Esmaspäev, 27. juuli 2020

Õnne peab olema!

See lugu sai alguse neljapäeva õhtul, kui saatsin universumi poole teele ühe soovi. Lihtsalt, sest soov tekkis ja tahe ju oli. Suuremaid lootusi aga sugugi polnud - sest, nagu ikka, on mitmeid faktoreid, mis soovide täitumist mõjutavad (ja realistina saan ma ju hästi aru sellest, mis on võimalik ja mis mitte).

Ja läks aeg edasi, selgus, et soovist sai peaaegu kiusatus, sest asjaolud muutusid ja sobitusid minu sooviga üsna hästi, aga kontekst ja tempo olid sootuks valed. Ainult hull oleks sellises seisus võinud mõelda sellele, et soov tõesti tõeks saada võib.

Aga, eks ma siis sõnastasin oma soovi muutunud aja- ja ruumiraamis ümber, või pigem andsin talle uut hoogu, küll ulakast ja (jumala)vallatust vaatenurgast lähtuvalt, aga ma lihtsalt ei suutnud ennast tagasi hoida (kui juba oli tekkinud väikegi võimalus, et ehk...). Olles ise muidugi ilma igasuguse suurema lootuseta ja saades aru, et kõik see pigem utoopia- ja ulmevaldkonda kuulub.

Ja saabus siis pühapäev, toimetasin omi toimetusi - oli üks imeline merereis, mis vajas tegemist (ja mis sai ka mõnusasti teoks), ja seejärel, et mitte lasta oma elul tühjalt voolata, püüdsin ühendust saada ühe oma sõbraga, et ehk saame midagi ühist ette võtta. Aga sõber mu kõnele ei reageerinud ja mõtlesin, et olgu siis pealegi, kui nii, siis nii (hilisel õhtutunnil selgus, et sõber oli täiesti ootamatult teiste plaanidega hõivatud).

Saabus õhtune aeg ja mõtlesin, et kaen, mida mu kirjakasti ütleb, kas sisaldab ehk mingeid sõnumeid. See üllatus, mis kirjakastis mind ootas, oli nii ootamatu, et ma lihtsalt ei suutnud seda uskuda. Neljapäevaseõhtusest utoopilisest soovist oli saamas reaalsus, nii loetud minutite pärast, kui kõik klapib.

Ja kõik klappiski, soov täitus, utoopilisest unistusest sai reaalsus. Ime sündis ja õnne oli selle kõige juures ikka meeletult. Ning taaskord sain tõdeda: kui mõni plaan läheb untsu, siis ei tasu kurvastada, sest universumil võivad oma toimetuste seas olla sootuks suuremad ja tähtsamad plaanid välja mõeldud.

Suur tänu, elu, et julgustad ja toetad!

Pühapäev, 26. juuli 2020

Pildikesi pilvealusest pärastlõunast

Taevas oli hall, tuul ulus ja pilvedest pudenes pisaraid. Seisin sadamakail ja ootasin.

Silm libises üle mere ja seal oli üks valge laev parajasti sadama poole teel. Ja mõtted liikusid mitme punkti vahel - üks mees, üks muusikapala (millega seonduvalt ma sealsamas kohaski tol hetkel olin) ja analoogse laeva kaptenisild ühel jaanuariõhtul. Mõtlesin ikka neid mõtteid, mis mul aeg-ajalt ikka on - kuidas läheb, kuidas kulgeb käänuline elutee, kas elu on jätkuvalt nagu hernes ja lõpuks on kõik asjad veerenud ühte pimedasse kohta...


Ja peagi leidsid ka minu silmisse tee pisarad. Mõtlesin oma koha peale siin maailmas, selle peale kuivõrd keeruline on leida ühist koosolemise aega sõpradega. Ja see kõik tegi kurvaks... Kõigil on oma elu, mõtlesin ma siis, kiired ja tegusad päevad, olemine ja elamine. Püüdsin mõista ja aru saada, aga pisaraid minu silmist see mõte viia ei suutnud. Ja nagu öeldakse, tuleb endal ära tunda lasta kõik tunded, mis tundmist vajavad - nõnda ma siis suplesin (või pigem hulpisin) seal oma tunde.

Aga siis tegin väikese mõttemuutuse ja lõin selja sirgu. Ma ju ometi ootasin üht oma sõpra, selle üle oli mul ju hea meel - et sõbral oli aega minu jaoks, et leidsime selle ühise toimetamise võimaluse.

Peagi jõudis mu sõber kohale ja läksime siis kontserdile, mis oli meie kokkusaamise plaan. Rahvast oli juba omajagu kogunenud, aga meiegi jaoks jagu kohta. Leidsime selle tagareas ja see sobis meile mõlemale väga hästi.

Siis saabus aeg, mil sõber jagas minuga oma "suurimat" uudist - oli mulle juba enne telefonis rääkinud sellest, et tal on üks seesugune varuks. Et ta on saanud kutse politseisse ja kuidas see kutsega seotud asi siis kulges. Eks kui ikka oled osaline "asjas" (mis siis, et tahtmatult), siis pole pääsu, tuleb politseisse ütlusi andma minna.

Mul oli vaid omalt poolt jagada seda kogemust, kui mu autosse oli sisse murtud ja kui ma siis politseile avalduse tegin (elektrooniliselt, sest laupäevaõhtu puhul arvati politsei juhtimiskeskusest, et neil on patrullid kõige muuga nii hõivatud, et saaksid meie juurde tulla alles mitme tunni pärast, mistõtu soovitati kasutada internetiavarustes avanevaid võimalusi) ja kuidas mind siis pärast ülekuulamisele kutsuti - päris kummastav oli kogemus, et selliseid mõisteid kasutatakse kannatanutega vestlemise puhul.

Aga üldiselt sain aru sellest olukorrast, milles mu sõber on - et kõik on ebameeldiv ja räpane, midagi, millega kokku puutuda ei sooviks. Ja tundus, et politsei ei ole seda asja ka kuidagi paremaks, ilusamaks, meeldivamaks teinud. Kuigi jah, kõige selle leidmine antud loost nõuaks muidugi meeletut pingutust.


Peagi algas siis kontsert ja mu parem silm hakkas nutma. Ei saanud isegi aru, miks, aga pisarad voolasid, lihtsalt, kontrollimatult. Mida lugu edasi, seda ohtramalt. On ikka mehi, kes mu nutma suudavad panna. Selle peale tuleb mulle meelde, et üks noor saarlane, kellega olen elus vaid kolmel korral kokku puutunud ja neist kahel korral on ta mulle mõjunud niimoodi, et olen meeletult nutta lahmanud. Isegi teadmata miks, isegi aru saamata, kustkohast need pisarad sedasi alguse on saanud.

Üsna varsti avastasin, et meie ees istuv naisterahvas on näppupidi oma nutitelefonis ja mõtlesin, et missugune mälestus talle sellest kontserdist siis jääb või missuguse elamuse ta saab, kui kogu tähelepanu on helendaval ekraanil. Aga eks sain ka aru, et mõne inimese jaoks ongi see, mis toimub tema nutividina sees, kõige kõrgem prioriteet.

Laupäev, 25. juuli 2020

Kohusetundest...

See lugu tuli justkui iseenesest, kuigi sellesuunalised kogemused on mu eluteelt ikka ja aina läbi lipsanud.

Kohusetunne, mis inimeste elusid suunab (minu oma kaasa arvatud), on ikka meeletu ja viimane nädal on pakkunud mulle kaht vaadet selles valguses.

Esimene lugu on ühest vanaprouast, kes oli haiglaravil. Ja kellel oli siis see suur mure, et tal on kommunaalmaksud maksmata. Mure oli nõnda suur, et ta lasi endast korraks haiglast kojugi tuua, et maksuasjad korda saaksid. Sest kohusetunne kihutas takka.

Teine lugu on ühest mu sõbrast, kellel on praegu puhkus. Ja puhkus on formaalselt olnud juba mitmeid nädalaid. Ja kuigi on olnud puhkus, siis on ta päris aktiivselt tegelenud tööasjadega. Lisaks sellele, kui ta kirjeldas oma puhkuse viimase nädala, st järgmise nädala plaane, siis oskasin vaid sisemiselt tõdeda, et töö on ka puhkuse ajal kõrgeim prioriteet.

Kolmas lugu, veidi kaugemast ajast, on veel ühest vanaprouast, keda ma aeg-ajalt ikka aitan. Temalgi on minu abi vaja igasuguste seesuguste asjade tarvis, mis on vaja võimalikult kiiresti korda ajada, joone peale saada.

Ja see kõik, ma sain aru, et on seotud kohusetundega, sellega, et tahetakse, et asjad oleksid korras. Eks ma ise kannatan ka mõnikord selle (liigse) kohusetunde all, aga kuidagi on ikka hea tunne, kui kõik asjad korda saavad ja saab mõelda vaid meeldivatele asjadele, tegeleda vaid lustimise ja nautimisega.


Reede, 24. juuli 2020

Tahaks ainult...

... mõnuleda, mõnuleda ja veelkord mõnuleda.

Seesugune oli mõte mu peas ühel kenal suvehommikul. Sel hommikul, kui mitmeid päevi oli juba igasuguseid vahvaid asju tehtud ja välja mõeldud (küll pulmas ja sünnipäeval käidud, küll pulmaettevalmistustes osaletud ja aega iseenda vajaduste rahuldamise tarvis võetud). Sel hommikul, mil mind ootas vikatiga niitmise koolitus ja sellele järgnev loomaaiakülastus, edasisest elukavast vaatasid vastu Hiiumaareis, lemmikspordialaga tegelemine ja hülgevaatlusretk.

Nõnda siis leidsingi, et olen juba üsna palju mõnuleda saanud, aga ikka oli see tunne, et tahan veel. Nõnda ma siis jätkasingi samal kursil: mõnuledes, veel mõnuledes ja veelgi enam mõnuledes.


Kui kõik klapib

Kui kõik klapib:
soovid,
vaated,
proovid,
saated.

Kui kõik klapib:
(hingeline) rikkus,
rikutus,
(füüsiline) pikkus,
pikutus.

Kui kõik klapib:
sõnast süttib säde,
mõttest mõminaga mõnu,
lõppu oodata ei läbe,
väljenduseks puudu tuleb sõnu.

Pühapäev, 12. juuli 2020

Elu on imeliselt helde

On õhtu, raamat nõuab lugemist. Sest mõnikord on nii põnev, et ei saa raamatut käest ära panna. Ja nõnda saabubki viimane lehekülg, mis peagi otsa saab, ja sulgen raamatu... Kell on näitamas juba esimest öötundi.

Edasine loogiline käik on ju selline, et tuleb ennast magama sättida. Aga kuna praegu on helkivate ööpilvede aeg ja varem sel õhtul olin taevasse vaadates näinud, et taevas on selge, siis heidan pilgu aknast välja, lootuses, et ehk näidatakse midagi, mis on vaatamist väärt.

Ja mida ma näen? Terve taevas särab.

Hiljem sellele hetkele tagasi mõeldes saan aru, et elu on mu vastu ikka väga helde, sest ei pruugi ju minu aknast näha olla just seda juppi taevalaotusest, kus helkivaid ööpilvi pakutakse, aga täpselt seal nad siis olidki ja särasid ja mulle silma hakkasid.

Edasi on kõik juba selge - riided selga (ikka soojemat sorti (peapeal pähe, kindad tasku), sest ilmaennustus on selleks ööks ennustanud 10 kraadi kanti sooja), kaamerakott üle kontrollida (et kõik vajalik ikka kaasas on, õnneks on mul teadmine, et kaamera aku on laetud, st see lubab pilte teha küll) ja kaasa haarata, kodust välja, autorooli ja "pildistamispaika".

Kõige selle keskel jõuan veel mõelda, et tuul on ju maha vaikinud, mis tähendab, et pildistamiskohaks peaks saama valida kohaliku järve, sealt pealt peaks peegeldust saama küll. Seda ei jõua ma suurt mõelda, et ka sealt kohast, kust järvele ligi saab, need pilved ka ikka nähtavad oleks.

Terve tee sõidan ja imetlen taevast. Õnneks on kõik nii selgelt näha, et mingit suuremat pingutust see ei nõua ja nõnda saan rahulikult roolida randa.

Kohapeal selgub, et kõik on täiuslik - vaatenurk ja peegeldus ja see ime, mida taevas pakutakse. Õnn on veel ka see, et kohale jõuan öö kõige pimedamal ajal. Aga pimedusest on asi kaugel, sest terve laotus on helkivaid ööpilvi täis ja sellest on öö nii valge, et mingist pimedusest rääkida ei saa (vastukaaluks tuleb meelde eelmise laupäeva öö vastu pühapäeva, mil sai Munalaiult koju sõidetud ja sadav vihm muutis öö nii mustaks, et mitte midagi polnud näha).


Ja nõnda ma siis vaimustusest kiljungi, mõttes muidugi, sest üldiselt toimetan vaikselt seda imeliste vaadete ülesvõtmist. Õnneks on mul üks kaaslane, kelle olen telefoni otsa saanud - saates talle eelnevalt sõnumi, keset ööd (normaalsed inimesed ju nii teevadki, et keset ööd kirjutavad teistele inimestele): "Loodetavasti Sa ei maga, sest see, mis õues toimub, on mega!" ja saades vastuse, et jah, on ikka üleval, jah, on pilte tegemas - ja kellele saan siis oma vaimustust välja kiljuda, kellega saan emotsioone jagada.

Lobiseme veidi ja samal ajal muudkui vajutan ikka kaameranuppe ka - seaded on kenasti paigas ja ülesvõtteid tuleb hulgi. Ja tingimused on suhteliselt suurepärased - st mingeid piiripealseid seadeid pole vaja, sest valgust on piisavalt - terve taevas ju särab...

Ja kui siis kõne lõpetan ja selle kõigega edasi toimetan, saan üsna varsti aru, et mulle tehakse looduse poolt üsna suur kompliment. Ranna ääres on pardimamma oma poegadega mõnusasti koha sisse võtnud ja mind usaldatakse nii palju, et see, kuidas ma statiiviga ja kaameraga mööda randa edasi-tagasi saalin, ikka parimaid vaatenurki otsides, loetakse tavapäraseks tegevuseks ja nemad naudivad öist aega sealsamas minu läheduses (eks ma ikka püüdsin neile mitte väga lähedale minna ja mitte väga palju müra ka tekitada, aga mingid hääled ju ikka tekivad, selle vastu ei saa, kasvõi liiva krudin jalgade all või kaamera tehtav klõps, kui järjekordne pilt tegemisele tuleb):


Ja kui on võimalus selliseid imelisi ja erilisi hetki kogeda, siis on ikka päris "normaalne" see, et võib tõdeda, et elu on imeliselt helde!

Laupäev, 11. juuli 2020

Seksida võib!

See on ju ammugi teada, et ma loogikageenius olen. Aga viimasel ajal on kuidagi kehvavõitu need "suurepärased" loogilised järeldused, milleni mul õnnestub jõuda. Või pigem, ei ole neid vaimusähvatusi nii palju olnud, kui mõnel teisel ajal.

Kuid, kui on pikk paus olnud, siis seda enam on võimalik rõõmustada selle üle, kui mõni seesugune geniaalsusehetk saabub.

Nõnda ma siis olingi üsna positiivselt üllatunud, kui minu peas tekkis loogikajada, milleni annab ikka jõuda.

Sattusid minu silma alla koroonaviiruse levimise tingimuste kirjeldused ja siis korraga hakkaski aju tööle. Lõik, mis silma jäi, oli seesugune: "15 minuti jooksul lähemal kui 2 meetrit". Eks ma olin seda osa sellest kõigest ka varemalt lugenud, aga seos tekkis alles nüüd, sest korraga meenus mulle Paulo Coelho raamat "Üksteist minutit", kus räägiti sellest, et keskmine seksuaalvahekord kestab 11 minutit.

Ja palun väga, loogikaahel oligi loodud - ehk siis, vaatamata koroonahirmule, seksida ikka võib, kui selleks kõigeks kulub see, ühes ilukirjanduslikus teoses välja toodud keskmine.

Aga eks koroonaaeg ja sellega kaasnenud reeglid ja selgitused on tegelikult üks üsna rikkalik allikas loogikageeniuste jaoks. Näiteks mulle meeldib uus väljend "kontakttund". Varemalt ei osanud selle pealegi tulla, et see, kui inimestega suhtled, on kuidagi kontaktis olemisega seotud.

Reede, 10. juuli 2020

Uus lemmikmodell

Vaatasin läbi oma rabast tehtud pilte ja taipasin, et olen endalegi märkamatult saanud endale uue lemmikmodelli.


Tavaliselt peaksid modellid ikka olema pikad ja sihvakad.



Aga minu uus lemmikmodell on täpselt selline, nagu olema peab, just rabakeskkonnas sobilik: kõver ja kidur, kuid üsna selgesti silmahakkav...

Eks ma leidsin tegelikult tol rabaööl ka teised lemmikmodellid - neiks oli üks kaskedepaar:

Miks ainult lastele?

Hakkasin mina täna mingi hetkeemotsiooni ajel vaatama endale kummikuid, loomulikult internetipoest. Ja lappasin siis ühe- ja teistsuguseid pilte kummikutest, kui korraga tabas mind mõte: "Miks te ainult lastele teete selliseid vahvaid ja toredaid kummikuid?"



Tunne selle asja juures oli see, et nii ilusad kummikud olid need, mis olid laste suurustega, aga kui suurusnumbrid juba hakkasid vedama täiskasvanute suunas, olid valikus olevad kummikud ikka suhteliselt näotud ja inetud. Oli küll nö stiilikummikuid, aga needki polnud just kõige kaunima disainiga.


Nõnda ma siis hakkasingi mõtlema, et mine tea, kas see on mingi eriti spetsiifiline asi, et täiskasvanute jaoks peavad asjad eelkõike olema praktilised. Aga kuhu jääb siis ilumeel?

Helded haldjad

Mul on ju veel üks lugu pajatada, sellest, mis juhtus öisel rabaretkel...

Eks pilditegijad teavad seda lugu, kuidas on ikka vajadusel vaja ka kõhuli visata, kui ikka parimaid kaadreid taga aetakse. Nõnda siis tekkis minulgi seesugune vajadus, laudteele ennast kõhuli pikali ajada. Sinnasamasse, laudtee peale, tuli muidugi paigutada ka kaamerakott.

Sahmerdasin, mis ma sahmerdasin, aga ühel hetkel sain aru, et olen ennast laudteele selliselt pikali visanud, et kaamerakott on jalgade juures ja et see jäigi jalgadele jalgu, sest kostis selline heli, et kaamerakott läks kummuli ja üks objektiiv veeres sealt välja. Ja loomulikult laudtee pealt maha, sest laudteed on rabas ju teadagi ebastabiilsed pinnad.

Peast käis selle peale läbi mõte: nüüd olengi temast ilma. Teine mõte oli: appi, ma pole tahtnud ju keskkonnareostustu korraldada. Muutsin siis enda asendit ja hakkasin olukorda uurima. Tuli välja, et välja oli veerenud mu kõikse parem objektiiv ja juba jõudsin mõelda, et sellest oleks mul küll maru kahju ilma jääda. Aga kui ennast niipalju liigutatud sain, et kokkumiskoht silma hakkas, nägin, et mätas oli objektiivi kenasti enda embusesse võtnud.


Tänasin haldjaid ja kohalikke vaime ette ja taha - et nad nõnda lahked ja hoolivad olid, et ei võtnud minu objektiivi endale, vaid ikka andsid ta mulle kenasti tagasi.

Sahmerdasin siis aga samas kohas edasi ja järgmisena leidis tee laudteelt minema ühe objektiivi eesmine kork - seekord oli esimene mõte see, et appi, ma ju sugugi ei soovi reostada seda kaunist paika. Aga ka selline paramatuse tunne - et kui läks, siis läks. Ja mõtlesin, et oligi see kork selline kipakas, niikuinii oli õige kork juba mõni aeg tagasi kuhugi kaduma läinud ja see praegunegi oli vaid teise objektiivi pealt võetud asendamaks senist.

Kuid, kui siis ilma erilise lootuseta heitsin pilgu sinnakanti, kuhu see kork kukkus, leidsin, et ka see oli kenasti mätta peale maandunud, küll sellise peale, mis osaliselt vee all oli, aga siiski niimoodi, et ma sellegi korgi kätte sain.


Nõnda siis tänasin veelkord kohalikke haldjaid ja vaime, et nad nõnda eriliselt lahked ja hoolitsevad olid. Ja eks ma lisaks sellele, et ma "täisvarustusega" rabast välja tulin, olin rõõmus ka selle üle, et keskkond jäi minust ka puutumatuna maha!

Teisipäev, 7. juuli 2020

Loodus on alati avatud!

See lugu sai alguse sellest, kui selgus, et mul on vaja ühel nädalavahetusel, just jaanieelsel nädalavahetusel, Tartusse minna. Ja kui juba Tartusse minek kavva kirjutati, siis oli ju vaja sinna ümber kavandada ka teisi Lõuna-Eesti paiknevaid sihtkohti ja külastusi. Nõnda see graafik siis kokku saigi ja üsna loomulikult sisaldas see ka maale sugulastele küllaminekut.

Ja kuna selles ringis on ka keegi, kes heal meelel pilte teeb, siis loomulikult tuli ette võtta ka retki siia ja sinna. Ja üheks retkeks pidi olema ka päikesetõus rabas - sest ometi olime seda ju ühel aprillihommikul teinud, ega seegi kord saanud kehvem olla.


Kui siis aga SEE päev, jaanipäev, millele järgneva päeva hommikut selleks tõusuretkeks kavandasime, kätte jõudis, tekkis korraga mõte, et mis sinna rappa kell kaks öösel ikka minema hakata, kui on võimalik juba õhtul kohale minna, öö rabas veeta ja nõnda siis päikesetõusu tervitada.


Mõeldud-tehtud! Ja nõnda me 23.23 rabaserva jõudsimegi. Hakkas juba hämarduma (pimedaks ei läinud sel jaanipäevalähedasel ööl üldsegi mitte) ja nõnda me läbi metsa siis müttasimegi, veidi eksimist tuli ette ja natuke tagasiminekut ja õige raja kätteleidmist ja siis täpselt kaardilugemist, et ikka leiaks üles selle tarviliku tee. Aga seiklesime, mis me seiklesime, lõpuks ikka jõudsime rappa ka.


Ja veetsime imelised tunnid seal, sest sääski, meie õnneks, suurt polnud. Ja ilm oli suhteliselt soe ja mõnus, toimetamist oli nii palju, et vaid korraks sai pikali heidetud. Ja udukatlad keesid terve öö ning õnne oli meil nii palju, et udu, mis vahepeal veidi liiga tihedaks tikkus, jäi ikka piisavalt õrnaks ja ahvatlevaks, et sai imelisi ülesvõtteidki teha...



Nõnda see aeg siis kiiresti käest kaduski ja hommikune päikesetõus tõi meile rappa seltsilisegi - veel üks fotokaameraga tegelane oli rappa kohale jõudnud. Ja kui me 6.06 rabast välja jõudsime, siis oli minu suurim tõdemus sellest ööst, et tore on see, et loodus on alati avatud. Võid minna kasvõi keset ööd ja ta on olemas. Ei ole kette ega riive ega lahtiolekukellaaegu (nagu mõnel pool kipub nende asjadega olema).


Esmaspäev, 6. juuli 2020

Hulgaliselt hoolijaid

Stseen (suve)öö hakul Munalaiu sadama lähistelt:

Mina müttan vihmasajus, lõikava tuule käes, sest auto jätsin veidi eemal - Munalaiu sadam oli lihtsalt autodest üle ujutatud ja nii leidsin mina, et ma võin poole kilomeetri jagu jala ka käia ja auto veidi eemale jätta.

Niisiis, müttasin saabuvas ööpimeduses mina tee kõrval oma auto poole. Ja, tuli minu selja tagant esimene auto, pidas kinni ja küsiti, kas ehk soovin küüti saada, kas mul on ka kaugele minna. Mina siis vastu, et mul vaid veidi veel minna, järgmise ristini, siis saan oma auto juurde.

See oli liigutav hetk, sest olime just nendesamade inimestega koos käinud "Laiulaulul" ja tulnud ühe paadiga üle mere.

Ja aina liigutavamaks see olukord läks, sest iga järgmine auto, mis tuli, pidas kinni ja küsimus oli ikka sama, kas saab kuidagi aidata, kas saab mind ehk kuhugi viia. Kui küsijad olid juba neljanda auto jagu seisma jäänud, siis olid selles autos naised, kellega olime pikemalt juttu ajanud ja nii nad mu siis ära veensidki, et tulgu ma ikka auto peale, et see väike suts, mis nendega edasi saan, võib paljugi muuta. Eks ma siis lõpuks "andsingi alla" ja sain viimase otsa autoga.

Aitäh, armsad Laiulaulukaaslased, kes te nõnda lahkelt olite mulle oma abi pakkumas! See tegi südame väga soojaks. Ja eks "Laiulaul" isegi oli üks imeliselt imeline sündmus - vaatamata kallavale vihmale ja mühisevale tuulele vägev, võimas ja ülimalt vahva elamus. Nagu sellised ekstreemsed ja hetkeemotsiooni ajel kavva võetud sündmused ikka kipuvad olemas...

Meenutuseks ka üks kaader eelmise sügise Manilaiureisist (sel korral ma ilmaennustust vaadates fototehnikat kaasa ei riskinud võtta):