Mul on ju veel üks lugu pajatada, sellest, mis juhtus öisel rabaretkel...
Eks pilditegijad teavad seda lugu, kuidas on ikka vajadusel vaja ka kõhuli visata, kui ikka parimaid kaadreid taga aetakse. Nõnda siis tekkis minulgi seesugune vajadus, laudteele ennast kõhuli pikali ajada. Sinnasamasse, laudtee peale, tuli muidugi paigutada ka kaamerakott.
Sahmerdasin, mis ma sahmerdasin, aga ühel hetkel sain aru, et olen ennast laudteele selliselt pikali visanud, et kaamerakott on jalgade juures ja et see jäigi jalgadele jalgu, sest kostis selline heli, et kaamerakott läks kummuli ja üks objektiiv veeres sealt välja. Ja loomulikult laudtee pealt maha, sest laudteed on rabas ju teadagi ebastabiilsed pinnad.
Peast käis selle peale läbi mõte: nüüd olengi temast ilma. Teine mõte oli: appi, ma pole tahtnud ju keskkonnareostustu korraldada. Muutsin siis enda asendit ja hakkasin olukorda uurima. Tuli välja, et välja oli veerenud mu kõikse parem objektiiv ja juba jõudsin mõelda, et sellest oleks mul küll maru kahju ilma jääda. Aga kui ennast niipalju liigutatud sain, et kokkumiskoht silma hakkas, nägin, et mätas oli objektiivi kenasti enda embusesse võtnud.
Tänasin haldjaid ja kohalikke vaime ette ja taha - et nad nõnda lahked ja hoolivad olid, et ei võtnud minu objektiivi endale, vaid ikka andsid ta mulle kenasti tagasi.
Sahmerdasin siis aga samas kohas edasi ja järgmisena leidis tee laudteelt minema ühe objektiivi eesmine kork - seekord oli esimene mõte see, et appi, ma ju sugugi ei soovi reostada seda kaunist paika. Aga ka selline paramatuse tunne - et kui läks, siis läks. Ja mõtlesin, et oligi see kork selline kipakas, niikuinii oli õige kork juba mõni aeg tagasi kuhugi kaduma läinud ja see praegunegi oli vaid teise objektiivi pealt võetud asendamaks senist.
Kuid, kui siis ilma erilise lootuseta heitsin pilgu sinnakanti, kuhu see kork kukkus, leidsin, et ka see oli kenasti mätta peale maandunud, küll sellise peale, mis osaliselt vee all oli, aga siiski niimoodi, et ma sellegi korgi kätte sain.
Nõnda siis tänasin veelkord kohalikke haldjaid ja vaime, et nad nõnda eriliselt lahked ja hoolitsevad olid. Ja eks ma lisaks sellele, et ma "täisvarustusega" rabast välja tulin, olin rõõmus ka selle üle, et keskkond jäi minust ka puutumatuna maha!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar