask, Toivo Tasa ja Mihkel Zilmer/

Raske valik

Vahel leian ennast olukorrast, kui on tõeliselt raske valikut teha. Seda juhtub tavaliselt siis, kui ise ei ole ma päris kindel, mida soovin ning siis kõhklused tekivadki - mõtlen ja kaalun ja otsustada ei suuda mitte kuidagi. Kust küll sellistel puhkudel abi saada? Kuidas küll otsusele jõuda? Kõige huvitavam on selliste olukordade juures see, et kui juba olen oma peas teinud otsuse millegi kasuks, satub mu teele ette mõni argument, mis äsjaotsustatut üle kaaluma paneb. Ja nii see protsess käibki, lõputult - kuni viimaks enam ei pääse sellest, et peab mingi otsuse vastu võtma, sest aeg pressib peale.

Mõttemallid

Ristsõnu lahendades on mul tekkinud üks teooria - kui ristsõna lahendamine edeneb lihtsalt, siis on koostaja ja minu mõttemall sama, kui aga lahendamine kuidagi ei edene, on asi mõttemallide erinevuses. Selline teooria on tekkinud selle pealt, et mõnikord ei oska ristsõnades leida vastuseid kõige lihtsamatele küsimustelegi - enamasti on probleem seotud sellega, et ma leian liiga palju vasteid sellele, mida küsitud on. Vahest on aga asi selles, et ma ei saa isegi aru sellest, mida küsitud on - ehk siis ei suuda ma mõista küsimustki, kuidas ma siis saaksin vastata.

Umbes analoogne olukord tabas mind "Vihurimäel" - ei tea, millest see tuli, aga paaril korral tabasin ennast naermas juba mingi repliikiderea keskel, sest jõudsin oma mõttega natuke ette - olin just mõelnud situatsiooni edasi, kui näitleja mu mõtted sõnadeks vormis. Sellist asja pole minuga varem juhtunud - enamasti on ikka nii, et enam-vähem aimad, kuhu tegevus või jutt läheb, aga et mõtted kohe kellegi teise hääle kaudu välja öeldakse - selline kogemus oli küll esmakordne.