Läksin inimese juurde siira sooviga ja avatud hingega, arvates naiivselt, et inimesele võiks huvi pakkuda see, mida mul öelda on või missugused mõtted minu peas on. Loomulikult sain kohe teada, et minu mõtted ongi üks suur naiivsus ja tunda, millist arrogantsi võib leida inimeste seest.
Ma võin olla rumal ja võib-olla ei ole ma piisavalt tark, aga siiski arvan ma, et kui ma tahan inimesega rääkida teemadel, milles me võiks olla sama kogenud, siis võetakse mind võrdse suhtluspartnerina, mitte ei hakata oma üleolekut demonstreerima. Meil igaühel on oma teemad, milles me tugevad oleme, ja arvata, et suuremad teadmised ja kogemused ühel teemal annavad kohe mingisuguse nähtamatu (ma isegi ei tea, kas hierarhilise, sotsiaalse või positsiooni-) eelise, on minu arvates väga kitsarinnaline.
Eks see ole minu jaoks märk sellest, milline on inimeste sisemaailm ja millised on nende väärtushinnangud.
/Miks tundub mulle, et see on eelarvamuslik suhtumine üldse sellesse, mis on toimunud ja praegu saan vastu näppe peamiselt vaid oma soo ning ootamatult tekkinud formaalse positsiooni pärast?/
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar