Pühapäev, 29. november 2015

Naine otsustab!

Praeguse olukorra juures, kus kõik meessoost asjaosalised on oma arvamuse öelnud ja kõigega juba väga rahul, tuli välja, et seltskonnas leiduva naisterahva arvamust asja kohta pole veel saadud. Ja see kõik muudab mind ettevaatlikuks, sest kogemus ütleb, et kui sekkub naisterahvas, võidakse kõik pea peale pöörata. Ma ei tea, miks mul seesugune arvamus on, kas tõesti mingi varasema kogemuse pealt?

Aga, kuskilt kuklast tungis esile üks lugu, mida olen kuulnud. Lugu sellest, kuidas tuli üks aknapaigaldamise töömees ja rääkis kõik meesterahvaga läbi, kõik asjad said justkui lahendatud ja siis ütles ta omalt poolt, et enne, kui neile mõtetele pole pere naispoole nõusolekut saadud, tema midagi ette ei võta. Ja tuligi välja, loomulikult, et naispool arvas sootuks teistmoodi kõigest ja kui oleks esialgsete plaanide kohaselt kõike tehtud, siis oleks tulemus "vale" olnud. See nõue, et tuleb naispoolega läbi rääkida, tuli puhtalt kogemuse pealt.

Eks see ole teada fakt, et naised otsustavad, kõike ja alati. Lihtsalt niimoodi on, isegi siis, kui meestele tundub, et nemad on otsustavaks pooleks. Ja eks minulgi oli sel kevadel seitsme meesterahva pundis võimalik olla see naisterahvas, kelle peale otsustamise poolelt loodeti, aga ma lasin heal meelel meesolevustel ise otsusteni jõuda, mis siis, et need asjad võtsid neil tükk aega aega. Aga ma meelega hoidsin ennast tagasi, sest polnud minu asi ennast vahele toppida ja asju teiste inimeste eest ära otsustada. Eks ma saan aru, et tegelesin teatud mõttes sotsiaalse eksperimendiga - vaadates ja jälgides, mismoodi otsustusprotsess käib ja kuhu välja jõutakse, kui ei ole selget liidrit ja ka seltskonnas olev naisterahvas ei võta otsustamist enda kätte. Päris põnev oli see kõik!

Reede, 27. november 2015

Käes on SEE aeg!

Täna, soovides kaubanduskeskusest korraks läbi astuda, sain aru, et juba on kätte jõudnud SEE aeg. Ja-jah, see aeg, kus pole mõtet kaubanduskeskuse poole vaadatagi - ikka on parkla autosid täis ja majas see kõikjal palju inimesi ja järjekorrad. SEE aeg kestab kenasti jõuludeni välja, võib täiesti muretu olla.

Ega siis polegi midagi muud teha, kui seda kõike arvesse võtta ja vältida seesuguseid paiku erilise hoolega, Soovitav oleks üldse neist aga kaugele eemale hoida, sest ei ole ju vaja oma aega seesugustes kohtades raisata.. Või siis tõesti, kui on vaja, valida kas varahommikused või hilisõhtused külastusajad.

Andke mulle süstalt!

Kentsakas on minna apteeki ja soovida süstalt osta. Avalikult seesuguseid asju riiulitele välja pandud pole. Eks vist selleks ikka, et kontrollida, kas mõtled tõesti tõsiselt oma soovi süstalt saada. Või siis seepärast, et muidu nad varastataks ära.

Igal juhul sain teenindajale esitatud küsimuse peale suhteliselt tõreda vastuse. Kui siis selgitasin, milleks mulle süstal vajalik on, muutus teenindaja veelgi agressiivsemaks. Ja üldiselt olin juba seda meelt, et see asi tuleb jätta. Aga vaatamata sellele, suutsin viimase hetkeni vastu pidada ja saime siis kuidagi ikka niimoodi, et mina sain oma soovitud süstla.

Kuid see kogemus pani mind mõtlema, kas tõesti on süstla ostmise soov midagi nii teistsugust, et see müüjas mingi teise reaktsiooni esile kutsub. Või kas ei sobinud talle, et ma ei taha meie niigi ülekoormatud meditsiinisüsteemi tülitada ja tahaks oma hädadega ise hakkama saada.

Süstla ma igal juhul sain ja teadmise, kuidas üks tavaline süstlaküsija koheldud saab. Loodetavasti oli see erand, sest apteegitöötajaks ei tohiks ju ometi olla inimene, kellel võiks mingid eelarvamused tekkida ja ta neist lähtuvalt käituma peaks asuma.

Kolmapäev, 25. november 2015

Draamat peab ikka olema!

Täna, kui sattusin ootamatult draamaalge tekitajaks, sain aru, et minust ei ole draamaelu elajat. Mulle meeldib rahu ja vaikus, mulle meeldib sujuv suhtlemine ja mõnus olemine. Draama pole minu teema, kohe üldse mitte. Ja eks ma tean väga hästi ka seda, et minu draamatundlikkuse taga oli eelnev kogemus. See, milliseid draamasid ma olen näinud ja millise alge ma sellestki hetkest välja lugesin.

Eks ma saan suurepäraselt aru sellest, et ma olen ära hellitatud, et minu igapäevaelu on liiga probleemi- ja konfliktivaba, et elu tahab mulle ikka pakkuda teravust ja vürtsi juurde. Muidu ma äkki ei saagi õiget elumekki tunda. Muidu lähen ehk täiesti puhta ja puutumatuna sellest elust läbi. Pole lugu, eks seda kõike ole elu jooksul juba saadud ka - draamat, vürtsi ja teravust. Aga praegu on küll selline tunne, et tahan (või pigem vajan) tüünust ja tasakaalu.

Teisipäev, 24. november 2015

Mitte ainult naiste privileeg

Kuulasin täna ühe meesterahva juttu sellest, kuidas tema arvab, et ühele endast lugupidavale meesterahvale pole sugugi kohane see, et ta mõned asjad ära unustab ja siis loodab, et kõik teised peaksid tema eest tekkinud olukorra lahendamiseks midagi tegema. Et kuidas saab üks meesterahvas seesugune olla?

Mina kostsin siis selle peale, et ega see pole siis mingi ainuüksi naiste privileeg õitseda ja õilmitseda ja pea laiali otsas ringi käia. Meestega võib seesuguseid asju ju samamoodi juhtuda - mis iganes siis pole ka selle põhjuseks, et neil pea laiali otsas on ja nad olulised asjad ära unustavad.

Ja siinkohal tuleb mulle muidugi meelde, kuidas ma ise just nädalajagu aega tagasi võtsin kasutada üht enamasti meestele omistastavat privileegi. Jah, minu seekordne tegu on jah pigem omane meestele, naisi peetakse sellel teemal kuidagi pühadeks ja puutumatuteks. Aga mina ei häbenenud midagi, sest iseäranis tuleb aus olla ju iseenda vastu - olen siis selline, nagu olen.

Aitäh, et läbi astusite!

See lugu on eilsest kogemusest ja sellest, et mina oma praeguses tundlikus olekus osutusin iseäranis tundlikuks selle suhtes, et teised inimesed ennast mulle selga ja külge suruvad.

Lugu seesugune, et sai käidud ühel muusikasündmusel ja kui see siis läbi sai, oli muidugi vaja garderoobist oma riideid kätte saada. Ja kuidagi oli tänane publik, enamasti vanemaealine, enamasti naisterahvastest koosnev, selline, et suur osa inimesi mitte kuidagi ei tajunud oma mõõtmeid või ei teinud välja sellest, et nad teiste inimestega kokku puutuvad.

Kui juba hakkas tunduma, et kõik saab laabuma, ja seadsin ennast garderoobijärjekorda, siis sain ühel hetkel tunda, kuidas minu taga olev naisterahvas, mitu korda pidin ikka üle vaatama, et veenduda, kas sain õigesti aru, et tõesti on tegemist naisterahvaga, ennast mulle selga surub. Kui ma siis eemalduda püüdsin, surus ennast minu teiselt küljelt mööda üks meesterahvas ja veidi aja pärast umbes samasuguse jõuga üks naisterahvas. Ja siis ma tundsin, et ma enam ei suuda, astusin järjekorrast välja, sest ma enam ei suutnud taluda seda, et minust läbi astutatakse.

Astusin siis veidi eemale ja ootasin, kuni järjekord kadus ja läksin alles siis teenindajale oma numbrit andma. Sest ma tõesti enam ei jaksanud seda sunnitud füüsilist kontakti teiste inimestega taluda. Kuhu oli neil nii kiire ja miks nad pidid seda kõike väljendama vaid füüsilise eneseväljenduse vormis? Eks ma saan aru, et see oli minu jaoks omamoodi šokk ja ilmselt peaksin ma ennast seltskondlikus transpordis karastamas käima, tipptunnil, soovitavalt. Oh, hea elu hellitused on mu nii õrnaks teinud, saan ma aru.

See tuletab mulle meelde ühe loo, mis juhtus meil kunagi ühe mu sõbrannaga. Seisime teineteisest umbes poole meetri kaugusel ja jutustasime omavahel. Ja kuigi meievaheline kaugus polnud sugugi suur, leidis üks inimene siiski, et tal on vaja meie vahelt läbi astuda. Sõnad, mis talle järgi saatsime, olid: "Aitäh, et läbi astusid!"

Pühapäev, 22. november 2015

Elu ikka tembutab...

Üks tegelik vaade inimesele külje pealt, millele lisandus seesama vaade sellesama külje pealt ühes unenäos, mis omakorda tipnes ühe väga sarnase inimese külje pealt vaatega. Elu-elu, mis tembutad sedasi? Ja kuna see viimane vaade oli nii tuttav, siis ei saanud ma ennast mitmeid kordi, loomulikult võimalusel, seda käepärast olevat vaadet nautimast. Asi kippus lõpuks juba päris imelikuks kätte, sest see tundus juba teise inimesi ahistamisena. Kuigi, eks kujutlusvõime oli see, mis pani mõtted teatud suunal tööle. Ja ühel hetkel oli küll see tunne, et astuks inimesele ligi ja seletaks talle kogu olukorra kenasti ära. Aga sellist julgust mul enda seest küll leida ei õnnestunud.

Kõnekas aga selle kõige juures on see, et oli üks hetk, kus toimus see, mis on aset leidnud "originaaleksemplariga" kokku puutudes - silmast silma vaadates ei saa enam aru kus oled ja miks.

Kui elu samasuguse hooga tembutamist jätkab, siis võin ma varsti oma mõistusest ja igasugusest mõistlikkusest ilma jääda...


Laupäev, 21. november 2015

Ja see oligi kõik?

Kõik on ju õige. Seda, mida lubati, ka tehti. Selle vastu ei saa mitte keegi vaielda. Kõik on vägagi korrektne. Aga kas tõesti siis see oligi kõik? Kas siis tõesti polnudki mitte midagi enamat? Ja kui see oligi kõik, siis missugused järeldused ma sellest tegema peaksin?

Huvitav on see, kuidas inimesed võivad asjadest ja olukordadest erinevalt aru saada. Huvitav on seegi, milliseid järeldusi võib nende pealt teha ja millised eeldused võivad neist tekkida. See, kuivõrd ekslik see kõik on, selgub loomulikult alles hiljem.

Eks ma tean ka, et ma vist ilmselt ruttan sündmustest ette, aga aeg on see, mis halastamatult tiksub. Ja ühel hetkel võib see kõik läbi olla, enne, kui keegi üldse aru saab, mis toimus.

Lihtsalt, nõnda ma arutlen...

Reede, 20. november 2015

Inimesi segadusse ajada

Täna oli selles suhtes ajalooline päev, et sõitsin esimest korda uute rongidega (ma olen nende peal käinud varemgi, aga täna siis olin ka reisijaks). Kuna mul oli üks plaan, mis tänasesse sunnitult autovabasse päeva imehästi sobis, siis vaatasin, et kombinatsioon jalutamine-rongisõit sobib ideaalselt. Graafikuid vaadates leidsin, et selline ringiliikumiskava on justkui minu järgi seatud.

Ja kui ma siis olin rongipeatusesse jõudnud ja siis rong tuli ja ma selle peale astusin ja piletimüüja minu juurde jõudis ja ma talle oma soovi ette vuristasin, siis sain piletimüüja ikka korralikult segadusse aetud. Vaatas mind ja kontrollis üle, et kas ta sai ikka õigesti aru. Siis küsis justkui enda käest, et kust see rong tuleb ja kuhu läheb. Ja eks ma siis kinnitasin talle üle, et tal on õigesti meeles praeguse rongi marsruut, aga et mul on plaan selle rongiga sõita Tallinna kesklinna ja siis sealt teise rongi peale ümber istuda, et siis sõita oma soovitud sihtkohta ja sealt siis pärast sama loogika kohaselt ka tagasi tulla. Kui me selle kõik selgeks olime saanud ja isekeskis siis parajalt tekkinud segaduse pärast naernud, saingi vajaliku päevapileti, et oma esimesest uute rongidega sõidu pärast maksimum võtta.

Ja kõik toimis suurepäraselt - Eestis ikka on asjad paigas, pole mingit Prantsusmaale, minu viimasele väga jubedale rongidega seotud kogemusele toetudes, omast rongide hilinemist ja ärajäämist. Kõik 4 rongi, millega sõitsin, väljusid ja jõudsid kohale graafikujärgselt. Tean-tean, et rongidega on probleeme olnud, aga täna oli kõik kenasti omal kohal. Ja kõige suurem heameel on mul selle üle, et mul õnnestus vältida Tallinna linnatransporti, jalutamine ja rongisõit selle asendusena oli ikka üks väga suurepärane tegevus, isegi tänases veidi udutavas ilmas.

Jalakäijaid alla ajada

Tänane hommik pakkus mulle seda võimalust, et sain proovida Tallinna linnaliikluses autojuhina hommikusel tipptunnil hakkama saada. Ja kohe sain aru, et ma olen ikka maalt ja hobusega.

Ma tõesti kulgesin omas mullis, sest asusin teele kohalejõudmiseks vajaliku ajavaruga ja ega ma tegelikult ei pidanudki minuti pealt kohal olema, öeldi, et hommikupoolikul võiks see kohalejõudmise aeg olla. Niiet, kiiret polnud mul kuhugi. Ja seetõttu ma ilmselt ka ei hoolinud tavalisest linnakiirusest, kus spidomeeter peab kindlasti 60 km/h näidu kohal seisma. Aga see selleks, sellest kõigest sain ma aru alles hiljem, kui kõik see, mis juhtus, juba juhtunud oli.

Lugu siis seesugune, et oli üks kaherealine pööre kahest reast kahte teise ritta, mina äärmises reas, vaatasin, et mahuksin kenasti mööda sisemises reas pöörajatest, kes ei tahtnud sisemisse ritta ära mahtuda. Manöövri tegin siis seesuguse möödapõikemise tõttu vähe aeglasema. Kuna aga minu ees avanes rida oli tühi, siis oleksin ju kohe pidanud pedaali põhja vajutama. Aga, kuna ühes teises kohas Tallinnas on täpselt samasuguse loogikaga ülekäigurada, kust autode vahelt võib jalakäija teise auto varjust välja tulla, siis nähes seesugust ülekäigurada enda ees, ei kiirendanud ma sugugi. Hea oli, et ma seda ei teinud, sest oligi sealsamas kohas, hämmastaval kombel, üks jalakäija teed ületamas. See aga ei takistanud sugugi minu taga oleva kaubiku juhti signaali andmast.

Ma ei tea, kas minu taga oleva auto juht ei näinud seda jalakäijat või ei hoolinud ta jalakäijast sootuks, aga sellel hetkel, kui ta siis mõned tänavad hiljem minu autost mööda vuras, saatis ta minu suunas hävitava pilgu.

Ja nõnda ma saingi aru, et see, et jalakäija kuskil teel on või on ülekäigurada, kus võib mõni teed ületav jalakäija olla, on minusuguste inimeste ilmselge hälve, et neist kõigist tuleks lihtsalt üle sõita. Ja see, et linnaliikluses rahulikult toimetad, on jälle teistmoodi hälve. Selle tabasin ära, kui kõik toimunu mu teadvusesse jõudis. Suurt heameelt tundsin ma selle üle, et minul pole vaja kuhugi kiirustada ja saangi õilmitseda selle närvilise liikluse keskel. Minu kiirustamishetked on seotud sootuks teiste kellaaegade ja sündmustega. Õnneks pole hommikune tööleruttamine üks neist.

Kolmapäev, 18. november 2015

Las ta olla...

Hakkasin juba sõnu ritta laduma. Jälle oli üks mure, millega oli vaja tegeleda. Ja siis kustutasin kõik kirjutatu juba ära. Mõtlesin: "Las ta olla! Ei ole vaja inimesi oma muredega tülitada, kui on võimalik neile muredele ka mujalt lahendusi leida!" Eks ta tõsi ole, väga kahe otsaga asi. Ühest küljest anda märku usaldusest ja sellest, et hindad teise inimese arvamust. Teisest küljest aga see, et milleks inimest eemale tõmmata tema enda muredest ja lisada niigi raskesse koormasse veel mõni enda oma. Seekord siis otsustasin sedapidi, eks mõni teine kord jälle teisiti.

Estonian Airist

Nüüd on siis oma 1,5 nädalat mööda läinud sellest ajast, kui Estonian Airiga ühele poole saadi. Ja kuigi see oli justkui osake meie rahvuslikust uhkusest ja mina olen ennast ikka pidanud inimeseks, kes on uhke eestlaseks olemise üle, pean siiski tõdema, et ettevõtte kui sellise tegevuse lõppemine (tean-tean, et asi on veel õhus ja lõpuni selget pole siin midagi) ei muutnud minu jaoks suurt midagi. Ma ei räägi siinkohal üldse riigi kui omaniku tegudest, poliitikute otsustest ja valikutest (eks see, et midagi seesugust juhtub, oli juba ju varem teada - avalikultki oli teada antud mitu ettevõtet Estonian Airi asemele luuakse). Ma räägin siinkohal sootuks kliendi vaatekohast lähtuvalt. Ma ei olnud aastaid juba Estonian Airi juurde oma valikutega jõudnud - ikka olin valinud pigem Lufthansa - sobivad lennuajad ja ühendused, lisaks veel mõistlik hind ka. Inimene paratamatult loeb oma rahakotis raha ja teeb oma otsused selle järgi. Kurb on see, et isegi teistele ei õnnestunud mul Estonian Airi pileteid osta, kuigi otselennud soovitud kohtadesse olid olemas. Aga taaskord sai otsustavaks hind - ümberistumisega reisid olid oluliselt odavamad. Ja nõnda olen minagi üks neist, kes on süüdi Estonian Airi tegevuse lõpetamises, aga midagi pole parata, ei jaksanud minagi piisavalt panustada tema toimetustesse.

Aga, ühe südantsoojendava loo Estonian Airiga seoses võin ma ju siia siiski kirja panna. Ma ei mäleta, mis aastaarv võis olla ja kustkohast ma koju tagasi tulemas olin, igal juhul oli lugu selline, et Helsingis streikisid lennujuhid ja seetõttu Estonian Airi viimane õhtune lend enam Tallinnasse ei tulnud, öö tuli mul mööda saata Helsingis. Ja anti mulle siis valida, et kas ma tahan laevaga koju minna või ootan järgmise päeva keskpäeva paiku tulevat lennukit. Ma, olles lennujaama piirkonnas ja seal ka ööbides, otsustasin, et olgu see logistika siis kõik ühes kohas koos ja seetõttu valisin lennureisi. Ja järgmisel päeval siis, kui polnud veel sugugi kindel, et ma lennukiga koju saan, nähes Estonian Airi Fokkerit (ja-jah, see lennuk, millega pigem ei tahtnud lennata, vaid oleks ikka tahtnud mõnda suuremat) maandumas Helsingi lennuväljal, läks ikka südame alt soojaks küll ja oli täpselt selline tunne, et omad tulid mind koju viima.

Ja praegu meenus mulle üks teine lugu. Eks nad kõik on ikka sellised ootamise lood. Amsterdami lennujaamas, kus oli paarisentimeetrise mahasadanud lume tõttu täielik kaos (veel suurem kaos oli kogu Hollandi rongi- ja ka muus liikluses, aga hakates varakult lennujaama poole liikuma, jõudsin siiski soovitud ajal kohale) ja siis 4-5-tunnise ootamise järel siiski sai Tallinna poole teele asutud ja piloot vabandas viivituse pärast - et neile ei antud maandumisluba. Jah, eks meil teine kliima, teised olud ja isegi meil tuleb talv ootamatult. Ja seegi kord oli see tunne, et tahan ära koju, ja taaskord oli selleks kojutoojaks Estonian Air.

Ja sellest pole vist mõtet üldse rääkida, et mõnikord, kaua Eestist ära olles ja tagasi tulles, on ikka pisar silmas küll, kui maapind paistma hakkab ja lennukirattad maad puudutavad. Süda läheb korralikult härdaks küll, kallis on see maa mulle, väga kallis.

Inimene harjub kõigega...

Vaatasin ja kuulasin kõrvalt, kuidas üks inimene, kellele on alati palju antud ja enamasti heast südamest, oleks näpud taha ajanud veel mõnele asjale, mida tal vaja läks. Ja hakkasin siis selle asja peale mõtlema. Et inimene harjubki kõigega. See konkreetne inimene on harjunud sellega, et talle antakse kõike, mida ta soovib, enamasti lahkelt ja heast südamest. See konkreetne asi, mida ta aga sel hetkel endale tahtis, oli küll selline, et minul tekkis mõte, et mingu poodi ja ostku see asi endale. Ega see rohkem kui paarkümmend eurot ei maksa, ma arvan. Ja ega tegelikult polegi see summa oluline, oluline on minu arvates see, et inimene, kes on harjunud saama, peab loomulikuks niisama saamist ka nende kohtade peal, kus ta peaks ise endale vajalikud asjad soetama, piisaks vaid korra poes käimisest.

Esmaspäev, 16. november 2015

Vajadus ikkagi olemas

Kuigi mind on väidetavalt vabaks antud, tundub, et siiski pole seda teha suudetud. Kuigi vajadus on justkui tühistatud, on ta siiski ikkagi olemas. Need mõtted kumavad läbi sõnadest, mida öeldakse. Eks ole jah probleem, kui on olnud keegi, kellele toetuda, on keegi, kes on alati valmis olnud aitama. Ja nüüd korraga pole seda inimest enam, nüüd korraga on selle inimese prioriteedid sootuks mujal. Ja sinna juurde see moraalilugemine, et mis juhtub siis, kui ma jätkan seda teed, mille olen valinud. Eks ma siis selgitasin, et ma ise olen selle tee valinud ja seetõttu ka valmis tagajärgedega silmitsi seisma. Igaüks teeb oma eluvalikud ise ja minu valik on praegu olnud selline.

Piiramatud ressursid!

Lugesin, mis mulle kirjutati. Lugesin, ega suutnud kuidagi ära imestada. Aga, eks inimesed ongi erinevad. Igaüks vaatab, kuidas ise saab ja oskab. Aga, et piiratud ressursside olukorras käituda nii, nagu ressurssid oleksid piiramatud, selle peale hakkab ikka tulla.

Mõtlen selle peale ja vangutan pead. Energeetiliselt on asi aga õige - sest ega see ei ole kooskõlas selle kõigega, mis tegelikult olema peaks. Ehk siis, pole seal seda rõõmu ja lusti, mis olema peaks, seal on vaid mälestus raisatud ressursi(de)st.

Ja kõik see kinnitab veelgi enam minu arvamust, et ma tegin õigesti. Sest kui asjalood on sellised ja asjadesse sedasi suhtutakse, siis ongi tulemused täpselt sellised - ikka ja alati tegutseda, nagu oleks piiramatud ressursid käes, enda omasid väga varmad märkama, teiste omasid mitte hetkekski. Südamerahustuseks tegin ühe kalkulatsiooni ka ja sain ikka oluliselt suuremad numbrid, sest lihtsalt mõtlesin, et panen asjad perspektiivi ja see oli ikka päris kena avastus, et niimoodi võivad need asjalood olla.

Reede, 13. november 2015

Üks ja teine

Suutsin silmanurgast ära fikseerida tuttava kuju. Ja siis vaatasin, et kas ma nägin õigesti. Ja siis, kui vaatasin, nägin veel ühte tuttavat kuju. Kui oleks ajaratast tagasi keeratud kuskil kahe aasta jagu, siis oleks see vaatepilt mulle reaalsena tundunud. Praegusel hetkel aga tundus selline kooslus minu jaoks kummaline. Muidugi tekkis mul ka rikutud mõtteid - et kui üks ja teine ja sedasi koos ja sellisel kellaajal sellises kohas, siis peab ju midagi juhtunud olema. Teades taustsüsteemi lootsin ma siiski, et see niimoodi pole. Aga, mine tea, elu teeb ikka oma vigureid ja keegi ei tea kunagi, mis järgmisel hetkel juhtuda võib.

Selline vaatepilt aga pani mind mõtlema, et mõnikord võiks märkamata jätta, sest tegelikult ei ole ju minu asi nähtu pealt mõttearendusi teha ja arvatavasti kõigest väga valesti aru saada. Ja nõnda arvangi, et oleks oluliselt lihtsam, kui ma poleks märganud.

Olla oodatud

Üle poole aasta oli paus sees olnud. Palju oli vett merre voolanud. Ja täna siis jätkus kõik. Üllatav oli see, et kõik olid oodanud seda aega ja kuidagi justkui väga ühtse seltskonnana jätkatakse seda rutiini. Päris huvitav on see, kuidas millestki, mis tegelikult midagi väga tähendama ei peaks, võib saada midagi olulist. Tänase päeva valik pakkus siis võimaluse tunda, et olen oodatud. Sellesse paika, sellesse seltskonda. Üllatav, seda võin ma tõdeda. Aga tegelikult, ka päris meeldiv.

Ju siis polnud õige asi

Kui teha mingi otsus ja talitada selle kohaselt, siis tuleb ka tagajärgedega silmitsi seista. Mina tegin otsuse suhteliselt suures sundseisus olles, see, et ma ise selle seisu - oma mõtlemise ja kahtlustega - tekitanud olin, on vist sootuks teine teema.

Vahepeal aga asjaolud muutusid, need asjad, mille laabumises ma kahelnud olin, hakkasid korraga edasi liikuma, kõik läks taaskord käima ja lootus tuli tagasi. Ja selles valguses hakkas see meeleheitlikus olukorras tehtud otsus juba valena tunduma, hakkasin selles kahtlema. Lisaks veel see, et mul oleks olnud nii palju lisatingimusi, et kõik toimima saaks. Vahepealne aeg on olnud väga hea selleks, et aru saada, mida ma tegelikult soovin.

Täna siis sain teada, et elu on selle valiku minu eest ära teinud, minu tehtud valiku tühistanud. Ja kui ma siis selle "otsuse" läbi lugesin ja selle peale veidi mõtlesin, siis sain aru, et võib-olla polnudki see see õige asi. Sest, lugedes seda, mida mulle kirjutati, sain aru, et mul ei oleks selliste inimestega, kes raamidest väljaspool minna ei oska, mitte midagi teha. Ja see polegi minu jaoks õige koht, sest mulle on vaja avarama maailmapildiga inimesi. Ja eks teatud mõttes tuli peale ka see mõte-tunne, et otsustajad tegelikult ei tea, millest nad ilma jäävad, millisest võimalusest. Aga, üldiselt on mul praegu küll hea meel - et ma vähemalt proovisin ja et ma ise ei pidanud olema see, kes peab, muutunud oludes, andma eitava vastuse või siis jaatava vastuse teatud tingimustel.

Väärtustest

Lugesin lehte ja avastasin ühe huvitava artikli. Inimesele, kellega minulgi on olnud kokkupuuteid, sai osaks avalik tunnustus. Ja vaadates, mis valdkonnas, pani see asi mind küll pead vangutama. Kui selline inimene, kes teisi inimesi ei väärtusta, saab tunnustatud haridusvaldkonnas, siis on siin maailmas küll midagi täiesti viltu. Ja kuna minu kokkupuuted selle inimesega on olnud sedalaadi, et avatult ja otse suheldes olen kogeda saanud vaid mõnitamist ja põlgust, siis ma isegi ei taha teada, millist mõju see inimene haridusvaldkonnale avaldanud on.

Ja korraga tuli mulle meelde, et seesama inimene on seotud ühe teise inimesega minu minevikust, kellele on, alati, olnud omane samasugune käitumine ja kes ometi on olnud pidevalt laste ja noortega tegelemas. Mina tema vaimse terrori all ei murdunud, küll aga on mul praegu võimalik tema peale mõelda just sedasi - vaatamata sellele, mida oled korda saatnud, on minust saanud tugev ja teotahteline inimene, aga võib-olla just selle kiuste, seda, mida sa tegid, olematuks ei tee ja see lihtsalt näitab seda kui väike inimene sa oled. Samasse kategooriasse läheb ka seesama tunnustatud haridustegelane.

Aga sellise tunnustamise teema paneb mind mõtlema, et millised on siis need väärtused, mida meie haridusmaastikul propageeritakse? Inimesed, kes tunnustatud saavad, peaksid ju ometi kandma neid väärtusi? Kui nii intensiivselt räägitakse kiusamisvabast koolist ja lasteaiast, siis kuidas saab tunnustada inimest, kes oma ellusuhtumiselt on juba kiusamisega tegelemas?

Neljapäev, 12. november 2015

Oligi selline suund?

Mõnikord on nii, et tunnen ära asjad, mis on head ja ilusad. Ja kui tean ka inimest, kes nende loomise taga on, siis ikka vaatan ja imetlen ja ütlen ka oma head sõnad loojale. Kuidagi käib minu jaoks selle asja juurde ka see, et inimene ikka maksimaalselt panustab, et ta annab endast parima.

Sel kevadel sattus mu kätte ühe looja toormaterjal ja mulle tundus, et see pole nii hea, kui olla võiks, et mõned kohad on vahvad ja toredad, aga on jälle teised kohad, kus teema vajub ära. Ei saanud ma seda arvamust vaid enda teada jätta, andsin ka loojale teada. Tema vastusest tuli välja, et need kohad, mis ma välja peilinud olin, olidki olnud tema jaoks kõige raskemateks, aga ümber ta teha midagi ei plaani. Eks jah, looja ja loomisega on ikka see, et enda jaoks peab asi õige olema. Looming ongi selline, aga minu jaoks oli üllatav see suhtumine, mida tabasin. Iseäranis hämmelduma pani mind see, et selle asemel, et ise luua, soovis looja kasutada kellegi teise loomingut.

Nüüd aga sain kogeda selle looja uuemat loomingut ja sain aru, et see, mida olin tunnetanud juba sellekevadise loomingu juures, on nüüd siis tõesti selline suund. See, mida on püütud vältida, on nüüd siis käes. See, mis on olnud oluline, on nüüd täiesti olematu. Ma tõesti loodan, et see on praegu vaid hetkeline kõrvalekalle, et teada-tuntud headus ja kvaliteet taastub.

Kohatu võrdlus

Kui olin omapoolsed argumendid lauale pannud, sain põhimõtteliselt selle tulemuse, mida soovisin. Aga sinna lisati vastukaaluks võrdlus, mis oli täiesti kohatu. Ma tundsin, et mul pole mõtet vaidlema hakata. Masstoodang versus käsitöö. Eritellimus mitmete erilahendustega ja stamplahendused ilma igasuguse paindlikkuseta. Ja kui ma praegu mõtlen selle peale, millest jutt on, ei puudutanud suurem osa tehtud asjadest isegi seda, millega võrreldi.

Kui ma mõtlen kogu sellele kontekstile, siis ongi tegemist valikute küsimusega. Ma pakkusin võimalust ise teha ja toimetada. Seda võimalust ei kasutatud, see võimalus jäeti kõrvale, lihtsam oli minul neid asju teha lasta. Ma võiks selle juurde lisada selle mõtte, et võrreldes minu tehtud tööga kulukski teisel inimesel selle jaoks, täiesti realistlikult, neli korda rohkem aega. Ehk siis, tegemist ongi puhtalt ajalise arvestusega - kas teha midagi ise või lasta seda teha kellelgi teisel.

Ma üldse ei räägi sellest, milline oleks see tulemus olnud sellel juhul, kui neid isetehtavaid asju olekski ise tehtud. Ma ju nägin neid isetehtud asju küll ja mina ei saa sellist asja endale lubada. Lihtsalt, mind võib ka üks väike detail, mis kusagil on viltu või pole maksimaalselt tehtud, väga häirida. Sellest saan ma aru, et ma olen ikka mõnel hetkel täiuslikkuse tagaajaja, aga teha pole midagi, sest nii ma just toimetan. Ja sellel teemal on viimase aja suurimaks komplimendiks lause: "Ma usaldan sinu head maitset!"

Aga, ma võin rahul olla sellega, mis ma tegin, millise tulemuseni jõudsin. Ja endale pole mul ka mitte midagi ette heita, õppida saan ma aga kõigest toimunust küll. Lisaks muidugi hulgaliselt lisandunud oskustele. Ja kuigi see jutuks olev kohatu võrdlus võiks olla võetav suisa solvanguna, jätan ma seegi kord sellele selles valguses reageerimata.

Kolmapäev, 11. november 2015

Minul ikka juhtub...

Elu ikka pakub mulle, peaaegu igal sammul. Tänagi, mõeldes vaid selle peale, et ooperipiletite järel Estonia kassas ära käia ja selle teadmise-sooviga kohale minnes, ei oodanud ma sugugi seda, mis seal toimus. Tuli välja, et Estonias on täna töövahetuse päev ja selle tulemus oli, et teatridirektor ise oli piletimüügiga ametis. Ja kuna tundus olevat ka mingi teine sündmus käimas, siis oli piletisaba ikka päris korralik. Loomulikult toimus teenindamine vähe aeglustunud tempos, aga ega mul kiiret olnud ja seda oli huvitav vaada ja kuulata, mis inimesed sabas rääkisid (ma tean, et pole viisakaid teiste jutuajamisi pealt kuulata, aga ma ei oleks ka ilma selleta suuresti saanud).

Ise aga muidugi imestasin, et kuidas minul ikka seesugused asjad õnnestuvad. Mul oli võimalus minna eile või siis valida homne või ülehomne päev, aga kuidas langes siis minu valik tänasele päevale?


Teisipäev, 10. november 2015

Täielik rahu

Kui ma seda hetke ette kujutasin, siis oli kõik hoopis teistmoodi. Nüüd, kui see hetk siis möödas on, võin tõdeda, et sellist seisu poleks ma sugugi oodanud. Seda, et minus valitseb täielik rahu. Seista kindlalt iseenda eest, jättes ka teisele osapoolele võimaluse tunda ennast võrdse partnerina. Saades aru ja mõistes, mis seis on, milline on olukord. Lihtsalt, inimlikult, mõistlikult, võttes oma positsiooni sisse ja pakkudes võimalust kompromissiks, kui see, mis peaks aset leidma, kuidagi juhtuda ei saa.

Nälg, muusikanälg

Mu plaadimängija ketrab juba mitmeid päevi ühte plaati. Ja kuigi selle peal on terve rida suurepäraseid lugusid, on seal kolm sellist laulu, mis tekitavad minus näljatunnet, muusikanälja tunnet. Iga kord, kui neid kuulan, iga kord tahan neid aina uuesti kuulata. Siiani olen seisnud vastu kiusatusele teha need kolm lugu elektrooniliseks, et saaks neid ikka ja aina üksteise järel kuulata. Ja Youtube'is, nagu ikka, parimaid palasid ei ole. Ka see on üks põhjus, miks minna plaadipoodi ja rõõmustada endale plaat, selle rõõmustatud plaadi üle tunnen igal juhul väga head meelt!

Huumorit peab ikka olema!

Vaatasin oma postkasti rämpsposti osa ja avastasin hea huumoriga kirjateema: Puhkus kahele Tallink Hotel Rigas / Tasuta Omniva transport. Ja see pani minu mõtte muidugi tööle - kuidas võetakse siis kaks inimest, tehakse neist postipakid ja veetakse nad postiautoga siis Riiga kohale ja tuuakse tagasi ka, samamoodi postiautoga. Asi see siis pole selline asi ära toimetada.
 
Eks selliseid toredusi tuleb ikka ette - et esialgne mõte läheb tegutsemise käigus kaduma või saab mingi hoopis uue varjundi. Aga tore on, et selliseid asju juhtub - saab mõnusasti kõkutada ja film läheb silme ees ka käima. 

Pühapäev, 8. november 2015

Sain, mis tahtsin

Tahtsin värvi saada ja nüüd siis sain, korraliku sahmaka. Täielik pillerkaar läks lahti. Vaat sedasi võib mõnikord minna, kui on soove, mida elu võiks täita. Muidugi olen selle värvikirevusega väga rahul. Kuskil kuklas tiksub aga teadmine, et peaksin selle hetke, siin ja praegu, meelde jätma. Et siis, kui mul edaspidi kipuvad mingid teised mõtted pähe, oleks mul see hetk võtta, et meelde tuletada seda, mis on oluline, mis on tähtis ja mis on väärtuslik.

Iseenda jaoks võõras

Seda, mis ma tegin, enam tagasi võtta ei saa. Sellega pole miskit peale hakata. Ja kuigi sel hetkel tundus see kõik, mis ma tegin, täiesti loomulik, mõtlen praegu, et kas see tõesti pidigi olema see, mida ma teen. Ja korraga sain aru, et selle teo läbi tundun ma iseendale võõras. See polnud selle inimese tegu, kelleks ma ennast pidanud olen. Võib-olla oleks see läinudki minust puutumatult mööda, aga üks kõrvalpilk andis mulle selle vaate, mida ma ilmselt vajasin, selle arusaamise, kuhu olin oma teoga läinud. Kuna tehtud tegu enam olematuks ei tee, siis võtan seda kõike kui õppetundi ja püüan tulevikus selliseid tegusid vältida.

Üllatuskülaline

Ikka on need olnud tihased. Tulevad mu aknast sisse kaema, kuidas ma elan, mis mul siin toimub. Täna tuli üllatuskülaline - tuttavaid helisid kuuldes tõstsin pilgu ja nägin, et järjekordseks külaliseks on rähn, seisab ja vaatab aknast sisse, mis elu ma siin elan. Tore, et linnud nii kenasti ikka mul silma peal hoiavad ja käivad justkui tere ütlemas.

Reede, 6. november 2015

Ükski emotsioon pole lubatud

Kuna mu seis on praegu selline, nagu ta on, siis ei ole mulle lubatud mitte ükski emotsioon. Ei ole mul lubatud üle mõistuse rõõmustada, ei ole mul lubatud nutta, ei ole mul lubatud südamest naerda. Põhimõttelist keeldu selleks kõigeks muidugi ei ole ja ega neid emotsioone ka väga talitseda ei saa, kuid kui emotsioonid juba peale tulevad, siis tuleb mul silmitsi seista sellega, mis juhtuma hakkab. Ja arvestades, et ma tean, mida see tähendab, peab olema valmis. Ehk saab ühel hetkel see kõik paika ja asjad lähevad jälle normaalsesse seisu tagasi, üleminekuperiood saab läbi. Praegu aga, tuleb emotsioonide ettevaatlik olla, täiesti välistada neid ma siiski ei saa.

Keelatud maa

Kõik need mõtted ja soovid on keelatud maa, maa, mille pinnale ma astuda ei tohi(ks). Aga, lihtsalt, nii raske on, ennast eemale hoida, ennast talitseda. Olla ja samas mitte olla, jääda ja püsida ja oodata, lämmatada seda tuld, mis tahab möllata.

Ja ikka see küsimus: miks alati niimoodi? Ikka ja aina? Ühesugune muster, ilma mingi muutuseta. Miks minul need asjad niimoodi olema peavad? Alati keelumärk ees.

Perfect match!

Jah, tõesti. Perfect match! Võttes maha kõik need pinged ja kahtlused, mis on, nüüd, viimasel ajal tekkinud. Arvestades ikka ja alati ka teistega. Kui on tegemist kellegi teise elu mõjutamisega, siis tuleb arvestada ka oma tegude tagajärgedega. Ja enamasti on eelduste faasis juba suured vead sees, need juba tühistavad kõik ära. Aga praegu on iga järgmine detail üha enam kinnitanud, et ongi võimalik, et on olemas täiuslik sobivus, kuigi see, mille jaoks, on üks võimaluseta lugu.

Esmaspäev, 2. november 2015

Iseenda juurde tagasi

See retk on olnud pikk, see retk on olnud päris masendav. Kõike muud on sellel retkel ka olnud, kõike, mida saab hallide ja mustade toonide alla liigitada. Nüüd on see retk, mulle tundub, lõpuks, läbi saanud. Ja kuhu ma olen selle tulemusena jõudnud? Ikka iseenda juurde tagasi, selle inimese juurde, kes ma olen ja miks ma olen. Ma olen tahtnud ja soovinud nii üht kui teist, kuid ma unustasin nende oma soovide juures selle põhilise - teised peavad ka tahtma, ei saa mina oma tahtmisi kellelegi peale suruda, kedagi nende järgi painutada. Kui ma seda viimaks taipasin, siis asetus kõik oma kohale, siis leidsin tee iseenda juurde tagasi, kõige ehedamal ja vahetumal kujul.

Ja märksõnad, mis mul on sellelt retkelt kaasa võtta, on armastus, inimlikkus ja hoolivus.

Miks siis muidu ei saa?

Üks järjekordne lennuõnnetus ja sellele järgnenu pani mind mõtlema sellele, et miks on alati vaja mingit katastroofi, et inimesed muutuksid inimlikuks, hoolivaks, teineteist mõistvaks, miks siis muidu mitte kuidagi ei saa kõike seda kogeda? Kas tõesti tulevad sellised omadused esile vaid siis, kui on juhtunud midagi eriti halba?

Ja ega see pole ainult selliste suuremõõtmeliste vapustuste puhul nii, see on samamoodi ju ka inimestevahelistes suhetes. Aga miks see siis nõnda peab olema? Miks ei võiks me olla teineteise jaoks olemas kogu aeg, pidevalt, heas soovis ja usus? Meis kõigis on ju need omadused olemas, vähemalt ma usun nii. Miks siis on nõnda raske neid omadusi igapäevaselt praktiseerida? Või mis on see, mis takistab meil seda kõike teha?