Reede, 30. mai 2008

Pildimaterjal Genfist







Maailma lõpp!







See siis on kohvik, kus me kõik kunagikohtume - maailma lõpus võtame ehk mõned söögid ja joogid ning veedame mõnusasti aega.







Ühe Genfi raudteejaama sissekäik, kus kõik on omal kohal - aur ja metall. Pole vaja maa alla minnagi, et juba tunda rongirataste raksumist.









Leia purskkaev pildilt - selliseid pilte sai klõpsitud päris mitmeid - nii vahva oli kaugelt mäe otsast vaadates üles leida Genfi sümbol. Kui arvestada, et pilt on tehtud kuskil 6-7 km kauguselt, siis on ikka muljet avaldav küll, kui kõrgele purskkaev vett tõsta suudab.









Genfi juurde käivad alati Aplid - isegi, kui neid maapinnalt ei näe, saab neid lennukiaknast kaeda ja nii nad rõõmustavad silma oma lumiste tippudega.









Jalgpalli EM on ju varsti algamas ja eks peab Genf ka andma endast parima, et kõigil meeles oleks, et selline suursündmus toimumas on. Loen Genfi turismilehelt, et ideaalsetes ilmastikutingimustes peaks see heeliumiga täidetud jalgpall hõljuma purskkaevu kohal.









Loomulikult on ka lillekellast saanud jalgpallikell - kuidas see teisiti ollagi saaks?









Seda pargast käin igakordselt üle vaatamas, et mis ja miks ja kuidas. Näeb teine nii imposantne välja oma lageda teki ja vahvate mastidega. Kui veel ladinapurjed ka valla päästetakse, poeb hinge seos iidsete aegadega, kui elu oli hoopis teistsugune.

Teisipäev, 27. mai 2008

Kõik on suhtumise küsimus

Iga kord, kui midagi tegema asud, sead oma mõtte valmis, kuidas ja mismoodi seda asja teha ning seeläbi lood endale ka teatud pildi ja nägemuse sellest, mis see parajasti on, mida tegema hakkad, ja mismoodi see siis lõpuks välja tulema peaks.

Ehk mida ma tahan öelda, on see, et lood enda jaoks mingi vaimse ettevalmistuse eesseisvate asjade tarbeks. Üks osa sellest on suhtumine - suhtumine sellesse, mida teha plaanid. Nii on iga sammu ees arusaam, mis saabumas on. Suhtumine aga määrab ära selle, kuidas pärast tulemusega rahul oled või mismoodi asi lõpuks välja kukub.

Selline mõttekäik viib mind selleni, mida kirjutasin tahtmisest ja saamisest - pean silmas seda, et ise endale teatud asjade suhtes mingi suhtumise luues, leiad hiljem, kui sündmused on toimunud, ennast tõdemas kas seda, et kõik vastas ootustele või ei vastanud mitte. Kas see nüüd just tähendab seda, et said, mida tahtsid, pole alati kindel, küll aga on selge see, et kui Sul endal jäi saamata see, mida saada lootsid, siis keegi teine jälle võis saada seda, mida tema soovis.

Reede, 23. mai 2008

Armunud, jätkuvalt, Genfi!

Kuna mu eelmisel korral jäi mul teatud põhjustel Genfi midagi maha, siis mõtlesin, et mis saaks vahvamat olla, kui sellele millelegi järele minna.

Kapten seisab sillal, vaatab pilvi, peas udu ja tuul, tobe naeratus näol, vile suul... /Jaan Tätte, Hamburgi suund/

Kuigi pole ma mingi kapten ja sillast oli asi kaugel (vähemalt laevasillast, millest selles laulus juttu on), udugi ei näinud, tundsin ennast taaskord Genfi saabudes täpselt samamoodi - tobedalt naeratades käisin tuttava linna tänavaid pidi, õnnelikuna tundsin ennast ahmides kopsudesse järveveemaigulist õhku.

Genf läheb minu jaoks iga korraga aina paremaks, aina huvitavamaks, aina haaravamaks. Seekordseks avastusretkeks valisin ühe väljapakutud jalutusmarsruutidest - konkreetse teekonna ("Seedrist seedrini") kaart käes, ekslesin Eaux-Vives'i pargist Bout-du-Monde'ini ehk siis elavatest vetest maailma lõpuni. Tee peal tundsin, kuidas Genf mind endasse haaras - avastades eraldatud lapikesi selles suhteliselt kiiresti sagivas linnas, armusin üha enam. Kõik jättis väga läbimõeldud mulje - tiheda liiklusega peatänavad vaheldumisi täiesti hüljatud ning eraldatud elukvartalitega, vahele loomulikult hulgaliselt parke ja rohelisi nurkakesi.

Käigu lõpul ei saanud ju kasutamata jätta võimalust, et maailmalõpus olevas kohvikus keha kinnitada, endal peas kumisemas laulufraas "... maailma lõpus on kohvik, kus kunagi kohtume kõik..." (Tõnu Trubetsky sõnadega Vennaskonna laul). Kuna koht oli metsiku looduse vaatega (väidetavalt seetõttu ka oma nime saanud), siis leidsin, et see oleks küll hea koht kõigi inimestega kokku saamiseks.

Mulle meeldis see vaade linnale, mida pakkus tehtud jalutuskäik. Selliseid jalutusteekondi on Genfis välja töötatud üheksa ja igaüks neist annab linnale erineva vaate - juhatades mõnusa promeneerimisega läbi ajaloo ja linna peidetud varanduste.

Elu on seiklus!

Iga kord, kui ennast oma igapäevarööbastest välja lükkad, asud seiklema. See, et oled võtnud kätte ja oma mugava elu hetkeks kõrvale jätnud, tekitab kirge - ikka on midagi, mida avastada, midagi uut, mida leida. Südame paneb kiiremini lööma see, et ei tea, mis järgmisena tuleb, kuhu valitud rada viib, kas kõik läheb, nagu plaanitud, või teeb elu oma korrektuurid ja leiadki ennast hoopis sellisest situatsioonist, millist Sa oodata ei osanud.

Lause "Elu on seiklus" sobib enese rahustuseks igas olukorras, kus tunned, et enam ei jaksa või mingi asi Sind jõuetuks teeb. See mõte annab jõudu edasi minna ja lihtsalt leppida sellega, et kõik, mis tulema peab, tuleb niikuinii ja Sina võid anda vaid oma väikese panuse selle kõigega hakkama saamiseks.

Neljapäev, 15. mai 2008

Tahtmine ja saamine

Vanarahva tarkus ütleb - tahtmine on taevariik, saamine iseasi. Kuid olen kuulnud mõnda inimest ütlemas, et iga inimene võib saada täpselt seda, mida ta tahab. Kuidas siis olukord tegelikult on?

Ühest küljest on igaühel meist omad tahtmised, kuid kuidas on lood saamisega. Selles osas pakub elu erinevaid variante. Kõige parem on see, kui Sa saad, mida Sa tahad, ja just täpselt sellisel kujul, nagu ette kujutasid. Samas juhtub sagedasti nii, et tahtmised võivad täituda, aga hoopis mingil muul moel, kui Sina mõtlesid. Vahest on elul aga selliseid trikke pakkuda, et saad seda, mida keegi kõrvalt ihaldab, aga ei saa, või siis keegi teine saab seda, mida Sina oled soovinud.

Kas aga kõige selle juures pole nii, et kui Sa ikka midagi väga hingest tahad, siis selle viimaks ka saad - vahepeal pead aga kannatlik olema ja oma aja ära ootama. Või siis ehk kohandame oma tahtmisi selle järgi, mida me reaalselt saada võime?

Kui nüüd siseneda aga saamisjärgsesse analüüsi, siis võib juhtuda nii, et kui Sa midagi väga pikalt tahtnud oled ja selle nimel pingutanud, võib see asi "saabudes" pettumuse valmistada - oled enda jaoks loonud ideaalse pildi ja reaalsusega ei pruugi see enam kokku minna. Samas võib aga olla nii, et kui oled saanud midagi, mida Sa pole tahtagi osanud või julgenud, siis tabab Sind täielik õnnetunne - kuigi enamasti ei oska Sa seda piisavalt hinnata, tõded ikkagi vahel, et elu on suurepärane.

Kolmapäev, 14. mai 2008

Quadro Nuevo - taas Tallinnas

Kui Jazzkaare kevadkontsertide kava lugesin ja avastasin, et Quadro Nuevo taas Tallinnasse tuleb, siis seadsin sammud kohe pileteid rõõmustama, et saaks nende kontserdist osa saada. See kõik oli juba väga ammu (julgen arvata, et veebruaris) ja tundus, et aeg, millal neid vahvaid selle jälle laval näen, ei jõuagi kätte.

Aga aeg kulges kiiresti ja ootamatult jõudiski kätte mai keskpaik. Kuigi eelmisest kontserdist olid mul vaid hägusad muusikalised mälestused, oli sellelt saadud emotsioon nii hea, et tundsin kohe tuju tõusmas, kui teadsin, et peagi saab jälle mõnusat muusikat ja sekka lahedat huumorit nautida.

Nii see lugu läkski - tulid moosekandid lavale ja hakkasid aga kontserdiga pihta. Kuna seekordne kontsert polnud seotud ühegi teemaga, siis pakuti mõnusaid meloodiaid igast kandist. Ka uuemat omaloomingut, mis kerge araabia hõnguga oli - ehk kui tsiteerida ühte kuulajat: "Kus see madu on?" - täiesti instinktiivne reaktsioon kõlanud helidele, mille peale enamuse arvates peaks kuskilt savinõu põhjast üks madu ennast püsti ajama hakkama.

Avastasin, et mulle meeldib Quadro Nuevo selge rütmiskeem. Kui vahel on nii, et jazz kipub olema laialivalguv ja hoomamatu, siis nende puhul on igal lool väga selged rütmilised piirid ja vahepeal toimus selline sidumine, et leidsin ennast toolil istudes tantsimas. Enda jaoks üllatuseks avastasin, miks selles koosseisus pole trummarit - pole vaja, sest ka kõiki teisi pille on võimalik kasutada löökriistadena ja rütmi loomisega saavad hakkama kõik ansambli liikmed.

Lisaks veel see suurepärane tehniline tase, millega lood esitati - kiireimate lugude korral jäi üle ainult imestada, kuidas justkui juhuslikult pillikeeltele/klahvidele sattunud sõrmed võivad harmoonia luua.

Aga mõnusaimad olid lood, mille ajal sai ennast välja lülitada - seepärast oleks pea kaks korda kontserdi ajal magama jäänud - muusika sumedus ja sujuv kulgemine mõjus unemaale viivalt. Ilusa punkti kogu kontserdile pani akustiliselt esitatud "Firenze unistus" - soe, hubane, paitav.

Vaatasin just praegu eelmist sissekannet - tundub, et kontsertide lõpetamine on sellel seltskonnal hästi käes - ikka tehakse selline lõpp, et publik ka järgmisel korral kindlasti kontserdile tulla tahaks. Jään minagi lootma, et ka tulevikus leiab see koosseis aega Tallinnast või vähemalt Eestist läbi astuda.

Siinsamas, käeulatuses

Mulle meeldib, et Eesti on nii väike, et siinsed muusikud on käeulatuses - võta ainult ette ja saadki minna neile tagasisidet andma selle kohta, mis nende tegemised on Sinus esile kutsunud. Selline võimalus tekitab ka endas hea tunde, et emotsioonid, mida kellegi looming Sinus esile on kutsunud, ei jää vaid Sinu enda või Sinu lähedaste teada, vaid saad neid ka loojatele endile edasi anda.

Sest mis saab veel vahvamat olla, kui näha naeratust looja näol ning kuulda neid asju, mida ta ise on oma loominguga mõelnud või milliseid tundeid ise neid luues tundnud on.

Teisipäev, 13. mai 2008

Tahaks lennata...

Tahaks küll lennata ja tunnen, et lendangi - tiivad sirutatud, tugevate löökidega liuglen maa kohal. Sellistel hetkedel ei lase ma ennast väga häirida inimestest, kes püüavad mu tiibu kärpida, mind maa peale tagasi tuua ning selgitavad mulle, et see, mida ma teen, pole just ilus, kena, tore. Selliseid "tujurikkujaid" ei tahaks ma ennast häirima lasta ka muul ajal, kuid see ei tähenda, et mul oleks võimalik hoiduda momentidest, kus hetkel, millal keegi asub mind maa peale tagasi tirima, ei saaks ma haiget - selliste hetkede eest ei oska ma ennast kuidagi kaitsta, isegi siis, kui konkreetse inimese puhul on see kindel käitumisskeem.

Aga praegu on selline lendamise tunne küll, aga eks ma siis hoian ennast ega näita seda tunnet välja neile inimestele, kes võiksid mu "lennuilma" sobimatuks muuta.

Ergas

Huvitav on, et iseendast saame me vahest ehk kõige vähem aru. Nii teeme ja toimetame, päevast päeva kulgeme ja pikemalt ei mõtle, mida me teeme ja kuidas teeme. Kui siis aga elus leiab aset mingi muudatus ja me oma mugavast pesast oleme sunnitud nina välja pistma, siis avastame, et tegelikult võib elu parem olla, kui meid igapäevarutiinist välja lükatakse.

Enda jaoks avastasin möödunud nädalavahetuse valguses, et mulle meeldib kiire elutempo, kus üks toimetus ajab teist taga, kus pole kohta aja surnuks löömisel ja niisama passimisel. Ergas olen ma sellistel hetkel ja kummalisel kombel ei väsita selline liikumine mind väga, kui siis vaid füüsiliselt - vaim on värske ka pärast kõiki tehtud pingutusi.

Imetlusväärne!

Vaatan ja imetlen. Kuulan ja imetlen. Imetlusväärsed on inimesed, kes selle nimel, et oma unistusi täide viia, on valmis kannatusteks, ebamugavusteks ja raskusteks. Imetlusväärsed on inimesed, kes teavad täpselt, mida nad tahavad ning teevad ka kõik endast oleneva selleks, et võiks tõeks saada nende soovid. Imetlusväärsed on inimesed, kes kõige selle juures säilitavad rõõmsa meele ja optimistliku vaate tulevikku.

Nii ma siis vaatan ja imetlen, kuulan ja imetlen. Ja olen õnnelik, et mul on õnn selliseid inimesi tunda.

Esmaspäev, 12. mai 2008

Käisin ära

Suletud silmil
südame sisemusest
muusika maile
sügavalt sukeldusin -
helid, hääled
tegelikkuse tühistasid.
/11.05.2008/

Kes teeb, see jõuab!

Ikka kipub nii olema, et kui ajagraafik läheb väga tihedaks, arvad, et selle kõigega ei ole võimalik hakkama saada - st mõtled, et kuskil tuleb ikkagi teha korrektuurid ja ei jaksa kõiki asju ära teha. Aga sellistel hetkedel polegi teha muud, kui lihtsalt otsast peale hakata ja vaadata järgi, milleni see kõik viib. Ning pärast, kui selline kiirusperiood ümber on, leiad, et said kõigega kenasti hakkama ja et kõigega hakkama saamiseks tuleb ainult otsast peale hakata ning kõik, mis tehtud saama peab, saab tehtud.

Reede, 9. mai 2008

Ju siis on ette nähtud!

Kui Sa saad teada asju, mida Sa võib-olla ei peaks teada saama. Kui Sinuni tuleb see info, mida Sa võib-olla vajad, aga mille andmiseks pole keegi teine vaeva näinud, siis tunned, et just täpselt nii ongi ette nähtud. Mõistad, et just sedamoodi peabki kõik olema. Kui selline "juhus" on seotud millegagi, mida Sa väga tahad, siis seda enam oled rahul võimalustega, mida elul pakkuda on.

Mantrad

Vahel märkan, kuidas mõni laul on kui mantra, mida korrates peaksin ennast peagi leidma uuel teel käimas. Sellised mõtted tekitas mu peas Jaan Tätte "Unelaul" , mille üks fraas kõlab:

Olen homme parem, kui olin eile,
olen homme parem, kui olin täna.

Selliseid enesesisendusi korrates ehk saamegi kõik paremaks?

Ka mu enda kirjatükid kipuvad sarnased "mantrad" olema - kuigi nad on ajendatud millestki, mis juba toimunud on, on nad enamasti tihedalt seotud ka tulevikuga, ehk siis sellega, mis võiks olla parem, mis võiks olla teistmoodi. Neid aeg-ajalt üle lugedes leian ennast ikka tegelemas enese veenmisega, et kõik saab hästi olema.

Kuigi teisest küljest on nende minu kirjutatud asjadega enamasti nii, et need sisaldavad palju küsimusi ja enim kasutan kirjavahemärgina, koma järel, just küsimärki. Aga eks küsimus ole juba pool vastust.

Hea meel

Mul on hea meel, kui kellelgi läheb hästi. Mul on hea meel, kui inimesed on leidnud selle, mis neid tõeliselt köidab, ja neil on võimalus sellega tegeleda. Mul on hea meel, kui inimestel on tuju tore ja naeratus näol.

Ma rõõmustan siiralt selle üle, kui näen kõrvalt, kuidas inimesed on teineteise vastu lahked ja head. Ma rõõmustan siiralt, kui kellelgi on elus õnne ja ta oskab seda õnne hinnata. Ma rõõmustan siiralt, kui headus tuleb inimeste seest välja.

Sõbralik soojus

Kas oled vahel märganud, kui ilus on vaadata, kuidas kaks sõpra teineteisega suhtlevad? Kas oled märganud, milline soojus peegeldub nende sõnades ja tegudes, kui nad teineteisest tõeliselt hoolivad. Mina olen märganud. Sellistel hetkedel leian ennast nautimas seda, kuidas kaks inimest võivad teineteist mõista, austada ja hoida. See soojus, millega inimesed, kes on oma hingesugulase leidnud, paitab ka kõrvalseisjat, kes viitsib märgata.

Kolmapäev, 7. mai 2008

Kostüümidraama

Oh, pole minagi vaba kihust mõnikord riidekapp segamini tuulata ja seal leiduvaid hilpe selga passitada. Kostüümidraama on suhteliselt lühike, sest olen väga laisk uute riiete rõõmustaja ning nii leidub kapis täpselt seda, mis sinna pikkade aastate jooksul kogunenud on.

Selliseid retki tuleb ette võtta siis, kui on ees ootamas mõni stiiliüritus või maskiball. Eilse retkega sai üsna lihtsalt hakkama, sest vastaval teemal olen juba varem üles astunud ja sobivad atribuudid leidsin kokku päris lihtsa vaevaga. Ka lõpptulemusega võis päris rahule jääda. Eks saab näha, milliseks kujuneb see päev, kui kostümeeritult koduuksest välja astun.

Keerulisemaks, ikka keerulisemaks!

Kui talvel hakkasin taas trennis käima, siis arvasin, et mida rohkem treenin, seda lihtsamaks läheb. Aga nüüd tunnen iga kord, et kõik läheb aina keerulisemaks. Kui mingil hetkel selle kolme kuu sees tundus, et asjad laabuvad ja võiks juba hakata päris rahule jääma sellega, mis toimub, siis viimastel kordadel on küll olnud täpselt selline tunne, et mitte midagi ei oska ja mitte midagi ei tule välja.

Hea on selliseid mõtteid endast läbi lasta ja veidi nagu endaga võidelda ka - ise seejuures teades, et asi on keerulisemaks läinud seetõttu, et tase on tõusnud, asi on keerulisemaks läinud ka seepärast, et mäng on stabiilsemaks läinud. Ja peamiselt on kõik keerulisem sel lihtsal põhjusel, et kuigi ise tahaksid rahulduda vaid mõnusa äraolemisega tenniseplatsil, siis on väljakul ka treener, kes innustab Sind endast parimat andma. Eks selle parima andmise juures tekib veidi ka ülepingutamise hirmu, aga kui asi täkkesse läheb, siis on tunne maruhea ja trennist rampväsinuna ära tulles oled enda ning maailmaga tõeliselt rahul.

Esmaspäev, 5. mai 2008

Head ööd, päike!

Möödunud nädal oli imepärane selle pärast, et mitmed õhtud veetsin vee ääres päikest unemaale saates - ju siis on selline aeg käes, et õhtud tuleb veeta vee ääres kuni hiliste õhtutundideni, et siis saaks päevale "Head ööd!" soovida ning pärast vaadata valguse mängu taeval. Kuigi eilne reis viis sisemaale ega jõudnud parajaks ajaks vee äärde, sai päikesele head ööund soovitud kuskil Eestimaa põldude ja laante keskel, mis aga sugugi ei vähendanud avara taeva pastelsete toonide mahedat mõju.

Kasvades paremaks!

Tunnen, kuidas lähen ise
endast parimat andes
kogu aeg aina paremaks!
Tunnen, et saan üha
paremaks, kui ise teen
midagi, et oleks parem.
Ise paremaks saades
loodan, et ka teistel
sellest paremaks läheb,
kui mina parem olen.

Sisepõlemismootor

Selleks, et sooja saada, on vaja ennast üles kütta. Selleks, et ennast üles saaks kütta, on vaja kütust. Selleks, et kütust oleks, peab olema mingi aine, millest kütust valmistada. Sellised on looduse seadused. Kui aga ahel tööle hakkab ja sisepõlemismootor liiga kiired tuurid üles võtab, siis pärast teda maha jahutada polegi enam nii lihtne - kulub veel tunde, et normaalne temperatuur taastuks. Samas aga on kogu protsessi sees mingil hetkel nii tulikuum olemine, et võtab lausa auru üles, ja kui vaid söandaksid puudutada seda hõõguvat keha, saaksid kõvasti kõrvetada.

Käed taeva poole

Tõstsin käed taeva poole üles -
püüdsin oma külmund ihul'
tema põuest langevat vett.
Tõstsin käed taeva poole üles,
et saata ilmataadile küsimus,
miks sajuks valitud just see hetk.

Vastuseks kajas piiskade plagin,
vastuseks kajas: "Sa ju ise
nii kannatamatult vihma ootasid!
Kas siis ei teadnud Sa tõesti,
et soovidega tuleb vaadata ette,
sest nende täideminek on riukalik!"
/04.05.2008, Tartu/

Täiesti segamini!

Kui enne on sedamoodi,
nagu peaks pärast olema
ja pärast on sedamoodi,
nagu peaks enne olema,
siis kõik on täiesti segamini
ja nõnda pole mõtet oodata,
et minu selgeks reaktsiooniks
ei oleks täiesti üle käte minna.
/04.05.2008, Tartu/

Suvi kohal!

Eilne päev oli suurepärane näide sellest, kuidas suvi on kätte jõudnud. Teate ju isegi, milline on tavaline Eestimaine suvi - kord paistab palavalt päike, siis tuleb vahele vihmasagar ja nii see päev ennast hommikust õhtusse veeretabki. Kogu selle asja juures ei suuda ennast veenda, et tegelikult on alles mai algus ega tohiks olla sellist tunnet, et vabadus on kohal ja hing kohe kisub rändama.