Reede, 30. november 2007

Ingleid on meile ikka vaja!

Ma ei kujuta ette, milline võib olla tunne vanemate sees, kui nende veel väga pisike laps sureb. Ei kujuta ette seda, milline on see valu, millised on need mõtted, milline on väljavaade edaspidi hakkama saada.

Üks inimene ütles analoogse olukorra kohta - ingleid on meile ikka vaja. See aga ei lohuta kedagi, ilmselt. Enda poolt saadan vaid head mõtted teele ja loodan, et edaspidi kõik hästi läheb. Hoian pöialt.

Sest elu on nii habras, nii väärtuslik ja sellised hetked panevad mõtlema, mis tegelikult oluline on. Sellest ka minu mõte mõne nädala tagusest ajast, mis siia väga hästi sobib - take good care of people dear to your heart, everything else is replaceable.

Maratoni alga nüüd!

Täna siis hakkab PÖFFi põhiprogramm ja mul on plaan sellest kõik võtta. Kava koostamisel sai arvestatud sellega, et võimalikult palju näha ning jätta "planeeritud" õhtud enda jaoks vabaks. Nii kujuneski olukord selliseks, et programm algab juba täna ning kestab järgmise pühapäevani. Vaid kaks õhtut on sellised, kus piirdun ühe filmiga, ülejäänutel on filmide arv kaks või kolm. Eks paistab, kas ma terve kava ka läbi teha jõuan - igal juhul olen omalt poolt teinud kõik ettevalmistused selleks, et maraton edukalt läbi teha.

Neljapäev, 29. november 2007

Südamelöögid

Valin numbri, endal süda kurgus kinni. Kui ta nüüd vastab, siis tunnen, et ei suuda sõnagi suust välja saada. Kuid vastust ei ole ega tule. Mis siis ikka teha, mõtlen endamisi - ehk helistab ta mulle tagasi. Kuid telefon vaikib, kangekaelselt.

No mis siis ikka, võtan kätte ja kirjutan talle. Jälle lööb süda sada ja ma tunnen samamoodi, kui temaga koos olles nihutasin piire - isegi ei saanud aru, miks ma seda teen, aga sõnad lendasid kui iseenesest mu seest välja ja ta tundus olevat šokeeritud. Eks ma siis seletasin, et ma ainult narritan teda. Loomulikult hakkas ta selle peale naerma. Sellest, et minu meeleheitliku käitumise tulemusena varises meie vahel olnud olematu sein tükkideks, sain aru siis, kui ta hiljem minuga "mängima" hakkas.

Nii, kiri on teele saadetud ja jälle teeb süda kiirusrekordeid - ärevusest, lootusest, kartusest. Kui vastust kohe ei tule, tunnen, kuidas süda tahaks üldse lakata löömast. Milleks enam, kui just tema minust välja ei tee. Ei, tegelikult pole asi üldse nii hull - olen juba leppinud sellega, et mind täielikult ignoreeritakse. Kuigi ei mõista miks - kas sain tast valesti aru, kas tõesti olid need vaid mu enda kujutlusvõime viljad?

Ja siis tuleb vastus, temalt. Süda hüppab kui meeletu, tahaks rinnust välja tungida, aga ei saa. Püüan rahulikuks jääda ega loe kohe ta vastust. Võtan endale aega, et olla valmis kõige hullemaks. Hea, et ma selleks valmistunud olen, sest seda rõõmsamalt hakkab mu süda peksma, kui saan positiivse vastuse - ei, ma pole eksinud, ta ongi täpselt selline, nagu ma aru sain.

Kolm nädalat ongi jäänud

Aeg on nii kiiresti läinud, et talvise pimeduse masendus polegi minuni veel jõudnud ja samas leian kalendrisse vaadates, et juba kolme nädala pärast hakkab valgemaks minema. Eks omajagu on see tingitud ka sellest, et elu on nii kiire, et ei jõuagi eriti mõelda selle peale, et väljas on kõige pimedam aeg. Õnneks on sel sügisel (sest ametlikult on ju veel sügis) ka lumi piisavalt tihti maas, et hallus mõjule ei ole pääsenud. Pimedat aega aga aitavad sisustada head raamatud, mõnus muusika ning küünlavalgus - seda siis koduses miljöös. Kui aga väljaspool kodu olemisest rääkida, siis mõnus meelelahutus ja hea seltskond.

Kolmapäev, 28. november 2007

Milline talvine idüll!

Kas oled täna õues käinud? Esmalt arvasin, et ulguv tuul võib olla ilma nautimist takistavaks asjaoluks, nüüd lõuna ajal väljas käies aga leidsin, et päikesesära taevas ning valendav maapind võivad täiesti meelest viia selle, et külm tuul "hellalt" paitab. Lumi on ikka nii tore - valgus, pehmus ning soojus südames.

Esmaspäev, 26. november 2007

Energia+energia

Energia jäävuse seadus ütleb, et energia ei teki ega kao, vaid muundub ühest liigist teiseks. Kuidas siis aga selgitada seda, et kui puutud kokku mingi energiaallikaga ja annad endast kogu energia, siis selle tulemusena tekib Sul veelgi rohkem energiat? Või on asi hoopis sedasi, et füüsiline energia muundub vaimseks energiaks ja ongi energia jäävuse seadus tõestatud? Või on see hoopis sünergia, st energia+energia=sünergia?

Teel ideaali juurde

Olen vist ikka tõesti idealist, leian ennast mõtlemas. Kui tuleb midagi keskpärast mu teele, siis seda ma ei soovi, sest olen enda jaoks loonud unelma, mille poole püüelda ja kuidagi ei taha käest lasta. Võiks ju olla rahul ka sellega, mis on hea? Aga kui olen näinud midagi paremat? Miks ma ei võiks siis sellest unistada? Unistamast ei keela mind keegi ja see on hea, sest nii saan seada endale just selliseid sihte, nagu õigeks pean ning isegi, kui ma neid kunagi ei saavuta, võin õnnelik olla vähemalt selle üle, et ma proovisin.

Meist kõigist jääb oma jälg

Elame igaüks oma elu, käime enda valitud rada ja isegi, kui me väga ei mõtle sellele ega püüa selle poole, jääb meist kõigist jälg järele. Vahel on jälg selline, et kui meie toimetamised siis ära jäävad, jääb tühi koht järele. Siis leidub meie tegudega puudutatud inimesi küllaga meid meelde tuletamas ja head sõna meie kohta ütlemas. Ja kui see info meieni jõuab, siis tunneme ennast hästi - on midagi head tehtud, on millegi üle uhkust tunda.

Vahvat kõndimist oma teel ja teiste elude mõjutamist!

Reede, 23. november 2007

Looduse tasakaal?

Kuidas on ikkagi nii, et selleks, et midagi head juhtuks, peab kindlasti ka midagi halvasti minema? Miks on (vähemalt minu) elus selline tasakaal, et kui ühes valdkonnas kisub asi kiiva, siis ulatab saatus mulle "õlekõrre", millest rõõmsameelselt kinni haaran ja raskusest üle saan? Tegelikult on tore, kui tekivad sellised "õlekõrred", mis tulevad ja jäävad. Tegelikult mulle meeldib see, kui juhtuvad head asjad. Aga kuidagi ei saa ma aru, miks peab teisel kaalukausil midagi negatiivset olema? Võiks ju jagada mulle positiivse poole ilma, et tasakaal paigast nihkuks? Või oleks nii ehk elu liiga ilus?

Neljapäev, 22. november 2007

Igale tõusule järgneb langus

Nüüd vist olen viimaks jõudnud Eestisse tagasi - enam ei pane mind imestama üldine ebaviisakus, juba tunnen endaski kiuslikkuse momente. Lootsin, et suudan seda aega veel veidi pikendada. Aga mis teha - asjad lähevad täpselt nii, nagu nad lähevad. Raadios mängitakse ka justkui lugusid minu jaoks (need on nostalgilised ja melanhoolsed), õhus on rõskust ja kogu aeg on külm.

Loomulikult teadsin seda, et millalgi peab see hetk saabuma, kui reaalsus endast jälle märku annab. Hea, et seda niigi kauaks jätkus ja oli võimalik laineharjal lõbusalt purjetada. Tean, et peagi saabub harjumise hetk, kuigi ma seda ei soovi, ja siis olukord justkui normaliseerub.

Kolmapäev, 21. november 2007

Pokorivs totidmosei kajtrudia?

Avastasin ühest foorumist järgmise kirjutise (kuna foorumisse siseneda saavad vaid registreeritud kasutajad, siis on siin see tekst - muidu oleksin vaid lingiga piirdunud):

fi yuo cna raed tihs, yuo hvae a sgtrane mnid too. cna yuo raed tihs? Olny 55 plepoe out of 100 can. i cdnuolt blveiee taht I cluod aulaclty uesdnatnrd waht I was rdanieg. The phaonmneal pweor of the hmuan mnid, aoccdrnig to a rscheearch at Cmabrigde Uinervtisy, it dseno't mtaetr in waht oerdr the ltteres in a wrod are, the olny iproamtnt tihng is taht the frsit and lsat ltteer be in the rghit pclae. The rset can be a taotl mses and you can sitll raed it whotuit a pboerlm. Tihs is bcuseae the huamn mnid deos not raed ervey lteter by istlef, but the wrod as a wlohe. Azanmig huh? yaeh and I awlyas tghuhot slpeling was ipmorantt! if you can raed tihs forwrad it.

Ja hakkasin mõtlema, et kas see kehtib ka eesti keele kohta? Võiks ju päris põnev olla edaspidi niimoodi kirjutada?

Teisipäev, 20. november 2007

Subtiitrid

Kas Sulle ei tundu vahel, et elule oleks justkui subtiitreid alla vaja? Mina tunnen viimasel ajal aina enam, et on vaja. Lihtsalt jälgid mingit situatsiooni või mingit suhtlust ja tunned, et ei saa mitte midagi aru. Edasiminekuks on kaks varianti - kas tummalt edasi vaadata/kuulata ning loota, et ehk toob aeg vastused või siis vahele segada ning teostada mõni olukorda selgitav tegu või küsida selgitav küsimus.

Nii olen ennastki avastanud oma räägitavale jutule subtiitreid juurde lisamas, enda tehtavatele tegudele lisategevusi juurde pookimas, et ikka kõik, kellel vaja, saaksid aru, mida mõtlen või silmas pean.

Teine asi, mille olen avastanud (ei tea, kas see on tingitud liiga hoolikast kuulamisest või millestki muust), on see, et inimesed ei suuda otsestele küsimustele otse vastata. Küsid ühe asja kohta, kuid vastuse saad hoopis mingil teisel teemal. Nii olen "piinanud" inimesi, kes aiast rääkimise asemel aiaaugust räägivad, täiendavate küsimustega seni, kuni olen vastuse oma küsimusele kätte saanud. Sellistes olukordades aga pole isegi subtiitritest abi, sest no mida Sa seal "tõlgid", kui sujuvalt on teemat vahetatud.

Promenaadikontsert

Mis sobiks veel paremini ühte hämarasse sügisõhtusse, kui muusikaline rännak suvepäevadesse, kus pargiservas mängib suurepärane orkester rõõmsameelseid viise? Just sellise küsimuse võiks esitada Eesti Kaitseväe Orkestri "Promenaadikontserdi" kohta.

Vastus on kindlasti jah, selline kontsert sobis veidi nukrasse sügisõhtusse (väljas oli järjekordne soojalaine oma töö teinud ja lumest sai vaid mälestus) suurepäraselt. Reipad viisid, särtsakas esitus - nende sõnadega võiks kokku võtta kogu kontserdi.

Kuigi muusikaline sisu oli peamiselt kantud 19. sajandi lõpust ning 20. sajandi algusest, tundsin ennast seda muusikat kuulates mõnusalt. Ühelt poolt tundusid valitud palad olevat tuttavad, teiselt poolt aga hakkas minus tööle balletikülastaja kujutlusvõime - silme ette tekkisid lavalised liikumisest, sest muusika oli just tantsuks sobiva ülesehitusega.

Esmaspäev, 19. november 2007

Nii vähe ongi õnneks vaja

Vahest on tõesti väga vähe vaja selleks, et õnnelik olla. Minu nädalavahetuse õnnehetk saabus, kui sain tagasi oma päev varem kaotatud salli. Nüüd te kindlasti arvate, et mis sest ühest sallist ikka, aga see pole tavaline sall, vaid eriline. Sain selle salli kingiks kuskil 15 aastat tagasi oma Rootsis elavalt kirjasõbrannalt. See on soe, pehme ja mõnus ning nende pikkade aastate jooksul igati armsakas saanud. Nüüd ehk mõistate, milline kurbus tabas mind, kui avastasin, et olen salli ära kaotanud ja loomulikult seda, milline oli minu rõõm, kui sall taaskord minu juurde tagasi jõudis. Loomulikult lubasin peale seda, et edaspidi olen selle salliga tunduvalt hoolikam.

Paslikud jalavarjud

Eesti talv on täiesti tore, kui ta suudab ära otsustada, kas on külm ja lumi maas või sula ja maa kuiv. Kuid millegipärast on viimastel aastatel meie kohaliku talvega ikka sedasi, et ta püüab meile iga päev pakkuda erinevaid elamusi - kord ulub vali tuul ja tuiskab, siis vahetatakse lumi vihma vastu ja leiab ennast tuule ja vihma poolt läbi räsituna, siis jälle sajab kaunist jõululund ning järgmisel päeval, nagu kiuste, läheb sulaks, sulale aga teadagi peavad järgnema külmakraadid.

Arvestades talveilma vingerpusse olen juba pikalt mõelnud selle peale, et parimaks jalavarjuks sellel aastaajal on uisud. Kindlasti oled Sinagi kindlamaks edasi liikumiseks jalgu maapinnal libistanud, sest soe ja külm on oma töö teinud ning tee on kattunud ühtlase jääkihiga. Iga kord, kui väljas on selline libedus, tuleb mulle millegipärast silme ette Holland ja sealsed uisutajad.

Küünlad

Kuna õhtud on nüüd juba pimedad ja lisaks kõigile muule ei näita ka päike ennast just sageli, siis tuleb valgust otsida mujalt. Seepärast ehk ongi välja mõeldud küünlad. Lisaks valgusele annavad nad ka soojust südamesse. Nii leian minagi ennast hämarate õhtute saabudes küünlaid süütamas ja küünlaleegi võlumaailma sisenemas - kasutamas Põhjamaist privileegi tuua päike tuppa lisavalgusallika kaasabil.

Reede, 16. november 2007

Täielik rahulolu

Väga harva juhtub, et inimene võib iseendaga täiesti rahul olla. Inimene ise, teades kõiki on vigu ja nõrkusi, ei anna endale peaaegu kunagi asu - alati on vaja püüelda kuhugi kõrgemale, paremuse poole.

Mul aga juhtus eile sedasi, et ühel hetkel tundsin ennast täielikult enesega rahul olevat. Milline joovastav tunne, milline hingerahu! Samas, kui pikemalt järele mõtlema hakata, siis tegelikult polnudki suurt midagi, millega oleksin hakkama saanud või teinud midagi sellist, mis enesehinnangu seesugusesse seisu viinud oleks.

Kuid ometi oli mul tõeliselt hea olla - rahulolutunne oli nii ootamatu, et jõudsin selle vaid ära tunda, kuid kauemaks nautima jääda ei osanud. Kuid ka hetke tabamine oli märkimisväärne.

Neljapäev, 15. november 2007

Igaühel oma lugu

Kuna täna avaldati PÖFFi kava, siis hakkasin innukalt seda läbi kammima ning enda jaoks sobilikke filme välja valima. Kuna PÖFFi programm on väga mitmekesine ja esindatud on mitmed eri riigid, siis see andis tõuke selle sissekande kirjutamiseks.

Elu annab meile nii palju võimalusi kohtuda inimestega erinevatest kultuuridest - olgu see siis vahetult või kolmandate inimeste vahendusel esitatuna. Neil kõigil on oma lugu rääkida, tuleb vaid leida aeg ning võimalus süvenemiseks ja mõistapüüdmiseks. Kuigi ka kaudselt teada saadud info on oluline (ja kindlasti kasutan PÖFFi selle saamiseks), hindan siiski enam konkreetse kultuuri esindaja otsest vaadet sellele, milline on see keskkond, kust ta pärit on.

Kõigi laste isadepäev

Möödunud pühapäev oli teatavasti isadepäev. Et isadepäev toimekalt mööda saata, seadsin sammud Rakverre, kus toimus "Kõigi laste isadepäev".

Väga tore on kohata inimesi, kes on valmis head tegema teistele, ise selle eest midagi vastu saamata. Just sellised head inimesed olid ka Rakveres toimunud ürituse korraldajad. Aitäh väga vahva ajaviite eest.

Päev läbi võis Rakvere spordihallis põnevalt aega viita - oli nii vaatamist kui ka kaasalöömist. Veidi rahulikumate tegevuste hulka kuulusid nt ristsõnade lahendamine, joonistamine, passide kontrollimine, sõrmejälgede andmine. Füüsilist pingutust nõudsid aga korvpall, tuletõrjevooliku lahti- ja kokkukerimine, ronimisseinal turnimine ning enesekaitseõpetus.

Lastele igal juhul väga meeldis ning isegi siis, kui loosimisel auhinda saada ei õnnestunud, suhtuti päris suure hasardiga kontroll-lehele sooritatud ülesannete eest märkide kogumisse. Kõrvaltvaatamise programmis sisaldusid sellised kuumad nimed nagu The Sun ja Mari-Leen, lisaks aga ehk vähemtuntud Mikk Dede, kes on võitnud Estvokaali nimelise vokalistide võistluse 2005. aastal - viimase esinemise ajaks oleks võinud küll võimendust maha võtta, sest liiga tugev võimendus muutis kuulamise peaaegu võimatuks.

Kuna tegemist jätkus küllaga, kadus päev täiesti märkamatult õhtusse ja lahkete inimeste abiga sai veedetud väga tore isadepäev.

Kolmapäev, 14. november 2007

Võõrad keeled

Kui nüüd viimaks püsivalt kodus tagasi olin, avastasin ennast esimesel õhtul inglise keeles mõtlemas - see avastus oli minu jaoks väga ootamatu. Ehk oli see (inglise keeles mõtlemine) siis saanud paarinädalase eemalolekuga nii tavapäraseks, et toimus täiesti automaatselt. Siiani pole see veel üle läinud, sest täna leidsin ennast poes peaaegu inglise keeles müüjale vastamas.

Teine keeltega seotud teema tuli üles siis, kui Genfis olin - rääkides vaheldumisi kolmes keeles ning püüdes aru saada veel mõnest (nt hispaania keelest, mis muide õnnestus suhteliselt hästi), avastasin lõpuks, et kogu selle virvarri sees ei suuda ma enam ühtegi keelt normaalselt rääkida ja mis kõige kummalisem, see mõjutas ka mu eesti keelt. Nii olid sõnad lõpuks väga vaevalised suust välja tulema. Olen sarnast olukorda ka varem kogenud - kui pidin ühe ettekande tegemisel vene keelelt inglise keelele üle minema, siis esmalt lugesin vaid slaidide pealt ingliskeelseid sõnu, ise neid mõistmata, ja automaatse käimalükkamise peale sain siis viimaks ettekannet alustatud.

Seega, minu suur lugupidamine kõigile inimestele, kes suudavad mitmes keeles mõelda, rääkida ja kirjutada - see on igal juhul austust väärt!

Tänavad on mu sõbrad!

Nüüd väljaspool tavapärast keskkonda ringi liikudes avastasin, et tänavad on minu sõbrad. Olen seda juba lapsepõlvest peale teadnud, et väljas olen ennast alati hästi tundnud, kuid iseäranis hästi tuli see välja mu viimaste reiside ajal.

Ma ei karda seda, et ma ära eksiks, ma ei karda seda, kui olen kusagilt vale nurga pealt ära pööranud, ma lasen ennast linnal ja selle meeleolul kanda. Kui vähegi aeg võimaldab, lasen linnal ise ennast juhtida ega hooli kaardist rohkem, kui vaid niipalju, et saada esmane pilt linnast silme ette.

See tuletab mulle meelde esimest korda, kui käisin Brüsselis ja kui siis meil seltskonnas oli inimene, kes oli leidnud kaardi pealt vaatamisväärsuste jalutuskäigu ning püüdis seda järgida. Mina aga samal ajal vaatasin ümberringi ja läksin sinnapoole, kus midagi põnevat silma hakkas - tulemuseks oli see, et ainult vaatamise järgi korraldatud jalutuskäik oligi enam-vähem seesama, mis oli kaardi peale maha märgitud ja tegelikult juhtis mind selleni hoopis linn ise.

Alkoholismi esimene tunnus

Milline on alkoholismi esimene tunnus? Minu arvates see, kui ei suudeta enne päeva alustada, kui pole käe pärast esimest hommikust alkoholipudelit. Minust on saamas alkohoolik - vähemalt esimene samm selles suunas sai astutud Ljubljanas viibides. Nimelt seadsin hommikul kell 7 (õnneks pole see Tallinn, kus tuleb alkoholi ostmisega kella 8ni hommikul oodata) ja ostsin pudeli õlut. Nüüd, kus esimene samm on astutud, pole enam muud teha, kui valitud "teed" mööda edasi sammuda!

Sloveenia ehk nädal naeruteraapiat

Kui mul esimest korda räägiti sellest, et ilmselt pean Sloveeniasse minema, olin ma väga kahtleval seisukohal - kuidagi ei meeldinud mulle see idee, et vaevalt Genfist tagasijõudnuna peaksin kohe asjad pakkima ning taaskord teele asuma.

Nüüd, kui Sloveenias käidud on, pean tõdema, et ikka kipub asjadega sedasi olema, et kui miski on vastumeelne ja tehtud saab, siis võib sellest saada hoopis midagi tõeliselt vahvat.

Nädalat Sloveenias võiks kokku võtta kui naeruteraapia intensiivkursust, mis sai alguse juba Tallinna lennujaamas ning jätkus kenasti kogu Sloveenias viibimise aja, lõppedes kenasti taaskord Tallinna lennujaamas.

Ljubljanasse lennates õnnestus tuttavaks saada Ljubljana Mini-Teater'i kunstilise juhi Robert Waltl'iga, kes oli peale pikka Sloveeniast eemal viibimist viimaks pikemaks ajaks kodumaale elama asumas. Lennureis möödus kiiresti, sest vestlusteemasid leidus arvukalt - alates lastele teatritegemise rõõmust ja lõpetades sellest, kuidas kogu rahvusvaheline maailm liigub ingliskeelse suhtluse poole.

Peamiseks sihtkohaks oli Sloveenia pealinn Ljubljana - mõnusalt väike linn, millele annab erilise hõngu keset vanalinna kulgev kanal. Linnast õnnestus ülevaade saada nii seda läbi jalutades, virtuaalfilmi abil kui ka Ljubljana kindluse tornist linnale alla vaadates. Lisaks avanes veel minu hotelliaknast vaade Ljubljanat ümbritsevatele mägedele ning viimaks ka piisavalt selginenud ilma tulemusena Alpidele.

Väljaspool Ljubljanat õnnestus käia Postojna koobastes (siinkohal ei saa mainimata jätta, et koobas sloveenia keeles on "jama") - mõnus maa-alune retk, milles oli nii äratundmisrõõmu (kuna olen külastanud lähikonnas, Trieste (Itaalia) lähistel asuvat koobast) ning palju uusi avastusi. Uuteks avastusteks olid spagetid laes, efektsed kardinad ning võimas looduslik saal, kus võis lasta oma hääle lae alla möllama ja tekitatud heliderägastikku nautida.

Kui aga nüüd tagasi minna Ljubljana juurde, siis mulle meeldis see, et selles linna pole kohta suurushullustusel - märksõnaks on miniatuursus. Teiseks põnevaks asjaks on see, kuidas valesti pargitud autol jäetakse ohutuled vilkuma ja nii see auto sinna unustataksegi. Kolmandaks võis Ljubljanas kogu aeg ära tunda Tallinnat - olgu selleks äratundmisrõõmuks siis kasvõi mäe otsas asuva kindluse torn

Sloveenia üldiselt hakkas silma sellega, et iga künka otsas paistis kirik olevat või siis olid nad lihtsalt öisel ajal valgustatud erinevalt teistest mägedes asuvatest ehitistest.

Tagasilend kulges suhteliselt üle kivide ja kändude (mitte Alpide ja lageda maa) - alates sellest, et Ljubljanast ei tahetud meid lennuki peale lubada ning kui siis viimaks lubati, siis taheti meist grillrooga saada, ning lõpetades sellega, et Tallinnasse lennates oli meid "õnnistatud" ühe religioosse reisiseltskonnaga, kes otsustas, et lend möödub palju valutumalt, kui nad üle terve lennuki laulavad. Isegi minu tapvad pilgud ei suutnud neid vaikima sundida, aga ju neil siis oli nii suur lennuhirm.

Kui nüüd keegi aga küsib, et mida ma sellest nädalast mäletan, siis peamiselt jääb mulle sellest nädalast ikka meelde naer, naer ja veelkord naer, sest käisin ju ometi Alpide päikeselisel poolel.

Ja lõpetuseks viide ka piltidele.

Teisipäev, 13. november 2007

Genf, kokkuvõte

Nii see lühike külastus Genfi siis seekord kulges - üheksa päeva kadus kui nõiaväel minevikku. Olen siiralt rõõmus selle üle, et mul kott ära varastati, sest niimoodi õppisin oma lemmiklinna veelgi paremini tundma.

Samuti avastasin, et turisti jaoks on selles linna kõik tehtud - alates sellest, et öömajast antakse kaasa ühistranspordi sõidukaart ja lõpetades sellega, et pannakse ühte raamatusse kirja kõik huvitavad kohad (mul jäid veel mõned üksikud käimata, kuid alati saab ju tagasi minna). Lisaks veel see, et enamik muuseume on tasuta - st igaüks võib sisse jalutada ja näitusekollektsioonidega tutvuda.

Siinjuures tuleb mulle meelde üks asi, mida erinevate muuseumite külastamise käigus tähele panin - Genf on saanud väga palju annetusi igasugustesse kollektsioonidesse ja need on alati tehtud tänuga selle eest, mida on Genf ühele või teisele inimesele pakkunud (siia kuulub juba eelpool mainitud Shinagawa kell, lisaks ka nt rododendronipõõsad Eaux-Vives'i pargis, mis on kingitud hollandaste poolt tänuks humanitaarabi eest). Sellisest vastastikkusest andmisest õhkub sügavat sõprust ja lugupidamist. Mind ennastki tabas mõte, kui mul kunagi võiks tekkida mõni selline asi, mis võiks nendesse kollektsioonidesse kuuluda, siis Genfile seda andma oleksin kohe valmis.

Ja Genfis saab palju jala käia, sest vahemaad on väikesed - siin näiteks on plaan, mis annab ülevaate, kui kiiresti on võimalik jala liikuda Genfi erinevate kohtade vahel. Nädal aega värskes õhus mööda saata mõjus igal juhul värskendavalt ja õnneks oli ka ilm enamikel päevadel väga hea.

Tegin igal päeval mingeid pilte ka, need leiab tavalisest kohast - teadmiseks vaid niipalju, et tekst ja pildid on ühe päeva võrra nihkes - st 1. päeva pildid vastavad 2. päeva jutule.

Ning viimaks, tean, et Genfist mul isu täis ei saanud ja ma arvan, et selle Genfi-vajaduse sõnastas väga hästi üks mu uus tuttav, kes on kolm aastat Genfis elanud ja töötanud - it's the smell of water in the air!

À bientôt, Genève!

Genf (9. päev)

Viimane päev Genfis algas CERN'i Mircocosmos'e külastamisega - kuna kogu CERN'i külastamiseks tuleb aeg reserveerida ja nagu kõrvalt kuulsin, siis esimesed vabad ajad olid pakkuda alles detsembri keskpaika, siis tuleb piirduda Microcosmos'ega. See külastus tõestas täielikult seda, et füüsika võtab elult kogu romantika. Kui juba mõistad, et oled tehtud kvarkidest ja et tegelikult pole Sinus mingit luud ega nahka vaid ainult osakesed, mida siis selle peale ikka kosta oskad? Üldiselt andis Microcosmos väga hea ülevaate mõningatest füüsikalistest fenomenidest - nt sai proovida tõsta 2 kilogrammi Maa ja sama raskust Kuu gravitatsiooniväljas - Kuu 2 kilo sobis mulle ikka palju paremini. Samuti seletati pikalt ja laialt seda, kuidas on CERN'is jõutud selliste tulemusteni osakeste füüsikast - kuidas ehitati kiirendit, kuidas jälgiti osakeste eraldumist, millest koosneb kiirendi jms. Järgiproovitavate katsete hulka kuulus ka keha koostise määramine - alates siis valkude-rasvade-süsivesikute vahekorrast ning lõpetades osakeste jaotusega kehas.

CERN'ist on alguse saanud ka WWW, kuid praegu tegeletakse uute võrgulahenduste väljatöötamisega - tulevikus nähakse internetti töötamas selliselt, et kogu andme- ja võrguressurssi on võimalik arvutite vahel jagada, st võetakse kasutusele need ressursid, mis praegu jõude seisavad. Selliste tööjaamade näidised olid Microcosmos'es üleval.

CERN'is on võimalik külastada ka Globe'i, kus seekord oli nanotehnoloogia näitus. Taaskord mõned käega katsutavad eksponaadid ja edasi juba näitus maakera tekkeloost. Kogu loo läbi lugenu sai teada, et me kõik oleme pärit TÄHETOLMUST - vaat Sulle siis, mida kõike tähetolm teha suudab!

CERN'i vabalt külastatavad osad läbi käidud, asusin Genfi kesklinna teele. Viimane päev sai veedetud taaskord vee peal paadiga sõites ning loomulikult jäetud hüvasti kõigi peamiste kohtadega - Jet d'Eau, lillekell, Rousseau saar. Ja loomulikult antud lubadus, et peagi saab neid kohti taas külastatud.

Genf (8. päev)

Kuna hommikused äratused olid nii varajased, siis tuli leida külastamiseks kohti, mis varakult lahti tehti. Kaheksanda päeva hommikut alustasin sel moel Jardin Alpine'ist. Varane hommikutund tagas selle, et kõik taimed olid alles kastepiiskadega kaetud. Vaatamata sellele, et käes oli juba novembri algus, õitsesid roosikujulise kujuga peenrasse istutatud roosipõõsad veel täies hiilguses ja isegi peagi avaneid õienuppe võis leida. Aeda sügavamale sisenedes võis leida maalilisi kiviktaimlaid väikese oja vahel. Sellest kohast aga leidsin oma uue lemmikpaiga Genfist - Jardin Alpine'is on üks puu, mille all võib ennast tunda täielikult kaitstuna, sest puu võra ulatub kaitsvalt üle pea. Selle puu all olles tundsin, kuidas rahu mu hinge tuli - milline positiivne elamus! Enne aiast lahkumist tuli veel hommikused võimlemisharjutused kiikumise näol ära teha.

Jadrin Alpine'ist naastes õnnestus mul näha, kuidas võiks uut moodi defineerida ukshoidjat - see võiks olla inimene, kes hoolitseb selle eest, et bussi uksed sulguksid. Nimelt ei tahtnud selle bussi, millega ma sõitsin, üks uks kinni minna ja siis tuli bussi üks meesterahvas, kes kõvasti vaeva nägi ja suure vaevaga suutis ukse sulgeda.

Kuna Genfi katedraali torni polnud ma veel jõudnud, tuli seal ju ka linnale pilk peale heita - ilm oli selleks hetkeks juba suurepärane ja nii õnnestus nautida vaadet kõigis suundades.

Kuna oli mu Genfis viibimise viimane tööpäev, siis pidin minema leiubüroosse uurima, kas äkki mu kott on välja ilmunud. Enne büroosse sisenemist seisis aga tee peal auto, mille rooli taga istus KOER - on ikka targad koerad Genfis, sõidavad täiesti omapead autoga.

Mont Blanc'i silla juures hotelli ees ilutses aga Buggatti Veyron, millest kõik pilti tegid ja mis seisatas liikluse sellel tänaval. Sellise eksklusiivsusega võibki lõpetada ülevaate Genfireisi eelviimasest päevast.

Genf (7. päev)

Seitsmenda päeva hommikut alustasin pika jalutuskäiguga, sest kaardi pealt ei saanud ma päris täpselt aru, kus peaks asuma minu järgmine sihtpunkt. Tegelikult polnudki selle leidmine teab mis keeruline, aga seltskondliku transpordi kasutamisel oleks vast ehk veidi eksinud.

Ühesõnaga, pika sissejuhatuse järel, oli eesmärgiks vaatama minna, milline näeb välja maailma suurim Poya, mis sellel aastal peaks minema ka Guinessi rekordite raamatusse. Mis siis on Poya? See on lehma kevadine teekond mägedes asuvale karjamaale. Kuid see, Hotel les Nations'i sisehoovipoolsele seinale maalitud teekond, on veidi teistsugune. Sellel on kujutatud Genfi linna ja kantoni ajalugu lehmade kaudu. Igal juhul oli vaatepilt muljet avaldav ning koht ise külastamist väärt.

Kui siis lehmade ühele poole sain, tegin kiire visiidi Genfist veidi väljas asuva Malta ordu lossi juurde. Kuna ekskursioonid lossi tuleb ette kokku leppida ja mina seda teinud polnud, siis jäi vaid väljast asja uudistada ning imestada lossi väiksuse üle - arvestades seda, millised on Eestis olevad lossid ja kindlused, oleksin midagi suuremat oodanud, kuid loss, mille eest leidsin võlus armsalt oma väiksusega.

Kesklinna naastes astusin sisse Loodusajaloo muuseumisse, mille tutvustusele oli lisatud, et see oli laste lemmikkoht. Enne muuseumisse minekut olin veidi skeptiline, sest mida ikka "seisvast" loodusest arvata. Kui üsna kiiresti mõistsin, mis lapsi selle muuseumi juures võlub - seal on võimalik näha väga paljusid liike nende reaalsetes mõõtmetes ja värvides, nad küll on vaid topised, kuid arvan, et selline kollektsioon annab väga hea ülevaate loodusest. Kuna erinevad liigid oli kõrvuti, siis oli võimalik ka silmaga märgata, millised on liikidevahelised erinevused.

Kui muuseumi esimene korrus kajastas Šveitsis elavaid isendeid, siis edasi läks asi juba hoopis põnevaks - suurest saalist võis leida kõiki maailma loomi ja linde (alates dinosauruste skelettidest ja lõpetades vaaladega). Ülevaade looduses elavatest isenditest oli ikka nii värvikirev ja mitmekesine, et jäi üle vaid üllatuda, milline on ühtede loomade kohastumust sobilike kaitsevärvidega, samas aga milliseid erinevaid värve võib leida mõni looma või linnu rüüst. Lindude puhul oli veel omaette vaatamisväärsuseks noka kuju ja värv - alates väikestest ja nõeljatest ning lõpetades kühmuliste ja vikerkaarevärvilistega.

Minu vaieldamatuks lemmikuks oli aga kivimite kogum - samuti täielik läbilõige, millised võivad kivimid üldse olla - mõned justkui oleks nõetad kokku köidetud, teised jälle ümarate lehtede kujuga, kolmandad oleks nagu korallist välja koorunud.

Ega siis muuseumikülastus ainult vaatamisega piirdunud - kus jälle vähegi nuppu näha oli, tuli sellele vajutada ning nii näiteks oli võimalik näha, kuidas krokodilli silmad pimedas helendavad (ristisin ta mõttes Baskerville'ide krokodilliks), millist värvi omandavad kivid erineva valguse käes (päeva-, neoonvalgus jne), millist häält teevad erinevad konnad. Kokkuvõtvalt õnnestus paari tunniga läbi käia suur osa maailma loodusest.

Kuna pärastlõuna oli ilus, siis seadsin sammud maailma pikima puupingi juurde (120-meetrise pikkusega) - kui nüüd need, kes Genfi käinud on, hakkavad mõtlema, et ei tea, kus see olla võiks, siis see on kohe Reformistide Müüri kohal. Jah, seesama pink, mis on seal mäe otsas. Nii hea oli ennast sellele pingile istuma seada ja lasta päikesel ennast paitada.

Genfis viibimisele kohaselt viis mind tee paadiga sõitma. Siinkohal tahan ära märkida, et seekordseks kapteniks oli naisterahvas, kes sai paadi juhtimisega suurepäraselt hakkama. Muige tõi mu suule aga üks härrasmees, kes ilmselt oli minemas ärikohtumisele ja seetõttu kiirustas ning kes kasutas aja kokkuhoiu mõttes paadiliini.

Genf (6. päev)

Genf tervitas kuuenda päeva hommikul tormiga - laine järvel laksus täie jõuga ja tuul vihises kõrvus. Nii tunduski, et vabas õhus viibimisest ei tule sellel päeval midagi välja.

Hommikuseks esimeseks külastatavaks kohaks oli nugade ekspositsioon Genfi suurima nugadepoe keldrikorrusel. Väikeses toakeses pandi mulle lahkelt käima film, mis rääkis Victorinox'i tekkeajaloost ja näitas ka, kuidas Victorinox'i nugasid valmistatakse. Samuti jagati lahkelt informatsiooni Victorinox'i nugade viimaste mudelite kohta ning pakuti neid ka lahkelt müüa (see pood, kus muuseum asub, on väidetavalt maailma kõige mitmekesisema valikuga noapood üldse).

Kui noad vaadatud said, liikusin taaskord järve teisele kaldale, kust Perle du Lac'i nimelises pargis asub teadusajaloo muuseum. Enne muuseumisse sisse astumist sain omal käel järgi proovida mõned väljas asetsevad eksponaadid - nt ise filmi vaadata ja erinevate päikesekellade versioonidega aega määrata. Muuseum ise on väga vahvas pisikeses Bartholoni villas. Muuseumi peamisteks eksponaatideks on igat sorti mõõteriistad (nt temperatuuri ja õhurõhu), samuti igat sorti mikroskoobid. Väljas on ka mitmeid rariteete - nt väidetavalt esimene elektrienergia allikas aastast 1802 ja meetri etalon.

Õhtuseks meelelahutuseks oli Genfi valgusfestivali külastus. Võrreldes nendega, mida Tallinnas näinud olen, tundus see küll veidi kahvatu, aga avastamist on sellelgi üritusel. Mulle meeldisid enim kesk, mille erinevatele kastidele astumisega kaasnesid nii valgus- kui ka heliefektid. Teine põnev eksponaat oli telefonimäng - kaks telefoniputkat olid valgustatud (üks punaselt, teine roheliselt) ja neis sai siis rääkida. Telefoniputka muutis aga värvi vastavalt hääle toonile ja kõne intensiivsusele. Muljetavaldav oli aga valgusinstallatsioon, kus ühe võrgu peale oli kinnitatud sadu origamisid ja neid siis valgusvihkudega tooniti - kui palju pidi küll keegi vaeva nägema kõigi nende origamide valmistamisega?

Genf (5. päev)

Viies päev Genfis hakkas väga kultuurselt - ajaloo- ja kuntsimuuseumi külastamisega. Kuigi kunsti poole pealt jäi asi suhteliselt nõrgaks, sest seal oli kollektsiooni vahetus just parajasti käimas. Kuid see ei takistanud sügavale ajaloo sügavustesse sukeldumast.

Esmalt võis saada ülevaate Šveitsi relvastusest, siis ikoonikunstist. Edasi juba barokkajastusse, mis tundus veidi tuttavad. Järgmises saalis ilutses aga ühest Šveitsi kloostrist pärit interjöör, mis meenutas veidi Kadrioru lossi sisekujundust - puit oli peamiseks kasutatavaks materjaliks. Samas oli seinale laiali laotatud tikitud lina, mis minu arvates oleks küll võinud kuuluda pilutamise MMil auhinnatud tööde hulka - ma isegi ei kujuta ette, milline aeg ja vaev selle tegemiseks kulus. Samuti oli võimalik nautida Genfi katedraali vitraaže XV sajandist.

Muuseumi alumisel korrusel toimus aga retk iidsesse Egiptusesse - seda väljapanekut ilmestasid Ramses II kivikuju ja kõik muu, mis vana Egiptuse juurde käib (sarkofaagid, muumiad jms). Samas anti ka ülevaade Šveitsi ekspeditsiooni tegemistest arheoloogilistel väljakaevamistel Niiluse ääres.

Kui nüüd ajaloorännak kokku võtta, siis tegin enda jaoks kaks üldistust:
1. kaasaegne savikeraamika näeb välja nagu V sajandil enne meie ajaarvamist;
2. luud-kondid on ikka väga vastupidav materjal, kui seda võib ka aastatuhandeid hiljem maapõuest välja kaevat.

Peale väikest lõunapausi viis tee mind edasi Maison Tavel'i - Tavel'ide perekonnale kuulunud majja, kus nüüd asub Genfi linnamuuseum. See muuseum oli justkui minu jaoks loodud, iseäranis selle kaks osa - esiteks Genfi linna makett 1850. aastast ning teiseks pildialbumid Genfi tänavatest ja kvartalitest. Selle muuseumi külastamine andis selgelt mõista, et kui minevikku ei tea, siis ei mõista ka tänapäeva - kui arvestada, et Genf oli 1850. ümbritsetud kindluse ja bastionitega, siis võib praeguse Genfi kaardi pealt veel aimata linna kujunemist mõjutanud kiviseinu ja nende vahel kulgenud veelahkmeid. "Post Tenebras Lux" (valgus pärast pimedust) on Genfi lipukiri - see väljendab minu arvates päris hästi Genfi olemust (kuigi see on tugevalt seotud religiooniga, siis mina mõistan seda veidi teisiti) - linn, mis võtab Sind alati sooja valgusega vastu.

Genf (4. päev)

Genfikülastuse neljanda päeva hommik hakkas jälle kuidagi väga varakult pihta - aga no mis teha, kui on esmaspäeva hommik ning inimesed on tegusad. Hommikused teed viisid mind ITU ja ÜRO kanti käima.

Esimene mõte oli, et peaks ÜROsse sisse astuma, aga kuna külalised enam peaväravast sisse ei saa, siis pidin minema natuke edasi, kust leidsin, otse Punase Risti maja vastast, ÜRO sissepääsu. Kuna aga ÜRO on otsustanud, et külastused nende juurde on tasulised ja ma olen nende juures juba käinud, siis leidsin, et saan ka ilma neid külastamata hakkama.

ÜRO peavärava ja külastusvärava vahele jääb üks järjekordne park, milles on jaapanlaste poolt Genfile kingitud Shinagawa kell - kuigi ma pole kunagi Jaapanis käinud, oli juba eemalt vaadateski tunda oriendi hõngu. Samas pargis asub ka Ariani - Šveitsi keraamika- ja klaasimuuseum. Muuseumi kollektsioon andis päris hea ülevaate nii aegade jooksul kasutatud materjalidest kui erinevatest töötlusviisidest. Minu peamiseks üllatuseks oli see, kui tugevad pidid inimesed ikka vanasti olemas - vaadates ainuüksi liudade ning taldrikute suurust tekkis aukartus.

Ariana's väikest puhkepausi tehes avastasin hoone teise korruse rõduservadel imelikud ogad püsti seismas - veidi isekeskis järele mõelnud, leidsin, et need on ilmselt lindude eemalhoidmiseks. Korra selliseid tõkkeid nähes, märkasin neid ka hiljem mujal linna peal.

Neljanda päeva õhtu võtsin endale "täiesti vabaks" ja sõitsin lihtsalt liinipaadiga la Rade de Geneve'il. Sellest sai kohe omaette seiklus, sest vahetasin paati, kuigi ei ole pidanud seda tegema ja nii sain ühte liini edasi-tagasi sõita lausa kolm korda järjest - teate ju küll seda ütlust, et rumal pea on jalgade nuhtlus ja just niimoodi minuga sel päeva juhtuski.

Reede, 2. november 2007

Genf (3. päev)

Köige esimene asi selle pühapäevasel hommikul on see, et kelli keerati ja et üha tunni saab kauem magada - nii jöudsin minagi möttes kaasa tunda Genfi, kui kellade linna, kellapoodide omanikele ja köigile teistele, kellele kellakeeramine lisatööd kaasa toob. Aga mis teha elu kellade linnas juba on kord selline ning eks selleks ole juba välja möeldud ka oma tehnika, mismoodi on köige otstarbekam kellakeeramist toimetada.

Kolmanda päeva hommikune programm sisaldas endas jumalateenistuse kuulamist Genfi katedraalis. Enne seda önnestus mul veel teha möned tagasipöiked Genfiga taaskohtumisse - näiteks kellamängu ja rongkäiguga täistund. Edasi viis tee siis katedraali juurde, kust peale pisikest ootamist siis ka katedraali sisse.

Jumalateenistus oli päris huvitav ja nii önnestus meilgi lauluraamat lahti teha ning valesti ja kövasti kaasa laulda. Kui aga jumalateenistus löppema hakkas, avastasin, et mu kott oli justkui maa alla vajunud - loomulikult polnud keegi ümberkaudsetest midagi märganud ja nii ta kadunuks jäigi. Kirikus olevate inimeste abiga sai helistatud politseisse ja mind suunati sujuvalt ainsasse pühapäeval lahti olevasse politseijaoskonda koti varastamise kohta avaldust kirjutama.

Nagu selgus, pidi lahtiolev politseijaoskond olema teisel kaldal ning et mitte jalavaeva raisku lasta, sai läbi astutud Rousseau' sillalt, kus Genfis sündinud filosoofi kuju praegugi seisab.

Politseijaoskonnas läks avalduse kirjutamine suhteliselt sujuvalt, kui mitte arvestada, et politseinik rääkis ainult prantsuse keelt. Siinkohal vöiks tödeda - my French lessons finally paid off! Ja mis keeleliselt puudu jäi, see tuli käte-jalgade keeles selgeks teha. Muidugi köige vahvam oli see, et köik jättis mulje justkui prantsuse keele eksamist ja isegi kirjalik osa oli sellel eksamil. Aga eksami tegin ma edukalt ära ja mul endal oli suhteliselt löbus kogu selle tegevuse käigus.

Politseijaoskonnast viis tee edasi Genfi kõige naljakamate majade juurde - vaba joonega majad, mis üllatavad oma värvikirevuse ja mitteformaalse kujuga. Seekordseks avastuseks oli minu jaoks, et analoogseid maju on rohkem, kui esialgsel vaatlemisel silma hakkab.

Genfis käies ei saa kuidagi mööda selle parkidest - väikese paadisõiduga sai ületatud La Rade de Geneve ja suundutud Eaux-Vives'i parki, kus asetseb Genfi suurim rosaarium. Park ise tervitas meid aga uimastava puudelõhnaga - ju siis oli õhuniiskus selline, et loodus sedasi lõhnama puhkes.

Ja pargiga sai ka jätkatud - edasi oli kord plaani haarata botaanikaaed. Seekordne külastus jäi küll hilisele õhtutunnile, kui vaatamata sellele, et ametlikult oleks aed juba pidanud kinni olema, saime siis teha tiiru pooles botaanikaaias. Taimede koha pealt oli külastus veidi kehvavõitu - aastaajale kohaselt oli näha vaid taimede varsi ja nimetusi ning teisalt hakkas juba hämarduma. Suurima etenduse andis papagoide majas aga üks puuoksal kiikuv papagoi - jooksis mööda oksa edasi-tagasi, et ennast lõbustada. Samal ajal riidles ta meiega, et miks oleme teda hilisel tunnil häirima tulnud. Sellega meie külastus botaanikaaeda lõppeski, sest siis juba tuli pargivaht, kes palus meil lahkuda. Botaanikaaia värava poole suundudes saime veel hämarduvas õhtus heita pilgu flamingodele, kes vaikselt toimetasid oma tegemisi.

Kuna vahepeal oli kätte jõudnud õhtu, siis minu sooviks oli üle vaadata Place du Molard, kus on minu lemmikutest tänavakivid - need, mida päeval ei märkagi, muudavad öösel väljaku justkui tähistaevaks ja nii saadki mitmes keeles lugeda erinevaid tervitusi ja häid soove. Minu arvates piisavalt hea lõpetus ühele pikale kellakeeramise päevale.

Genf (2. päev)

Oh, kuidas tahaks veel magada, on hommikul esimene möte, aga hostelis elamine tähendab seda, et ei vöi iial teada, mis kell äratus on. Nii siis on laupäevahommikune äratus juba enne kella 6 hommikul! Aga teha pole midagi, sest und enam ei tule ja magaja teesklemine önnestub edukalt vaid kella 7ni.

Kui siis pestud-söödud, sean sammud järve äärde, mis tervitab mind hommikuselt tüünena, samuti on Genf veel hommikuselt vaikne ja uimane. Loomulikult tuleb kohe alustada Genfi vaatamisväärsuste meeldetuletamist - kuna kell on varane, siis purskkaev veel ei tööta, küll on aga omal kohal nii Mont-Blanc'i sild, lillekell, magav Lenin, male- ja kabelauad pargis ning köik muu, mis jääb Paquis' ja Patek Philippe'i kellamuuseumi vahepeale.

Muuseumisse sisse astudes tekkis veidi köhe tunne - pole harjunud, kui köik ümberringi on luksuslik ning tundsin ennast valge varesena, sest sellised väravad avanevad mu ees vaid vahel harva. Kui aga esimesest ehmatusest üle sain, önnestus nautida suurepärast ülevaadet nii kellade kui ka ehete dekoratsioonide ajaloost. Hämmastav oli see, milline täpsus ja loomingulisus peab olema ühe kella taga ja et sellist "täpisteadust" rakendati juba aastasadu tagasi.

Muuseumi kollektsioonist hakkasid köige enam silma maailma väidetavalt köige keerulisem kell (näitab lihavötete toimumisaega konkreetsel aastal), kosmoses käinud kell ja igasuguseid lugusid mängivad ning liikuvaid mehhanisme sisaldavad kellad - viimaste toimimist olekski vöinud ennast vaatama unustada. Kui nüüd aga minna Patek Philippe'i kaubamärgi juurde, mille kollektsioonile on muuseumist pühendatud kaks korrust, siis möistsin, miks on see kaubamärk just nii hinnaline, kui on - kui juba eelmistel sajanditel on sellest kellatöökojast tellinud oma kellad kuninglikud perekonnad, siis ma arvan, et rohkem pole vaja midagi selgitada.

Kui päeva esimene pool kulus muuseumi külastamisele, siis teine pool viis Annecy'sse - umbes 60 km Genfist löunas asuvasse linna. Kuna püüdsime kiirteid vältida, jäi meile tee peale 2 silda, mis körgusid kuristiku kohal - üks, mis ehitatud juba 19 sajandi keskpaigas ja teine palju kaasaegsem. Vana sild oma suurte väravate ning selgelt kandiliste vormidega tuletas meelde vanu muinasjutte.

Annecy' ise osutus parajas suuruses linnakeseks, mis asus kauni järve ääres ning mille vanalinna tänavad meenutasid Veneetsiat - vaid gondoljeerid olidki veel puudu, sest vöimalus treppi mööda vette astuda oli täiesti olemas. Lisaks sai Annecy's harjutada mäkketöusu - esmalt kohaliku kindluseni ja siis edasi juba kirikuni, mille eest avanes suurepärane vaade ümbrutsevatele mägedele ning orus rohetavale järvele. Kui vanalinna ödusaid tänavaid mööda sai ära käidud, siis hakkas hämarduma ning järve ääres aega parajaks tehes löppeski see väike külaskäik - kui pimedus meid endasse mässis tuli minule silme ette analoogia "Heliseva muusikaga" - sellised mahedad toonid olid öhus, aga pole ka imestada, kaugel Prantsusmaalt see Austria niiväga ikka on.

Tagasiteel juhtus meiega selline löbus asi, et pidime igas bensiinijaamas kinni pidama ja tankima - et ikka kindlad olla selles, et paak oleks piisavalt bensiini täis. Algul tundus küll, et see on mingi nali, aga tuli välja, et ühel meie seltskonnast oli analoogses olukorras olnud probleeme ja ta üritas neid ennetada. Teistel oli aga nalja nabani, sest autot ei oldud ju veel tangitud BP tanklas, mille märk oli auto bensiinipaagi luugi küljes.

Genf (1. päev)

Kas mäletate veel, kuidas ma veebruaris igatsesin Genfi järele? See aeg tundub justkui mägede taga olevat, aga siiski on sel aastal nii önnelikult läinud, et saatus on mind minu lemmiklinna toonud.

Enne veel kui Genfi jöudsin, lasti lennukiaknast oma 20 minutit filmi "Alpid täies hiilguses" - valged mäetipud hämarduvas taevas. Lummav vaatepilt, mida vöibki vaatama jääda. Kuna allpool oli näha pilvi, siis tekkis mul suhteliselt retooriline küsimus - kuidas vöib olla elu pealpool pilvi, mis tunne vöib olla, kui vaatad ümbrust ja Sinust allpool on vaid ühtlane pilvemass?

Ja nii see asi läkski - lennukirattad puudutasid peagi maad ja taaskord sai üks igatsus vaigistatud. Genf vöttis mind vastu reedeöhtuselt toimekana - inimesed ruttasid mitmele poole, kuid minu jaoks tähendas see vaid üht - rahulikus tempos kulgemist, siis kiiret polnud ju kuhugi.

Ega esimese päeva öhtu suurt muid toimetamisi toonudki, kui et kohalike (tööd tegevate) eestlastega natuke maas istuda, süüa ja juua ning üksteise seltskonda nautida. Kui pärast pidu eelviimase trammiga hostelisse söites ööbimiskohta kohale jöudsin, avastasin köik oma toakaaslased magamas - minu jaoks täiesti ootamatu olukord, sest varemalt olen hostelites olles ikka selliseid inimesi kohanud, kes poole ööni väljas on ja siis kuskil 2-3 ajal öösel saabuvad, aga ju siis Genfis on teistsugused kombed.