Sellist suurt sõna olen ma kasutanud - eluarmastus. Selline suur sõna, aga tegelikult tähendab see sootuks muud, kui kõik arvavad. See tähendab, et sellega paaris käib surm(aarmastus). Nii selgelt ja teravalt, nagu minu elus on alati olnud kohal ka surm, on nüüd siis selle armastusega. Surm on selle armastuse otsa ette kirjutatud - surra igas hetkes, surra selleks, et elada, ja selleks, et saaks surra, on vaja elada. Elu ja surm käsikäes, ei saa teineteiseta.
/14.03.2012 (23.12.2011 ja 21.03.2012)/
kolmapäev, 21. märts 2012
Kolm on seadus
Kolm on seadus,
ütleb teadmine.
Kui on kaks,
siis tuleb ka kolmas,
ütleb teadmine.
Kaks on olnud,
millal tuleb
see kolmas,
otsustav?
Selge ja terav
on see teadmine,
arusaadav ja tajutav
on see tõdemus.
Kolm on seadus,
kohtu seadus.
Sina oled mu kohus,
Sina olid mu üks,
Sina olid mu kaks
ja Sina saad olema
ka mu kolm.
ütleb teadmine.
Kui on kaks,
siis tuleb ka kolmas,
ütleb teadmine.
Kaks on olnud,
millal tuleb
see kolmas,
otsustav?
Selge ja terav
on see teadmine,
arusaadav ja tajutav
on see tõdemus.
Kolm on seadus,
kohtu seadus.
Sina oled mu kohus,
Sina olid mu üks,
Sina olid mu kaks
ja Sina saad olema
ka mu kolm.
Terve öö...
Terve öö
hoida ja hoolida,
terve öö
kaitsta ja ravida.
Terve öö,
et saabuks päev,
valgus ja
selgus ja tõde.
Terve öö,
irreaalsus,
mis kustub
paari lausega.
Terve öö,
nii on hea.
Terve öö,
nagu olema peab.
hoida ja hoolida,
terve öö
kaitsta ja ravida.
Terve öö,
et saabuks päev,
valgus ja
selgus ja tõde.
Terve öö,
irreaalsus,
mis kustub
paari lausega.
Terve öö,
nii on hea.
Terve öö,
nagu olema peab.
Vale valik
Vale valik,
võin öelda.
Vale valik,
teistsugune
pidi see
valik saama.
Vale valik,
sel hetkel.
Vale valik,
mitte pidurdada,
vaid täie hooga
edasi kihutada.
Taaskord
üks pilt,
taaskord
see soov,
taaskord
see teadmine.
Kujutluspilt
on nii tõeline,
et see reaalseks
peab millalgi
kindlasti saama.
Kujutluspilt,
veel üks
on lisandunud
varasemale,
mis enne oli.
Minu mõttes,
ikka samamoodi
see kõik kulgeb:
nendel hetkedel
pole vahet,
aga millalgi
hoopis mujal
tekivad seosed,
mis määravad.
Kasuta võimalust,
ka füüsilist,
vaimsega
oled Sa
vaeva näinud
juba piisavalt.
võin öelda.
Vale valik,
teistsugune
pidi see
valik saama.
Vale valik,
sel hetkel.
Vale valik,
mitte pidurdada,
vaid täie hooga
edasi kihutada.
Taaskord
üks pilt,
taaskord
see soov,
taaskord
see teadmine.
Kujutluspilt
on nii tõeline,
et see reaalseks
peab millalgi
kindlasti saama.
Kujutluspilt,
veel üks
on lisandunud
varasemale,
mis enne oli.
Minu mõttes,
ikka samamoodi
see kõik kulgeb:
nendel hetkedel
pole vahet,
aga millalgi
hoopis mujal
tekivad seosed,
mis määravad.
Kasuta võimalust,
ka füüsilist,
vaimsega
oled Sa
vaeva näinud
juba piisavalt.
teisipäev, 20. märts 2012
Vajatud vabadus
Ma tahan, et mul oleks vabadus. Vabaduseks pean ma seda, et ma saan loomulikult kõike teha, ilma välise surveta. Tahan, et mulle antaks aega areneda. Tahan, et mul oleks võimalik leida tunnetus.
See on minu kulgemise viis. See on minu tee. Tean, kuidas minus tekitab trotsi see, kui mind sundima hakatakse. Tean, et siis ei taha ma enam üldse midagi teha.
Palun lubage mulle seda vabadust, et ma olen täpselt nii udu, kui ma olen. Palun andke mulle võimalus minna loomulikku rada pidi. Palun ärge võtke mult mängurõõmu ära. Ma lihtsalt palun...
See on minu kulgemise viis. See on minu tee. Tean, kuidas minus tekitab trotsi see, kui mind sundima hakatakse. Tean, et siis ei taha ma enam üldse midagi teha.
Palun lubage mulle seda vabadust, et ma olen täpselt nii udu, kui ma olen. Palun andke mulle võimalus minna loomulikku rada pidi. Palun ärge võtke mult mängurõõmu ära. Ma lihtsalt palun...
Tilk tilga haaval
Niimoodi see elu käib - tilk tilga haaval koguneb karikasse juurde põhjuseid, mis aina kindlamalt veenavad mind, et minu otsus on ainuõige. Ma ei tea, kas asi on selles, et olen otsuse teinud ja seetõttu iga üksik asi tundubki niimoodi mõjuvat. Või on asi lihtsalt sedasi, et iga häiriv asi aina enam kinnistab minu otsust.
Tegelikult ei oma see kõik suurt tähtsust, sest ma tean ja tunnen kui valesti kõik praegu on. Ja iga väline tegur omab väga kaalukat mõju.
Nii ei saa ma mööda vaadata enam sellest, kuidas minuga ringi käiakse, ei saa lasta endast mööda minna. Samamoodi ei saa ma ka endale andeks anda, et aastatega kogunenu tahab valla pääseda ja ma seda kuidagi talitseda ei suuda.
Lisaks sinna juurde see teadmine, et tegelikult ei tea ma midagi ega oska midagi ja olen vale inimene vales kohas. Kuigi väljastpoolt tundub kõik klants ja kena, tean ma väga selgelt, kui valesti kõik on ja mis on need põhjused, miks ma olen sobimatu. Teisi petta on ju lihtne, aga iseendaga on asi sootuks keerulisem.
Ja siit üks suurepärane samastumisvõimalus:
Märgilise tähendusega on ehk ka see, et lammas on läinud, kadunud teadmata kuhu.
Tegelikult ei oma see kõik suurt tähtsust, sest ma tean ja tunnen kui valesti kõik praegu on. Ja iga väline tegur omab väga kaalukat mõju.
Nii ei saa ma mööda vaadata enam sellest, kuidas minuga ringi käiakse, ei saa lasta endast mööda minna. Samamoodi ei saa ma ka endale andeks anda, et aastatega kogunenu tahab valla pääseda ja ma seda kuidagi talitseda ei suuda.
Lisaks sinna juurde see teadmine, et tegelikult ei tea ma midagi ega oska midagi ja olen vale inimene vales kohas. Kuigi väljastpoolt tundub kõik klants ja kena, tean ma väga selgelt, kui valesti kõik on ja mis on need põhjused, miks ma olen sobimatu. Teisi petta on ju lihtne, aga iseendaga on asi sootuks keerulisem.
Ja siit üks suurepärane samastumisvõimalus:
Märgilise tähendusega on ehk ka see, et lammas on läinud, kadunud teadmata kuhu.
Puutepunkt
Kuidas käivad universumi plaanid, sellest mina aru ei saa. Nii ei suutnud ma ära imestada, mis oli see, mida nägin ja kuidas oli võimalik, et just sellel hetkel tekkis puutepunkt.
Aeg ja ruum said omavahel kokku. Just mõned hetked varem olin mõelnud ikka neid mõtteid, neid mõtteid, mida viimasel ajal ikka mu peast leida võib. Neid, mis minevikumälestusi ikka uuesti esile manavad. Neid, mis uute võimaluste varje kannavad.
Ja siis korraga, loetud sekundite jooksul peatus aeg. Võtsin hoo maha, vaatasin ümberringi. Märkasin, et mind on märgatud ja võeti hoog maha. Ja siis, keset seda kõike, taipasin korraga, et on tekkinud puutepunkt, kõige väiksem tõenäosus on tõeks saanud. Tõenäosusteooria on põrmustatud, sest on juhtunud see, mis pole võimalik - iga üksiku punkti tabamise tõenäosus on teadagi 0. Ja ometi, sellel aja seisatumise hetkel on selle üksiku punkti tabamise tõenäosus 1 - punkti on tabatud ja tabamuse on saanud mõlemad punktis kohtujad.
Mina võtan seda kui märki, märki sellest, et tegelikult on kõik võimalik. Kui tekivad sellised ajalised ja ruumilised puutepunktid, siis peab sellel ju olema mingi suurem eesmärk.
Iseäranis huvitavaks teevad puutepunkti minu eelneva toimetamisega seotud mõtted - miks ei viitsinud ma varem välja minna, miks tegelesin veel pannkookide küpsetamisega, miks seadsin siis ennast just sel viisil minema ja miks otsustasin just sel hetkel tagasi keerata. Kõik need otsused, mis päev otsa mind edasi juhtisid, viisid mind puutepunktini: sekundise täpsusega, meetrise täpsusega.
/Lisaks tuli mulle silme ette see väljapakutud olukord: mina, suusakepid, suusad ja üks maastikuauto. Asi liigub üsna kindlalt sinnapoole, kuigi detailid on praegu veel veidi viltu. Aga ju see peab ikka niimoodi minema, ühel päeval./
Aeg ja ruum said omavahel kokku. Just mõned hetked varem olin mõelnud ikka neid mõtteid, neid mõtteid, mida viimasel ajal ikka mu peast leida võib. Neid, mis minevikumälestusi ikka uuesti esile manavad. Neid, mis uute võimaluste varje kannavad.
Ja siis korraga, loetud sekundite jooksul peatus aeg. Võtsin hoo maha, vaatasin ümberringi. Märkasin, et mind on märgatud ja võeti hoog maha. Ja siis, keset seda kõike, taipasin korraga, et on tekkinud puutepunkt, kõige väiksem tõenäosus on tõeks saanud. Tõenäosusteooria on põrmustatud, sest on juhtunud see, mis pole võimalik - iga üksiku punkti tabamise tõenäosus on teadagi 0. Ja ometi, sellel aja seisatumise hetkel on selle üksiku punkti tabamise tõenäosus 1 - punkti on tabatud ja tabamuse on saanud mõlemad punktis kohtujad.
Mina võtan seda kui märki, märki sellest, et tegelikult on kõik võimalik. Kui tekivad sellised ajalised ja ruumilised puutepunktid, siis peab sellel ju olema mingi suurem eesmärk.
Iseäranis huvitavaks teevad puutepunkti minu eelneva toimetamisega seotud mõtted - miks ei viitsinud ma varem välja minna, miks tegelesin veel pannkookide küpsetamisega, miks seadsin siis ennast just sel viisil minema ja miks otsustasin just sel hetkel tagasi keerata. Kõik need otsused, mis päev otsa mind edasi juhtisid, viisid mind puutepunktini: sekundise täpsusega, meetrise täpsusega.
/Lisaks tuli mulle silme ette see väljapakutud olukord: mina, suusakepid, suusad ja üks maastikuauto. Asi liigub üsna kindlalt sinnapoole, kuigi detailid on praegu veel veidi viltu. Aga ju see peab ikka niimoodi minema, ühel päeval./
Tühi tunne
Ma ootasin enamat. Ootasin rahulolu ja head meelt. Aga seda ei tulnud. Ma olin olnud naiivne. Olin lootnud, et tehes head saan ka enda enesetunde heaks. Aga tulemus oli sootuks vastupidine. See, kuidas käis seest läbi väärtushinnangute lahknevus, tekitas tühja tunde.
Olid hetked, mil sain aru, et olen ikka väga kaugel sellest, mida peetakse loomulikuks ja iseenesestmõistetavaks. Olid hetked, mil tabasin suure ehmatusega midagi seesugust, mida ma kohe kuidagi uskuda ei tahtnud. Küsisin ka küsimuse: "Palun öelge mulle, et teie soov sellele inimesele külla tulla ei ole ajendatud vaid tema käest saadavast, vaid te ikka tõesti soovisite seda inimest näha." Vastuseks sain vaid naeratused salakavalad.
See kõik tekitaski õõnsust ja õõvastust. Ja arusaama, et kahjuks on ka see rong läinud ja hingelist sidet seal enam tekkida ei saa, sest mis hingest saab rääkida, kui kõik vaid ümber raha keerleb.
/Nüüd olen ma tõesti valmis. Seda ei pidanud ma tegelikult teada saama, aga ju siis nii pidi minema. Ma oleksin võinud olla ka ilma selle teadmiseta./
Olid hetked, mil sain aru, et olen ikka väga kaugel sellest, mida peetakse loomulikuks ja iseenesestmõistetavaks. Olid hetked, mil tabasin suure ehmatusega midagi seesugust, mida ma kohe kuidagi uskuda ei tahtnud. Küsisin ka küsimuse: "Palun öelge mulle, et teie soov sellele inimesele külla tulla ei ole ajendatud vaid tema käest saadavast, vaid te ikka tõesti soovisite seda inimest näha." Vastuseks sain vaid naeratused salakavalad.
See kõik tekitaski õõnsust ja õõvastust. Ja arusaama, et kahjuks on ka see rong läinud ja hingelist sidet seal enam tekkida ei saa, sest mis hingest saab rääkida, kui kõik vaid ümber raha keerleb.
/Nüüd olen ma tõesti valmis. Seda ei pidanud ma tegelikult teada saama, aga ju siis nii pidi minema. Ma oleksin võinud olla ka ilma selle teadmiseta./
Kusagil ära
Viimasel ajal on aeg hakanud imekiiresti mööda minema. Nii ei suuda ma mingitest asjadest ja olukordadest enne midagi aru saada, kui nad möödas on. Ja kuidagi imestama panevad need hetked, kui ongi möödas need asjad, mida on oodatud ja loodetud. Lihtsalt silmapilguga igavikku kadunud.
Ma ei tea, millest see tuleb. Võib-olla olengi endale juba valmis varunud mõtted ja tegevused selleks hetkeks, kui ma ei peagi mitte midagi tegema. Võib-olla ongi kogu mu energia selle hetke ootuses liikuma suunatud.
Igal juhul olen viimase nädala jooksul kahel hetkel selgelt tabanud ennast teadmise juures, et mingi asi on märkamatult möödunud. Samamoodi on silmapilguga kadunud igavikku kaks esimest selle nädala päeva - ka selle ajakulgemise selgekssaamiseks pean endale pidepunktid paika panema.
Ma ei tea, millest see tuleb. Võib-olla olengi endale juba valmis varunud mõtted ja tegevused selleks hetkeks, kui ma ei peagi mitte midagi tegema. Võib-olla ongi kogu mu energia selle hetke ootuses liikuma suunatud.
Igal juhul olen viimase nädala jooksul kahel hetkel selgelt tabanud ennast teadmise juures, et mingi asi on märkamatult möödunud. Samamoodi on silmapilguga kadunud igavikku kaks esimest selle nädala päeva - ka selle ajakulgemise selgekssaamiseks pean endale pidepunktid paika panema.
Kas siis tõesti?
Ühel hetkel kirjutasin seda, mida olin tundnud. Või siis pigem seda, millisele arusaamisele oma tunnetest olin jõudnud. Tol hetkel oli see vaid millegi toimunu fikseerimine. Praegu, kui on veidi aega mööda läinud, leian, et see, mis kirja pandud sai, on nüüd rohkem, kui kunagi varem reaalsusesse kinnistunud. Lihtsalt, selgelt, emotsioonitult.
kolmapäev, 7. märts 2012
Karm reaalsus
Täna, hetkel, mil nägin pilti, mida olen varemaltki näinud, jõudsin viimaks kogu asja tuumani. Selleni, mis tegelikult on teada. Selleni, mis on karm reaalsus.
Teadmine, mis siis ühe teada-tuntud olukorra taaskordse pealtnägemise tulemusena minus sõnastus, oli: kuigi ka mina vajan aeg-ajalt teiste toetust, olen ma siiski selline inimene, kellel on sisemine sund saada ise asjadega hakkama.
See tõdemus oli nii ilmselge ja kirgas, et asetas kõik toimunu ja toimuva oma kohale.
/Kuidas aga leida enda seest see oskus-julgus-tugevus, et paluda teistelt mõnikord seda vajaminevat tuge?/
Teadmine, mis siis ühe teada-tuntud olukorra taaskordse pealtnägemise tulemusena minus sõnastus, oli: kuigi ka mina vajan aeg-ajalt teiste toetust, olen ma siiski selline inimene, kellel on sisemine sund saada ise asjadega hakkama.
See tõdemus oli nii ilmselge ja kirgas, et asetas kõik toimunu ja toimuva oma kohale.
/Kuidas aga leida enda seest see oskus-julgus-tugevus, et paluda teistelt mõnikord seda vajaminevat tuge?/
Olla naljakas
Üks noor neiu ütles mulle otse: "Sa oled naljakas!" Ma ise sellest küll väga hästi aru ei saanud, aga igal juhul võttis ta mu enda mängudesse kaasa ja igast lausest või fraasist või poosist sai siis naljalugu.
Pole see ei esimene ega viimane kord mul teada saada, et ma naljakas olen. Tuleb mulle eelnevastki meelde, kuidas üks või teine inimene mulle ikka on öelnud, et ma naljakas olevat.
Kuigi võiksin seda võtta puhta komplimendina kipub minu eneseanalüüs pigem kaitsekilbile viitama. Aga siiski-siiski, kui selle asja üle järele mõelda, siis ei ole mul nende inimeste puhul olnud vaja enesekaitsega tegeleda, sest suhtlemine on olnud aval ja vastastikku lugupidav.
Aga mis sest kõigest ikka - niikuinii olen narrimütsi terve elu kandnud ja eks ma olen sellest väga hästi teadlik ka.
Pole see ei esimene ega viimane kord mul teada saada, et ma naljakas olen. Tuleb mulle eelnevastki meelde, kuidas üks või teine inimene mulle ikka on öelnud, et ma naljakas olevat.
Kuigi võiksin seda võtta puhta komplimendina kipub minu eneseanalüüs pigem kaitsekilbile viitama. Aga siiski-siiski, kui selle asja üle järele mõelda, siis ei ole mul nende inimeste puhul olnud vaja enesekaitsega tegeleda, sest suhtlemine on olnud aval ja vastastikku lugupidav.
Aga mis sest kõigest ikka - niikuinii olen narrimütsi terve elu kandnud ja eks ma olen sellest väga hästi teadlik ka.
Rõõmu tunda (vol 2)
Ühel päeval oli niimoodi, et ma üle väga pika aja lasin naeru endast valla. See oli SELLEL päeval, päeval, mil ma sain vabaduse tagasi. Olin juba peaaegu ära unustanud, mida tähendab südamest naerda, lõbusalt ja täiel häälel naeru lõkerdada. Aga see on asi, mis meelest ära ei lähe, kuigi vahepeal oli mul küll juba selline tunne, et ei ole minust enam naerjat, seda naerjat, keda kõik tema naeru kuuldes ära tundsid.
Aga see vaba naer ühel päeval andis tagasi kõik - nii elujõu kui ka lootuse tulevikuks.
Tänane päev aga pakkus mulle lisaks veel rõõmutundmise võimalust selle üle, kuidas üks teine inimene, kelle naeru ma ikka kuulda igatsenud olen, lasi samamoodi vabalt endast naeru välja. See oli hea tõdemus ja teadmine, hea kuulmine.
Aga see vaba naer ühel päeval andis tagasi kõik - nii elujõu kui ka lootuse tulevikuks.
Tänane päev aga pakkus mulle lisaks veel rõõmutundmise võimalust selle üle, kuidas üks teine inimene, kelle naeru ma ikka kuulda igatsenud olen, lasi samamoodi vabalt endast naeru välja. See oli hea tõdemus ja teadmine, hea kuulmine.
Rõõmu tunda...
Täna tabas mind üks äraütlemata tore tunne: ühel hetkel läks mul korda hakkama saada sellega, mille kallale asudes ma sugugi kindel polnud, kas ma suudan. Võtsin aga riski ja proovisin. See, mismoodi minust tulvas läbi siiras rõõm õnnestumise üle, oli sõnulseletamatu.
Need hetked on need, mille nimel üldse minna, olla ja teha. Need hetked määravad kõik. Enesetunne sai kohe HEA!
/Tegelikult oli hämmastav ka see, millise arenguhüppe olen selle talvega teinud - isegi praegu, ikka veel mõttes värisedes oma selja pärast, tundsin ennast uiskudel päris kindlalt. Ka see oli üks rõõmustamise hetk tänases päevas./
Need hetked on need, mille nimel üldse minna, olla ja teha. Need hetked määravad kõik. Enesetunne sai kohe HEA!
/Tegelikult oli hämmastav ka see, millise arenguhüppe olen selle talvega teinud - isegi praegu, ikka veel mõttes värisedes oma selja pärast, tundsin ennast uiskudel päris kindlalt. Ka see oli üks rõõmustamise hetk tänases päevas./
pühapäev, 4. märts 2012
Mõtted vanale rajale
See tänane telefonikõne viis mu mõtted vanale rajale, millelt olen ammu juba ära tulnud, kuigi-kuigi, just neil päevadel olin taaskord õrnalt riivamas seda rada. Aga eks ma siis äratasin veidi üles seda meenutust, nii ühel kui ka teisel ajendil. Ja eks mõtteid oli igasuguseid.
Näiteks, vaadates kuupäevi, pidin peaaegu ahastusse sattuma, esialgu ei öelnud need mulle midagi, aga kui mõtlema hakkasin, siis sai asi iseäranis selgeks. Üks saatuslik päev, mil elu tegi täpselt sellised käigud, nagu tegi. Üks ootamatu kohtumine, mille vaevu üle elasin, oleks võinud lisaks saada veel teise kohtumise, mis sellesse päeva paigutatuna ei oleks minust ilmselt mingisugust elulooma enam andnud. Miks see teine kohtumine toimumata jäi, teab ilmselt ainult elu ise. Ilmselt läks sellega väga napilt, arvestades minu selle päeva tegemisi ja toimetamisi.
Teine teema aga oli see, kuidas oli mulle taaskord antud see vale läbinägemise vahend kätte. Mulle räägiti ühte, aga mina teadsin midagi sootuks teist. Ei tea, kas tegemist oli tahtliku valega või tõesti juhtus see kogemata, nagu muljet jätta sooviti?
Näiteks, vaadates kuupäevi, pidin peaaegu ahastusse sattuma, esialgu ei öelnud need mulle midagi, aga kui mõtlema hakkasin, siis sai asi iseäranis selgeks. Üks saatuslik päev, mil elu tegi täpselt sellised käigud, nagu tegi. Üks ootamatu kohtumine, mille vaevu üle elasin, oleks võinud lisaks saada veel teise kohtumise, mis sellesse päeva paigutatuna ei oleks minust ilmselt mingisugust elulooma enam andnud. Miks see teine kohtumine toimumata jäi, teab ilmselt ainult elu ise. Ilmselt läks sellega väga napilt, arvestades minu selle päeva tegemisi ja toimetamisi.
Teine teema aga oli see, kuidas oli mulle taaskord antud see vale läbinägemise vahend kätte. Mulle räägiti ühte, aga mina teadsin midagi sootuks teist. Ei tea, kas tegemist oli tahtliku valega või tõesti juhtus see kogemata, nagu muljet jätta sooviti?
Ikka meeles...
Jälle üks armas telefonikõne, inimeselt, kes mind ikka meeles peab. Huvitaval kombel viimasel ajal korra-paar kuus ikka mulle helistada võtab. Tore muidugi on see, et mind keegigi meeles peab, ka neist inimestest, kes põgusalt minu elust läbi käinud on. Muidugi oli see veel toredam, et selle inimese juures on veel üks väike inimene, kes mind iseäranis näha sooviks ja ka seda soovi tuletati mulle meelde. Selle peale ütlesin kohe: "Palun ära tee mulle haiget." See oli siiras reaktsioon, ka mina tahaks seda väikest inimest näha, aga täna ei ole see aeg ega koht.
Sada häda
Kui inimesed hakkavad ohtraid põhjendusi välja tooma miks üht või teist asja teha ei saa, siis nimetan mina seda sada-häda-olukorraks. Need on olukorrad, kus inimesed millegipärast ei julge otse eitavat vastust anda. Siis hakatakse keerutama ja igasuguseid vabandusi välja tooma.
Kõik see on mu meelest tingitud meile sisseõpetatud viisakusest, mis nõuab, et pole kena niisama keelduda millestki, mida teha ei soovi. Tegelikult on see ajaraisk ja minu jaoks üha enam selge märk sellest, missugune on inimese tegelik seisukoht antud küsimuses. Ehk siis ohtrate vabandustega annab inimene mulle juba selge seletuse selle kohta, milline on tema seisukoht.
Kõik see on mu meelest tingitud meile sisseõpetatud viisakusest, mis nõuab, et pole kena niisama keelduda millestki, mida teha ei soovi. Tegelikult on see ajaraisk ja minu jaoks üha enam selge märk sellest, missugune on inimese tegelik seisukoht antud küsimuses. Ehk siis ohtrate vabandustega annab inimene mulle juba selge seletuse selle kohta, milline on tema seisukoht.
Tagajärg
Miks inimesed võtavad tagajärgi kritiseerida, kui nad pole viitsinud analüüsida, mis on põhjus. Nii leidsin ennast mõtlemas, kui keegi rääkis mulle ühe inimese alkoholiprobleemist. Tähtis pole mitte see, et ta joob, vaid hoopis see, mis on see põhjus, miks ta joob. Aga põhjustega ei viitsi keegi tegeleda, minul on olnud aga see vajadus näha läbi ja aru saada, seetõttu näen ka põhjust ning olen püüdnud teha kõik võimaliku, et seda põhjust leevendada.
Teisest küljest on muidugi irooniline see, et ühele teisele inimesele andsin konkreetse soovituse: võta väheke napsu, kui pinged hakkavad üle pea kasvama. Pikalt püüdsin teda veenda, et ma ei tee nalja ja räägin täiesti tõsiselt. On ju kummaline, kui minusugune alkoholisõber annab soovituse juua, aga juba aastaid olen olnud seda usku, et Jägermeister'i pudel peab olema käepärast, sest mõnikord võivad tekkida olukorrad, kus väikest napsu närvirahustuseks vaja on.
Teisest küljest on muidugi irooniline see, et ühele teisele inimesele andsin konkreetse soovituse: võta väheke napsu, kui pinged hakkavad üle pea kasvama. Pikalt püüdsin teda veenda, et ma ei tee nalja ja räägin täiesti tõsiselt. On ju kummaline, kui minusugune alkoholisõber annab soovituse juua, aga juba aastaid olen olnud seda usku, et Jägermeister'i pudel peab olema käepärast, sest mõnikord võivad tekkida olukorrad, kus väikest napsu närvirahustuseks vaja on.
Olla paha...
Kui ma siin ükspäev olin teada saanud iseennast puudutavad faktid ja nende tulemusena käitusin täiesti hoolimatult, ei osanud ma arvata, et minu eeskuju on nakkav. Rääkisin siis oma reaktsioonist teise inimesega - lihtsalt kõva häälega arutades, kuidas ma käitusin ja mis olid selle põhjused. Milleni see aga välja viis, oli see, et inimene tuli mulle peagi ütlema, et temagi oma käitumist muutnud on.
Tundsin ennast kui tõeline vastupanuliikumise algataja. Kui inimene oma kohusetunde najal päevast päeva teeb tööd, mille eest teda ei tunnustata, on ju tore tõdeda, et ta ühel päeval heidab endalt selle kohusetundeahela ja võtab vabamalt.
Loomulikult sain ka aru, et tegelikult olen paha iseenda minnalaskmismeeleoluga ka teisi kaasa tõmmates, aga ju siis mul on selline säde silmis, et see ka teistele veidigi vabadusesoovi annab. Igal juhul oli mul hea vaadata, kuidas ka teise inimese silm säras.
Tundsin ennast kui tõeline vastupanuliikumise algataja. Kui inimene oma kohusetunde najal päevast päeva teeb tööd, mille eest teda ei tunnustata, on ju tore tõdeda, et ta ühel päeval heidab endalt selle kohusetundeahela ja võtab vabamalt.
Loomulikult sain ka aru, et tegelikult olen paha iseenda minnalaskmismeeleoluga ka teisi kaasa tõmmates, aga ju siis mul on selline säde silmis, et see ka teistele veidigi vabadusesoovi annab. Igal juhul oli mul hea vaadata, kuidas ka teise inimese silm säras.
Ilus lahendus!
Kuigi peaksin muretsema selle pärast, mis edaspidi juhtuma hakkab, olen leidnud, et tegelikult on olemas ilus lahendus. Ilus lahendus kogu olukorrale - need, keda on hoitud, saavad nüüd hakata tegutsema ja tegelema, panna oma oskused ja teadmised tööle.
Nii ehk saabki parem, sest minu puhul on tegemist ühe argumendiga, mis ühesuguse kaaluga asetub nii pluss- kui ka miinuspoolele. Selleks argumendiks on ajalugu. Ühelt poolt on muidugi hea omada ajaloolist mälu, aga teisest küljest teeb just see mind kõige vähem sobivaks inimeseks.
See mõte hakkab mulle aina enam meeldima: lüüa õhk klaariks ja anda inimestele võimalus puhtalt lehelt alustada.
/Ja mis mõttes mina peaksin muretsema? See pole siis enam minu asi, minu mure./
Nii ehk saabki parem, sest minu puhul on tegemist ühe argumendiga, mis ühesuguse kaaluga asetub nii pluss- kui ka miinuspoolele. Selleks argumendiks on ajalugu. Ühelt poolt on muidugi hea omada ajaloolist mälu, aga teisest küljest teeb just see mind kõige vähem sobivaks inimeseks.
See mõte hakkab mulle aina enam meeldima: lüüa õhk klaariks ja anda inimestele võimalus puhtalt lehelt alustada.
/Ja mis mõttes mina peaksin muretsema? See pole siis enam minu asi, minu mure./
Mina tean!
Näen kõrvalt, kuidas inimene igatseb tagasi seda, mis on tema hinge küljes, aga mis teiste ahvatluste tulemusena on tema käest ära libisenud. Näen ja ise mõtlen: "Oota veidi, küll Sul varsti tekib võimalus."
Sest mina tean. Tema veel ei tea, aga mina tean, et peagi saabub see hetk, millal tal on taaskord võimalus see südame küljes olev asi endale saada. Kas ta seda siis ka reaalselt soovib, on sootuks teine küsimus. Aga igal juhul tekib see võimalus.
Lisaks muidugi on seal taga teadmine, et inimene ise on mu sellesse olukorda pannud ja soovinud, et mina oleksin see, kes selle asjaga tegeleb. Mina olen selles näinud kättemaksu - taaskord üks meheliku uhkuse pihta kogemata antud löök maksab siinkohal kätte, sest seda pole mulle suudetud andestada. Ise muidugi tean seda juba ammu ja ka seda, et inimene on tahtnud, et ma lolliks jääksin (kas tõesti inimesed ei saa aru, et ma näen nende käitumismotiive läbi). Selliste madalate instinktidega olen ma siis pidanud kokku puutuma.
Nüüd ehk ongi keeruline see, et ma olen vahest ehk liiga hästi hakkama saanud, üle ootuste hästi. Ja eks ma olen olnud väga hästi teadlik ka oma nõrkadest külgedest, senimaani arvates, et mu tugevad küljed selle kompenseerivad. Nüüd näen, et ma saan hakkama, sest ma oskan näha kaugemale ja sügavamale, oman empaatiavõimet ja oskust inimesi kuulata ning aru saada sellest, mida nad räägivad.
Sest mina tean. Tema veel ei tea, aga mina tean, et peagi saabub see hetk, millal tal on taaskord võimalus see südame küljes olev asi endale saada. Kas ta seda siis ka reaalselt soovib, on sootuks teine küsimus. Aga igal juhul tekib see võimalus.
Lisaks muidugi on seal taga teadmine, et inimene ise on mu sellesse olukorda pannud ja soovinud, et mina oleksin see, kes selle asjaga tegeleb. Mina olen selles näinud kättemaksu - taaskord üks meheliku uhkuse pihta kogemata antud löök maksab siinkohal kätte, sest seda pole mulle suudetud andestada. Ise muidugi tean seda juba ammu ja ka seda, et inimene on tahtnud, et ma lolliks jääksin (kas tõesti inimesed ei saa aru, et ma näen nende käitumismotiive läbi). Selliste madalate instinktidega olen ma siis pidanud kokku puutuma.
Nüüd ehk ongi keeruline see, et ma olen vahest ehk liiga hästi hakkama saanud, üle ootuste hästi. Ja eks ma olen olnud väga hästi teadlik ka oma nõrkadest külgedest, senimaani arvates, et mu tugevad küljed selle kompenseerivad. Nüüd näen, et ma saan hakkama, sest ma oskan näha kaugemale ja sügavamale, oman empaatiavõimet ja oskust inimesi kuulata ning aru saada sellest, mida nad räägivad.
Motivaatoritest
Jah, arukas inimene teab ja saab aru. Nii oli minulgi võimalus jagada inimesega oma mõtteid ja arusaamu. Ja ega ta polnud kade, loomulikult tulid minu tegutsemise motiivid mulle tema kaudu tagasi. Tema saab aru, et need asjad, mis teiste arvates mind peaksid motiveerima, ei oma minu jaoks mingit tähtsust. Ise sain temaga rääkides selgeks selle, et mind motiveerib väärtustatus. Kui aga väärtustatust ei ole, siis kaob ka motivatsioon. Ja mitte ükski väline aksessuaar ei suuda asendada seda hingelist väärtust. Aga mis teha, kui need, kes peaksid motiveerimisega tegelema, ise enda järgi kõiki teisi hindavad ega saa aru mittemateriaalsetest motiveerimisvahenditest ja nende olulisusest.
Inimesed, kes arvavad, et nad on kõik justkui õigesti teinud, ei taipa ja pole korralikult kuulanud. Mina rääkisin ühest asjast, nemad aga kuulsid midagi sootuks muud ja käitusid sellele vastavalt. Eks nad saavad peagi teada, kui valesti nad on kõigest aru saanud.
/Tuleb lihtsalt meelde see hetk: "Kui töö huvitab, siis..." Selle hetke vältel mõtlesin, et vale on eeldada, et SEE töö mind huvitab. Nüüd ongi tulemused selles valguses hakanud välja paistma./
Inimesed, kes arvavad, et nad on kõik justkui õigesti teinud, ei taipa ja pole korralikult kuulanud. Mina rääkisin ühest asjast, nemad aga kuulsid midagi sootuks muud ja käitusid sellele vastavalt. Eks nad saavad peagi teada, kui valesti nad on kõigest aru saanud.
/Tuleb lihtsalt meelde see hetk: "Kui töö huvitab, siis..." Selle hetke vältel mõtlesin, et vale on eeldada, et SEE töö mind huvitab. Nüüd ongi tulemused selles valguses hakanud välja paistma./
Otse küsida
Olen viimasel ajal nii pragmaatiliseks muutunud, et olen hakanud inimeste käest otse küsima neid küsimusi, mis mul on tekkinud seoses nende olekute ja väljaöeldud lausetega.
Tean, et mu peas on praegu veel üks küsimus, mis tuleb otse küsida. Selle küsimuse aeg pole praegu veel kätte jõudnud, aga ma pean selle ära küsima. Ma lihtsalt tahan teada, mis on põhjuseks, miks teine inimene mulle just sellise teema nina alla lajatab. Oleks see ainult üks kord, aga see rõhutatus just antud teemale on juba mitmeid kordi välja tulnud.
Esmalt tegi see mulle muidugi haiget, see, et osutatakse ilmselgele veale, mis minu üldisest laitmastusest välja paistab. Huvitav on muidugi see, et kui ma natuke vaatan selle peale, miks just see teema, leian hoopis inimese enda rahulolematuse enda elukorraldusega ja see tundub mulle olevat ka peamine põhjus, miks just seda mulle nina alla hõõrutakse. Teisest küljest on aga see osutatud viga ühiskondlikult peale surutud arusaam asjadest. Kuna aga mina olen otsustanud oma elu elada nii, et ei ole mingeid poolikuid lahendusi või enese sundseisu panekuid, siis võibki see välja paista kui suur viga.
Tean, et mu peas on praegu veel üks küsimus, mis tuleb otse küsida. Selle küsimuse aeg pole praegu veel kätte jõudnud, aga ma pean selle ära küsima. Ma lihtsalt tahan teada, mis on põhjuseks, miks teine inimene mulle just sellise teema nina alla lajatab. Oleks see ainult üks kord, aga see rõhutatus just antud teemale on juba mitmeid kordi välja tulnud.
Esmalt tegi see mulle muidugi haiget, see, et osutatakse ilmselgele veale, mis minu üldisest laitmastusest välja paistab. Huvitav on muidugi see, et kui ma natuke vaatan selle peale, miks just see teema, leian hoopis inimese enda rahulolematuse enda elukorraldusega ja see tundub mulle olevat ka peamine põhjus, miks just seda mulle nina alla hõõrutakse. Teisest küljest on aga see osutatud viga ühiskondlikult peale surutud arusaam asjadest. Kuna aga mina olen otsustanud oma elu elada nii, et ei ole mingeid poolikuid lahendusi või enese sundseisu panekuid, siis võibki see välja paista kui suur viga.
Nõme ja lame!
Huvitav, kuidas ma viimasel ajal ikka inimeste ülbusega kokku puutun. Kas on praegu selline periood, kus kõik ennast kohutavalt tähtsalt tunnevad ja siis arvavadki, et nad võivad teistega üleolevalt ringi käia?
Nii sain ükspäev ühe kirja. Inimene tegi omast arust nalja. See, mis välja kukkus, kvalifitseerus minu jaoks nõmeduseks ja lameduseks.
Iseäranis kena on muidugi teada saada, kui madalale võivad inimesed langeda. Kaunis kiiresti lähevad olulised asjad meelest ära, kaunis kiiresti ununeb see, kuidas aastate jooksul on inimest igasugusest jamast läbi veetud.
Aga pole viga, mina saan olla mina ise, lõpuni välja ja teha asju just niimoodi, nagu tahan. Kurb on muidugi taaskord kaotada usku inimestesse. Aga võib-olla olen ma lihtsalt oma huumorisoone kuhugi ära kaotanud?
Nii sain ükspäev ühe kirja. Inimene tegi omast arust nalja. See, mis välja kukkus, kvalifitseerus minu jaoks nõmeduseks ja lameduseks.
Iseäranis kena on muidugi teada saada, kui madalale võivad inimesed langeda. Kaunis kiiresti lähevad olulised asjad meelest ära, kaunis kiiresti ununeb see, kuidas aastate jooksul on inimest igasugusest jamast läbi veetud.
Aga pole viga, mina saan olla mina ise, lõpuni välja ja teha asju just niimoodi, nagu tahan. Kurb on muidugi taaskord kaotada usku inimestesse. Aga võib-olla olen ma lihtsalt oma huumorisoone kuhugi ära kaotanud?
Suurepärasus!
Selle hetkeni, kuni reaalset tulemust vaja ei ole, ei oska ka anda hinnangut sellele, mida üks või teine inimene on. Nii olin minagi suhteliselt heal arvamusel ühest inimesest.
Kuni nüüd siis ühe päevani, mil mul tekkis reaalne vajadus konkreetse inimese tegude tulemuste järele. Loomulikult ei tulnud neid tulemusi, ei kohe, ei nädala pärast ja nüüd varsti isegi mitte kahe nädala pärast.
Kui mõned asjad on aegkriitilised, siis loeb iga päev, aga sellise "tulemuslikkuse" tituleerin mina küll suurepärasuseks. Ega neid asju ei saagi enne teada, kui reaalne vajadus käes on.
Kuni nüüd siis ühe päevani, mil mul tekkis reaalne vajadus konkreetse inimese tegude tulemuste järele. Loomulikult ei tulnud neid tulemusi, ei kohe, ei nädala pärast ja nüüd varsti isegi mitte kahe nädala pärast.
Kui mõned asjad on aegkriitilised, siis loeb iga päev, aga sellise "tulemuslikkuse" tituleerin mina küll suurepärasuseks. Ega neid asju ei saagi enne teada, kui reaalne vajadus käes on.
Arrogants
Läksin inimese juurde siira sooviga ja avatud hingega, arvates naiivselt, et inimesele võiks huvi pakkuda see, mida mul öelda on või missugused mõtted minu peas on. Loomulikult sain kohe teada, et minu mõtted ongi üks suur naiivsus ja tunda, millist arrogantsi võib leida inimeste seest.
Ma võin olla rumal ja võib-olla ei ole ma piisavalt tark, aga siiski arvan ma, et kui ma tahan inimesega rääkida teemadel, milles me võiks olla sama kogenud, siis võetakse mind võrdse suhtluspartnerina, mitte ei hakata oma üleolekut demonstreerima. Meil igaühel on oma teemad, milles me tugevad oleme, ja arvata, et suuremad teadmised ja kogemused ühel teemal annavad kohe mingisuguse nähtamatu (ma isegi ei tea, kas hierarhilise, sotsiaalse või positsiooni-) eelise, on minu arvates väga kitsarinnaline.
Eks see ole minu jaoks märk sellest, milline on inimeste sisemaailm ja millised on nende väärtushinnangud.
/Miks tundub mulle, et see on eelarvamuslik suhtumine üldse sellesse, mis on toimunud ja praegu saan vastu näppe peamiselt vaid oma soo ning ootamatult tekkinud formaalse positsiooni pärast?/
Ma võin olla rumal ja võib-olla ei ole ma piisavalt tark, aga siiski arvan ma, et kui ma tahan inimesega rääkida teemadel, milles me võiks olla sama kogenud, siis võetakse mind võrdse suhtluspartnerina, mitte ei hakata oma üleolekut demonstreerima. Meil igaühel on oma teemad, milles me tugevad oleme, ja arvata, et suuremad teadmised ja kogemused ühel teemal annavad kohe mingisuguse nähtamatu (ma isegi ei tea, kas hierarhilise, sotsiaalse või positsiooni-) eelise, on minu arvates väga kitsarinnaline.
Eks see ole minu jaoks märk sellest, milline on inimeste sisemaailm ja millised on nende väärtushinnangud.
/Miks tundub mulle, et see on eelarvamuslik suhtumine üldse sellesse, mis on toimunud ja praegu saan vastu näppe peamiselt vaid oma soo ning ootamatult tekkinud formaalse positsiooni pärast?/
Ikka põhjendada
Streigiteema oli see, mis lõi minu jaoks analoogia. Nii, nagu inimene, kes ei streigi, on sunnitud põhjendama oma teguviisi, nii pean minagi kõigile selgitama, miks ma olen otsustanud teha lõpu ühele oma eluetapile.
Kuigi praegu ei ole veel reaalne tegutsemisaeg kätte jõudnud, olen siiski juba turmtule all. Vanemad ja targemad inimesed püüavad mu impulsiivsust tagasi hoida. Eks ma siis olen küsinud ka otse: miks te arvate, et ma peaksin ka edaspidi välja kannatama seda, mis toimub? Elukogemus ütlevat, et läheb paremaks.
Mina, olles juba andnud poole aasta jagu võimalusi, ei saa aru, et oleks isegi mingisugust väikest lootusekiirt, et midagi paremaks minna võiks.
Ja eks nüüd olen jõudnud ka selle tõeni, miks ma enam jätkata ei saa, olles pikalt arusaamatuse ja otsustamatuse käes vaevelnud: ma ei meeldi iseendale ja ma ei taha olla see, kelleks ma üldise hoolimatuse taustal olen hakanud muutuma - samuti hoolimatuks. Niisiis ongi otsus vastu võetud: tuleb ära lõpetada see hoolimatuse suunas liikumine.
Kuigi praegu ei ole veel reaalne tegutsemisaeg kätte jõudnud, olen siiski juba turmtule all. Vanemad ja targemad inimesed püüavad mu impulsiivsust tagasi hoida. Eks ma siis olen küsinud ka otse: miks te arvate, et ma peaksin ka edaspidi välja kannatama seda, mis toimub? Elukogemus ütlevat, et läheb paremaks.
Mina, olles juba andnud poole aasta jagu võimalusi, ei saa aru, et oleks isegi mingisugust väikest lootusekiirt, et midagi paremaks minna võiks.
Ja eks nüüd olen jõudnud ka selle tõeni, miks ma enam jätkata ei saa, olles pikalt arusaamatuse ja otsustamatuse käes vaevelnud: ma ei meeldi iseendale ja ma ei taha olla see, kelleks ma üldise hoolimatuse taustal olen hakanud muutuma - samuti hoolimatuks. Niisiis ongi otsus vastu võetud: tuleb ära lõpetada see hoolimatuse suunas liikumine.
Tellimine:
Postitused (Atom)