Esmaspäev, 28. aprill 2008

"Orlando"

Jälle on juhtunud nii, et minuni on jõudnud asjad, millest ma olen kunagi pidanud, kuid mida minevikus pole õnnestunud fikseerida. Raamatukogus käies sattus mulle kätte Virginia Woolf'i "Orlando" ja juba selle sisukirjeldust lugedes meenus mulle film, mida olin kuskil 15 aasta tagasi näinud, kuid mille pealkirja ei mäletanud.

Lugu siis inimesest ja tema seksuaalsusest, vaadatuna erinevatel ajastutel ning erinevast soost inimese silmadel läbi. Kõlab võib-olla segaselt, aga raamatu algul on peategelane, Orlando, mees ja elab sellise teadmise-olemisega pikki sajandeid, ise seejuures oluliselt vananemata. Siis aga ühel hetkel sünnib temas naine ning edasi peab ta juba harjuma selle rolliga.

Nüüd, olles raamatu läbi lugenud, tahaksin filmi uuesti näha - juba esmakordsel vaatamisel (tookord linastus see film mingi festivali raames Tallinnas) jättis idee iseenesest sügava mulje, samuti mäletan, et ka film ise oli väga haarav.

Uitamas

Merehaige - inimene, kes on haige mere järele ega suuda ilma mereta elada (lugedes "Oma Saares" ilmunud intervjuud Jaan Tätte'ga, selle kommentaare ning teadvustades ka ennast seda haigust põdemas).

Kasutage, palun, kõrva lust! - sildi "kasutage palun kõrvalust" esitus veidi teise rõhuasetusega.

Ja silmad uitamas:

Reede, 25. aprill 2008

Oodates...

O-o-t-a-n, ootan, ootan kannatamatult ja mida pikemalt ootama pean, seda kannatamatumaks muutun. Kas olete teiegi ehk märganud, kuidas ootamine tekib siis, kui on mingi hetk, mis võiks teieni jõuda juba praegusel ajal, kuigi teate, et sinnamaani, kui ta kätte jõuab, peab kell ennast veel tükk aega edasi kerima? Kas aga samamoodi olete märganud, et kui midagi eriti meeldivat ees ei ole, siis pole ka mingit ootamist või vähemalt seda tunnet, et sooviks nüüd ühe või teise hetkeni jõuda. Aga ka sellised mitteootamised võib ootamise märgi alla kirja panna - siis jääb oodata aega, mis jääb teisele poole vähem meeldivaid hetki - need ajad on ju ootamist väärt.

Soovid täitumas

Mis värk siis nüüd on?
Mis nüüd eluga lahti on?
Sõnad mu huultelt
saavad reegliteks,
soovid mu südamest
muutuvad tõelisteks.
Kuigi kõik idealiseerub,
olen selle juures kahtlev -
kas piisav on mu panus,
et tundepuu õide puhkeks,
kas suudan olla pakutut
vastu võtma vääriline.
/20.-25.04.2008/

Oskus hinnata olemasolevat

Kui mõned inimesed on Su elu lahutamatuks osaks saanud, siis arvad, et see kõik peabki just nii olema ja võtad neid siis täiesti iseenesestmõistetavalt. Samas tead, et need inimesed muudavad Su selleks inimeseks, kes Sa ise oled. Kindlalt tunned Sa ennast nende inimeste keskel, sest tead, et nad on Sinu jaoks olemas - alati, igas olukorras.

Küll ei tohi selle kõige juures Sa ära unustada seda, et Sa hetkekski ei lakkaks hindamast seda, kuidas Sul on vedanud, et oled üles leidnud just need inimesed, kes on saanud osaks Sinust endast. Vahel veidi kurvastades mõistad, et liiga harvad on need hetked, kus saad kallistele inimestele teada anda, kuidas Sa neist hoolid ja kui hea meel Sul on selle üle, et nendesugused toredad inimesed on Su ellu tulnud ja sinna jäänud.

Kolmapäev, 23. aprill 2008

Spring on hold

Liikunud viimasel ajal ingliskeelses keskkonnas, leidsin oma peast kumisemas pealkirjas toodud sõnad kokku võtmaks seda, kuidas kevad ei taha kuidagi kohale jõuda. Arvasin, et Iirimaal on aprilli lõpus kõik roheline ja loodus lokkab, ilmad on soojad - leidsin aga eest jaheda ilma ja külma tuule, rohelus oli aga kaheldava väärtusega. Samas arvasin millegipärast, et peaaegu nädalase Eestist eemalolekuga jään ilma siinsest kevade tärkamisest - ka sellest arvamusest ei saanud muud, kui tõdemus, et kevad justkui oleks minu pärast ootele jäänud.

Ega siis pole midagi, kui ise ka ootama jääda - egas kevad tulemata jää.

Kui ma kunagi...

... peaks virisema, et kusagil on lõikav tuul, siis palun, öelge mulle märksõnad: "Kinsale Old Head". Tean, et see ei olnud absoluutselt kõige kõvem tuul, kuid igal juhul oli seal selline tuul, millesarnast mina tundnud pole - tundmine on õige sõna, sest kuidas muudmoodi nimetada tuult, mis isegi minusugusest kerge vaevaga üle käib ja sellise hooga raputab, et hing kinni jääb.

Kirjasõna - suhtluse lõpp?

Iirimaal ringi liikudes jäi mulle silma, kui palju on seal igasuguseid märke kirjasõnas lahti seletatud - nt on teel kirjutatud "Go slow, school ahead". Nii leidsin ennast taaskord arutlemas selle üle, kui iseenesestmõistetavalt me võtame seda, et kõik lugeda ja kirjutada oskavad. Kuidas me ei kujuta oma elu teistmoodi ettegi. Ja tuleb meelde, et keegi mulle kunagi rääkis, et kui nt Pariisis tuleb Su käest keegi küsima, mis on ühele või teisele sildile kirjutatud, siis ei pruugi see tähendada seda, et ta ei näeks, mis seal kirjas on, vaid seda, et ta lihtsalt ei oska lugeda.

Samas viis see mu mõtted hoopis ühte teise aega liikuma. Mõtlesin tagasi aega, kui ei olnud veel kirjasõna ja kõik teadmised-oskused-kogemused anti edasi suusõnaliselt, inimestevahelise suhtlemise teel. Selleks, et info edasi liiguks, pidid samaaegselt kohal olema nii edastaja kui ka vastuvõtja. Ja mõtlesin meie praeguse aja peale - selleks, et saaksid kellegagi "suhelda", selleks, et kellegi mõtted Sinuni jõuaksid, on nii palju erinevaid "abivahendeid". Võtame kasvõi raamatud - keegi paneb midagi kirja ja siis keegi kunagi loeb. Samas aga selline suhtlemine suhteliselt ühesuunaline. Keegi loeb kellegi mõtteid, kuid kirjutaja ei saa teada, millised mõtteid-tundeid kutsub tema loodu esile lugejas.

See siis ongi see suhtluse lõpp - pole vahetut kokkupuudet, pole vahetut sidet. Kirjutaja valib oma aja kirjutamiseks, lugeja valib oma aja lugemiseks. Abivahendid on selles toetavas rollis, kuid vahetut suhtlust jääb vähemaks.

Ja siis mõtlesin kõige selle juures, et õnneks olen olnud juba pikka aega suhtlusvormi nimega "muusika" harrastaja. Seal on olemas "kirjutaja" ja "lugeja" samas aeg-ruumis ning toimub vastastikkune suhtlemine ning kui veel mõlemad üksteisele avatud ja ühise "keele leidnud" on, siis võib toimuda midagi sellist, mida ei saa sõnadesse panna, kuid millest siiski osapooled täiesti selgesti aru saavad.

Reeded on head!

Mulle meeldivad reeded! Sellise tõdemuseni jõudsin eelmisel reedel, kui juba kolmandat nädalat järjest oli reedel minu jaoks varuks vaid häid uudiseid. Loodan, et ka sellel reedel on minu jaoks midagi ilusat varuks. Samas mõistan, et kui kõik on juba niigi väga hea, siis on raske ette kujutada, et kõik võib veel paremaks minna.

Éire

Auvõlad on need, mis tuleb esimeses järjekorras likvideerida. Sedasi siis leidsin minagi tee Iirimaale, sest see on koht, kus on võimalik oma elu rajada ja õnne otsida neil Euroopa Liidu kodanikel, kes kusagil mujal oma päritolu pärast või muudel põhjustel ühist teed mööda käia ei saa.

Millise mulje siis jättis minule see saar Atlandi servas, kus rohelised künkad vahelduvad sinakas-rohelise ookeaniga? Iirimaale mineku peamiseks põhjuseks võiks minu arvates olla loodus. Kuna mu võõrustajad olid väga lahked ja sõidutasid mind päris mitmeid sadu kilomeetreid mööda Iirimaad ja iseäranis selle edelarannikut ringi, siis jäi minul üle vaid aknast välja vaadata ning nautida maastiku võlusid. Ühest küljest oli külastatav piirkond künklik ning tekitas avaruse tunde - põnev oli piiluda, mitu küngast igal järgmisel harjal silma hakkab ja millised vaated sealt avanevad. Teisest küljest jälle vaimustasid mind metsad - olles harjunud Eestimaise kõrgete puude ja alt suhteliselt hõreda metsaga, lummasid mind mööda puutüvesid ronivad väädid, mis tekitasid sügava läbikasvamise tunde. Ja loomulikult ookean - milles vesi oli ikka sama värvi, nagu ma mäletasin, lained ikka sama jõulised ja mühisevad, nagu mul meeles oli.

"Laagripaigaks" oli Cork'i linn, mis jättis oma madalate majade ning küngaste vahele ärapeidetusega hubase ning koduse mulje. Samas tundsin puudust rohelusest - tekkis kuidagi selline tunne, et puud-põõsad oleksid miljööle palju juurde andnud.

Tegin väikesest ringreisist ka mõned pildid.

Esmaspäev, 14. aprill 2008

Sõnatus

Eestluse üheks osaks loetakse pikaldast mõtlemist ja aeglast kõnelust. Veidi selle teema peale mõtteid mõlgutades jõudsin järeldusele, et see on seotud kõnelust ennetava mõttetegevusega - enne ikka kaalutletakse, mida välja öelda. Teisest küljest arvan, et sageli mõistavad eestlased teineteist sõnadeta - mis siis enam sõnu raisata, kui selletagi on kõik selge. Kolmas mõte, mis mulle pähe tuli, on see, et eestlased on pigem tegude inimesed - mis seal enam seletada, kui on tegutseda vaja ja asi ära teha.

Meri - alati olemas

Ta on alati olemas. Me võtame teda osana oma igapäevasest elust. Ta on siin ju alati olemas olnud ja pole kuskil ära käinud. Ja nii me võtame iseenesestmõistetavalt ühte järjekordset asja, mida oma eluks vajame ja mis tundub väga loomuliku osana sellest, kes me oleme.

Minul vähemalt on merega selline suhe - isegi, kui ma pole merd tükk aega näinud, toidab mind teadmine, et ta on siinsamas lähedal olemas ja kui mul vaid peaks tekkima soov teda näha, tuleb vaid minna ja kohtumine leiabki aset.

Aeg-ajalt aga tuletan endale meelde, et hindaksin rohkem seda avarat vaatevälja, seda ilu, mida meri endas kannab. Nii lasin ennast möödunud nädalavahetuselgi mere kohalolekust haarata - leidsin taaskord, et tema olemasolu siinsamas lähedal on nii loomulik, et ta on justkui pärisosa, ja ilma temata ei kujutaks siin paigas elamist-olemist ettegi.

Üllatunud - miks küll?

Iga kord suudad Sa mind üllatada. Iga kord! Ma peaks ju selleks juba valmis olema, et Sinus on ikka veel selliseid pimedaid orvi, mida minu silmad veel näinud ei ole. Tean, et peaksin juba olema harjunud, et igal kohtumisel avardub mu maailmapilt Sinust. Aga ma ju ei harju. Ja nii ongi hea - seni, kuni pole harjumust, pole ka rutiini. Lisaks meeldib mulle see avastusretk - igakordselt vaadata ümber oma seisukohti, tunda ennast ühtaegu turvaliselt ja samas jälle ootusärevalt, et millised uued varjundid seekord siis esile kerkivad.

Neljapäev, 10. aprill 2008

Parasiitsõnad

Kõneldes ja kirjutades avastan aeg-ajalt, et tarvitan ühte või teist sõna väga sageli - pole minagi parasiitsõnade suhtes immuunne. Samas on need sõnad mu meelest "reeturid" - nad esinevad kõnes ning kirjas kontrollimatult ja kes vähegi süveneda viitsib, saab nende vahendusel teada, kelle poolt mõjutatud oled. Kuid selleks, et mõjutatust kindlaks teha, peab olema ka mõjutaja kõne kuulda ja kiri lugeda olema.

Aga eneseanalüüsi saab nende sõnade pealt kõige paremini teha - Sulle on ju võimalikud mõjutajad teada ning nõnda leiadki, et näed, sellelt inimeselt olen selle väljendi võtnud ja mõnelt teiselt inimeselt jälle mõned teised sõnad laenanud.

Riiete probleem?

Vahepealsed soojad ilmad ning suve sisse minekud on minus tekitanud "tõelise" probleemi - kuidagi ei oska riidesse panna. Ei, tegelikult pole see probleemi päris õige sõnastus - asi on hoopis selles, et alles õue jõudes avastan, mis ilm seal on ning tagasi mütsi ja kinnaste järele enam minna ei raatsi. Niisiis käingi kogu aeg külmetamise piiril riides - sellise tuulise ja rõske ilma käes, nagu meil viimastel päevadel olnud on, kergelt jahedust tunnetades.

Aga kuna süda on soe, siis ei jõua selle peale isegi pikemalt mõelda - lihtsalt fikseerin, et natuke külmavõitu on ning astun aga edasi. Ja polegi riietusest suurt probleemi.

Esmaspäev, 7. aprill 2008

Kutse mängule

Mängu kaasa tõmmatud -
luba selleks pole küsitud.

Isegi pole Sa midagi taotlenud
ja selline on ülbuse eest tasu -
jultumuse eest, et ise tahad olla,
kõigest sellest rõõmsalt läbi tulla.

Kust võetakse julgus vempudeks,
kust veendumus, et püsitakse piires
või et keegi sellest ei haavu
ega tähelepanu all ei murdu.

Kuid kutse on niivõrd meelitav,
nii veenev, et mängima keelitab.
/06.04.2008/

Mida inimesed kardavad?

Olles suhteliselt sage kontsertide külastaja, tunnen üha enam, et ma ei mõista inimesi. Kuulen hilisemates heietustes, kuidas muusika inimestele meeldib ja kuidas see neid kaasa elama kutsub. Kuid seda rõõmu nad esinejatele ei paku, et oma emotsioone välja näidata.

Mida inimesed kardavad? Mis on see, mis sunnib neid oma tahtmise vastaselt kammitsetult ühe koha peal istuma? Kui nad vaid saaksid üle sisevõitlushetkest, mil konservatiivsus peale jääb, kui häbelikkus asenduks siira rõõmuga, siis nad ju näeksid, et see on hea ja tore ja mõnus.

Julgemalt, inimesed - sellest ei juhtu midagi, et teised teid vaatavad. Küll aga saate omalt poolt anda midagi neile, kelle pärast üldse kontserdile tulnud olete.

Sissepõige suvesse

Kui on päike, kui on mahe tuul, kui on sinetav taevas ja kergus hinges, siis on ju suvi. Kui lisaks sellele oled veel kellelegi lubanud, et kohtute hiljemalt suvel, siis ei tähenda ju miskit see, et tegelikult saab kokkusaamisajaks hoopis aprill. Kui see kõik toimub suvepealinnas, siis võib seda nimetada täielikuks suve sisse põikeks.

Kolmapäev, 2. aprill 2008

Elu kogu oma koomikas

Mõne asjaga on vahel nii, et kõik justkui oleks paigas, aga päris hästi see kokku ei käi või jääb kuskilt ikkagi midagi vajaka. Elu kogu oma koomikas - võtaksin sellised olukorrad kokku. Nii leidsin ennast eile mõtlemas sellele, kuidas ei saa ikka olla täiuslikku asja. Kui suudad kokku panna kaks päris erinevat situatsiooni, võib saada selle, mis võiks ideaalne olla - eks see ole ju elus ka ikka nii, et vastandid tõmbuvad ja teineteist täiendades saabki üks hea asi valmis.

Naer

Ma ei suuda
enam kontrollida,
millal naerma
täiel häälel hakkan.

Andestage mulle,
kui kohatuna tundub
mu rõkatav naer,
kui valitseb vaikus.

Lõbusus on mind
enda võimusse
kindlalt haaranud
ega lahti lase.