Kolmapäev, 28. september 2011

Said, mida tahtsid

Seda Sa soovisid. Nüüd oled Sa selle siis saanud. Oled saavutanud selle tulemuse, mida saada soovisid. Sinu jaoks pole miski võimatu. Mina, kes ma ei tahtnud sellist tulemust, ei olnud selle asja juures otsustajaks. Mina olin vaid see, kelle peal prooviti järjekordselt oma osavust. Jah, osav oled Sa kogu aeg olnud. Seda olen ma teadnud, alati.

Ja nii ma siis seisangi silmisti selle järjekordse elutulemusega. See puutub väga otseselt Sinusse, kahjuks küll, sest Sina oleksid saanud teha midagi (oleks piisanud õige vähesest), et see olematuks teha. Aga Sa ei teinud mitte midagi.

...

Kogu elu olla see rumal tüdruk, kes tahab uskuda, et kõik on võimalik, ja siis saab ikka ja alati teada, et ta on vaid uskunud võlujutte, neid jutte, mida on tahtnud uskuda, aga mis on vaid tema kulul rumalate naljade tegemiseks välja mõeldud. /Aastad lähevad, aga tarkust ei paista kusagilt. Kui on selline roll juba kord siin elus antud, siis mängi seda pealegi, tahad või ei taha./

Kui rääkida raiskamisest

Mõnikord tulevad selgusehetked siis, kui on distants ja aeg vahel. Siis saavad mõned asjad selgemaks. Ja ma ei taha olla süüdistav ja ma ei taha olla kibestunud, aga tõde, mis siiski kipub väga kibe olema, on selline: igat senti üles korjama võib inimene olla varmas, aga samas võib ta raisata lõputult aega ja võimalusi, mida iga järgmine hetk talle pakub.

Nüüd olen minagi selliste raiskajate seas, sest ootajaks olen ma sunnitud ja seetõttu olen ma ennast ootama pannud.

Sel hetkel seal sain aru, et mõni inimene tuleks saata mõne teise inimese juurde õppima. Aga mis teha, kui raiskamine on tegevus, millega suurepäraselt hakkama saadakse. Ja siia võiks lisada ühe sootuks teise loo:

Kui on ette nähtud

Sellel hetkel, kui valisin endale sobivat reisiaega, ei teadnud ma midagi taustast. Siis aga, kui piletid olid juba olemas ja aeg aina lähemal tuli, selgus nii mõndagi. Selgus, et on üks ja teine ja kolmas. Ja siis selgus ehk peaminegi - see, mille pärast ja mille jaoks üldse see kõik ehk vajalik oli:


Sellistel hetkedel usun mina sellesse, et mõned asjad on ette nähtud. See, et ma läksin just sealtkaudu, kust ma läksin. See, et mu pilk jäi just sellele plakatile pidama. See, et ma just sellel ajal olin kohal. See, et selleks ajaks ei olnud mitte mingisuguseid muid plaane ega tegevusi.

Kolmapäev, 21. september 2011

Ka see siis nüüd siin?

Kuidas on niimoodi, et asjad on kõik teistmoodi? Kuidas on korraga tekkinud uued vaated ja arusaamised? Miks ei ole minus enam seda kõike, mis oli varem? Kuhu see kõik kadus? Miks nüüd näen ainult neid varje, kõikjal, kogu aeg ringi hiilimas?

Kõige hullem on see, kui see, mida olen nautima läinud, viib mu mõtted hoopis millelegi sellisele, mis meele mustaks teeb. Nii pidin ühe ilusa ja hea asja lihtsalt pooleli jätma, sest ma ei sobinud sellega ühte keskkonda.

Kõik läheb vastupidi

Midagi, millest pidi saama midagi seesugust, millega iseendast ja oma tunnetest jagu saada, on nüüd ootamatult saamas hoopis kirgastumise võimalus.

Selline oli mõte, mis mind tabas, kui tundsin seda, kuidas lendan, milline hasart on minu sisse tee leidnud ja milline on see jõud-võimsus, mis minu olematute oskustega ühel hetkel kaasas käis.

Niisiis, pean oma elu peale taaskord uue pilguga vaatama, sest ikka läheb kõik vastupidi, kui minema peab. Miks on see asi küll nii? Miks on tulemused hoopis teistsugused, kui ma soovin?

Nelik

Mis siis ikka, kui ideaalse perekonna mängus olid nende võimalused olematud. Mängigem siis pokkerit! Kaardid olid laiali jaotatud ja nendele oli sattunud nelik. Mitte just neli ässa, seda mitte... Selleks oli neil liiga palju muhke, ebaõnnestumisi ja õmblusi, aga mis siin viriseda, siiski nelik!

Kuid oh õnnetust, mängida nad küll ei osanud.

Isegi kui nad keskendusid. Isegi kui nad püüdsid iga hinna eest oma kätt hoida. Aga kas on mõtet loota, et üks relvastamata rojalist, habras haldjas, murtud selgrooga noormees ja sinikaid täis vanaproua oskaksid bluffida?

Võimatu.

Ah, vahet pole. Tagasihoidlikud panused ja naeruväärsed võidud oli ikka parem kui loobumine.

/Koos, see on kõik; Anna Gavalda/

Esmaspäev, 19. september 2011

Ausalt, palun!

Täna öeldi mulle siis otse välja see, mida ma ise teadsin ja mida senini oli minu eest vakka all hoitud. Hea, et oli inimene, kes oma arvamusega lagedale tuli. Hea, võib nii öelda. Jah, määratlus oli õige, veel õigem määratlus oleks olnud: "Meeletu!" Sest sellel hetkel, kui teine inimene mind paika pani, sain aru, et ma tõesti olen seda, mida tema ütleb (lollakas), aga samas olen veel sammu edasi astunud ja ilmselt üle igasuguse piiri läinud. Ka kontrollküsimus oli asjakohane - kui vaid inimesed teaksid, neid mõtteid ja tundeid, mis minu sees sellel teemal on, millised on need argumendid, millega ma ennast veenan ühte või teist asja tegema. Ja tegelikult pole sel kõigel ju vahet, sest lõppkokkuvõttes ei jää mul seetõttu midagi tegemata, pigem saan ma teha seda, mida ma teha soovin.

/Irooniline oli see, et sinna kõrvale pakuti valikut: armastus või raha. Mis valik see selline üldse on? Kuidas saab üldse selline küsimus tekkida?/

Reede, 16. september 2011

Tahaks lihtsalt...

Kuidas on võimalik, et tahtes midagi lihtsustada, olen astunud enese teadmata teele, mis on kõik asjad nii keeruliseks muutnud? Kuidas on võimalik, et tahtes head, olen kõik asjad suutnud halvaks muuta? Kuidas on nii, et iga heategu tuleb mulle suure kurjusena tagasi?

Miks on see kõik nii? Mida peaksin tegema, et kõik mu tegude tagajärjed saaksid olema sellised, nagu on minu mõtted ja soovid nende asjade taga?

Kuidagi väga tuttav tundub see olukord, kusagil on selline olen-seda-kõik-juba-läbi-elanud-tunne. Midagi siin maailmas ei muutu, mitte midagi, kõik asjad on algusest peale samad, tee midagi või ära tee.

Võib-olla ei peakski ma olema tegudeinimene, võib-olla peaksin olema see, kes laseb asjadel olla.

Ühel hetkel, selle kõige keskel, tuli mulle meelde see 1. jaanuari hommik, kui läbi metsiku tuisu endale Pärnu poole teed tegin. Ja loomulikult suutsin sinna kõrvale mõelda selle mõtte, et see aasta siis peabki olema minu jaoks selline, raskused tee peal ees ja mina neist läbi minemas. Ma isegi ei tea, kas ma selle põhjal julgen uskuda, et kusagil seal teispool seda "tuisku" on siiski võimalik eesmärgi saavutamine, et see, mille peale praegu jõud läheb, saaks ühel hetkel tasutud.

Prove me wrong

Ma ei tea, miks täna sedasi on. Miks on täna sedasi, et ingliskeelsed väljendid tunduvad olevat asjakohasemad, sobilikumad, paremad? Aga nõnda lihtsalt on.

Ja siinkohal tahakski saata universumisse palve: "Prove me wrong!" Et siis sellel hetkel, kui ma tean, et mul on õigus, võiks ju ometi see universum, mille direktoriks mina olen, tõestada, et ma eksin ja eksin väga rängalt.

We'll see

Täna oli siis see päev, kui minuni jõudis info selle asja kohta, mille realiseerumisse ma ei uskunud. Kuigi peaksin nüüd suurest rõõmust lakke hüppama, ei kipu ma seda tegema. Ettevaatlikuks teeb minu elukogemus. See ütleb mulle, et ma pean seda asja kaaluma kahe nurga alt. Esiteks muidugi see, et asjad, mis justkui peaksid toimuma, ei pruugi alati tõeks saada. Teiseks aga see, et isegi, kui see asi tõeks saab, siis võivad selle juures olla sellised vigurid sees, et ma muudkui vaatan ja imestan.

Seega seisan oma praeguse eluhetke juures, elutargana (või elukogenuna) ja mõtlen isekeskis: "We'll see!"

Kolmapäev, 14. september 2011

Rääkida või mitte...

Mõnikord on selline tunne, et jätaks mingid asjad ütlemata. Tunne on selline ja eks siis selle tunde järgi saab ka talitatud. Siis aga tuleb sinna kõrvale hoopis üks teine tunne. Tunne, et rõhutaks seda, mis ütlemata on jäänud. Selle tunde ajel öeldu võib aga mõne teise inimese meelitada nii kaugele, et ta ise ütleb seda, mida mina olen ütlemata jätnud.

Kas on see kaval lõksupüüdmine või on see võimaluse andmine, et see, millest rääkida tahad, ei pea üldse olema rääkimise teema, et inimene saab ise valida, kas ta räägib neist asjadest või mitte?

Küsimus on siis, kas rääkida või mitte... Et siis teine inimene saaks valida, kas ta räägib või mitte...

Murphy seadus kehtib

Täna oli täpselt selline olukord, mille puhul sain teada, et Murphy seadus kehtib. Olin ma juba pikalt edasi lükanud seda, et ühte enda auto küljest pudenevat detaili autoga taas siduda. Lükkasin edasi tänaseni, otsustades, et nüüd on saabunud hetk see asi ikka ära teha. Aga selleks hetkeks, kui olin vajalikud kinnitusvahendid kätte saanud, tuli välja, oli detail auto küljest juba lahkunud. Kusjuures veel täna oli see olemas ja seepärast ka mõtlesin, et on viimane aeg sellega midagi ette võtta. Aga nagu Murphy seadus ette näeb, jäin hiljaks. Küll napilt, aga siiski piisavalt.

Tuleb meelde ühe mu kunagise koolivenna ütlus: "Lase kiire aeg mööda, siis on aega küll." Praegusel juhul võiks see olla mugandatud selliselt: "Lase asjal piisavalt laguneda, et ta täiesti katki läheks, siis pole selle parandamisega enam vaja vaeva näha."

Teisipäev, 13. september 2011

Kas ainult õelusest?

Mõtlesin siin tagasi ükspäev aset leidnud stseenile ja sellele, millised olid minu poolt väljaöeldud laused ja mõtted. Kas nad oli ajendatud ainult õelusest ja isiklikust solvumisest või on asi lihtsalt selles, et ma tundsin, et minul on tugevam positsioon, nüüd, kus ma olen tuhast tõusnud? Igal juhul ei kahelnud ma hetkekski selles, et mul on õigus öelda neid asju, mida ütlesin. Ja kui läkski mõni asi üle piiri, ju see siis pidigi niimoodi minema.

Ideaalnädal?

Selle nädala algus tundub olevat ideaalne. Esmaspäeval reket käes palli taga ajamas, teisipäeval purjedega tuult püüdmas, kolmapäeval uisutades kepiga litrit suunates. Mida enamat võiks tahta üks inimene, kes saab niivõrd tihedalt tegutseda oma lemmikharrastustega? Nädala teine pool tõotab ka tulla selline, et hea meelega vaatan tema suunas ja ootan sealtki ideaalseid elamusi.

Miks siis mitte võtta endale see aeg ja nautida seda, et on ideaalnädal?

Test läbikukutud

Tegin täna omast arust aruka otsuse, mõeldes, et mul on ju vaja spetsialistide poolt meisterdatud jalanõusid, rõõmustasin nad endale. Iseäranis ka muidugi eesseisva purjetamisretke tarvis.

Nõnda saidki tänaõhtusele lahetiirule uued käimad jalga pandud, et aru saada, kas ja mis nad siis on. Kuigi arvasin, et peamine probleem saab olema märjad varbad, siis osutus tänase ilmaga hoopis olulisemaks sootuks muu - nimelt ei saanud ma kuidagi tegeleda jahi kursil hoidmisega, kui libedus tahtis jalad alt viia ja peamine aur läks selle peale, et ennast püsti hoida. Niiet, uued käimad kukkusid testi läbi. See, mida reklaamiti kui hüper-super-pidav tald, ei pidanud midagi, vaid libises alt ära. Hea, et oli inimene, kes oli valmis vajalikul hetkel rooli võtma.

Ma ei taha...

Silme ees terendab stseen "Kevadest", kus Teele südametäiega sajatab:"Kasi minema!"

Ma ei taha paljusid asju. Näiteks ei taha ma seda, et mu kannatus katkeks ja ma käiks nagu rajutuul ringi ja hävitaks kõik oma teel. Ma lihtsalt ei taha, et asi nii kaugele läheks.

Aga mis see minu tahtmine ikka loeb? Kes ma üldse olen, et midagi tahta või midagi tahtmata jätta? Asjad lähevad nii, nagu teised tahavad ja mina võin olla oma elus sõltumatu vaatleja - see, kellest ei sõltu mitte midagi. Tahaks kuidagi teisiti, aga seda pole ette nähtud.

Kaks päeva ja maailm pea peal

Kaks päeva, mil sai palju räägitud, palju arutletud ja veel rohkem kuulatud. Mõtlesin kogu selle asja taustal, milleks mulle see kõik. Mõtlesin nende juttude juures, püüdes küll osa saada teiste inimeste eludest, siiski peamiselt oma elu peale. Selle peale, kuidas mina toimetan ja teen. Ja selle peale, et need lood olid justkui minule sõnade pealelugemiseks. Aga elu ei teadnud, et neid lugusid pole mulle enam vaja, ma olen juba niigi asjad enda jaoks selgeks mõelnud ja sotid sirgeks teinud.

Kuid need lood, mida räägiti, puudutasid sügavalt sisse - inimesed ja nende valikud, analoogiad ja erinevused meie kõigi eludes. Näited sellest, kuidas inimesed võivad teiste inimeste elu põrguks teha, milliste vahendite, milliste käitumismallidega.

Eks seal oli veidi koputamist ka minu naiivsusele - siiani loodan, et saan asju lahendada rääkides ja täiskasvanutele omaselt, kuigi iga päevaga saab aina selgemaks, et selline asi pole lihtsalt võimalik.

Iseendast (ja oma elust) süda paha

Taaskord jõudsin selle seisuni välja. Eks ma ise olin süüdi, sest olin hakanud uurima ja tahtsin rohkem teada. Kui aga juba pihta olin hakanud, siis tulid ka need teadmised, mida olin otsinud. Tulid ja vapustasid mind. Ei-ei, eks see aimdus oli ka enne olemas. Aga nüüd oli kinnitus selle kohta, mis toimunud on ja kuidas asjad on.

Ja ma ei saa sinna mitte midagi parata, et mul läks süda pahaks. Tahtes olla mina ise, tuleb välja, olen käinud kellegi teise jälgedes. Ja asjad, mida ma teinud olen, on kellegi teise tegude koopiad. Kogu see sarnasus ajas aga südame pahaks ja tekkis veelgi suurem tülgastus, kogu olukorra suhtes.

/Kellelegi ma seda juba ütlesin: "Selle asja juures pole midagi normaalset!" Nüüd on aeg ütelda: "See asi on täiesti haige!"/

Hämmastav on see, millised on need asjad, mis seovad, ja need asjad, mis lahutavad. Ja kuidas võib üks ja seesama asi ühel juhul siduda ja teisel juhul lahutada. Vaata aga ja imesta!

Ikka see mõte...

See mõte tuli mu pähe juba tükk aega tagasi. Tookord arvasin ma, et see on hetkeline meeltesegadus, rajalt kõrvalekaldumine. Täna, taaskord ennast sellelt mõttelt tabades, kuigi täpsem oleks vist kirjutada, et seda tunnet tundes, sain aru, et see polnud vaid hetkeline luul.

Kui ma siis olin kogu selle möllu keskel - tuul, lained, meri - siis tuli see tunne peale, veelgi teravamalt. Kas siis ekstreemsus oli see, mis ihus selle tunde ehedaks ja omaseks? Ei tea, igal juhul on see mõte-tunne minu sees nüüd veelgi kindlamalt olemas.

Laupäev, 3. september 2011

Mida veel?

Käisin täna poes ja nägin, et seal müüakse pihvtomateid. Mida veel? Oli juba iseäranis kentsakas, et poest võis osta kirssploomtomateid, misasjad need pihvtomatid veel on? Vaatasin nende peale ja kuidagi ei saanud aru, et nad võiksid olla sellisena määratletud.

Selle peale tuleb meelde, et ükspäev sai ühele inimese tutvustatud hakki, mille peale tekkis kohe seos, et hakkliha on siis selle linnu lihast tehtud. Ja kui on seahakkliha, siis selles lihas on sees üks siga ja üks hakk.

Elu on huvitav!

Neljapäev, 1. september 2011

Suurim kompliment

Viimase aja suurim kompliment, mida keegi mulle öelnud on, on: "Merehull!" Sellist määratlust kuulda inimese suust, kes ise merega ja mereeluga väga lähedalt seotud on, on ikka väga meeldiv. Vähemalt niimoodi ma seda asja võtsin ja miks ma olekski pidanud seda kuidagi teistmoodi võtma.

/Muidugi oli huvitav ka see, et sellises seltskonnas, kus ma arvasin, et inimesed, kes minu toimetamistest minu arusaamist mööda midagi ei tea, minu merekaruks tembeldamise peale teatati: "Ja-jah, teame-teame!"/

Võtame nüüd uuesti...

Nii see elu siis on, läheb aeg ja ikka tulevad enam-vähem samad valikud ette. Mis ma siis nüüd teen? Lähen ka läbi selle seina? Miks ma peaks siis sellegi juures seisma jääma? Kui ma tahan seda teha, siis pean seda tegema. Nii lihtne see elu ongi. Miks ma üldse mõtlen? Ja polegi mitte midagi, lihtsalt ära teha ja eks siis pärast paistab, mis sai.

Pole midagi teha, kui ma teen neid valikuid. Ootan huviga, mis saama hakkab. Elu peab nüüd tegema omad valikud ja korraldama selle asja nii, nagu ta heaks arvab. Olen andnud talle omapoolse valiku teada ja tema peab edasi toimetama.

Vaata, mis Sa tegid

Jah, nii see siis nüüd ongi. Ühe inimese teod on viinud selleni, millise hooga ma praegu läbi elu lähen. Mitte miski ei hoia mind tagasi, selg on sirge ja lihtsalt lähen. Hoolimata mitte millestki ega kellestki.

Üks öeldud lause, teod sinna kõrvale ja nüüd on nii, et seda minu sees vallandunud jõudu ei suuda enam keegi peatada.

Tore selle asja juures on see, et inimene, kes seda soovis, sai nüüd selle, mida ta soovis.

"Vaata, mis Sa tegid," peaksid kõlama sõnad minu suust, aga ei kõla, sest eks tegija hakkab juba isegi nägema, mis väe ta minu sees valla päästis sellega, et ühel hetkel otsustas, et minus on vaja mingi sisemine muutus esile kutsuda. Kahjuks pole mul kaitsekihti peal ja seetõttu olen väga kiiresti reageeriv.

Nüüd jääb kõigile vaid öelda: "Deal with it!"

/Kõige hirmutavam on see, et ma ei tunne mitte midagi, absoluutselt mitte midagi, lähen ja toimetan, emotsioonitult./

Kuhu ollakse jõudnud...

Väljavõte ühe ürituse päevakavast:

100-le esimesele tulijale TASUTA õlu + soodushinnad baaris kogu öö.

Lisaks, on uksel kõige tudenglikumad hinnad linnas:
Esimesel tunnil 1 euro
Teisel tunnil 2 eurot
Kolmandal tunnil 3 eurot
Neljandal tunnil 4 eurot
VIP pilet 8 eurot

Kiirustage, seltsimehed unetud...

On hakanud häirima

Viimasel ajal ei suuda ma sallida inimeste viisakaid äraütlemisi ja keerutamisi. Lihtsalt ei suuda kannatada, kui inimesed hakkavad maast ja ilmast jahuma selle asemel, et otse välja öelda, kas nad midagi soovivad või ei soovi. Oleks kõigil lihtsam ja nad ei peaks enam välja mõtlema viisakaid vabandusi, miks nad ühest või teisest asjast eemale soovivad jääda.

Aga ei, nii lihtne ei saa ju elu ometi olla - ikka ainult viisakalt ennast välja vabandada, jätta petlik mulje, et ollakse huvitatud, ja kui siis järgmine kord sama teemaga inimese juurde tuled, siis saad samamoodi pika nina.

And the show must go on...

Valel on...

Eks see ole ammugi teada, et valel on lühikesed jalad. Aga et nad võivad nii lühikesed olla, ei osanud valetajad ise vast arvatagi. Ja kuigi ma päris täpselt ei tea, mida ma sellel hetkel mõtlesin, kui ma otsuse vastu võtsin, siis nüüd, tagantjärele, võin ma öelda küll, et kogu see sündmuste ahel oli plusspunktide kogumine minu arvele.

Esmalt muidugi see vale, mille peale sattusin (minu jaoks polnud see ju teab mis suur üllatus, sest seda, et mulle valetatakse, teadsin juba hetkel, kui vale lendu lasti). Siis see, et ma selle vale väljatuleku peale sugugi teist nägu ei teinud. Ja sealt edasi see, mis ma pärast kõik veel ette võtsin.

See kõik tõestas minu enda jaoks, et ma toimetan kuskil hoopis teisel tasandil, millest tavalistel inimestel pole aimugi. Otse loomulikult andis selline tõdemus mulle tohutult eneseusku juurde.

Üks küsimus jääb aga jätkuvalt õhku: "Milleks?"

The moment is gone

Mõnikord on sedasi, et asjade jaoks peavad olema nende õiged hetked. Ja kui need õiged hetked siis mööda lastakse, kipuvad asjad ajas oma tähtsuse ja sisu kaotama.

The moment is gone...

Nii lihtne see asi siis ongi - mitte ühtegi takistust tee peal, vaid ikka aeg uhtumas ära kõigi emotsioonide kirkust ja katmas seda enda alla.