Rääkisin eile paari inimesega telefoni teel ja need jutud, mis kuulsin, panid mind ennast tundma ikka täieliku lollina.
Lugu siis seotud praeguse eriolukorra nõuetega ja sellega, kuidas inimesed neist asjadest aru saavad. Alustada tuleb vast ühe koroonapositiivse looga. Ehk siis, inimene, kelle test oli positiivne, oli kaks nädalat kenasti karantiinis ja soovides seejärel minna oma vanemaid külastama, küsis Terviseameti käest nõu ja sealtpoolt öeldi, et mingeid edaspidiseid piiranguid pole, et nüüd võib vabalt kõike teha.
Niisiis läkski inimene oma vanematele külla ja pärast on mitmel puhul tal lapsedki külas käinud.
Loo iroonia on muidugi ka veel selles, et Terviseamet helistas talle kaks nädalat pärast positiivse proovi andmist ja küsis, et kuidas enesetunne ja olemine on, ja kuna inimesel enesetunne oli normaalne, siis tunnistati ta terveks - mina muigasin selle peale, et meie meditsiin on arenenud uutele kõrgustele, on saavutatud juba telefoni teel terveksravimine!
Ja siis on muidugi ikka need riskigruppi kuuluvad vanakesed, kes ikka ja aina ei taha aru saada - taaskord pidin ühe vanaprouaga ükspäev piike murdma, kui ta arvas, et ma peaksin tema juurde minema, ja mina, jätkuvalt, keeldusin kategooriliselt.
Nõnda ongi mul selle kõige keskel selline tunne, nagu siis, kui kusagil on autoga sõidan ja on kiiruspiirangu märk, mistõttu vähendan mina auto kiirust ja seepeale sõidavad kõik minust mööda - et kas ma olen ainus loll? Et olen praegusel ajal eemale hoidnud kõigist ja kõigest, palju tubasel režiimil olnud... Aga, eks teisest küljest on minul jälle, elades oma vabakutselise elu, tegelikult trenn all - olen ka oma igapäevases elus tavapärasest elurattast niipalju väljas, et ei puutugi suurt kellegagi kokku.
Sellest "Ole kodus!" hüüdlausest ei taha ma tegelikult isegi rääkida - esimesed kaks nädalat olin selles suhtes väga range ja tulemuseks oli see, et füüsis läks käest ära ja lõpuks oli ka suur masendus peal. Nüüd, kus olen iga päev pikki jalutuskäike teinud, on olemine ikka oluliselt parem ja rõõmsam. Ja eks värske õhk ja päike ju aitavad ka sellele kaasa, seda ka üldise tervisliku seisundi osas (ja selles mõttes on soovitus toas olla veel omaette karuteene inimeste tervisele - kõigil ei ole ju aeda või rõdu võtta -, iseäranis praegusel ajal, kui tuleme talvest). Mulle selles osas muidugi meeldib, et nt Suur-Britannias päevane õues liikumine ka eriolukorra nõuetesse sisse kirjutatud.
Aga eks ma teisest küljest saan väga hästi aru ka sellest, et elu tahab elamist, toimetamised toimetamist ja eks igaüks ikka vaatab seda asjad täpselt nii, nagu talle parajasti sobib. Ja seda lukus olemist on juba üksjagu ju olnud ka.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar