Ühest intervjuust, kus küsitletavaks oli festivalikorraldaja ja küsitlejaks näitleja, jäi mulle kõrva lause: "Tule ise ka meile külla, esinema, kirjutame projekti ja saadki tulla."
Seesugune on siis mingi osa inimeste jaoks igapäevane elu - selleks, et realiseerida oma mõtteid, kirjutatakse projekt, taotletakse toetust ja nii need asjad lähevad. Nii toimibki suurem osa meie kultuurist, nii palju, kui mina aru olen saanud.
Ja eks see tegelikult ongi päris loomulik - kultuur ei veaks ennast majanduslikult ise välja, ongi vaja abi ja tuge. Aga mõnikord on need projektid, mis valmis kirjutatakse ja siis hiljem ka realiseeruvad, ikka väga küsitava väärtusega. Ja kui mõni hea asi jääb toetuseta vaid seetõttu, et pole seda, kes projekti kirjutada oskaks, siis on ju kurb?
Ehk siis, kultuurivaldkonnas tegutsemiseks on vajada omada projektikirjutamise oskust. Ja eks ma ise olen ka sellesamas mõttemallis kinni, sest kui mulle räägiti plaanitavast džässifestivalist ja sellest, et rahaline pool pole sellel veel paigas, siis oli minu esimene ääremärkus: "Tuleb hakata projekte kirjutama?"
Ja nende rahade jagamisega on muidugi ka täiesti omaette teema. Kuidas ja kellele ja mille alusel. Eks seda teavad need komisjonid ise. Ega nendegi töö kerge ole - piiratud ressurssi otstarbekalt kasutada anda.
Aga, kogu see teema viib mind vähe kaugemale. Kui ma nüüd mõni aeg tagasi, olude sunnil siis iseenda ettevõtte alustamise plaani pidasin ja ennast mitte väga kindlalt tundes ka ettevõtluse koolitusel osalesin, siis kummastav oli minu jaoks see asi. Mina läksin sinna koolitusele selge plaaniga saada rohkem teada raamatupidamisest, asjast, mis oli mulle segaseks jäänud ja omandada ka muud olulist infot ning värskendada teadmisi valdkondades, millega ma polnud viimasel ajal kokku puutunud. Ja ma olin selles seltskonnas seal valge vares - sellel teemal, et minul oli algusest peale plaan kõike ise teha, ilma välise rahalise toetuseta. Suurem osa selle kursuse finantseteemadest aga keerles kursusel osalejate üldise nõudmise tõttu selle ümber, kuidas saada EAS'ist toetust ja mida täpselt selleks tegema peaks.
Ja minu jaoks oli see nii kummaline olukord. Kuigi saan väga hästi aru, et seal oli inimesi, kes olid Töötukassa poolt koolitusele suunatud, samuti oli ka inimesi valdkondadest, kus oma asja alustamiseks oli vaja teha suuri kapitalimahutusi. Minul oli ju kõik imelihtne - töö olemas, klient olemas, vahendid olemas (teadmised, oskused, sülearvuti). Aga, kõige selle taustal sain ma jälle aru, et mina ei oska - mul oleks ju ka olnud võimalus kogu see asi läbi teha, taotlus saata, vähemalt proovida, aga ma lihtsalt tundsin, et pole vaja, las teevad seda need, kellel on vaja. Ja eks kusagil mu mõtete tagumises reas oli ka selline mõte, et see on vist omaette oskus, käia käsi pikal. Ma tean, et minu suur viga ongi see, et ma ikka püüan ise oma asjadega hakkama saada.
Aga neile, kes elavad projektipõhist elu - jõudu-jaksu, nii projektide kirjutamisel kui ka pärast aruannete esitamisel. Ja et meil ikka oleks kultuuri!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar