See lugu tuli justkui iseenesest, kuigi sellesuunalised kogemused on mu eluteelt ikka ja aina läbi lipsanud.
Kohusetunne, mis inimeste elusid suunab (minu oma kaasa arvatud), on ikka meeletu ja viimane nädal on pakkunud mulle kaht vaadet selles valguses.
Esimene lugu on ühest vanaprouast, kes oli haiglaravil. Ja kellel oli siis see suur mure, et tal on kommunaalmaksud maksmata. Mure oli nõnda suur, et ta lasi endast korraks haiglast kojugi tuua, et maksuasjad korda saaksid. Sest kohusetunne kihutas takka.
Teine lugu on ühest mu sõbrast, kellel on praegu puhkus. Ja puhkus on formaalselt olnud juba mitmeid nädalaid. Ja kuigi on olnud puhkus, siis on ta päris aktiivselt tegelenud tööasjadega. Lisaks sellele, kui ta kirjeldas oma puhkuse viimase nädala, st järgmise nädala plaane, siis oskasin vaid sisemiselt tõdeda, et töö on ka puhkuse ajal kõrgeim prioriteet.
Kolmas lugu, veidi kaugemast ajast, on veel ühest vanaprouast, keda ma aeg-ajalt ikka aitan. Temalgi on minu abi vaja igasuguste seesuguste asjade tarvis, mis on vaja võimalikult kiiresti korda ajada, joone peale saada.
Ja see kõik, ma sain aru, et on seotud kohusetundega, sellega, et tahetakse, et asjad oleksid korras. Eks ma ise kannatan ka mõnikord selle (liigse) kohusetunde all, aga kuidagi on ikka hea tunne, kui kõik asjad korda saavad ja saab mõelda vaid meeldivatele asjadele, tegeleda vaid lustimise ja nautimisega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar