Istusin õues kuulates lindude laulu, kuulates, kuidas loodus oma elu elab. Ja nautisin seda, millist kontserti linnud parajasti pakkusid, laululindudele lisaks ka üks rähn, kes ühes ja teises ladvas oma tegemisi toimetas.
Ja siis ma mõtlesin, kuidas mulle meeldib see siinne helipilt, kuidas ennast võibki seda kuulama unustada. See kõik on nii ilus ja hea, see on nii omane. Ja mälestustest kerkis esile see, kuidas ma ei suutnud ühes teises riigis viibides kuidagi taluda tuvide häält, lõpuks oli see juba väga häiriv. Isegi harakate kädistamine, mis mõnel hetkel tuvide häältest üle käis, oli seal väga meeldivaks vahelduseks. Ja nii ma leiangi, et ju siis ikka on põhjuseks see, et ma siinse loodusega nii harjunud olen.
Selle sama tunde, selle omase helipildi taustal, süveneb minus ikka see veendumus, et mina küll kusagil mujal vist elada ei saaks. Näiteks eelmise kevade kogemuse põhjal, kui üle mitme nädala Eestimaale tagasi jõudes käisin ringi kui toksikomaan, sest siin lõhnas kõik nii hästi. Või siis see, et meil on just selline kliima, nagu on - vahel küll väsitab hallus ja pimedus, aga siis on teada, et sügisele järgneb talv ja talvele kevad ja kevade järel tuleb kauaoodatud suvi ja suvele järgneb värviline sügis. Või kuidas ma tunnen, et mina ilma mereta elada ei oska, ta peab olemas olema, see meri, millel on nii palju erinevaid palgeid, nii palju erinevaid toone, nii palju erinevaid meeleolusid.
Ja nii ma siis seda nii omast helipilti kuulates jõudsingi selle arusaamiseni, et kuigi ma pole suurem asi looduse inimene, siis minu sisemine olemus ikkagi tunneb ennast kõige paremini just selle looduse keskel, on tihedalt põimitud just selle looduse sisse siia.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar