Esmaspäev, 24. mai 2010

Elu nagu muinasjutt

Kui oma elus ringi vaatasin, siis seal toimetasid igasugused huvitavate nimedega tegelased. Nädalavahetus lisas sinna juurde kaks tegelast, kelle ilmumist ma kuidagi oodata ei osanud. Esmalt tuli mu ellu Pipi ja siis sinna otsa Punamütsike. Eks ole vahva leida oma elust muinasjututegelasi ja pole siis imestada, kui mu elu ise üks paras muinasjutt välja kukub, kui sellised tegelased selles juba toimetavad.

Mida inimesed mõtlevad?

Kuidas saada teada seda, mida teised inimesed mõtlevad? Kuidas küll ära tabada, milliste tunnete ajel ühed või teised asjad on välja öeldud? Kui seda vaid oskaks taibata ja aru saada, mis midagi põhjustab.

Kui mõtteid lugeda ei õnnestu, siis tuleb tarvitada seda materjali, mis käepärast on - ehk siis väljaöeldud sõnu. Ja ka siinkohal tekib arusaamatu jõnks - kui inimene ütleb välja midagi seesugust, mis tema teada teise inimese hinges sügavama emotsiooni esile kutsub, siis mida ta ometigi mõtleb? Ja pole siis imestada, et sõnadest jääb maha inimene, kellelt hingerahu nende sõnadega röövitud saab.

Aga pole minagi patust puhas - ikka leian ka igasuguseid sõnu, mida välja öelda, ja mõtted nende taga pole just eriti mõjusad, aga vahel tulevad need sõnad mu seest välja sedasi, et vaatamata sisule tunnen, kuidas teises inimeses tormi esile kutsun. Ja siis mõtlen, et mida ma küll ise ometigi mõtlesin.

Kaheksa suveprojekti

Päris kiiresti said need asjad kirja. Täpselt kaheksa suveprojekti tekkis. Ilma mingi pingutuseta, ilma mingite probleemideta. Lihtsalt enda jaoks ülesmärkimine, et meelest ära ei läheks. Eks elu näitab, kas neist midagi ka saab. Projektid siis ise sellised, mille seeme on juba mulda pandud - nüüd tuleb hoolt kanda selle eest, et kõik viljad ka ikka valmis saaksid.

Muidugi käivad juba peas ringi ka igasugused muud mõtted, sest tuleb ometi ju tekkinud võimalusi ära kasutada ja inimestele, kes on oma õla alla pannud, leida mingi vastutasu selle eest, mis nad omaltpoolt andnud on.

Muhk peas

Leidsin oma peast ühe valusa koha. Arvasin, et see ehk on tingitud mu selleaastasest esmakohtumisest sääskedega - nad ründasid mind parvedena. Olin sellise seletusega juba peaaegu leppinud, kui mulle meenus, kuhu ma oma pea ära lõin. Loodan, et ma ajaloolisele mälestusmärgile oma kõva peaga viga ei teinud. Tema jättis aga küll oma õrna jälje minu kolbale.

Tuulevaiksel päeval...

Ma ei oleks kunagi arvanud, et võin jõuda sellisesse seisu. Sellisesse seisu, et vaatan trotsiga merd ja kirun puuduvat tuult. Midagi pole teha, kui kõik sõltub asjaoludest - kui on tuult vaja, siis ei saa hästi leppida sellega, et teda pole. Aga eks kõik sõltub vaatenurgast, sest siin oli olukord, kus olid inimeste erinevad soovid ja tahted - mina sain, mis mina tahtsin - kui see tähendas, et keegi teine ei saanud seda, mida tema tahtis, siis on küll kurb. Aga eks me pea siis oma tahtmisi ühtlustama, siis on ikka ühtemoodi - kas mõlemal hästi või mõlemal halvasti. Ja eks oli siin ju ka üks päev, kus oli just vastupidine vajadus - sai oodatud tuule vaibumist, päris ära oodata ei jõudnudki ja vahepealsele tuulevaikusele järgnes tuul, mis tekitas ühe paraja slaalomiatraktsiooni.

Ja nüüd viimaks on see kauaoodatud tuul siis kohal - öösel käis korra ehmatamas, aga nüüd tuli päriseks ja vist pikemaks ajaks. Ja see meelelahutus, mis mul jäi paar nädalat tagasi reedesel õhtul saamata, tuli täna täiega - lained mühisesid võimsalt ja vett pritsis iga kandi pealt! Väga viis looduse vaatemäng!

Kellega merele minna?

Elu pakub igasuguseid kombinatsioone igasuguste olukordade jaoks. Siis, kui tead, et täna on mereleminek just sellise inimesega, siis saad päris kiiresti teada, et ei, täna minnakse hoopis kellegi teisega. Ja siis, kui arvad, et minnakse kellegi kolmandaga, siis lähed merele sellega, kellega koos esialgu pidid merele minema.

Võiks ju arvata, et mis suurt vahet seal ikka olla saab - üks mereleminek kõik. Aga elu näitab, et mereloleku mõnu sõltub suuresti ikkagi seltskonnast. Ja kui on õnne heas seltskonnas olla, siis võid merd nautida täiel hingel.

Ei saagi midagi teha

Mis mina sinna parata saan, kui mõned inimesed mulle esimesest hetkest peale meeldima hakkavad. Ma ei saa ju midagi teha, kui mõni inimene kohe on selline, et tema poole tirib ja tõmbab ja on midagi müstilist, millest aru ei saa. Nüüd on siis kohtutud jälle ühe seesuguse inimesega. Täiesti juhuslikult, juba koguni kaks korda. Aga lepitud sai, et kohtume veel. Ootan huvitatult, sest tean, et see asi saab ainult paremaks minna.

Täiskuuaeg?

Kuu pole praegu veel kindlasti täis, aga kõik, mis toimub, võiks olla seletatav täiskuuga. See oleks kõige lihtsam lahendus, sedasi võiks asi täiesti toimidagi.

Aga kui nüüd teada, et täiskuud pole, siis kust tulevad need asjade liikumise suunad ja meeletud mõtted ning teod? Lihtne seletus oleks muidugi selline, et see tuleb kevadest. Võib-olla tõesti?

Millegipärast jõuan aga hoopis mõtteni, kas see kõik võib tuleneda armastusest? Sest kui kõik inimesed on oma armastuse poole avanud, siis saabki sellest ainult head ja ilusat ja meeletut ja müstilist tekkida.

Vajan sujuvat üleminekut

Täna tundsin üsna selgelt, et vajan sujuvat üleminekut. Liiga kontrastsed on need kaks maailma - nädalavahetuste maailm ja töönädala maailm.

Korralikult oma nädalavahetusest veel välja tulemata tundus kõik esmaspäevale kohane minu jaoks täiesti kohatu. Kuidagi ei tahtnud ennast lasta välja rebida nädalavahetuse muljete- ja emotsiooniderohkest ajast.

Nõnda leidsingi ennast lisaaega võitmas, et viibiks veel see tunnetelaviin, mis hinges ringi möllas.

Reede, 21. mai 2010

Hästi hoitud

Vaatan oma elu peale tagasi ja kummaline on ta olnud. On olnud neid, kes on omast arust head teha tahtes teinud haiget ja kellele on andeks antud. Ja on olnud neid, kes oskavad head teha haiget tegemata. Nende viimaste keskel tunnen ennast hästi hoituna. Vedanud on lihtsalt, kui elu pakub välja selliseid inimesi.

Lootust on...

Kui küsimus - kas aitaksid oma s6pra - saab ühe teismelise poisi suu läbi vastuseks - iga normaalne inimene aitab - siis on ju lootust? Ja ehk on minulgi lootust, kui ütlesin välja, et ma vajan inimest, mitte printsi villa, auto ja taevamannaste lubadustega. Eks peaks ju elus olema sedasi, et tegudest taipad inimese olemust, lubadustega on vähe peale hakata, kui pole s6napidaja inimene.

Reelt maas...

Viimaks saabus see hetk. Hetk, mil pea on tühi ja vaid tuul ulus ajukäärude vahel. Sellisesse seisundisse saamiseks tuli ikka päris pikalt aega surnuks lüüa ja mittemidagi teha. Korda läks see asi, kuigi polnud omaette eesmärgiks seatud.

Selgelt tunda

Olin veidi kahtleval seisukohal. Sest ma ei teadnud, mis seis on. Ei teadnud ega osanud ka arvata. Tuli välja, et polnudki vaja teada ega arvata. Selgus saabus ootamatult. Ja sain selgelt tunda seda, mis oli küsitavusi tekitanud. Sähvatus käis läbi ja oligi selge - just siin on peidus nende tunnete allikas. Kevad ja sellega kaasnev - pea igasugustest asjadest pungil, südamest rääkimata...

Neljapäev, 20. mai 2010

Ma ei taha, et Sa kiirustades lähed...

Sa kiirustades tulid minu juurde,
ma ei taha, et Sa kiirustades lähed.
Istu kasvõi hästi-hästi vähe,
aga istu enne, kui Sa lähed.

Vaata kord siin väikses kambris ringi,
kõike, mis siin riiulitel on,
Sa oled oma käega puudutanud
ja südamega puudutanud hingi.

Mõtlen, kas ka Sina aimad vähe,
et alles jääb Su väikene visiit
siia õhku, siia tuppa, siia pähe,
ka pärast seda, kui on mindud siit.

....

Vahel rohkem, kui ööbikute laulu,
vahel rohkem, kui kohisevat merd,
vahel rohkem, kui puude ladvus tuuli,
ma tahan jälle kuulda Sinu häält.

/Lahkumine, Jaan Tätte/

Just selline tunne mind tabas. Just need sõnad olid mu peas. Kui keegi on tulnud Su ellu ja muutnud Su elu, siis kuidagi ei taha, et ta läheks. Läheks edasi või tagasi oma toimetuste juurde ja kaoks Su elust. Õnn on, kui ta jääb...

Kui ootad kedagi...

Elu üks suuremaid paradokse on see, et kui kellegagi kohtumist ootad, siis tavaliselt Sa selle inimesega ei kohtu. Kui aga siis kellegi teisega kohtumist ootad, siis kohtud just selle inimesega, kelle peale Sa pole pikalt mõelnud ja kellega kohtuda lootnud.

Nii läks minugagi. Juba aastaid olen lootnud kohtuda inimesega, kes käis mõneks ajaks mu elust läbi. Mõtlesin ikka päris tihti selle peale, kuidas tal läheb, kas ta on oma praeguse eluga rahul. Lootsin, kui sattusin sinnakanti, kus tema praegune elu paikneb, et ehk saatus juhib meid kokku ja ma saan teada seda kõike, mida ma teada tahan. Lootsin ja ootasin seda kohtumist, aga seda ei tulnud ega tulnud.

Ja täna, kui ma lootsin kohtuda kellegi teisega, ma siis viimaks kohtusin selle ammuoodatud inimesega. Sain kõik küsimused ära küsida ja sain kõik omapoolsed mõtted välja öelda. Kohtumine oli küll suhteliselt üürike, aga kontakt sai taas leitud ja nüüd saan järgmise kohtumise, kui vaid soovi ja võimalust on, ise esile kutsuda.

Kogu asja juures on väga oluline, et ma olen siiralt õnnelik, et elu mulle sellise juhuse kätte mängis. Ja muidugi olen ma siiralt õnnelik ka selle üle, et sellel ammuoodatud kohataval hästi läheb ja ta õnnelik on.

/Häid inimesi tuleb oma elus hoida, sest neid niisamalihtsalt juurde ei tule./

Pühapäev, 16. mai 2010

Kas ka mina?

Kas ka minust võiks saada selle meeskonna liige? Kas ka mina sobiks sinna? Oma oskuste, teadmiste, võimete poolest? Tundub küll sedasi, kui ikka ja jälle minu poole pöördutatakse, kui mõni asi lahendamist vajab. Suur au oleks olla NPT liige.

Võiksin ju sinna kuuluda muude klubide ja seltside hulgas, kuhu ma veel ei kuulu, aga milles siiski osaline olla võiksin. Ehk saavad need mõttelised klubid ka kunagi teoks ja siis saaks ehk mõnes neis mõnusasti lugusid pajatada, mida need, kes väljaspool seda klubi on, ei oska ega suuda mõista.

Pimeduse varjus

Ma teadsin, et keegi ei näe. Ma teadsin, et pimedus varjab seda, mida ma teen. Ma teadsin, et see naeratus mu näol jääb vaid pimedusega jagamiseks. See oli hetk, mil olin ülimalt õnnelik, see oli hetk suurima rõõmu jaoks. Ja nõnda laiutaski mu näol pimedusega jagatud naeratus. Ju naersid mu silmadki, sest õnne ja rõõmu pidi jaguma ka nendesse.

Õigesti aru saada

Terve rida lauseid, mida pole eriti korralikult kuulatud. Anonüümseks jääda soovivad osatäitjad.
"Ma sain siis õigesti aru."
"Millest Sa õigesti aru said?"
"Sellest, et ma sain valesti aru."
"No siis on ju tore, kui Sa millestki õigesti aru said. Olgu selleks õigesti arusaamiseks siis kasvõi see, et Sa valesti aru said."

Milleks kahelda?

Huvitav on see inimese mõttemaailm. Kui kõik on väga hästi ja suurepärases seisus, siis ikka tekib kusagilt kahtlusemoment. Milleks? Kustkohast? Mispärast? Kahelda ei ole vaja, kui kõik on hästi. Ei ole vaja veenda ei teisi ega ennast, kui on juba nähtud seda, et kõik võibki olla lihtne, loomulik ja sujuda hästi. Kas tekib kahtlusemoment seetõttu, et näed midagi väärtuslikku ja asud küsima, kas ise oled ikka piisavalt väärt, et selle väärtusliku osaliseks saada. Või tekib kahtlusemoment seetõttu, et enne on olnud mõtted ja soovid ning korraga on sellest kõigest saanud reaalsus, mis tundub imelise ja ebareaalsena.

Igaühega isemoodi

Iga inimesega, kellega kokku puutume, on meil isemoodi suhe. Ja see, kuidas need suhted parajasti on, käib kõik arusaamatuid radu pidi. Mõni inimene on sügaval hinges sees ja kuidagi ei oska temast üle ega ümber saada. Tema puhul on sedasi, et teeksid kõik, et tal hea oleks. Millest see tuleb ja miks see kõik nõnda on, ei oska aru saada. Lihtsalt sedasi need asjalood on.

Vahel tundub, et sellise koha hinges saavad inimesed, kes on elurajalt korra jõuliselt läbi käinud ja siis kadunud. Samas on ju ka teistsuguseid, kes on tulnud ja olnud ja jäänud. Nemadki on sügaval hinges sees.

Aga ikka on igaühega isemoodi, kuid on üks ühine läbiv joon. Need inimesed on need, kellest hoolid ja keda hoiad, sest nad on kalleimad aarded eluteel - ilma nende inimesteta poleks elu...

Luksusaeg

Mõnikord on sedasi, et aega, mida kellegagi koos veedad, saab nimetada luksusajaks. See on selline aeg, mil hinged puutuvad kokku ja kõik emotsioonid ja tunded saavad jagatud. Ja mõned asjad jäävad sõnadeks ütlemata, sest neid pole vaja välja öelda, pole vaja selgitada, kõik on niigi arusaadav. Aeg, milles tahad olla, ja aeg, milles ennast imeliselt tunned. Peaasi, et mõistad ja oskad hinnata, et just siin ja just praegu on see võimalus nautida luksuslikku aega.

Ketikiri

Sain siin ükspäev ühe järjekordse ketikirja, mis lubas, et kui saadan selle edasi teistele inimestele, siis järgmisel päeval mingil kindlal kellaajal saabuvad minu juurde need sõnad, mida olen kaua oodanud.

Kirja ma edasi saatma ei hakanud, sest ma olin juba need sõnad saanud. Hiljaks jäi see ketikiri. Kõik oli juba toimunud.

Rolliküsimus

Ikka on turvaline olla mingis rollis. Aga kui ei taha rolli valida? Kui ei taha ennast mingisugustesse raamidesse asetada? Kas on võimalik, et lihtsalt oled? Ilma rolli ja raamita, täpselt nii, nagu igal hetkel just parajasti sobiv on. Konflikt tahab kusagil tekkida - lase olla, kõik on juba saadud.

Boonusmaterjal

Ma ei tea, kas kusagil universumis kirjutatakse kõigi soovid üles ja siis hakatakse neid tekkinud soove järgemööda täitma. Mulle igal juhul tundub, et just nõndamoodi see asi on.

Juba teist nädalat olen elavas ettekandes saanud kuulda seda boonusmaterjali, mis Jaan Tätte viimasel plaadil on ühe loo peale salvestatud. Kõik vist ilmselt selleks, et elu saaks taaskord öelda: kõike, mida soovida oskad, on võimalik saada.

Pool päeva hiljem ja targemana: see boonusmaterjal on kühmnokkluikede tiivasahin, kui nad üle mu kodu oma hommikust lendu teevad - nende ingliskeelne nimi on mute swan, nende hääleks on sulgede vihin tuules. Lisaks veel selline teadmine, et luiged on kõige pikema kaelaga linnud - neil on 22 kaelalüli.

Esmaspäev, 10. mai 2010

Nalja peab saama

Soovilugude aeg. Anonüümseks jääda soovivad osatäitjad.
"Keegi soovis Oskari lugu?"
Juubeldaja publiku hulgas.
"Sina soovisid Oskari lugu?"
"Ma pole seda veel välja öelnud!"
"No aga ütle siis!"
"Oskar!"
Mõttepaus.
"Teeme siis Oskari loo."

Tuhkatriinu

Üks sähvatus käis mälust läbi. Tuhkatriinutunne. Taaskord on siin keegi, kes aitab "kingi" jalga. Olukord on sootuks teine. Aga sähvatus käis läbi. Mis see siis nüüd tähendas? Vaid see hetk. Enne ja edaspidi lihtsalt mõnus sõbralik olek. Aga see üks hetk... Samas mitte hetkekski seda, mis oli kunagi ammu. Hoopis teistmoodi olemine.

Päev täis üllatusi

Mõni päev on kohe selline. Päev täis üllatusi. Päev täis seda, et igasugused asjad kukuvad maha ja lähevad laiali, isegi katki. Kuid vahel harva juhtub, et kaks sellist asja ühe päeva peale satuvad.

Ja see paneb aina enam uskuma seda, et igal hommikul tuleb olla valmis selleks, et maailm pakub Sulle rohkem, kui Sa aimatagi oskad. Et igal hommikul võid valmis olla selleks, et just sellest päevast saab üks järjekordne õnnelik päev Sinu elus.

Õige koht

Kui kusagil on hea olla, siis on see ju õige koht. Kui kusagil tunned, et see on just see paik, kus tahad olla, siis on see ju õige koht. Ja kui oled seda kohta armastama hakanud juba siis, kui teda kunagi näinud pole (või oled vaid kaugelt näinud), siis on see ju õige koht. Ja kui viimaks siis saad sinna paika ja tunned, et seal ringituterdamine on just täiesti sobiv tegevus, siis see on ju õige koht.

Tore, kui inimese juurde tulevad just tema jaoks õiged kohad... Peaasi, et oskad ära tunda ja aru saada.

Eks see ole samamoodi ka inimestega, keda kohtad. Õiged inimesed tuleb ära tunda ja mitte lasta neil märkamatult oma elust läbi minna...

Mõte, mis andis rohkem, kui miski muu: las jääda pigem natuke puudu, kui üle.

Elu tehtud parandused

Saabus just selline moment, mil olin valmis loobuma. Olin valmis vabaks andma, loobuma nendest asjadest, mida teha tahtsin. Olin omapoolseid soove ja mõtteid andmas üle neile inimestele, kes oleks saanud midagi teha.

Ja jälle tegi elu oma paranduse. Ehk siis tõestas taaskord, et ütlus - "Selleks, et midagi saada, tuleb sellest millestki loobuda" - peab paika.

Lisaks siis ka veel see, et kui ise otsustasin, et kui muudmoodi ei saa, siis pean ise kõike tegema, tõi elu ka sinna paranduse ja näitas, et ikkagi saab nii, nagu soovinud ja tahtnud olin.

Igaüks teeb ise oma elu

Täpselt sellise mõtte leidsin täna oma peast. Ise teed endale teed, kui tahad ja oskad. Ise leiad võimalused. Ja küll siis tuleb ka kõik muu sinna juurde.

Seisin leivariiuli juures ja just olin haaramas leivapätsi järele, kui see mõte mu üles leidis. Või pigem tõdemus, et selline elu ongi võimalik. Selline, mille ise enda jaoks luua olin tahtnud.

Laupäev, 8. mai 2010

Oli ette nähtud

Kaks põgenevat inimest. Kaks, kes pidid kokku saama. Ses põgenemises oli midagi seesugust, mis viis neid teineteiseni. Mõlemal omad jamad. Mõlemad vajamas kedagi, kes saaks aru ja aitaks edasi. Mõlemal vajadus välja saada sellest seisust, kuhu nad oma eluga jõudnud olid.

Kui vaid seepärast pidi juhtuma see, mis juhtus, siis oli see nõnda ette nähtud. Kahtlemine iseendas ja oma väärtushinnangute proovilepanek. Arusaamad elust ja asjadest pea peale keeratud. Teadmine, et kusagil on keegi, kes võib vajada just Sind. Võimalus iseendas selgusele jõuda, mõista elu pakutut ja saada aru, et kõike annab parandada. Teha need otsused, mis seni on tegemata jäänud. Minna oma eluga edasi, sest senised allikad on tühjaks saanud, ideed ja soovid kiduraks muutunud. Võtta julgus kokku ja näha, et tegelikult on kõik võimalik.

Ja kõik oli nii õige. Mõlemad eksiteed lõppesid ühes kohas. Lõppesid peaaegu samaaegselt. Nad olid sel ajal teineteise jaoks olemas, need põgenejad. Ja siis läksid nende teed lahku. Nüüd on teed paremad ja põgenejaid poleks justkui teineteisele vaja. Eks elu näitab, mis edasi saab.

Neljapäev, 6. mai 2010

Pole vaja teada

Ära uuri elu. On üks selline ütlemine. Väga õige on, see ütlemine. Minagi poleks pidanud uurima. Sest ei ole vaja teada. Miks ja kuidas... See, mida teada sain, oli see, mida olin kartnud. Küsimust, mida küsida tahan, pole ma esitada saanud. Nüüd pean ainult oletama. Kuni saan teada, mis seis on.

Kui kõik on sedasi, nagu ma aru sain, siis võin muidugi hõisata, et ma olen pagana hea inimeste tundja. Ja mõni inimene on iseäranis hästi loetav. Aga mis mul siin hõisata selle üle, kui see tähendab, et kõik see, mida nägin ja välja lugesin, mis tõeks kipub osutuma, on vaid ühe mitte eriti lõbusa loo järjekordne osa.

Õhku jääb veel üks küsimus... Kas ka minul on mingi roll selles asjas, mis toimub? Ma loodan, et ma olen aidanud anda inimesele tagasi usu iseendasse ja näidata, mida ta tegelikult väärt on.

Paabel ja küünilood

Sattusin täiesti ootamatult Paabeli plaadiesitluskontserdile Tallinnas. Ja oli selline üritus, et kohe sundis plaati rõõmustama. Plaadiks siis "Küüni täitmise lood ja laulud". Veidi iseäralike sõnadega lood, kuid minu jaoks sobivalt mitmekihilised ja otse elust enesest - lihtsalt võimalikud mõttemängud, mis võiks olla ja kuidas. Ja vahel need asja ka niimoodi välja kukuvad, nagu laulusõnad ütlevad.

Sass! Röövime õige laeva
ja läheme merele.
Valgepilvise taeva
all läheme merele.
/Sassi laul, Paul-Eerik Rummo/

Metsamuusika lummuses

See juhtus ühel kevadisel pärastlõunal, Võrtsjärve lõunatipus. Metsamuusika kontsert. See oli aeg olla ja nautida. See oli aeg võlutud saada. See oli aeg mõistatamiseks, kes võiks küll sellist häält teha, kes võiks küll seal metsas huigata. See oli aeg, et aduda, milline mitmekesine ja värvikirev on meid ümbritsev loodus.

Vaade teise maailma

Rännates mööda Eesti metsi ringi sel kevadisel ajal, mil pea kõikjal olid üleujutused, leidsin ennast teise maailma vaatamas. See oli vaade justkui tundmatusse väljaspool seda maailma - veesilmad metsa sees tekitasid tunde, nagu oleksid nad aknaks mingisse teise maailma, kuhu on kogemata võimalik pilk heita. Justkui kardinata aken, mis toob peopesale ruumis toimuva elu. Ilus! Maagiline! Kaasahaarav!

Positiivsed asjad

Mõned asjad on sellised, mis suudavad tuju heaks teha ka siis, kui neist on juba mingi aeg mööda läinud. Selliseid asju tuleb hoida, sügaval hingesopis, hellasti. Et nad kuhugi ei kaoks. Vaid oleksid olemas siis, kui neid vaja on. Mõnus on avastada, et selliseid asju vahel ka juurde tekib. Eks selle võrra on rohkem seda, mis hoidmist vajab.

Aeg iseendaga

Kuulasin Fred Jüssi "loengut" (ta ise ütles just selle loengu alguses, et ta võib küll rääkida, aga loengut ta pidada ei oska) "Pealisülesanded" Ööülikoolis ja ta rääkis nii kenasti sellest, mida inimesel vahel vaja on. Mõte oli selline, et igal inimesel on õigus olla nii, nagu tema tahab. Ja iseäranis peavad sellist õigust kasutama inimesed, kes suurema osa oma elust elavad teiste meele järele (eks meil kõigil ole oma rollid ja kompromissid, mida elus teeme). See oli äratundmise hetk. Ei, mitte seda, et ma teiste meele järele elaksin, aga ma siiski vajan äraminekuid, aega iseendaga, hetki, mil kogu ülejäänud maailm välja lülitada ja olla loodusega isekeskis.

Sama jutu sees oli ka mõte sellest, et peaksime suutma aega peatada ja mõnikord lihtsalt olema. Ka selliste asjadeni olen ma vahel jõudnud, kuid tunnistan ausalt, et olen sellel teemal suhteliselt nõrk. Eks ma püüa õppida ja ärge siis imestage, kui ühel hetkel kuulete midagi seesugust, et istusin kuskil ja kõlgutasin pool päeva jalgu ega teinud midagi. See võib olla kõige sisukam ja mõttekam tegevus üldse.

Miks võlub?

Täiesti uus seltskond, kõik tundmatud inimesed. Ja vaid mõne tunniga saad aru, et oled heasse seltskonda sattunud. Ja kui vaatan tagasi selle päeva peale, siis saan aru, miks see võlus. Lihtne hoolimine teistest, teistega arvestamine. Kõik käis lihtsalt ja loomulikult. Kõik ehedad inimesed, ilma poosideta, ilma maskideta. Pole siis imestada, et see seltskond palju korda saata suudab.

Ja just sellised on need õiged inimesed selle asja juures. Õige on see asi, mida nõnda aetakse, et sellised inimesed selle juures toimetavad.

Tasuta, muudmoodi ei sobi...

Jälle üks arusaamade asi, mille vastu põrkusin. Kui tasuta ei saa, siis inimesed midagi ei tee. Mis see siis on, et niisama ei saa. Kõike peaks saama ilma tasuta. Keegi teine peaks olema see, kes võtab kulud enda kanda - mina vaid tulen ja olen ja mõnulen, kohustused jäägu kellegi teise hoolde.

See asi on mind ennegi veidi häirinud. Ja vahel olen haiget saanud - inimeste mõistmatuse ja omakasupüüdlikkuse pärast - kui inimesed pole oma kasu kõrval näinud asju laiemalt ja märganud asjade üllast eesmärki.

Vaid pool tundi

Nüüd saan aru. Saan aru sellest, kuidas mõned inimesed suudavad vastu panna sellisele tempole ja tambile, mis kõrvaltvaatajale tappev tundub. Kui on olemas selline intensiivne ja kiire enese mahalaadimise/väljalülitamise võimalus, siis on kõik selge. Võtad pool tunnikest, kerid adrenaliini lakke ja ongi mõtted tuulutatud ja vaim taaskord värske. Eks mõnel juhul on võimalik asja ka kiiremini ajada. Aga mulle sobis see poole tunni variant täiesti. Täielikult unustada kõik muu, mis ümberringi toimub, ja lihtsalt nautida seda, mida parajasti pakutakse. Väga viis!

Kolm tähte

Kolm tähte. Selle sisse mahub palju. Kui lisada neile kolmele tähele veel üks, saab kokku mõtted, mis mu pähe praegu mahuvad. Ainult üks suund... Ja piisab vaid kolmest tähest ja veel ühest tähest. Asjade tähtsus on muutunud ja ootamatult on tähtsusnimekirja eesotsas midagi seesugust, mis oleks seal juba ammu olema pidanud. Eks paistab, mis edasi saab. Kas kolme(+ühe) tähe kombinatsioon saab valdavaks? Seis on paljulubav...

Mis ma saanud olen?

Elufilosoofia erinevused. Mis see muu ikka on. Kui näen, kuidas inimesed panevad süsteeme enda kasuks tööle. Kui küsin, miks nad eetiliselt ei toimi, saan vastuseks küsimuse: "Mis ma saanud olen? Mis ma sest saan?" Ja siis pole imestada, et tekib rahulolematus, sest saama peab kogu aeg. Aga kui püüaks enne anda? Liiga palju tahetud.

Ja mina, naiivne inimene, annaks kõik ära ja vaataks, mis siis saama hakkab... Väga toredasti mitmemõtteline kukkus see mõte välja!