Need mõtted mu peas pole midagi uut. Need on mu peas ikka olnud. Need mõtted, kuidas ma tahan olla oma roosas mullis, mida keegi lõhkuda ei saa. Ja kui ma siis puutungi kokku selle maailmaga, mis minu olemise roosa mulli katki teeb, olen märganud, hakkan ma selliseid olukordi vältima. Ma ei taha, tõesti ei taha, kokku puutuda peale sunnitud reaalsusega. Kui saab ilma, siis ei taha ma haiget saada.
Need võivad olla väikesed asjad, aga kuna nende mõju on terav ja torkav, siis on neil ka suur mõju. Need on pealtnäha tühised asjad, midagi, mida poleks vaja tähele panna. Aga ma ikkagi panen, tunnetan toimuvat selgelt ja tajun vahetult ja vahedalt.
Ja mulle tuleb meelde üks poole aasta tagune olukord, kus mõistsin, et iseenda roosa mulli lõhkumisest säästmise soovist tuli inimene oma murega minu juurde. Ta teadis, et kui ta läheb seda kurtma sinna, kus oleks selle mure kurtmise loomulik koht olnud, siis saab tema roosa mull lõhutud, sest seesugune on sealne laad asjadega hakkama saada, seal oleks tema murest tehtud naeruväärsus. Aga sel hetkel vajas inimene mõistmist ja arusaamist ja nõnda ta minuni jõudiski. Kui väga ta seda mõistmist vajas, sain ma teada alles hiljem, kui selgus veel midagi, mida ma tol hetkel ei teadnud.
Nii et, imestada pole siin suurt midagi. Mõnikord on asjalood lihtsalt sellised, et iroonilisest, sarkastilisest ja üleolevast suhtumisest enam on vaja mõistmist ja hoolivust. Aga miks ka mitte turvalises keskkonnas olemist, lihtsalt ja muretult.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar