Neljapäev, 30. aprill 2015

Kuidas ma soome keelt ei oska...

Nädalavahetus pakkus taaskord terava mõistmise ja tajumise, et ma ikka üldse ei oska soome keelt. Ja ma pole kunagi arvanudki, et ma võiks soome keelt osata, pigem võiks olla terve rida teisi keeli, mida ma osata võiks, või millest mul vähemalt aimu on.

Niisiis, mina tean väga kenasti, et ma soome keelt ei oska. Ja olen selle teadmisega ka suhteliselt rahul. Aga ma olen eestlane ja millegi pärast arvavad kõik soomlased, et eestlased kõnelevad soome keelt ilma mingite probleemideta ja saavad ka kõigest selles keeles räägitavast aru.

Aga vaat, ei saa ja kuna ma ikkagi oskan teisi keeli, siis avastasin ma, et sellises seisus, kus mind tahetakse sundida soome keelt rääkima, teen ma pigem ettepaneku keelt vahetada. Muidugi ei õnnestu see tavaliselt, vähemalt soomlaste puhul küll. Nemad enamasti mingit teist keelt ei tönka - kuidas on see võimalik, sellest ma aru ei saa. Vaikimisi peaksid nad ju rootsi keelt ka oskama, sest see on neil kooliprogrammis kohustluslikuna sees, aga kuna värskemad andmed ütlevad, et seda neile alles 6. klassis õpetama hakatakse, siis ei pruugi see ju külge jääda. Ja teisi keeli nad tõesti eriti ei kõnele - siinkohal meenub mulle eelmine aastavahetus, mil minu pidulaua ümber kogunes ka üks soome seltskond ja nende viie hulgast vaid üks suutis vaevu ennast inglise keeles väljendada.

Aga, minnes tagasi möödunud nädalavahetuse ja mulle tuttava keele kasutusele võtmise vajaduse juurde, siis see ehk räägib midagi minu kohta. Kasvõi näiteks seda, et ma ei taha rääkida keelt, mida ma mitte sugugi ei oska, lihtsalt ei taha ja kõik. Ja lõppkokkuvõttes said need soomlaste rääkimist vajavad jutud ka räägitud ja eks ma pika seletamise peale sain ikka aru ka sellest, mida nad mulle rääkisid. Ise ma omalt poolt muidugi midagi lisada ei osanud.

Neljapäev, 23. aprill 2015

Roosast mullist

Need mõtted mu peas pole midagi uut. Need on mu peas ikka olnud. Need mõtted, kuidas ma tahan olla oma roosas mullis, mida keegi lõhkuda ei saa. Ja kui ma siis puutungi kokku selle maailmaga, mis minu olemise roosa mulli katki teeb, olen märganud, hakkan ma selliseid olukordi vältima. Ma ei taha, tõesti ei taha, kokku puutuda peale sunnitud reaalsusega. Kui saab ilma, siis ei taha ma haiget saada.

Need võivad olla väikesed asjad, aga kuna nende mõju on terav ja torkav, siis on neil ka suur mõju. Need on pealtnäha tühised asjad, midagi, mida poleks vaja tähele panna. Aga ma ikkagi panen, tunnetan toimuvat selgelt ja tajun vahetult ja vahedalt.

Ja mulle tuleb meelde üks poole aasta tagune olukord, kus mõistsin, et iseenda roosa mulli lõhkumisest säästmise soovist tuli inimene oma murega minu juurde. Ta teadis, et kui ta läheb seda kurtma sinna, kus oleks selle mure kurtmise loomulik koht olnud, siis saab tema roosa mull lõhutud, sest seesugune on sealne laad asjadega hakkama saada, seal oleks tema murest tehtud naeruväärsus. Aga sel hetkel vajas inimene mõistmist ja arusaamist ja nõnda ta minuni jõudiski. Kui väga ta seda mõistmist vajas, sain ma teada alles hiljem, kui selgus veel midagi, mida ma tol hetkel ei teadnud.

Nii et, imestada pole siin suurt midagi. Mõnikord on asjalood lihtsalt sellised, et iroonilisest, sarkastilisest ja üleolevast suhtumisest enam on vaja mõistmist ja hoolivust. Aga miks ka mitte turvalises keskkonnas olemist, lihtsalt ja muretult.

Kolmapäev, 22. aprill 2015

Arvatavasti laksu all

Mõtlen ennast tagasi nendesse hetkedesse ja sellesse, mida tundsin ja tajusin. Loomulikult ei suutnud ma seda kõike vaid enda sisse jätta. Loomulikult oli mul vaja minu sees toimuvat jagada. Ma arvan, et selle jagatud rõõmu teooria pärast - et saab siis poole suurem. Ei, tegelikult petan vaid ennast. Põhjus oli sootuks muus - ma arvan, et ma olin laksu all. Kui on midagi, mis tekitab nii võimsaid emotsioone, siis võibki sellest saada samasuguse doosi, nagu mõnuaineid tarbides. Eks kogetugi ole mõnuaine, vähe teistsugune, aga siiski samavõrd sõltuvust tekitav. Seda, et ma sõltlane olen, tean ma juba ammu, aga iga kord olen ikka üllatunud, kui järjekordse doosi mõju lahtuma hakkab ja reaalsus endast taas märku annab. Kummastav on see, kuidas mõnuaine mõju all olles muutub kõik sootuks teiseks, kuidas kõik meeled lülituvad hoopis teistesse dimensioonidesse. Ja vägev on see saadav nauding, kui näen, et positiivne tagasiside paneb energiavahetussüsteemi tõepoolest genereerima (süsteemiteooria toimib ka tegelikkuses). Nõnda ei võtagi füüsika elult kogu romantikat, annab vaid kinnistust sellele, et kõik on õige ja kohane.

Mõtlesin, et siia võiks sobida ka mõni muusikapala, aga endale tuttavat muusikat läbi lapates avastasin, et sellisel teemal ei tulegi mulle ühtegi lugu ette... Aga see laul on enam-vähem teemasse:

Pühapäev, 19. aprill 2015

Ise ära rikkuda

Kummaline on see elu. Sattusin Inese kaudu neile radadel, mida mingi aeg tagasi väga intensiivselt käisin. Ja kuulasin taaskord neid lugusid, mida ma peast teadnud olen ja kuulasin ka lauljat, seda, kuidas ta laulis, enda kirjutatud laule ning mind tabas hämmastav mõte - ta ise rikub iseenda esitusega oma suurepärased laulud ära. Eks ma saan aru, et selline on stiil ja moodus, aga mina olen vahepeal teada saanud, et on võimalik oluliselt paremini. Ja seetõttu on kurb kuulata, kuidas laulukirjutaja endale ainuomase lauluesitamise laadiga oma laulud ära rikub.

Eks ma saan aru, et seekord pole ilu mitte vaataja silmades, vaid sootuks kuulaja kõrvades. Ja kõige hämmastavam on see vaade, mida seeläbi oma elule saan, eks olen seda varemgi täheldanud - et kui mingil hetkel on asjad õiged ja kohased, siis aja möödudes muutuvad vaatekohad ja seetõttu saab omasest midagi väärat ja võõristavat. Nõnda on see asi ka praegu - varemalt olin selle avastuse teinud muusikalise poole pealt, nüüd lisandus sellele ka laul.

Kuhu edasi?

Mõned ajad tagasi nägin üht und, kus olin enda jaoks omases keskkonnas, veetsin mõnusasti aega heade sõprade seltsis. Ja siis korraga pani keegi mulle käe õlale. Kes oli selle käe omanik, seda ma ei näinud, oli vaid see käsi minu õlal, mis sisendas turvatunnet ja kindlust.

Tänane öö pakkus sellele unenäole järje. Nüüd võttis üks meesterahvas mind enda embusesse ja asetas mu hellalt põrandale lamama, ikka veel mind enda käte vahel hoides. Ja kuigi sõnaline osa oli väga ühemõtteline, järgnes seekord vaid mõnusas soojas kaisutuses olek. Ja taaskord, meesterahva nägu ma fikseerida ei suutnud. Smoking hot body though.

Nii ma siis mõtlengi, et huvitav, mis toimub ja kuhu need unenäod sedasi edasi minna võiksid. Mis on siis järgmiseks faasiks, mis saab edasi. Põnevusega ootan järge.

Sellest, et ma tervelt 100 ja enama kilomeetri jagu rattaga sõitsin, ei ole vist mõtet kirjutada. Või sellest, et viimane osa unenäost sisaldas ehitusplatsist möödumist, kus üks meesterahvas oli kraana peal kõlkumas ja sealt asju alla loopimas (maapinnaga kokku puutudes need plahvatasid ja mingid rullid kerisid ennast lahti, hetk hiljem nägin, et mees kiskus ühte järjekordset katusepapi rulli katuselt lahti), ühelt ja teiselt poolt olid lähenemas politsei eriüksused, kuulivestide ja kilpidega varustatud. Kõik see muidugi väga selgelt arusaadav - need papirullid on mõjutatud sellest, et olen viimase nädala jooksul mitmel korral käinud mööda reklaamist, mis sisaldab sõna rullid ja mis tegelikult räägib ehitusmaterjalide rullidest. Teine, politseiga seotud pool on aga seotud sellega, et nii Tallinna kui ka Nizza lennujaamas nägin väga muljetavaldavalt varustatud korrakaitsjaid ja minus tekitasid nad pigem hirmu kui turvatunnet. Lisaks ka see, et linna peal ja maanteelgi on politsei kohalolek viimaste päevade jooksul olnud väga selgesti märgatav.

Ainult Sina tead

Kuigi need laulusõnad lähevad veidi teise kanti, räägivad sootuks muust, kui mina praegu silmas pean, oli minu tänahommikuseks avafraasiks siiski "Ainult Sina tead!":


Ja ma ise ju tahtsingi, et keegi teine ei teaks. Mõni asi on vaid mõne konkreetse inimesega jagamiseks, sest on vaja häirevaba keskkonda. Kõik peab olema puhas ja vahetu. Ja häireallikaid olen ma ju ikka kõrvaldada osanud - mingil hetkel oma elus olen selle eest kaudselt palgagi saanud. Ühe võimaliku "häireallika", nii irooniline, kui see ka pole, kõrvaldas elu ise ja ongi hea, sest selle allika kohalolekul oleks kogu kogemus saanud sootuks teistsugune. Aga nüüd sai niisugune, nagu mina soovisin, algusest lõpuni täiesti ise - tulla, olla, reageerida, tunda ja välja elada, kõik vaid iseenda häälestuse pealt, ilma ühegi välise mõjutajata.

Laupäev, 18. aprill 2015

Mis mul viga on?

Mis mul viga on, et ma iga üksikut sõna endasse ahmin ja tahan teada, kas inimene tegelikult ka mõtles seda, mida ta välja ütles. Ma olen selles olukorras juba olnud, selles, kus ma igale sõnale liig palju tähelepanu osutan. Ja kuigi ma taban selle hetke taaskord ära, ei suuda ma kuidagi ka teisiti olla. Lihtsalt, iga üksik sõna omab tähendust. Samamoodi omab tähendust iga tabatud detail. Miskit peab minul ikka viga olema, sellest saan ma aru. Aga mis selle vea põhjustab ja kuidas seda viga kõrvaldada?

Teise suure vea taban endas praegu veel - selle, et ma ei suuda otsustada, mida ma tahan, ei suuda selgelt sõnastada seda, millised on minu soovid ja tahtmised. Hing hüpleb mitmete valikute vahel ega taipa kuidagi leida seda õiget. Kõik justkui on ja täiesti omal kohal, samas aga leidub ikka mõni seik või asjaolu, mis üldisele suurepärasusele varju heidab. Millest see kõik tingitud on? Kas tõesti on valikuvariante liiga palju ja meeled liialt avatud, et ei tea ise ka kuhu poole ajama panna?

Ütle jah, et see on tuul

Ütle jah, et see on tuul
ja ei midagi muud.
Ütle jah, et pole seotud
tundega pisarate leotus.
Ütle jah, et siia ei puutu
keskkonna saabuv muutus.

Sellist mantrat leidsin ennast iseendale lausuvat. Ja sain taaskord aru, miks on vaja, et ma ise ja ainult ma ise ja üksinda. Ma olen tõesti väga tundlikuks muutunud ja mõned emotsioonid on sellised, mis ei ole "avalikkusele" näitamiseks või ei tulegi esile siis, kui on "avalikkus" kohal. Ja selles valguses on mul hea meel, et asjad läksid nii, nagu nad läksid. Võib-olla oleks teistsugune asjade korraldus mind samuti häirinud, oleksin ehk olnud liiga vahetult seotud. Nüüd on mul võimalik olla omas mullis ja tunnetada asju distantsi pealt.

Neljapäev, 16. aprill 2015

Prantsuskeelsed laulud

Juba mitmeid kuid tagasi jõudis see plaat minu kätte, nüüd on siis aeg teema taas üles võtta, sest 13. juunil astub Zaz üles Tallinnas, Nordea kontserdimajas:


Aga kohe tuleb mulle meelde ka üks teine prantsuskeelne lugu, mis minuga kõneleb, laul, mis on mind oodanud:


 Kas see on vaid juhus, et mõlemad lood räägivad ööst?

Eksperiment

Kuna viimasel ajal on olnud palju juttu kaunist loodusest või sellest, et teda nõnda raske leida on, siis sihitult suure rahvahulga sees hulkudes tulin korraga mõttele, et peaks tegema eksperimendi, vaatama, kas õnnestub leida kaunist loodust. Esmalt muidugi ehmatasin ära, et ma polnud juba tunnipikkuseks kujunenud hulkumise käigus üldse märganud enda ümber sagivaid inimesi, olin nad enda jaoks taustsüsteemiks lülitanud, käisin neist mööda neid märkamata. Siis aga, usinasti eksperimendi kallale asudes, läks asi põnevaks. Lihtsalt, tekkis hasart. Ja eks see viga ikka peab minu silmades olema, kui ma isegi sellise rahvasumma seest ei suutnud kaunist loodust leida. Täiesti hämmastav, valimisse mahtusid ju sajad meesolevused. Vaatasin, mis ma vaatasin, aga ei hakanud suurt mingit kaunist loodust silma. Nii et, kui on olnud juttu sellest, et siin Eestis ringi käies on kaunist loodusest puudus käes, siis kehtib see ka üldisemalt. Või ehk olen ma minu ümber leiduva Eestimaise kauni looduse poolt nii ära rikutud, et kõik mujal toimuv mind täiesti külmaks jätab?

Muidugi tuli mulle selle kõige keskel meelde see plakat, mis Euroopa Liiduga liitumise referendumil propagandavankri ette rakendatud oli: "Rohkem ilusaid mehi!" Kus nad nüüd siis kõik on? Kuigi jah, mina ei saagi miskit nõuda, sest mina hääletasin Euroopa Liiduga liitumise vastu - ehk siis, seesugused on minu vitsad. Kaunist loodust ei kusagi.

Aga, tegelikult, olin just nädalajagu varem nautinud üht vaadet kaunile loodusele, keda silmitsedes ikka ja aina sõnasin (küll vaid omaette, aga siiski): "Sa näed nii pagana hea välja!" Selles see asi vist ongi: kohalik kaunis loodus on mu ära võlunud ja teised kaunid loodused ei pääsegi löögile. 

Komplimentide ajastus

Elu on ikka väga kummaline. Kuidas on asjad nii, et siis, kui oled ennast kenaks sättinud ja kaunid rõivad selga pannud, ei tee keegi seda suurt märkama, ja siis, kui oled hommikul lihtsalt õue astunud, lausutakse kohe: "Sa oled nii ilus!" Kuna selliseid sõnu meesterahvaste suust ei kuule mina sugugi tihti, siis on need korrad mulle meelde jäänud. Eelmine kord, mil meesolevus mind seesuguse ütlusega jalust rabas, oli olukord täpselt samasugune - kuigi tegemist oli väga piduliku õhtuga, siis polnud minul aega ega võimalust olnud enese sättimisega tegeleda ja ise ma küll tookord ennast kuidagi ilusamaks, kui tavaliselt pidanud poleks.

See panebki mind mõtlema, et kuidas jõuavad need komplimendid minuni siis, kui ma ise küll ei arva midagi sellest, kuidas ma parajasti välja näen. Ja miks ei tule nad siis, kui ma olen selleks ka ise midagi teinud. Tean-tean, ilus olemine pole kunagi minu tugevaim külg olnud, ehk siis sealt ka seesugune vastuoksus.

Silmakirjalikkusest

Alati on mind imestama pannud see, kui inimeste sõnad ja teod teineteisest lahku lähevad. Seegi lugu, mille nüüd kirja panen, on sellest valdkonnast. Lugu ühest perekonnast - isa, ema ja laps. Mõlemad vanemad rõhutavad seda, et nad teevad oma igapäevatoimetuste otsused sellest lähtuvalt, et oleks võimalikult palju aega oma lapsega koos olemiseks. Sõnad on seesugused, aga teod paistavad sootuks teised. Siis, kui on see ühise olemise aeg, tegelevad vanemad oma asjadega ja laps on täiesti omapäi, tegeleb oma toimetustega. Kas see siis ongi see ühine aeg? Kas see siis ongi see, mille nimel vaeva nähakse? Kas see ongi see lapsega koos veedetud aeg? Minu jaoks on selline asi veidi silmakirjalik - suured loosungid ees, aga tegelikke tegusid mul näha ei ole õnnestunud.

Selline ühiselt veedetud aja mõiste viib mind veidi üldisema teemani - kas on oluline see aeg, mis me ühes paigas olles mööda saadame, või see, mida me selle koos veedetud ajaga peale hakkame, mida me selle jooksul korda saadame.

Ma saan aru, et mu mõte läheb uitama, aga mulle tundub, et sootuks olulisem on see, et suurema osa ühiselt mööda saadetud ajast pühendutaks teineteisele, muidu pole sellel asjal mõtet. Lihtsalt samas paigas viibimisest pole ju muidu miskit "kasu" - igaüks võib omi toimetusi teha ka eraldi, selleks pole ju ühte kohta kokku tulla vaja?

Siia tuleb ka üks teine silmakirjalikkusega teema juurde, mille üle ma olen samuti alati imestanud - kui seda, et raha on vähe ega jagu ühe ja teise asja jaoks, kurdavad inimesed, kellel on alati raha alkoholi ja suitsu jaoks. Mina, kui ma mõnikord külla minekuks pudelit otsides alkoholiriiulite vahel uitan, olen aina imestanud seda, kust võtavad inimesed raha alkoholi ostmiseks. Minul küll selliste asjade jaoks ressursse napib, aga võib-olla on asi selles, et mul on prioriteedid paigast ära?

Ei tea, kas peaks pisut raha jätma ka toidu jaoks?
Toitu võib olla, aga viina peab olema!

Alglaadimine

Kuigi ma ei plaaninud seda kõike ette, saan praegu siiski aru, et Eestist ärakäimine ja veidi teistsuguse elu sisse minemine on ikka aeg-ajalt vajalik. Kui veel nädal tagasi lendasid mu peas ringi miljonid probleemid, mis kõik tuli ära lahendada, mõtteid ühe ja teise kandi pealt, siis vaatamata katsele neid unustada, olid pausihetked siiski liiga lühikesed. Sellest saan aru praegu, mil lühikese aja jooksul ei mahtunud mu pähe muud, kui vaid see, mis hetkel toimumas on. Ei ulatunud mu mõtted kaugemale ka sellest, mis kohe teha tuleb. Ja kuna päeval sai füüsilist tööd tehtud, siis oli õhtune aeg samuti muretu - voodi võttis enda rüppe, et siis hommikul taas päevaga alustada.

Hämmastav on mõista, kui kiiresti võib ennast täis laadida, kinni tõmmata, kui ruttu võib kätte jõuda hetk, mil oleks vaja keskenduda millelegi muule. Et poleks neid asju, mis kusagil kuklas ennast kogu aeg kerivad, mis kogu aeg endast märku annavad, ennast meelde tuletavad. Hea, kui siis on võimalik saada selliseid puhkehetki, süsteem täielikult alglaadida.

Äraspidine maailm

Üks eilne teeninduskogemus pani mind mõtlema selle peale, et midagi on maailmas vist valesti läinud.

Teema ise siis seesugune, et Nizza lennujaama poes sain müüjalt sõimata, kui ei suutnud temast aru saada ja talle oma Tallinna lennu (oli ümberistumisega lend) pardakaarti piisavalt kiiresti välja otsida. Ja kui ma püüdsin teenindaja sõimamishoogu maha võtta lausega "There's no need to get angry!" ja ta seda märkamagi ei teinud ega mulle isegi head päeva ei soovinud, siis taipasin, et kusagil tema sees oli mingi vimm, mis minu peal vallandus.

Kui olin esimesest šokist üle saanud ja asusin asja üle järele mõtlema, siis muigasin omaette - ju see on ettevalmistus selleks, et mul Eestisse tagasi jõudes poleks mingeid kõrgemaid ootusi teeninduse teemadel. Kahjuks on teeninduskogemustega sedasi, et mujal Euroopas võib hea teenindusega hellitatud saada ja iga kord Eestisse tagasi jõudes leiab peagi aset mõni selleteemaline kultuurišokk, mis "reaalsusesse" tagasi toob.

Iroonilisel kombel aga, kui mõned päevad varem Tallinnast lahkusin, sai mulle Tallinna lennujaamas osaks terve rida väga meeldivaid teeninduskogemusi. Ma olin tõesti vaimustunud sellest, et neljast teenindajast kolme puhul oli tegemist inimestega, kes rõõmu ja hoolega oma tööd teevad. Väga vahva! Rääkimata teenindajast, kes Tallinna vanalinna suveniiripoes mulle kohalikele elanikele ette nähtud allahindlust, millest ma teadlikki polnud, pakkus ja samuti väga mõnusa olemise tekitas.

Ja nii ma mõtlesingi, et mõnikord võib maailm ikka olla täiesti äraspidine - kõik hoopis teisiti, kui eeldaksid. Õnneks on Tallinna lennujaam see koht, mida külastan oluliselt tihedamini kui Nizza oma, nõnda sobib mulle seesugune asjade seis väga kenasti.

Samuti saan ma kenasti aru, et ikkagi sõltub kõik konkreetsest inimesest, ei sõltu sellised asjad ajast ega kohast.

Välditud suhtlemine

Neli ja pool päeva oli aega, selleks, et rääkida jutud, mis rääkimist vajavad. Need ei olnud küll algusest lõpuni vaid selleks kasutatavad päevad, aga siiski. See aeg ja võimalus oli, või vähemalt minule tundus, et nii see peaks olema.

Aga need neli ja pool päeva kadusid igavikku ilma suurema sügavama suhtlemiseta. Oli vaid üks kolmveerandtund, mille jooksul sai räägitud "asjast".

Juba esimesest hetkest peale olid prioriteedid mujal. Mina ei teadnud sellest veel midagi. Ja nii ma siis ajakulgemise rütmis hetk hetke, tund tunni järel seda kõike teada saingi.

Ühel hetkel tekkis mul küsimus, kas tõesti on seis siis selline, et minuga suhtlemist tuleb vältida. Milleks siis see kõik muu, lahke kutse ja soov mind näha? Kas tõesti on suhted siis seesugused, et minuga rääkida ei saa? Või on midagi, mida minuga jagada ei saa?

Kurb on see, et see "asjast" rääkimise aeg kulus peamiselt "kaklemisele". Sellele, et mind läbi võetaks selle pärast, et ma endale kaitsva müüri ümber tõmbasin, kui hakkas toimuma midagi, mida ma ei oodanud, milleks valmis ei olnud. Eks suure seletamise sees sai selgeks, et on erinevad arusaamised ja tegutsemismustrid. See vist oligi oluline.

Ja lause, mis kõik selle kokku võttis - "Kõigile teistele kiidan sind küll, aga ise teen oma hoolimatusega haiget" - oli täpselt õige ja viimaks ometi sai see sõnastatud inimese poolt, kes oleks pidanud juba ammu taipama. Aga, sellest ei muutunud tegelikult suurt midagi, vaid väike hetkeline pinnavirvendus üldises toimetamistuhinas leidis aset, edasi kulges kõik samamoodi.

Ja nüüd ma siis mõtlengi selle välditud suhtlemise peale, sest just nõnda paistab see mulle praegu. Mõtlen, et tegelikult jäid olulised jutud rääkimata, vajalik vahendamata. Millal ja kus tekib see aeg? Ja kas enam üldse?

Neljapäev, 9. aprill 2015

Mõni päev kohe on!

Mõni päev kohe on. Selline päev, mil kõik, mis teed, läheb korda, kõik, mida koged, on tore ja meelierutav, kõik, mis toimub, on just see õige ja kohane.

Mul pole ammu meel nii kerge olnud. See ilm, mis siin nüüd pikemat aega oma halli palet näitas, andis tooni minugi päevadele. Siis aga saabus SEE PÄEV. Hommikul ärgates ei erinenud ta suurt teistest omasugustest.

Ja siis, korraga, hakkas sellest päeva saama SEE PÄEV.

Esimeseks märgiks oli see, et päike tuli välja ja ilm läks soojaks, isegi lõõskav tuul ei häirinud. Seda soojust olin oodanud ja soovinud ja nüüd oli ta siis kohal.

Edasi läks kõik aina ülesmäge. Sain osa vahvast lastele mõeldud teatritükist, mida ikka aeg-ajalt vaatamas olen käinud. Terve esimese vaatuse naersin ja elasin seda läbi enda kõrval istuva tüdruku maailma vahendusel, kes kuidagi paigal ei suutnud püsida, sest muusika kutsus teda endaga kaasa - plaksutama ja tantsima. Teise vaatuse ajal, kui istusin vähe teise koha peal, naersin ikka laginal kaasa ja vaimustusin aina enam sellest, kui vahva on lastega koos olla publiku seas.

Sai siis teatrietendus läbi ja leidis aset üks peaaegu kohtumine. Sellest ajendatuna panin teele ühe SMSi, ise täielikult ulakust täis olles. Ja tundsin, kui õhuline on olemine, kergel sammul astusin teatrimaja juurest minema.

Linn, mis mind vastu võttis, leidis mu täiesti lennukast ja vabast meeleolust. Nii hea oli olla, nii vahva oli kulgeda. Kõik oli õige ja mõnus ja tore. Iseäranis, taibates ja tajudes, missugune luksus on keset päeva teha täpselt seda, mida süda lustib, ilma igasuguste piirangute ja kohustusteta.

Poes, kus käisin, sain ootamatult allahindlust - kohalikke tulevat hoida, ütles mulle müüja. Väga vahva, mulle seesugune asi sobis.

Ja siis mõtlesin, et lähen vaatan, kas kusagil lohesid ka lendamas näen. Ja mu tunne, et sedasi võib see tuule kiirust arvestades olla, oli õige ja nii ma siis vaatasin, kuidas lohed lendavad ja inimesed lustivad. Uurides ja puurides, kuidas nad kõige sellega hakkama saavad ja kui kaootiline see tegevus tundub olevat.

Ja kui selle koha peal olekski võinud see päev juba otsa saada, sest mõne aja pärast seadsin sammud koju, siis kodus ootasid mind uued üllatused.

Postkasti oli vahepeal laekunud üks kiri, mis mind ülimalt helgesse meeleollu viis. Eks ma tean küll miks ja kuidas see juhtus. Ja eks seda tähendusrikkam oli see, et see kiri mu postkasti tee leidis.

Ja kui ka sellega oleks ma SELLE PÄEVA mitmekordselt tehtuks lugenud, siis üks üllatus tuli veel hilisõhtul. Kui ka üks teine kiri, mida ma isegi ei oodanud, samuti tee mu kirjakasti leidis. See oli toredaks kirsiks SELLELE PÄEVALE.

Kõige selle eelkirjeldatu vahele sain veel mõned telefonikõned ja SMSid, mis mulle head nimepäeva soovisid. Needki andsid mõnusalt sooja tooni SELLELE PÄEVALE juurde.

Kui tuli aeg magama heita, siis nii helges meeleolus polnud ma ammu olnud, süda oli kohe nii säravalt soojust ja valgust ja kergust täis, et tõeliselt hea oli olla. Uni sai magus ja rahulik ning uude päeva ärkasin väga värskelt ja puhanult.

Teisipäev, 7. aprill 2015

Vajan kangelasi

See teema on mu peas idanenud juba mitu aega, viimaste nädalate sündmuste ja suhtluste valguses. Täna siis viimaks sõnastus ta selliseks mõtteks, et ma vajan oma ellu kangelasi, vajan oma ellu inimesi, kellele ma saan siiralt kogu südamest kaasa elada, pöialt hoida, rõõmustada nende suurte ja ka väikeste õnnestumiste üle.

Lihtsalt, eile saabus mulle ootamatult külla üks sõber. Ta rääkis oma päevast, päevast, mil ta sai kinnitust sellelel, et ta on olnud õigel teel. Ta on oma hoole ja armastusega ühele väikesele inimesele andnud sooja kodu ja nüüd ka üha paraneva tervise. Ja siis, temaga rääkides, talle kiidusõnu lausudes, tundsin ma, kuidas mul on au olla koos kangelasega. Ta ise oli paar päeva varem mulle öelnud, et ta on mõttetu inimene, mispeale ma kohe ütlesin, et keegi ei tohi minu sõprade kohta selliseid asju öelda, kõige vähem veel nad ise. Ja nüüd ta siis oli minu ees, rõõmustamas selle üle, et see väike inimene, kelle eest ta nüüd aasta jagu hoolt on kandnud, kellele oma hoole ja armastuse andnud, on parema tervisega, rõõmsam, toimekam, kasvamas, sirgumas. Selline on üks minu elu kangelane, kelle suure hinge ja avatud südame peale mõeldes ma praegugi heldinult pisaraid valan.

Veel üks kangeline külastas mind eelmisel nädalavahetusel. Noor neiu, kes on näinud juba kõike, mida suurem osa täiskasvanuidki kogu elu jooksul kogeda ei saa. Ja selle kõige keskel, kõigist neist kohutavatest kogemustest hoolimata, pidades vastu üldisele tõrjutusele, on ta suutnud säilitada oma sisemise headuse, positiivse vaate elule, on leidnud vahendid ja võimalused, et "ellu jääda". Selline on teine minu elu kangelane.

Ja nende kahe loo pealt ma mõtlengi veidi üldisemalt, et mul on vaja kangelasi - kellesse uskuda, kellele kaasa elada, kelle kaudu ka võib-olla ise leida tee maailma paremaks tegemise juurde. Nemad, kangelased oma igapäevases elus, oma igapäevastes võitlustes, on minu jaoks suured eeskujud.

Tajutud tuimus

Olukord oli samasugune, nagu varemaltki neid olnud on. Teine inimene polnud kuulanud, mida talle rääkisin. Ja korraga, kui kogu olukord minu ees lahti laotus, sain aru, et see on kättemaks. Puhas ja siiras, selle eest, et ma olin julgenud oma suu lahti teha. Kättemaks, mulle, selle eest. Ma polnud kunagi varem nii selgelt tajunud kättemaksu. Ja kõige üllatavam kogu selle asja juures oli see, et kuigi see oleks pidanud mulle haiget tegema, tajusin vaid tuimust, ma olin justkui sellest olukorrast väljaspool, see kõik justkui ei puudutanudki mind.

Huvitav, kas teine inimene sai ka soovitud naudingu sellest kättemaksust või hakkas ta süda kripeldama? Või ei mõelnud ta selle peale rohkem, kui vaid sel teo kordasaatmise hetkel? Kas peaks selle üle küsima?

Omane helipilt

Istusin õues kuulates lindude laulu, kuulates, kuidas loodus oma elu elab. Ja nautisin seda, millist kontserti linnud parajasti pakkusid, laululindudele lisaks ka üks rähn, kes ühes ja teises ladvas oma tegemisi toimetas.

Ja siis ma mõtlesin, kuidas mulle meeldib see siinne helipilt, kuidas ennast võibki seda kuulama unustada. See kõik on nii ilus ja hea, see on nii omane. Ja mälestustest kerkis esile see, kuidas ma ei suutnud ühes teises riigis viibides kuidagi taluda tuvide häält, lõpuks oli see juba väga häiriv. Isegi harakate kädistamine, mis mõnel hetkel tuvide häältest üle käis, oli seal väga meeldivaks vahelduseks. Ja nii ma leiangi, et ju siis ikka on põhjuseks see, et ma siinse loodusega nii harjunud olen.

Selle sama tunde, selle omase helipildi taustal, süveneb minus ikka see veendumus, et mina küll kusagil mujal vist elada ei saaks. Näiteks eelmise kevade kogemuse põhjal, kui üle mitme nädala Eestimaale tagasi jõudes käisin ringi kui toksikomaan, sest siin lõhnas kõik nii hästi. Või siis see, et meil on just selline kliima, nagu on - vahel küll väsitab hallus ja pimedus, aga siis on teada, et sügisele järgneb talv ja talvele kevad ja kevade järel tuleb kauaoodatud suvi ja suvele järgneb värviline sügis. Või kuidas ma tunnen, et mina ilma mereta elada ei oska, ta peab olemas olema, see meri, millel on nii palju erinevaid palgeid, nii palju erinevaid toone, nii palju erinevaid meeleolusid.

Ja nii ma siis seda nii omast helipilti kuulates jõudsingi selle arusaamiseni, et kuigi ma pole suurem asi looduse inimene, siis minu sisemine olemus ikkagi tunneb ennast kõige paremini just selle looduse keskel, on tihedalt põimitud just selle looduse sisse siia.

Kommunikatsioonihälvik

Eilne päev andis mulle väga selge märgi sellest, et ma olen ikka täielik kommunikatsioonihälvik.

Lugu algas siis sellest, et kodust välja astudes avastasin, et autol on üks rehv täiesti tühi. Helistasin sõbrale, et ehk saab ta mulle appi tulla. Sõber telefoni ei võtnud ja nii ma siis mõtlesingi, et kuna lähim bensiinijaam, kus peaks seesuguse asja vastu ikka rohtu saama, pole sugugi kaugel, siis sean aga sammud sinnapoole.

Jõudsin siis bensiinijaama ning asusin uurima autodele mõeldud riiuleid - neid on kõige muu kõrval bensiinijaamades üldse väga väheks jäänud, selles konkreetses nurgake ikka leidus. Kuna ma sealt pumpa ega muud vajalikku ei suutnud tuvastada, siis küsisin teenindajate käest. Vastuseks tuli: "Rehviremondi vahend on riiulis (see juhatati mulle lahkelt kätte) ja rehvi saab pumbata õues!" Ma ei osanud seepeale muud kosta, kui et mul pole see rehv, mis õhku vajaks, siinsamas käepärast võtta, vaid auto on kilomeetreid eemal. Ja nii ma siis sama targalt sealt bensiinijaamast tulema tulingi.

Järgmine samm oli siis spetsialist endale auto juurde organiseerida - selle osaga sain üllatavalt kenasti hakkama, isegi vene keelt kõneleva meesterahvaga saime kõik jutud soravalt ja sujuvalt aetud.

Edasi aga tuli täielik kommunikatsiooniämber, kui siis asendusratta võluva jõu najal autoga rehviremondi töökotta kohale sain. Teretasin ja töömehed siis küsisid, et mis mureks. Mina siis, et rehv oli tühi, nüüd asendusvelg all. Nemad siis, et ajagu ma aga auto estakaadi peale. Sel hetkel tuli juba ka töökoja juhataja, kellele ka rääkisin oma tühja rehvi lugu ja küsisin, et kas juba võib suverehvidega sõita (ma pole pidanud paar aastat rehvivahetusega tegelema ja seesuguste asjadega oma pead vaevama, seetõttu on selle koha peal mu teadmistes suur auk haigutamas). Tema siis, et jah, ikka juba võib. Läksin võtsin siis auto ja sõitsin estakaadi peale. Tulin autost välja ja siis töömees rabas pagasniku lahti ning küsib: "Kus siis suverehvid on?" Mina siis, et mul neid ei ole. Seepeale vangutas siis töömees pead ja suunas mu töökoja juhataja juurde, et ehk on kohapeal olemas ja saan nende käest. Nii ma siis astusingi teenindusruumi sisse lausega: "Ma ikka üldse ei oska suhelda." Ja seletasin kogu olukorra siis algusest lõpuni ära: et ma lihtsalt küsisin, kas juba lubatud suverehve kasutada, et kui see rehv, mis mul tühi on, pole enam kasutatav, siis pole mul mõtet hakata ühte uut talverehvi alla panema, vaid võiks ju juba terve jooksu ära vahetada - oleks üks käimine kõik. Seepeale laabus kõik juba suurepäraselt ja saingi kogu asja kiiresti jonksu - talverehvid alt ära ja suverehvid autole alla.

Ja eks ma sain ise ka aru, et viga oli minus eneses, et ma ei rääkinud kõigile kogu lugu ja oma mõtteid ära. Aga, selle põhjal, kui kiire kõigil tundus olevat, vaatamata sellele, et teisi kliente polnud, tundus mulle, et ma ei saa raisata teiste inimeste aega ja nii see vigane suhtlus aset leidiski. Lisaks muidugi see alaline häbelikkus, mis mullegi omane on - et ei tea, kuidas mingis situatsioonis käituma peaks ja siis tegeled justkui kompamisega, et kas see, kuidas toimetad, on ikka õige. Elukogemus muidugi näitab, et sellistel puhkudel saab veelgi enam ämbrites kolistada, aga ega ma ju sellest õppust võta...

Esmaspäev, 6. aprill 2015

Projektipõhine elu

Ühest intervjuust, kus küsitletavaks oli festivalikorraldaja ja küsitlejaks näitleja, jäi mulle kõrva lause: "Tule ise ka meile külla, esinema, kirjutame projekti ja saadki tulla."

Seesugune on siis mingi osa inimeste jaoks igapäevane elu - selleks, et realiseerida oma mõtteid, kirjutatakse projekt, taotletakse toetust ja nii need asjad lähevad. Nii toimibki suurem osa meie kultuurist, nii palju, kui mina aru olen saanud.

Ja eks see tegelikult ongi päris loomulik - kultuur ei veaks ennast majanduslikult ise välja, ongi vaja abi ja tuge. Aga mõnikord on need projektid, mis valmis kirjutatakse ja siis hiljem ka realiseeruvad, ikka väga küsitava väärtusega. Ja kui mõni hea asi jääb toetuseta vaid seetõttu, et pole seda, kes projekti kirjutada oskaks, siis on ju kurb?

Ehk siis, kultuurivaldkonnas tegutsemiseks on vajada omada projektikirjutamise oskust. Ja eks ma ise olen ka sellesamas mõttemallis kinni, sest kui mulle räägiti plaanitavast džässifestivalist ja sellest, et rahaline pool pole sellel veel paigas, siis oli minu esimene ääremärkus: "Tuleb hakata projekte kirjutama?" 

Ja nende rahade jagamisega on muidugi ka täiesti omaette teema. Kuidas ja kellele ja mille alusel. Eks seda teavad need komisjonid ise. Ega nendegi töö kerge ole - piiratud ressurssi otstarbekalt kasutada anda.

Aga, kogu see teema viib mind vähe kaugemale. Kui ma nüüd mõni aeg tagasi, olude sunnil siis iseenda ettevõtte alustamise plaani pidasin ja ennast mitte väga kindlalt tundes ka ettevõtluse koolitusel osalesin, siis kummastav oli minu jaoks see asi. Mina läksin sinna koolitusele selge plaaniga saada rohkem teada raamatupidamisest, asjast, mis oli mulle segaseks jäänud ja omandada ka muud olulist infot ning värskendada teadmisi valdkondades, millega ma polnud viimasel ajal kokku puutunud. Ja ma olin selles seltskonnas seal valge vares - sellel teemal, et minul oli algusest peale plaan kõike ise teha, ilma välise rahalise toetuseta. Suurem osa selle kursuse finantseteemadest aga keerles kursusel osalejate üldise nõudmise tõttu selle ümber, kuidas saada EAS'ist toetust ja mida täpselt selleks tegema peaks.

Ja minu jaoks oli see nii kummaline olukord. Kuigi saan väga hästi aru, et seal oli inimesi, kes olid Töötukassa poolt koolitusele suunatud, samuti oli ka inimesi valdkondadest, kus oma asja alustamiseks oli vaja teha suuri kapitalimahutusi. Minul oli ju kõik imelihtne - töö olemas, klient olemas, vahendid olemas (teadmised, oskused, sülearvuti). Aga, kõige selle taustal sain ma jälle aru, et mina ei oska - mul oleks ju ka olnud võimalus kogu see asi läbi teha, taotlus saata, vähemalt proovida, aga ma lihtsalt tundsin, et pole vaja, las teevad seda need, kellel on vaja. Ja eks kusagil mu mõtete tagumises reas oli ka selline mõte, et see on vist omaette oskus, käia käsi pikal. Ma tean, et minu suur viga ongi see, et ma ikka püüan ise oma asjadega hakkama saada.

Aga neile, kes elavad projektipõhist elu - jõudu-jaksu, nii projektide kirjutamisel kui ka pärast aruannete esitamisel. Ja et meil ikka oleks kultuuri!

Pühapäev, 5. aprill 2015

Kõrvalpilk väärtushinnangutele

Elu ikka pakub võimalusi imestamiseks. Täna koondusid mul ühe teema alla kaks väärtushinnangutega seotud lugu.

Esimene lugu leidis aset mõni nädal tagasi, kus kuulsin, kuidas üks inimene, kes minu teada praegu kindlat sissetulekut ei oma, oli pakkumise peale, et võiks minna Humanast uut jopet otsima, resoluutselt teatanud, et tema odavaid asju ei osta. Kuna sellesama inimese ema oli sel hetkel minu kõrval, siis asusin uurima, et millest nad kõik siis üldse elavad, kuidas nad omadega hakkama saavad. See ema siis vastas mulle, et eks nad suuresti tema pensionist elavad, kolm inimest, see ema, tema tütar ja tütrepoeg, kuigi tütar ka väikest toetust saab. Küsimuse olingi endast välja paisanud just sellessamas valguses, sest ma ei mõistnud, kuidas inimene, kes minu arusaamist mööda peaks igat senti lugema, saab välja tulla seesuguste ütlustega, et tema odavaid asju ei osta. See oli minu jaoks üks suur kummastust täis hetk.

Teine lugu on seotud meesolevusega, kes oma kallima umbes aasta eest maha jättis ja siis mõne aja möödudes endise kallima juurde kostile ühel õhtul taaskord sisse sadas, nüüd mitmeid kuid ennast ümmardada laskis, naispoolel endale küll suitsu, küll õlut hankida käskis, kogu oma palga kõik enda peale kulutas, koduses majapidamisest lillegi ei liigutanud ja nüüd siis viimaks, uude ellu, Tallinnasse paarikümne kilomeetri kauguselt taksoga (!) sõitis, veel takkatraavi sajatades, kuidas teda pole piisavalt hästi koheldud. Taaskord üks täieliku hämmelduse hetk minu jaoks...

Seesugused lood ja seesugused väärtushinnangud siis... Ja mulle tundub seda kõike kõrvalt vaadates, et mul on miski viga külges...

Laupäev, 4. aprill 2015

Asjad tulevad ise

Viie tiibetlase teema viis mind selle mõttevahetuseni, mida pidasin ühe oma sõbraga, kes on viimasel ajal väga sügavalt tegelenud jooga, meditatsiooni ja vaimse eneseleidmisega. Me arutlesime selle üle, kuidas need asjad meieni tulevad. Tema on ikka aktiivselt osalenud igasugustel koolitustel, kursustel, lugenud hulgaliselt kirjandust, minu jaoks aga tulevad need asjad ise, justkui iseenesest astuvad minu ellu sisse. Ja kui ma siis olen talle oma ühest või teisest kogemusest rääkinud, paneb ta justkui neile mõisted taha ja annab kinnitust, et ma olen õigel teel, teel iseenda parema tundmise ja tunnetamise juurde. Ja see on nii hämmastav, kuidas me käime temaga sama rada, aga siiski mõlemad just endale sobival ja omasel viisil. Ja kuidas see kõik meid omavahel seob ja lähendab. Milliseid tundidepikkuseid (minu jaoks) hilisõhtuseid (või suisa öiseid, tema jaoks ajavahe tõttu päevaune eelseid) jutuajamisi meil on olnud, kuni üks või teine lihtsalt juba sellist nägu on, et nüüd on küll voodi see kõige õigem koht, kuhu ennast asetada. See, millist elust ja elus aset leidvatest sündmustest vaimustumist me omavahel jagame, on täiesti imeline. Vahva, kui on selliseid sõpru, sellist suhete sügavust. 

Viis tiibetlast

Viimaste aastate jooksul olen enda jaoks avastanud võimlemise, selle elementaarse tegevuse, mis toonuses hoiab. Vahepeal oli mul pikem paus, sest ma ei tohtinud ennast füüsiliselt üle koormata. Nüüd aga, kui tervis jälle seda lubab, olen ikka leidnud selle aja, et võimelda, veidigi ennast sel moel liigutada.

Täna mõtlesin, et prooviks, mida mu keha kostab viie tiibetlase peale - harjutuste peale, mida ma mingi aeg tagasi igapäevaselt tegin, aga siis jäi see asi kuidagi katki, tulid teised harjutused ja suunad asemele.

Nõnda ma siis tegingi kogu selle "kava" läbi ja tulemused olid väga positiivsed. Esmalt muidugi see, et ma suutsin suurema vaevata kõiki harjutusi 21 korda teha - selge märk sellest, et keha on heas seisus. Aga veelgi positiivsem kogemus ootas mind ees mõni aeg pärast seda, kui olin harjutused lõpetanud - ma tundsin ennast füüsiliselt täiesti suurepäraselt, sain tunda seda, mida tähendab, kui kõik energiad tööle lähevad ja kehal on väga hea olla.

Igal juhul oli see väga positiivne algus päevale!

Rikkusest minu elus

Sellel teemal tahtsin kirjutada juba eile. Ajendiks üks postkaart, mille ulakas meeleolus eelmisel kevadel Prantsusmaalt Eesti poole teele panin.

Postkaardi peamiseks sõnumiks oli see, et loetlesin üles kõik rikkused, mis mulle vähegi meelde tulid, kõik rikkused, mis mul on - seal olid kirjas vabadus, kuulamis- ja mõistmisoskus, hea huumorimeel, hoolivus, siirus, ausus, otsekohesus, tahtejõud ja veel kõik need toredad omadused, mida endal olevat tean (repliigi korras - tean väga hästi, et on minulgi neid omadusi, mille üle ma sugugi uhke pole, aga need pole praegu teemaks). Tookordse riukaliku käitumise tingis see, et inimesed, kellele see kaart saadetud sai, ei mõistnud, et tegelik väärtus pole mitte see, mida sa omad, vaid see, kes sa ise oled, millised on sinu teadmised oskused, isikuomadused, sinu teod. Tookord tahtsin selle kaardiga märku anda sellest, et kõik need rikkused, mida eespool loetlesin, on seesugused asjad, mida mitte keegi mult võtta ei saa, mis on minu enda sees. Ega ma sellel hetkel veel teadnud kui väga mul õigus oli ja kuivõrd õige see aadress oli - see kõik selgus hiljem.

Selles nimekirjas oli veel üks oluline asi, mille tookord ühena esimestest kirja panin ja nii on see ka praegu, ta on prioriteetide rivi eesotsas. See nimekirja ülemises otsas olev rikkus oli AEG. Täna tuli see ajalise rikkuse teema jälle üles, ühes väga selges situatsioonis, kus sain aru, et teisel inimesel pole minu jaoks aega. Kuigi esmapilgul püüdis ta mulle jätta muljet, et mingit ajalist piirangut meie teineteise seltsis olemisel peal ei ole, siis ühel hetkel keris kell ennast nii kiiresti edasi, et (vähemalt minu jaoks) ootamatult jõudis kätte lahkumineku aeg. Ja see panigi mind mõtlema, sest tegelikult olen ma sellega viimasel ajal väga mitmel korral kokku puutunud, ühise aja ja selle piiratuse tajutamisega. Minul, kellel on aega vabalt käes, ei ole hetkekski sellist asja, et ma peaks kuhugi kiirustama või midagi suuresti tegema, ma pigem olen ikka endale võtnud aja enda jaoks oluliste inimestega koos olemiseks, ilma igasuguste ajaliste piiranguteta. Kõigil teistel aga tunduvad need piirid väga selgelt paigas olevat.

Ja nõnda ma saingi täna taaskord aru, et ma elan mingis utoopilises paralleelmaailmas, kus mul on aega küllaga, kõik teised on aga ajapuuduses. Ja nii ma seisangi siin oma ääretu ajaga, kasutades seda enda arvates olulistele asjadele, aga mingil hetkel selgub ootamatult, et neid, kellega koos seda aega kasutada, ei ole, sest neil on veel nii palju teisi inimesi, kellega koos seda aega sedasi kasutada.

Ei, ärge saage minust valesti aru, ma ei virise, pigem mõtisklen, sest iga hea sõbraga koos veedetud hetk on ääretu rikkus, ma oskan neid südamest hinnata ja väärtustada.

Üllatusesineja

Täna sattusin asjaolude kokkulangemise tõttu personaalse kutse alusel (kutse polnud küll mulle saadetud, aga olin kutse saajale lähedalseisev isik ja sellest täiesti piisas) kontserdile. Tänase päeva üllatusesineja rollis astus üles "Rüüt".

See lugu või selle loo loomise-saamise lugu - linnulaulust, neli korda aegalsemalt, inspireeritud - oli minu jaoks lihtsalt geniaalne:



Üks asi, mida olen ikka imetlenud, oli seekord ka tegijaks - eesti lõõts on ikka väga suurepärase väljanägemisega pill!

Ja ma jään selle seisukoha juurde, mis mul ikka ja aina on olnud - muusikakollektiivi peab kontserdil kuulamas-vaatamas käima, ükski teine muusikast osa saamise vorm pole kunagi PÄRIS SEE. Minu esmane kokkupuude "Rüüdiga" oli Hooandja kaudu, kus nad oma plaadi väljaandmisele toetust otsisid - tookordne mulje ja tänase kontserdi kogemus olid ikka kaks täiesti erinevat asja, kaalukauss on positiivsuse osas kaunikesti kõvasti tänase elamuse poole  kaldu.

Ja mina ikka ise olen ka geniaalne, oma naljadega muidugi, sellel teemal olen ikka ülimalt osav. Täna suutsin ühe seesugusega jalust rabada lõõtsakuninga Juhan Uppin'i.

Reede, 3. aprill 2015

Kevadekuulutajad

Selleks, et saada värve oma ellu juurde, on ikka vaja teiste inimestega kokku puutuda. Kui mul vanasti veel autot ei olnud, siis ei teadnud ma midagi kevadekuulutajatest. Olin seesuguse termini kasutamist kuulnud ja teadsin, kellest jutt on, aga oma silmaga seesuguseid tegelasi näinud polnud. Nüüd olen juba üsna pikka aega olnud autojuht ja siiani oli elu mind säästnud.

Täna aga sain keerata uue lehekülje, sain ise kogeda, mida tähendab kevadekuulutajatega (peaaegu) kokku puutuda. Vaid kahe lühikese sõiduotsa peale kaks teravat elamust! Esiteks naisjuht, kes tahtis rida vahetades oma autoga mu autol esimese parema nurga maha sõita - hea, et õigel ajal märkasin tema tegevust ja pidurdada taipasin. Niipalju, kui mina aru sain, tegi ta manöövri sedasi, et asus rida vahetama ja siis alles vaatas, kas teises reas mõni auto ees ka oli. Teiseks kevadekuulutajaks oli üks vanem härrasmees, kes oma auto peateele keerata küll otsustas, aga sellest ei teinud sugugi välja, et mina oma autoga seal ka liikumas olen ja kui ma poleks piduripedaali taaskord tööle rakendanud, siis oleks ta avastanud, et minu auto on teinud mitte just eriti väikesed parandused tema auto külje sisse.

Nüüd olen siis kogemuse võrra rikkam ja eks ma tegelikult saan aru küll, et mul tuleb lihtsalt tähelepanelikum olla oma kaasliiklejate suhtes, kes ise pole veel seesuguseks liiklusintensiivsuseks, nagu Tallinnas praegu on, valmis.

11 aastat kasvanud puud

Riiulist leitud tänukiri, mis pärines 2004. aastast ja rääkis sellest, et ma olevat tol kevadel osalenud metsa istutamises, pani mind mõtlema selle üle, et need toona istutatud puud on juba 11 aastat kasvanud. Nad peaksid juba üsna suured olemas. Metsa istutamise talgutel käisin ka aasta hiljem ja veel mõned aastad hiljem, ühe eraviisilise talgu käigus, istutasin Märjamaa taha metsa oma jõulukuuse. Loodetavasti on ta seal alles ja kasvab kenasti - pole saanud mahti talle sinna külla minna.

Ja kui mõnikord tekib selline tühisuse ja mõttetuse tunne, siis peaksid seesugused tänukirjad kohe varnast võtta olema - et vähemalt midagi on õigesti ja hästi tehtud, vähemalt mingigi panus ümbritseva keskkonna parandamiseks antud. Eks see vist olegi seesugust asjade mõte?

Kuna Youtube ei paku minu soovitud versiooni mingi mõistliku heli- ja pildikvaliteediga, siis tuleb siit otselink temaatilisele laulule, sõnade autori Heiki Vilep'i kodulehel (viisi autoriks Indrek Kalda) - "Puu on puude kõrgune".

Armastus ON pime

Käisin täna oma riiuleid üle ja sealt leidsin ühe kunagise kallima kingitud raamatu. Ma ei mäleta, kas meil sellel hetkel, kui ta mulle selle raamatu kinkis, ka juba armusuhe käis, aga täna seda sissekannet lugedes - "Tänan osutatud abi eest!" - sain aru, kui pime on ikka armastus.

Kuigi see eeltoodud lause võib tunduda neutraalsena, siis minul on lisada kontekst. Ja see just kõnelebki täpselt sellest, kui kinni minu silmad olid. Praegu, sügava iroonia tooniga asja vaadates, paneksin umbes sellised ääremärkused kirja: "Ole õnnelik selle üle, et saad mind jumaldada. Ole õnnelik selle üle, et ma sind veidigi märkan. Ole õnnelik selle üle, et ma olen sinuga siis, kui mul mugav on." Ja ma siis olingi õnnelik kõige selle vähese üle.

Ja eks ma saan ise ka väga hästi aru, millisesse ämbrisse ma tolle armulooga astusin. Ja et see ikka suuresti mu oma viga oli. Nagu enamasti ikka kipub olema. Silmade avanemisega läks aga väga kaua aega. Hea, et see lõpuks siiski aset leidis - see on see, mille üle praegu rõõmu tunda oskan.

Neljapäev, 2. aprill 2015

Balletimuusikast

Klassikaline muusika on minu ellu tulnud peamiselt balleti kaudu - nii avastasin näiteks Sibeliuse. Ja kuna ma täna juba klassika lainele sattusin, siis mõtlesin üles tähendada ka minu jaoks olulised balletimaailma muusikateosed.

Kõige olulisem, kõige rohkem minuga kõnelenud balletimuusika üldse on olnud "Cassandra'l", balletil, mida Estonia's tantsiti kuskil 12 aastat tagasi. Selle balletimuusika autor, Marco Schiavoni, ise on öelnud, et tema arvates peaks see muusika jääma ette kantavaks vaid teatrisaalis, koos tantsu ja orkestriga, nii pole seda ka kuskilt plaadilt võimalik saada. Küll aga leidsin Youtube'ist ühe video, kust saab vähemalt veidigi aimu sellest, millega tegemist:


Léo Délibes tuli minuni "Coppélia" kaudu, "Cassandra'ga" enam-vähem samal ajal. Kuigi algul plaanisin siia panna vaid ühe valsi sellest balletist, siis kuulamise peale leidsin, et orkestri täiskoosseisuga kõlab see asi ikka nii, nagu kõlama peab, see üksik pala oma piiratud pillivalikuga jäi minu arvates nõrgaks.


Joby Talbot, "Winter's Tale", mis jõudis minuni Prantsusmaal, asjaolude kokkulangemise tõttu. Ja nime panin endale kõrva taha, et hoida silma peal, sest esmakohtumine oli paljulubav:


Ja kuigi olen aeg-ajalt ikka käinud ka ooperi kuulamist katsetamas, siis saan enamasti ikka aru, et ma olen balletimuusikaga ära hellitatud, sest ma olen aegade jooksul nii palju ilusat muusikat balletietenduste ajal kuulnud ja lisaks on balletimuusikas rütm, mis minu jaoks on üks väga oluline komponent muusika juures. 

Kolm vaadet alkoholile

Kuna alkohol on justkui kohustuslik osa meie igapäevaelust, siis leiab ta tee minugi ellu. Ja viimase nädala jooksul olen saanud kolm vaadet alkoholile.

Esimene vaade pärineb inimeselt, kes on näinud alkoholi väga radikaalseid tagajärgi ja seetõttu lausus mulle, kui rääkisime, et tuleb üks pidu, et kindlasti tuleb see alkoholivaba. Sinna juurde lisas ta, et igaüks, kes peaks alkoholipudeliga tema juurde tulema, saadetakse seda koju jooma. Ehk siis, inimese enda väga kurbade kogemuste tulemusena on tema seisukoht alkoholi teemal täiesti eitav.

Teine vaade pärineb ühe noore inimese suust, kes mind pani sügavalt üllatuma, kui ühes söögikohas asusime lõunatellimust kokku panema ja tema haaras menüüs kohe alkoholi nimekirja järele, et vaadata, mida pakutakse. Minul muidugi vajus suu lahti ja esimese hooga mõtlesin, et ta teeb nalja. Aga kui siis asja kohta pärima asusin, selgus, et minu vastas istuv noor inimene aeg-ajalt viina joob. Suur oli minu üllatus - viin pole kunagi minu teema olnud - iseäranis arvestades inimese vanust. Aga, ega mingit moraalilugejat ju minust olla ei saa, sest eks isegi sai samas vanuses pidudel ikka alkoholi ka tarbitud.

Kolmas vaade alkoholile pärineb usuliselt tasandilt, kus inimene põhjendas oma alkoholivastasust sellega, et ta on kristlane. Siin polegi vist midagi enamat kommenteerida, ma arvan.

Mina, kellele pole alkohol külge hakanud, seisan selle asja keskel siin vähe kummastunult, asudes arutlema alkoholi rolli üle oma elus. Ühest küljest olen ma aastaid pidanud inimestele seletama, miks ma ei joo. See, et ikka pitsikese/klaasikese või paar võtad, on nii normaalne meie ühiskonnas. Ja seda, kui jätad võtmata, keeldud, võetakse päris kenstakalt. Kuna minul pole vaja kellelegi midagi tõestada, kellelegi muljet avaldada ega kellelegi meele järele olla, siis ma ei ole lasknud ennast sellest kõigest häirida. Mõnel hetkel olen tundnud, et ma sellepärast, et ma alkoholi tarbimise teemal nii nõrk olen, olen mingid oma suhted ära lõhkunud - sest ma pole jaksanud kõrtsituure kaasa teha, sest ma pole olnud vaimustunud sellest, et taaskord on käes reede õhtu ja saab jooma hakata. Aga mis on seesuguste suhete väärtus, kui ühine aeg vaid alkoholi mõju all mööda saadetakse. Ja ma ei kirjuta siin mitte sellisest lõbusast vinest, vaid ikka umbjoobes olemisest. Samas ei mõista ma hukka neid inimesi, kes alkoholi tarbivad, igaühe enda valik. Seniks, kuni teistele sellega kuidagi liiga ei tehta - tean inimest, kes alkoholi mõju all muutub õelaks, ta on seda ka kaine peaga, aga paari joogi järel juba muutub see asi veel radikaalsemaks, samuti tean ühe alkohooliku last, kelle elu on väga otseselt mõjutatud vanema joomatuuridest.

Ja ega ma tegelikult polegi mingi adekvaatne hinnangu andja sellele, kas alkohol peaks olema osa minu elust - ma ei vaja seda selleks, et oma probleemidele leevendust saada (peamine põhjus, miks inimesed minu ümber joovad), samuti ei vaja ma seda selleks, et meeleolu rõõmsaks saada (elu on minu joovastusvahend), ja minu arvates parima maitsega jook vesi.

Eks ma võin siia juurde ju lisada oma eelmise kevade kogemuse, kus ühe meeleolu lainel ennast purupurju jõin - hetkekski kontrolli enda üle kaotamata, aga siiski täiesti ääreni alkoholi täis olles. Tulemus oli see, et ma värisesin veel 12 tundi peale viimast sissejoodud õlut - organism sai lihtsalt alkoholimürgituse. Ja sellesama õhtu järellainetuses agiteeris üks inimene mind alkoholi tarbima - tegu oli ühe järgmise peoga, kus ma arvasin, eeltoodud kogemuse valguses, et mul pole vaja alkoholi tarbida, tema arvas aga, et peaksin just sellel teemal ennast arendama ja ikka mõned joogid sisse võtma...  Mulle aga näitas mu oma organismi reaktsioon veelgi selgemalt, et minust ikka ei saa inimest, kelle elu pärisosaks on alkohol.

Õige muusika otsingul

Minu jaoks on alati oluline olnud muusika. Muusika peab minu elus olema. Enamasti on sellega lihtne, sest on teada, missugune muusika parajasti meeleolu ja olemisega kokku käib. Näiteks avastasin ühel hetkel, olles aastaid kuulanud ilusat, meloodilist, värvilist muusikat, et see ei istu mulle ja asusin kuulama heavy-muusikat.

Praegu on aga seisud nii segased, et ma ei suuda isegi seda välja mõelda, missugune oleks see õige muusika. Tean ja tajun vaid, et see muusika, mida olen viimasel ajal hulgaliselt kuulnud ja kuulanud, tuleb pausile saata, seda muusikat ma praegu endasse võtta ei suuda, juba ainuüksi sellise muusika kuulamismõtted tekitavad minus tõrke.

Sisemine tunne ütleb, et sobiv on instrumentaalmuusika, midagi klassikalist. Selle klassikalise muusikaga millegipärast seostus mul kohe klaverimäng, kus klahvidele tuleb valu anda ja selline muusika mulle küll praegu ei sobi...

Aga võib-olla midagi Sibelius'elt, nt see:


Või Händel'ilt:


Ja hakkabki looma...