Kuidas käivad universumi plaanid, sellest mina aru ei saa. Nii ei suutnud ma ära imestada, mis oli see, mida nägin ja kuidas oli võimalik, et just sellel hetkel tekkis puutepunkt.
Aeg ja ruum said omavahel kokku. Just mõned hetked varem olin mõelnud ikka neid mõtteid, neid mõtteid, mida viimasel ajal ikka mu peast leida võib. Neid, mis minevikumälestusi ikka uuesti esile manavad. Neid, mis uute võimaluste varje kannavad.
Ja siis korraga, loetud sekundite jooksul peatus aeg. Võtsin hoo maha, vaatasin ümberringi. Märkasin, et mind on märgatud ja võeti hoog maha. Ja siis, keset seda kõike, taipasin korraga, et on tekkinud puutepunkt, kõige väiksem tõenäosus on tõeks saanud. Tõenäosusteooria on põrmustatud, sest on juhtunud see, mis pole võimalik - iga üksiku punkti tabamise tõenäosus on teadagi 0. Ja ometi, sellel aja seisatumise hetkel on selle üksiku punkti tabamise tõenäosus 1 - punkti on tabatud ja tabamuse on saanud mõlemad punktis kohtujad.
Mina võtan seda kui märki, märki sellest, et tegelikult on kõik võimalik. Kui tekivad sellised ajalised ja ruumilised puutepunktid, siis peab sellel ju olema mingi suurem eesmärk.
Iseäranis huvitavaks teevad puutepunkti minu eelneva toimetamisega seotud mõtted - miks ei viitsinud ma varem välja minna, miks tegelesin veel pannkookide küpsetamisega, miks seadsin siis ennast just sel viisil minema ja miks otsustasin just sel hetkel tagasi keerata. Kõik need otsused, mis päev otsa mind edasi juhtisid, viisid mind puutepunktini: sekundise täpsusega, meetrise täpsusega.
/Lisaks tuli mulle silme ette see väljapakutud olukord: mina, suusakepid, suusad ja üks maastikuauto. Asi liigub üsna kindlalt sinnapoole, kuigi detailid on praegu veel veidi viltu. Aga ju see peab ikka niimoodi minema, ühel päeval./
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar