esmaspäev, 27. aprill 2020

Suveks valmis!

Kuigi ma veel ei tea, kuidas asjad edasi lähevad - eriolukord ju jätkub, aga mis sellega seoses toimub või ei toimu, ei ole veel selgunud -, siis võin nüüd kogu oma juhendamistegevuse teemal öelda, et olen suveks valmis. Sest, kui ma siin edasialgu ei osanud arvatagi, kuidas ja mismoodi seda kaugõppe teemat, mida olukord nõudis, teostada, siis nüüdseks on mul ette valmistatud kõik tunnid kuni suveni. 

Mis siis, et aega see kõik võttis ja energiat tuli selle sisse omajagu panna ja pidin ennast ikka üksjagu sundima. Aga see tunne, mis mind praegu valdab, ikka päris mõnus! Tehtud! Valmis! 

Nüüd võib siis tööle keskenduda - peagi on käes see hetk, mil tuleb taaskord täie hooga tööd teha ja siis ei oleks ju aega õppematerjalide ettevalmistamisega tegeleda - sest jah, see ettevalmistamine on tegelikult tähendanud suurt õppimist, uued valdkonnad, uued teemad, eks ikka seetõttu. Ja ma ise muidugi arvan, et ma olen laisk õppija. Palun väga, kui vaja on, siis õpin ja saan hakkama küll (ja ilmselt ka sellepärast ei ole minust juba aastaid mingit aktiivset õppijat selle sõna kuivas tähenduses, mul on ikka vaja konkreetset asja, mis lahendamist vajab, siis õpin küll, ja kuna neid asju ikka on, siis ongi tegu elukestva õppega).

Aga, mu elu on ka täielikult sünkroonis. Kui siin paar päeva tagasi lõpetasin toimetamise just hetk enne seda, kui sõber, kelle kõnet olin oodanud, helistas, siis täna sain vaevalt kõik asjad sulgeda, kui postkasti tuli kiri järjekordse tööga. Aitäh, elu!

pühapäev, 26. aprill 2020

Pärlite püüdmise aeg

Eriolukord ja inimestest eemale hoidmise vajadus on mulle mõnes mõttes mõjunud ikka väga hästi. Kui need paigad, mida muidu külastan, on nüüdses olukorras pigem välistatud, sest seal liigub palju inimesi, siis mul on tulnud nüüd otsida uusi kohti, kus minna, kus inimestest eralduda. Ja õnneks selliseid kohti on leida, tuleb vaid natuke oma kõhutunnet usaldada ja ongi kohad ja paigad, kus saab täielikus isolatsioonis olla.

Nõnda olen ma praeguse aja mõttes nimetatud "Pärlite püüdmise ajaks", ajaks, mis on pakkunud uusi ägedaid avastusi, mida tavaolukorras olekski jäänud avastamata. Ja lisaks on pakkunud ka uusi vaateid juba teada-tuntud paikadele.

Ja kuigi olen elu ikka hinnanud ja elu poolt pakutavast palju rõõmu tundnud, siis praegu on see tunne iseäranis teravalt tunnetatud - tunda rõõmu selle üle, mida saab, ja võtta sellest, mida saab, maksimum. 


laupäev, 25. aprill 2020

Tunda ennast ainsa lollina...

Rääkisin eile paari inimesega telefoni teel ja need jutud, mis kuulsin, panid mind ennast tundma ikka täieliku lollina.

Lugu siis seotud praeguse eriolukorra nõuetega ja sellega, kuidas inimesed neist asjadest aru saavad. Alustada tuleb vast ühe koroonapositiivse looga. Ehk siis, inimene, kelle test oli positiivne, oli kaks nädalat kenasti karantiinis ja soovides seejärel minna oma vanemaid külastama, küsis Terviseameti käest nõu ja sealtpoolt öeldi, et mingeid edaspidiseid piiranguid pole, et nüüd võib vabalt kõike teha. 
Niisiis läkski inimene oma vanematele külla ja pärast on mitmel puhul tal lapsedki külas käinud.

Loo iroonia on muidugi ka veel selles, et Terviseamet helistas talle kaks nädalat pärast positiivse proovi andmist ja küsis, et kuidas enesetunne ja olemine on, ja kuna inimesel enesetunne oli normaalne, siis tunnistati ta terveks - mina muigasin selle peale, et meie meditsiin on arenenud uutele kõrgustele, on saavutatud juba telefoni teel terveksravimine!

Ja siis on muidugi ikka need riskigruppi kuuluvad vanakesed, kes ikka ja aina ei taha aru saada - taaskord pidin ühe vanaprouaga ükspäev piike murdma, kui ta arvas, et ma peaksin tema juurde minema, ja mina, jätkuvalt, keeldusin kategooriliselt.

Nõnda ongi mul selle kõige keskel selline tunne, nagu siis, kui kusagil on autoga sõidan ja on kiiruspiirangu märk, mistõttu vähendan mina auto kiirust ja seepeale sõidavad kõik minust mööda - et kas ma olen ainus loll? Et olen praegusel ajal eemale hoidnud kõigist ja kõigest, palju tubasel režiimil olnud... Aga, eks teisest küljest on minul jälle, elades oma vabakutselise elu, tegelikult trenn all - olen ka oma igapäevases elus tavapärasest elurattast niipalju väljas, et ei puutugi suurt kellegagi kokku.

Sellest "Ole kodus!" hüüdlausest ei taha ma tegelikult isegi rääkida - esimesed kaks nädalat olin selles suhtes väga range ja tulemuseks oli see, et füüsis läks käest ära ja lõpuks oli ka suur masendus peal. Nüüd, kus olen iga päev pikki jalutuskäike teinud, on olemine ikka oluliselt parem ja rõõmsam. Ja eks värske õhk ja päike ju aitavad ka sellele kaasa, seda ka üldise tervisliku seisundi osas (ja selles mõttes on soovitus toas olla veel omaette karuteene inimeste tervisele - kõigil ei ole ju aeda või rõdu võtta -, iseäranis praegusel ajal, kui tuleme talvest). Mulle selles osas muidugi meeldib, et nt Suur-Britannias päevane õues liikumine ka eriolukorra nõuetesse sisse kirjutatud.

Aga eks ma teisest küljest saan väga hästi aru ka sellest, et elu tahab elamist, toimetamised toimetamist ja eks igaüks ikka vaatab seda asjad täpselt nii, nagu talle parajasti sobib. Ja seda lukus olemist on juba üksjagu ju olnud ka.

esmaspäev, 20. aprill 2020

Ikkagi kultuurilemb

Kui eriolukord pani mõistagi suur põntsu seltsielule ja nii mõnedki kultuurisündmused, mis kalendris olid ette nähtud, jäid ära, siis ei osanud ma arvata, et ma selline kultuurilemb olen.

Lihtsalt, võimalusi on nii- ja naasuguseid. Ja praeguseks olen siis "käinud" balletti vaatamas, kino "külastanud" (filmi, millele mul olid piletid olemas), kuulanud väga palju head muusikat erinevate esitajate poolt (kui vanasti oli raamat "Polkast rokini", siis minu valikus on olnud tõesti kõike - folki ja džässi, klassikat ja rokki, kõike, mis sinna vahele jääb).

Kunstinäitusele oleks ju ka olnud võimalus minna, aga kuna vaatasin, et seda näitust olen küll ja veel KuMus näinud, siis jäi see asi ära. Kuid, ka see oli valikunimekirjas olemas.

Ja muidugi raamatud, need peavad minu elus ikka olema - seda olen nüüdsel ajal väga hästi aru saanud. Eelistatult siis ikka paberkujul, et saaks mõnusasti lehte keerata ja et neil aku kunagi tühjaks ei saaks.

Ehk siis, mis ma ise avastanud olen (üllatus-üllatus), on ikkagi see, et mulle on kultuuri vaja ja mulle kultuur meeldib. Ja nõnda pole selleski osas eriolukord suurt midagi muutnud - sest suurimad väljaminekud toidu kõrval on olnud kultuurisündmused (sest olen ikka kõigi neid, kelle tegemistest olen osa saanud, ka jõudumööda toetanud).

neljapäev, 16. aprill 2020

Sportlased olid trennis

Eks see ole ju teada ütlus, et sportlased olid trenni, kui mõistust jagati. Ja justkui on sportlaseks olemine midagi sellist, mis on teatud mõttes taunitav. Aga, viimased ajad on mulle küll kätte näidanud selle, et vähemalt minu puhul on tulnud kasuks see, et ma sporti teinud olen.

Aastate jooksul olen ikka imestanud, kuidas ma küll suudan ennast motiveerida, hoida oma toimetusi ikka joone peal ja tulla välja ka keerulistest olukordadest, kui kurta pole kellelegi (ja nõu pidada ka mitte) ja lõpuks leian ikka, et ega pole suurt hullu midagi ja rühin jälle edasi.

Iseendakohaseid arusaamasid on teadagi keeruline objektiivselt kogeda, aga mõnikord aitab see, kui on võimalus saada selline vaade väljastpoolt, mille abil hakkad aru saama, mis toimub, ka enese sees, ja mis on need tõekspidamised ja arusaamad, mille järgi toimetad. 

Nõnda tuli mulle praegu korraga silme ette see, et ma olen ikka päris palju panustanud, üldiselt ja iseäranis viimasel ajal, teiste motiveerimisse. Sest see praegune olukord on põntsu pannud paljude inimeste üldisele olemisele ja meeleolule, on ikka päris kehvasti mõjunud. 

Ja üks kogemus joonistus iseäranis selgelt välja, kui telefoni teel juhendasin üht vanaprouat, et ta saaks ühe kirja mulle edasi saadetud. Ja kuidas siis tema endast välja läks ja mina ikka teda rahustasin. Ja kuidas ta oli valmis käega lööma, kui poolenisti oli juba asi õnnestunud ja mingid sammud olid juba omandatud (ja olime pusinud juba tunnijagu), aga mina ütlesin, et kui juba alustasime, siis viime selle asja lõpuni, et küll ta saab sellega hakkama. Viimaks siis õnnestuski see kiri tal edasi saata ja ega ma tol hetkel selle peale suurt mõelnudki.

Aga, kui praegu tookordse asja peale tagasi vaatan, siis saan aru küll, et see on minu sportlase jonn. Mis ütleb, et tuleb proovida, lõpuni, kuni õnnestub (oi, kui palju tuleb mul sellega kokku puutuda lastele trenni andes - kuidagi on nii, et neil kaob motivatsioon juba siis ära, kui esimese korraga ei õnnestu või kui esimese paari korraga ei õnnestu - eks siis tuleb varrukast välja võtta see info, et põhjus, miks mina oskan ja saan, on selles, et ma olen mingil ajal neid asju teinud 2*2 tundi päevas, 5 päeva nädalas ja neil eeldavad, et neil peavad tulemused tulema 3 sekundiga).

Põhjus, miks ma seda praegu kirjutan, on aga selles, et olen siin viimaste päevade jooksul saanud aru, et see ongi see muster, kuidas mina toimin - tuleb proovida ja katsetada seni, kuni tulemus käes on, enne ei tohi alla anda. Ja motivatsioon tuleb selleks ju sellest, et asi on lahendamata, tulemust ju enne pole. 

Nõnda ei istu mulle ka sugugi see, kui nt võistlusmäng pooleli jäetakse (mis tundub olevat tänapäevane praktika), kui mäng välja ei tule või kaotusseis suur on - üks hea näide oli just viimastelt võistlustelt, kus ühes mängus oli üks osapool (tegu oli paarismänguga) 4:9 kaotusseisus (vastastel oli võiduks vaja saad veel vaid 2 punkti, sest tavapärane sett kestab 11 punktini, seisult 10:10 alates peab vahe olema kahepunktiline) ja tuli sellest seisust välja ja võitis selle seti 15:13. Selle emotsiooni pealt järgmisegi seti ning kogu mängu ja see oli selge tõestus sellest, et tuleb lõpuni pingutada, sest alati on võimalus olemas.

Ja sellepärast on mul ka väga hea meel, et mul on see sportlaseks olemise taust, mis on andnud oskuse pingutada ja edasi püüda, keskenduda ja maksimaalselt panustada, vajadusel ka kannatada ja kitsastes (või tagasihoidlikes) oludes hakkama saada. Selle peale peaks kohe jälle trenni minema (oih, vabandust, praeguses olukorras, trenni tegema hakkama).

Ise ime tegija

Kui nõnda sageli tuleb mul tõdeda, et ise olen ilu tegija, siis viimased päevad on andnud tunnistust sellest, et ise olen ka ime tegija. Ja nagu ime tegijatele kohane, ei saa ma ise sellest suurt midagi aru. Sest teen ja toimetan ja saan vajalikud tulemused, lahendan ära mingid ülesanded. Sellest, et see kõik ime on, võib aru saada vaid selle pealt, et need, kelle muresid lahendan, on nende asjadega jännis olnud ja neile on tundunud, et need on lahendamatud probleemid. Aga, siis on nad jõudnud minuni ja ongi kõik lahenenud.

Peamiseks ime allikaks on seejuures olnud raudne loogika, loogikageenius nagu ma olen. Ja üllataval kombel on mu peas ikka nii palju süsteemset mõtlemist, et suudan läbi näha ka selle loogika, mis teiste jaoks küündimatuks jääb. Tean-tean, et see kõik suure enesekiitusena kõlab, aga see on minu reaalsus ja mõnel hetkel on hea aru saada, et on ikka seda pagasit küll, mille seljas ratsutada (kui enamasti tundub, et kõik see, mida tean ja oskan, on suhteliselt kasutu (lugedes kasvõi tööpakkumisi saan aru, et ma millekski suurt ei kõlba, pole mul piisavalt oskusi ja teadmisi), kuigi-kuigi, olen ju ikka endas kandnud seda teadmist, et minu oskused ja kogemused on ainsad asjad, mida keegi minult võtta ei saa, need on mul ju kogu aeg olemas ja minuga kaasas).

Ja kui praeguses (eri)olukorras olen minagi mõnel hetkel mõelnud, et mis minust edasi saab või kas ja kuidas mul ka edaspidi midagi teha on, siis olen üllatuslikult saanud hoopis sellise kogemus, et minu olemasolevaid oskusi ja saadud kogemusi on teistel väga vaja ja eilegi sain ühest allikast korraga suisa kolm tööpakkumist, praeguses seisus tekitasin endale aga võimaluse sootuks neljanda variandina, kuidas ma tahaks tööd teha. Eks tulevik näitab, kas sellest asjast ka asja saab...


kolmapäev, 15. aprill 2020

Elu ON äge!

Kui mõnel hetkel tekibki kõhklusi ja kahtlusi, et kas ja kuidas toimetada ja mis sellest elust edasi saab, siis eilne ja tänane päev on küll sellised, et elu ON äge!

Ja ega muud valemit selle kõige juures pole, kui et võtta vastu elu poolt pakutavad võimalused (isegi, kui need esialgu hirmutavad tunduvad) ja nendega siis jõudumööda ja aktiivselt toimetada. Kõik muu tuleb iseenesest ja loomulikult.

Aga, et see kirjatükk poleks selline üldine teoretiseerimine, siis reaalne kogemus on see, et kogu kaugõppetundide ettevalmistamine on viinud mind selleni, et olen õppinud ühes uues keskkonnas koodi kirjutama ja oluliselt sügavamalt ja ägedamalt otsa vaadanud ka oma senisele treeningmetoodikale. Ja eile saabus ühe järjekordse mõtte peale, mida trenniplaani sisse panna, ka ahaa-elamus, kui taipasin korraga, et mul on võimalik oma trennitegijate taset tõsta täiesti uuele kõrgusele, vaid mõne väikese nüansiga.

Ja soojad ja südamlikud sõnad ja heatahtlikud inimesed, vahetu suhtlemine ja siiras hoolimine on praegu samuti see, mis elu ägedaks teeb!


laupäev, 11. aprill 2020

Pole sugugi lihtne

Kui siin mõni aeg tagasi kirjutasin, et raamatuid, mis lugemist ootavad, on 97, siis arvasin, et saan oma lugemisnälga ka täiesti kenasti kustutada. Sellise arvamus tekkis sel põhjusel, et sain suurema raamatukogu e-raamatutele ligi. 

Aga ei osanud ma sel hetkel arvata, et võin kokku puutuda seesuguse probleemiga nagu seda on raamatute puudus. Ehk siis, nüüd olen oma nimekirja ikka kamminud ja leidnud sealt mõned raamatud, mida lugeda saan, aga suures plaanis pole see lugu sugugi nii lihtne, kui esialgu paistis. 

Ja eks ma ise teen selle asja ka enda jaoks keerulisemaks - eks ma ikka valin ka, mis tuju mul on ja mis sorti raamatuid ma lugeda tahan, milliseid elamusi saada soovin.

Aga, ega see kõik pole virisemisena mõeldud - see on pigem selline tõdemus, et seis lihtsalt selline on, mitte nõnda lihtne, kui ma selle arvasin olevat. Ja parata pole midagi ja hullugi pole midagi. Sest ka raamaturiiulis leidus üks lugemata raamat, mis nüüdseks loetud on, ja lisaks on ju raamaturiiulis ka selliseid raamatuid, mida uuesti lugemine taaskord elamust pakub. Niiet, lugemisvara jagub.

Üks on aga selle kõige juures väga selge - lugemata olla ma ka väga ei oska, ikka peab lugemismaterjali olema.

reede, 10. aprill 2020

Märgilise tähendusega jada

Eks see ole ju ammu teada, et ma olen ikka püüdnud oma elu elada niimoodi, et midagi homseks ei jääks, et täna ja kohe saaksid kõik olulised asja tehtud. 

Ja praegu, mil on palju aeg asjade üle järele mõelda, olen korraga leidnud, et viimasel ajal, enne seda, kui maailm lukku läks, on toimunud nii palju märgilise tähendusega sündmusi. Esmapilgul pole nad justkui midagi tähendanud, aga nüüd tagantjärele vaadates on neil hoopis teistsugune väärtus.

Alustada tuleks vist koduküla viimasest trennist - kus poisid said 15 minutit rohkem mängida, kui trenn ette nägi. Või siis 8. märts, mil saime sõpradega kokku - kusjuures kokkusaamist olime planeerinud väga pikalt ja aegade sobitamine oli olnud keeruline, aga see kokkusaamine sai teoks ja on praegu iseäranis südantsoojendav. Või siis 8. märtsi võistlused, mil sain meeletult võimsa ja rõõmsa osalemiselamuse. Või üldse kogu too nädalavahetus, vahvate spordisõpradega koos veedetult, sest sai palju nalja ja rõõmu oli ohtrasti. Või siis Islandireis, mille suhtes mul oli kahtlusi-kõhklusi, sest tundus kuidagi, et miski tahab vahele segada, et ikka ja aina satub takistusi teele ette. Või siis aastavahetus pereringis, kus oli tõeliselt arvukas ja mõnus seltskond koos ja oligi ootamatult mõnus ja hea. Või siis eelmise suve reis Fääridele, mis oli tõeline unelmatereis (ja ikka ja aina naudin seal ülesvõetud kaadreid, mis mul siin arvutis taustapildina jooksevad).

See kõik on tõesti erakordsete, märgilise tähendusega elamuste ja sündmuste jada, mis teeb südame soojaks ja meele rõõmsaks. Ja eks praegugi tegutsen ikka sedasama põhimõtet järgides edasi - käies ja avastades, turnides tundmatutes paikades, konnates uusi teid ja radu. Tehes kõike kohe ja praegu, et oleks sisukas kulgemine.


teisipäev, 7. aprill 2020

Vaprad mehed ja naised

Loen praegu Uku ja Maibi Randmaa raamatut "Ümber. Ilma" ja hakkasin siin mõtlema selle peale, missugune on see maailm, mille me elame. 

Enne, kui selle juurde edasi liigun, mis mind üldse seda kirjatükki kirja panema ajendas, tuleb mul repliigi korras teha kaks ääremärkus. Esiteks: Uku Randmaa pani oma jahi tuuleroolile nimeks Vapper (ja kirjutab sellest, kui vapralt Vapper ikka ja aina hakkama sai). Teiseks: oi, kuidas mulle meeldis Uku Randmaa siiras kirjeldus sellest, kuidas ta uue magamiskoti kasutusele võttis ja mida kõike ta arvas neist inimestest, kes olid välja mõelnud, kuhu tuleb magamiskoti pesemisjuhised õmmelda!

Aga, asja juurde nüüd ka. Ühest küljest olen ju Uku Randmaale tema ümber ilma purjetamiste ajal kaasa elanud mõlemal korral ja väga huvitav on lugeda, missugused olid tema mõtted merel olles. Tore on lugeda ka loo teist poolt, ehk siis Maibi Randmaa vaateid, kogemusi ja tähelepanekuid, mis on paralleelselt kirja pandud. Ja tegu on ikka vaprate inimestega, vapra mehe ja naisega, mõlemad andmas omapoolset panust, et üks neist saaks oma unistuse teoks teha. Müts maha mõlema ees ja vahva on mõista, et inimesed ongi ilusad ja head ja tore, et on sellised vaprad ja vahvad tegelased üheks pereks kokku saanud! 

Ja kuidagi viis see Maibi Randmaa poole lugemine (ja miks mitte ka Uku Randmaa kirjeldused kaasvõistleja Susie Godall'i võitlusest merel) mind mõtteni, et ma ju tunnen veelgi vapraid naisi, kes teevad ja toimetavad oma igapäevast elu sama vapralt, aga kellest keegi ei kirjuta, kellest keegi ei räägi (eks mõnes mõttes on see "Ümber. Ilma" lugu ka veidi teistsugune teema, sest see tähelepanu on ikkagi ühe globaalses mõttes väga suure teo kajastus ja sellel puhul on ju see kirjutamine vägagi õigustatud). 

Praeguse elukorraldusi kontekstis on vähemalt osa neist vapratest naistest nüüd tähelepanu keskpunkti toodud - meedikud ja poodide ja apteekide töötajad, kellest enamuse ju moodustavad naised. Väga tore ja tõeliselt hea meel on selle üle, et vähemalt nüüd saadakse aru, kes tegelikult olulised on.

Aga konkreetne vapper naine, kes mulle silma ette tuli, on naine, kes oma meest jäägitult toetab ja kes vajadusel ka kõik rasked talutööd ära teeb, kasvõi vasika sündimist abistades, kus vasikas on nii suur, et kuidagi emakõhust välja tulla ei taha - kui tuua välja vaid üks väga radikaalne öö möödunud talvest, mille kirjeldus mulle siinkohal silma ette tuli. Rääkimata ka moraalsest toest, mida on vaja selleks, et talupidamisega jätkamise tahe ikka olemas oleks ja suudaks teha seda tööd, mille puhul kõik habras ja õrn on. Eks tuli silma ette ka seesama talupidaja ise, kes vapralt ikka toimetab, siiani veel valimata lihtsamat teed - minna kellegi teise juurde tööle -, sest hing nõnda nõuab, päevast päeva vaprat toimetamist.

Ja kui veidi üldisemalt mõelda, siis miks on üldine arusaam selline, et meeste puhul on vaprus vist üsna iseenesestmõistetav, aga naiseks olemise juurde selline omadus nagu päriselt ei käiks, see on justkui midagi, mis on erakordne, eriline, märkimisväärne. Sest tegelikult on ju lugu selline, et vaprust nõuab meie igapäevaelu meilt kõigilt, meestelt ja naistelt, lastelt ja vanadelt - igaühelt isemoodi ja vaprus on kasvõi see, et uuele päevale vastu minna, teadmata, mida see endaga kaasa toob.

Võib-olla on see praegu veidi liialdatud vaatenurk, aga mulle meeldib kusagilt üleskorjatud mõte: "Igaüks on oma eluloo kangelane!" See võtab vist kogu selle teema üsna hästi kokku. Ja annab ka õige rõhuasetuse - ise teeme oma elu ja ise saame ka anda hinnangu, kas on see siis ka vääriline. Laululugu siia juurde on teadagi selline: