Huvitav on see inimese mõttemaailm. Kui kõik on väga hästi ja suurepärases seisus, siis ikka tekib kusagilt kahtlusemoment. Milleks? Kustkohast? Mispärast? Kahelda ei ole vaja, kui kõik on hästi. Ei ole vaja veenda ei teisi ega ennast, kui on juba nähtud seda, et kõik võibki olla lihtne, loomulik ja sujuda hästi. Kas tekib kahtlusemoment seetõttu, et näed midagi väärtuslikku ja asud küsima, kas ise oled ikka piisavalt väärt, et selle väärtusliku osaliseks saada. Või tekib kahtlusemoment seetõttu, et enne on olnud mõtted ja soovid ning korraga on sellest kõigest saanud reaalsus, mis tundub imelise ja ebareaalsena.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar