Teisipäev, 30. detsember 2008

Kas saab asja?

Üks paari päeva tagune vallatu mõttekäik kutsus minus veidi hiljem selle üle järele mõeldes esile terve inspiratsioonipuhangu. Kuigi vajalikke vahendeid mul käepärast praegu pole, püüan seda heledat sähvatust siiski endas säilitada, et vahendite tekkides saaks ühest väiksest mõttest terve mõtetemeri, mille lainetel võiks olla vahva seilata. Ainuüksi juba esialgsed mõttearendused tekitasid loomiseks vajaliku tunde - lihtsalt lasta mõtted endast läbi ja hiljem vaadata, mis sellest kõigest välja tuli ja kas tulemusest mingit asja ka saab.

Mõttevälgatus

Vaid hetkeks käis mu peast läbi mõte - täna on ju SEE päev, ei tea, kas peaks proovima minema. Vaid hetkeks... Edasi pole vist mõtet jutustada - jättes kõik juhuse hooleks, toimetasin oma toimetusi edasi ega lasknud ennast hetkelisest mõttevälgatusest segada. Tore oli tabada, et vaid loetud minutite pärast hakkas taaskord juhtuma - juhus koputas uksele ja küsis, kas tohib sisse astuda. Loomulikult, kuna juba nii palju oli minu eest ära tehtud, kutsusin juhuse kiiresti sisse. Pole mõtet õnne narrida, kui juba oled kord ta soosikuks sattunud.

Kiusatus, oh, milline kiusatus

Kuidas küll endast võitu saada? Kuidas küll kiusatusele vastu panna? Sellised mõtted tiirlevad mu peas, sest taaskord on mind proovile pandud. Võimalus on mu teele ette veeretatud ja nüüd jälgib elu lustliku pilguga kõrvalt, kuidas ma kiusatuse käes vaevlen ja iseendaga hakkama püüan saada. Elu, malenuppude liigutaja, on mu nina alla asetanud midagi sellist, millest ma veel mingi aeg tagasi isegi unistada ei osanud. Eks aeg annab arutust - kiusatus on igal juhul ahvatlev ja võib-olla peaks sellele tõesti järele andma?

Pühapäev, 28. detsember 2008

Jääpuud

Jääpuud, väikesed, kuid imelised,
kasvatas külm ööga kõikjale.
Need puud kõik on nimelised,
hinge saad Sa toetada enda oma najale.

Sa vaata hoolikalt ja peagi märkad,
kuidas mustrid kõnelema hakkavad,
kuidas südamerahu Sinus tärkab
ja hingepiinad märkamatult lakkavad.
/28.12.2008/

Talverõõm

Kui on talve nii üürikest aega, kui meil viimasel ajal kipub olema, siis ei jää üle muud, kui nautida iga üksikut talvepäeva ja võtta lahkesti vastu iga kingitud talvine hetk.

Jõulujärgsesse aega mahtus sellist talverõõmu kohe ohtrasti - lumi kõikvõimalikul kujul, härmatist, päikesekiirte mängu lumel ja jääd. Punaste põskede ja mõnusa talvetunde saamiseks piisas ka paarist õues veedetud tunnist. Ja need tähed talvetaeva sügavuses - nii kutsuvad ja kauged, mis on ometi nii lähedal, et neid võiks kätt välja sirutades puudutada.

Reede, 26. detsember 2008

Ootamatusi täis päev

Kui hommikul toast välja astud, ei või iial teada, millistesse paikadesse see päev Sind viib ja milliste inimestega kokku puutud sellel päeval. Üks ütlemata ootamatusi täis päev sattus taaskord mu teele. Kuigi oli paar plaanitud asja, mis teoks said, tekkis nende vahele neid asju, mis olid täiesti ettearvamatud ja isegi üllatavad. Mõnus on sedasi eluteel seigelda, kui leiad, et valitud raja kõrval on ruumi ja võimalust ka juhuslikkusele.

Neljapäev, 25. detsember 2008

Hakkan jälle otsast peale...

Kui te ei tea, kuidas see lugu edasi (või pigem tagasi) läheb, siis aitab teid seejuures VLÜ plaat "Grand Marino" ja sellel leiduv "Lõpulugu". Kuid lugu, mida siinkohal pajatada tahan, ei ole peale pealkirjas toodud fraasi kuidagi seotud selle vallatu veiderdamisega.

Jälle on Sul vaja erineda, olla teistsugune. Miks Sa ei ole selline, nagu kõik teised? Kust Sa nüüd siis sellise nutu välja võtsid? Kas siis tõesti ei ole üldse enam võimalik normaalselt käituda? Pisarad hakkavad voolama, mingid tunded vajavad ootamatult väljundit. Ja mistõttu? Lihtsalt seepärast, et tundsid ära midagi, mis Sind puudutas. Kokkuvõtvalt kõlab tõesti kõik vaid nõnda - hakkan jälle otsast peale... Endal nii tobe tunne - iga kord midagi iseäralikku, iga kord mingi täiesti ebaadekvaatne reaktsioon. Kaua see küll sedasi kesta võib? Ise saan ka aru, kui arulage see on (panite ehk tähele iroonilist keelekasutust)... Kuid mida arukat võib oodata sealt, kus tunded keevad ja möllavad? Oodata pole tõesti mõtet - kui peaks arukusepiisk kuskil leiduma, siis see on üksik eksinud juhus, midagi imetabast.

Kolmapäev, 24. detsember 2008

Ja üks jõulusalm ka...

Küünlasära südant soojendab,
hing rõõmust lausa joodeldab -
käes aasta kõige helgem aeg,
kõikjal kõlab lähedaste naer!
/24.12.2008/

Raamatute võlumaailm

Möödunud nädal oli erakordne seetõttu, et päris mitmel korral sattusin inimestega arutlema raamatute teemal. Avastades seda, milliseid raamatuid on teised lugenud ja jagades omi muljeid raamatutest, mida ise lugenud olen. Põnevad on sellised jagatud seiklused raamatute võlumaailmas.

Loomulikult olen nädala jooksul ka ise üht-teist lugenud. Lõpule viinud Lotte seiklusetele kaasaelamise (täielikult vaimustudes selle vahva koeraplika tegemistest), läbinud Tshehhov'i "Humoorikad jutustused" (tõdedes, et aeg võib küll edasi minna, aga inimesed jäävad oma põhiolemuselt ikka samaks), ekselnud erinevate raamatute tegelaste keskel läbilõikekogumikus "Ümbrik". Mis kõik mahub sellesse aega, kui oled otsustanud ennast järjekordselt kirjanduse kätte usaldada!

Päev iseendaga

Selline oli plaan - võtta kasvõi kord aastas endale selline päev, kus saan vaid iseendaga olla. Kuid siiski polnud see päris selline päev. Ühest küljest tegin juba ise sammu teises suunas - tahtsin raamatuid lugeda ja muusikat kuulata. See aga tähendab ju otseloomulikult kellegi teise seiklustele kaasaelamist. Teisalt aga kaasaegsete sidevahendite kaudu jõudsid minuni paljude heade inimeste jõulusoovid - nii kirjalikult kui ka suuliselt. Tore oli see iseendaga olemise päev, mis küll päris sõna-sõnalt selline polnud, kuid suuremalt jaolt sisu poolest küll.

Teisipäev, 23. detsember 2008

Väike jõulusoov

Need jõulud on erilised. Need jõulud on õnnelikud ja südamest südamesse. Aitäh kõik kallid inimesed, kellega on olnud rõõm kokku saada, sooje sõnu vahetada ja häid soove soovida.

Õdusat olemist, mõnusat mõmisemist ja head aega heade inimeste seltsis!

Palju või üldse mitte midagi

Kas oled vahel märganud, kuidas elu oma vallatuid trikke teeb? Sattusin ükspäev jälle selle peale mõtlema. Ajendiks oli mobiiltelefon, mille olin vaigistatuna lauale jätnud. Kuidas on sedasi, et päevade kaupa ei helista mitte keegi ja oodata kellegi kõnet tundub mõttetu ning neil hetkedel, kui telefon oled paariks tunniks käest ära pannud, on helistajaid hulgi ja korraga oled kohutavalt nõutuks (ei-ei, mitte et miskit teha ei mõistaks, vaid paljud "nõuavad" kontakti) muutunud? Või siis teine kuhjumise näide mobiiltelefoniga seoses - täpselt samuti vaikib ta kangekaelselt mitmeid päevi ja tunde ning siis, kui keegi helistab, leiab ka keegi teine, et tal just selsamal ajal tingimata tarvis on ühendust saada. Nõnda ongi elus suhteliselt kindel reegel: kas on korraga palju või üldse mitte midagi.

Pühapäev, 21. detsember 2008

You can sell any dream to me

Peas kummitab see fraas - sõnad on pärit ühest välismaisest hitist. Need sõnad väljendavad väga täpselt seda, mida ma tunnen, millise arusaamiseni olen enese sees jõudnud. Lihtne tõdemus, et oled mu sees sellise töö teinud, et olen valmis iga Su sõna neelama. Tean, et see pole Su eesmärk olnud, kuid vähemalt minu oled Sa kuulama pannud - mitte kuulma (kuuljaid on ju palju), vaid justnimelt kuulama. Kuulamise sees olen avastanud, kui palju imelist on maailmas leida, ja nõndaviisi valmis tõdema, et tõesti võid Sa mulle "müüa" mistahes unistust - mõistlikku arutlemismeelt kaotades olen nende enesele rõõmustamiseks valmis.

Pööripäev

Täna on pööripäev - st et nüüd on kõige pimedam aeg möödas ja päevad hakkavad taaskord pikemaks minema. Olen rõõmus, et selleks korraks on siis valguse ja pimeduse piirjoon ületatud ja kevad pole enam üldse kaugel.

Lisaks sellele, et täna on pööripäev, algas ka talv. Vahvat talve soovin siinkohal kõigile, kes sellest aastaajast vähegi lugu oskavad pidada.

Ma loodan, et sel aastal
on talvel korralik plaan
kõik veed kindlalt katta jääga,
sest ilma jääta on hülged hädas -
pojad kasvades nii võivad hukka saada
ja nende esimene aasta võib ka viimaseks jääda.

Sellise jõulusalmi olen võlgu kõigile neile, kes oma kingi seest leidsid paberist hülge, mis küll rohkem draakoni või dinosauruse moodi välja kukkus.

Kuid pööripäeva parim hetk oli ühe plaadi rõõmustamine, milles sisaldus ka järgmiste (pööripäevale kohaste) sõnadega laul:

Kiiruga päev libises läbi toa,
näitas kus praod ja kust värv seinalt maas,
näitas, et keegi akende ees vaatab lund
ja näeb, läbi on päev juba hommikul.

Ringiga taas olen toas tagasi,
öösel kõik teed pilgeni sadasid,
lõpuks on aega enese sees teha ring
ja hea olla on koos oma hingega.
/Jaan Tätte, "Keegi vaatab lund"/

Sisukust avastades

Kui oled kelleski leidnud selle sisu, mida oled otsinud, siis iga kohtumine sellise inimesega on justkui uus kinnitus sellele, et on olemas need inimesed, kelle sisukuses võid alati kindel olla. Iga kord selle inimese uusi tahke märgates võid avastada, kuidas üha sügavamalt satud austama seda inimest temas peituva pärast. Head sisukate inimeste leidmist!

Sõnad südamesse

Mõned sõnad on säärased, et lähevad otse südamesse. Ise selle jaoks luba küsimata otsustavad nad minna Su hingesügavustesse ja puudutada sealseid õrnu hingehelmeid, pannes pisarad Su silmist kontrollimatult voolama ning võttes Su lihtsalt hingetuks. Sellised imetabased võimed on vahel väikestel sõnadel. Nad tulevad Su juurde ja suurima heameelega lased Sa neil enda seest läbi minna - et pärast siis rõõmustavalt tagasi vaadata ja tõdeda, et oli liigutav aeg.

Neljapäev, 18. detsember 2008

Päkapikk jõudis kohale

Täna jõudis kohale päkapikk, mis kõigi eelduste kohaselt on nüüd kogu täiega minu oma. Olen vist päris hea laps olnud, et olen sellise au osaliseks saanud, et päkapikk suisa isiklikult on otsustanud minu juurde tulla ja ka pikemaks pidama jääda.

Mõte suudab kõike

Kui palju ikka mõjutab meid see, kuidas me ühest või teisest asjast mõtleme. Sellest ei saa aru seni, kuni ei ole järjekordses olukorras, kus jõuad arusaamiseni, et see, kuidas Sa üht või teist asja võtad, on kinni selles, mis Sa sellest asjast mõtled, kuidas ennast selle suhtes häälestad. Ja nõnda avastad, et kannad positiivseid emotsioone ühelt healt asjalt üle teisele samalaadsele heale asjale. Taipad vast peagi kogu selle asja juures, et tegelikult pole see kõik enamat, kui Su enda mõttetöö vili. Aga vahet pole, sest mõttemasin on tööle rakendatud ja sellest ehk ongi parem. /Muidugi annab aeg arutust, mis ja kuidas. Aga ma tõesti loodan, et asi liigub edasi suunas, mida ma soovin - mina olen valmis!/

Kolmapäev, 17. detsember 2008

Sõber

Sõber -
viietäheline sõna.
Sõna, mis kirjeldab
kedagi hindamatut,
kedagi erilist,
kedagi arusaavat,
kedagi hoolivat.
Sõna, millesse mahub
kõik suurepärane.
/16.12.2008/

Ahju kütavad

Nõmmel tervitas mind täna üks täiesti suurepärane lõhn - küdevate ahjude soojendav hõng. Mõneks hetkeks võtsin aja maha ja lasin oma haistmismeelel õhus hõljuvat aroomi nautida. Nendel momentidel sulgusid justkui iseenesest silmad ja vaimusilma ette kerkisid mõnusad hetked kusagilt lapsepõlve tõelistest talvedest.

Esmaspäev, 15. detsember 2008

Igal asjal oma koht

Mulle meeldib kirjutada. Ilmselt paistab see ka siit nendest sissekannetest välja. Aga ometi on see siin vaid üks osa nendest asjadest, mida ma kirjutan - see siin on koht positiivsusele, imetlusele, vaimustusele. Õnneks on olemas veel mõned kohad, kuhu jõuavad teised mõtted ja ülestähendused - on olemas paik, kus saan ennast välja elada (või siis välja kirjutada), kui hing ikka täiesti täis on (vahel ju juhtub ka seda), ja on olemas koht, kuhu saavad kirja need mõtted, mis avalikkuse ette pole veel valmis astuma. Ja nõnda ongi igal asjal oma koht.

Kui palju jõuab?

Tehes ülevaadet, millega olen tegelenud viimastel aastatel, avastasin ootamatult, et olen elanud ikka päris värvikirevat ja toimetusterohket elu. Kui vahel tundub, et elu kulgeb vaikselt ja ilma suuremate sündmusteta, siis kõigele tehtule ja kogetule tagasi vaadates võib ootamatult avastada, et nii palju erinevaid emotsioone on päevadest läbi käinud, et päris hämmastav kohe avastada. Ja arvata on, et nii palju rõõmsaid hetki on kõigis nendes sündmustes olnud. Loodetavasti jätkub kõik samas vaimus ja ka edaspidi on antud õnne sedasi tegusalt ning rõõmsameelselt elust läbi astuda.

Täht langes...

Kui nüüd lasta samas vaimus edasi, siis peaks kogu kupatus välja nägema sedasi:

Täht langes ja peeglina siledat vett
õrn virvendus riivas kui pelk meelepett,
vaid põgusalt näha sain helkivat rüüd,
mu hing sinu kätes, kus oled sa nüüd.
/Anzori Barkalaja, "Täht"/

See salm kirjeldab päris hästi seda, mis toimus pühaööl ja -päeval. Öösel võis taevas näha langevaid tähti ja merel virvendamas hõbedast kuuvalgust, päeval aga oli meri nii sile, et kohati suisa valgeks muutus. Selline on looduse poolt pakutav valguse, varju ja väikeste imede vaatemäng, mida igal hetkel vaatama kutsutakse - leia vaid mahti ja hing täitub hellusega.

Üksteist peab hoidma

Ise rõõmu jagades kipub olema sedasi, et Sulle endale saab osaks rõõm - just sedamoodi jõudis minuni ka Raadio Laululaste plaat "Üksteist peab hoidma". Mõned lood sellelt plaadilt olid mulle ka juba enne tuttavad (nt seesama plaadi nimilugu, millega tegin lähemat tutvust möödunudsuvisel Noorte Laulu- ja Tantsupeol), kuid praegu seda kuulates, muutub plaadil kõlav muusika iga korraga aina lummavamaks. Mõnusad meloodiad, südamlikud sõnumid - mida võiks veel oodata ühelt plaadilt. Aitäh headusele, mis selle plaadile mulle tõi.

Ja jääb mul üle ainult nõustuda plaadi pealkirjaga: üksteist peab tõesti hoidma.

Pühapäev, 14. detsember 2008

Kuidas saab eeldada?

Kuidas saab eeldada, et inimesed käituvad korralikult, kui oma tegevusega põhjustatakse selline reaktsioon, mis igasuguse kontrolli kaotab? Pole ju midagi teha, kui pinnas, kuhu piisad langevad, on nii tundlik, et õrnemgi puudutus kutsub esile võimsa värina. /Palun vabandust järjekordse ebasündsa käitumise pärast - või ehk peaksin lihtsalt leppima, et minust korralikku inimeselooma enam ei saa, ja lõpetama selle alalise vabandamise?/

Une piiril

Unepiiril jalutades
ei saa päris hästi aru,
milline on elu reaalne
ja unenägudemaa on kus.

Kui midagi olulist
ei vaja tegemist,
siis käia piiril
pole mingi imetrikk.

Kui aga käsil asjad,
milles tarvis tähele panna,
siis unepiirile uitama
Sul pole vaja tükkida.

Soovide silmist lugemine

Vahel on nii, et inimesed mõistavad üksteist ka ilma sõnadeta - vaatad teisele inimesele silma ja kohe tead, mida ta mõtleb. See on mõnus tunne, kui tabad ära, et vahel polegi sõnu vaja - soovid saavad silmist loetud ja mõtted ei peagi leidma väljendamist. Iseäranis vahva on see siis, kui tunned, et õigeid sõnu on nii raske leida ning polegi päris valmis suhtlema asuma.

Kõik endast välja visata

Igapäevases elus võib meie sisse koguneda palju sellist, mille puhul pole sugugi hea, kui ta meie sisse jääb. Siis tuleb leida aeg ja koht, kus see kõik enda seest välja visata. Väljaviskamisprotsess on siinkohal kui saunaskäik, mis nii keha kui ka meele ära puhastab ja seejärel tunned ennast üsna uue ning värske inimesena. Tore, kui tekivad sellised väljaviskamisvõimalused - need tuleb enese alalhoidmiseks usinasti ära kasutada, siis on rohkem jaksu vastu panna sellele porile, mida vahest liiga lahkesti jagatakse.

Varased hommikutunnid

Varased hommikutunnid
leiavad mind eest -
minu jaoks pole veel
otsa saanud päev eelmine.

Varased hommikutunnid
leiavad mu sassis pea
ja tundetulvades mäslevad
kaldad hingeservadel.

Varased hommikutunnid
on tunnistajaks erutusele,
mida ei ole suutnud vaigistada
ka läbitud kilomeetrijada.

Varased hommikutunnid -
kell kuuelt seitsme poole
on juba alustanud teed,
vaid loetud minutid seitsmeni on veel.

Laupäev, 13. detsember 2008

Nagu tellitud

Mõtlesin täna ühele inimesele helistamise peale ja nagu tellitult tuli ta hoopis mu teele. Elu käib ikka oma kummalisi radu pidi ja kuidagi ei mõista, kes ja kuidas seob omavahel mõtted ja tegeliku elu. Vahel lihtsalt juhtub päris uskumatuid asju - hakka või imedesse uskuma.

Olgu Sul sada sõpra

Kui igapäevastes toimetustes jääb endal natukene puudu oskustest või jõust, et üht või teist asja ellu viia, saad aru sellest, kui oluline on, et Sul on olemas inimesed, kes on valmis abistama Sind neis ülejõukäivates asjades. Tore on nõndamoodi avastada, et oled siin elus midagi hästi teinud, kui leidub inimesi, kes neil hetkedel oma nõu ja jõuga abiks tulevad. Ja kui muidu läheb vahel taipamisega palju aega või kipud asju liiga iseenesestmõistetavalt võtma, siis neil hetkedel saad aru, et inimsuhted on hindamatu väärtusega.

Täna meeldib mulle...

...kuidas mehed on ehitatud. Ühe õige mehe tunneb ära selle järgi, et andes talle lahendamiseks mingi ülesande, ei jäta ta enne, kui lahendus käes on. Selline ehitusviis mulle meeste juures meeldib. Sisemiseks sunniks võib sel juhul olla kas meheuhkus (mina, mees, ei saa nüüd hakkama - see pole lihtsalt võmalik) või siis lahendamiskirg (mingi lahendus peab siin ju olema, see tuleb mul vaid üles leida). Igal juhul võib päris kindel olla selliste meeste kätte mõne oma probleemi usaldamisel, et see lahendatud saab.

Hindan ja imetlen sellist omadust meeste juures - mina küll ei jaksa nii pikalt ja sihikindlalt eesmärgi poole astuda, kui üks probleemi lahendamisega tegelev mees, ma tüdinen juba varakult ning löön lihtsalt käega.

Reede, 12. detsember 2008

Kohe saab täis

Mõned minutid veel
ja saabki kohe täis.
Kuu saab oma järjekordse
ringi jälle täis.

Ei ole enam poolik,
pole enam vana,
pole enam noorik,
on vaid terve kera.

Kuis kuud täita,
ei mina seda tea,
ja pole vaja laita -
ma teadmagi ei pea.

Üks üsna õnnelik päev

Õnneks on tõesti vähe vaja. Täna olid õnnetoojateks sõnumid sõpradelt. Jälle olen õnnesoonel liikumas - nõnda võin ju ennast suisa õnneseeneks pidama hakata. Siia võiks ju lausa mõni luuleridagi sedasi tekkida? Aga praegu on pea laiali otsas ja sõnade salmiseadmine ei pruugi just eriti hästi õnnestuda.

My happy place

Kummaline oli see tõdemus, milleni jõudsin, kui täna vanu aegu meelde tuletasin. Avastasin, et olen mingil ajal väga melanhoolsete emotsioonide mõju all olnud ja praegu olen oma "õnnelikus kohas". Huvitav on avastada, milline võib olla maailm, kui ise oled ühe mätta teise vastu vahetanud.

Kolmapäev, 10. detsember 2008

Silmarõõm silmapiiril

Mul pole ammu ühtegi tõsisemat silmarõõmu olnud. Pole vist olnud sedamoodi aeg. Siis aga tekkis ootamatult üks - kui paar päeva veidi teistsuguses seltskonnas viibisin. Paar päeva sain lasta oma silmadel tema peal naudiskleda. See polnud enamat, kui vaid pealevaatamisest saadav nauding. Olin ta juba peaaegu unustanud, kui ta täna mu teele sattudes ennast meelde tuletas. Naersin selle üle, kuidas ma püüdsin jätta muljet, et olen kangesti nähtamatu (kuigi teadsin kindlalt, et tema meie sellest mõne aja tagusest kohtumisest midagi ei mäleta). Ometi leidsin meie teid pidevalt ristumas. Ise vaikselt silmanurgast silmarõõmu silmas pidades andsin parima, et mitte teda avalikult vahtida. Aga silmad justkui iseenesest sattusid teda otsima - silmadele ju ikka rõõmu vaja.

Õnnelik, taaskord

Mõtlesin, et olen taaskord hiljaks jäänud. Mõtlesin, aga eksisin. Nii tore on sellise eksimuse osaliseks saada. Niisugune on üks lugu ühe järjekordse soovi täitumisest.

Sooviks oli raamat. Kuigi võiks arvata, et lasin ennast heidutada sellest, et raamat on tõlgitud, mitte originaaltekst, siis rõõmustasin südamest õnneliku juhuse üle, mis mu soovi täitis.

Nüüd aga on ees vaid nauding, seiklemine, kaasaelamine. Tore on nii õnnelik olla!

Päkapikud toimetavad

Kuigi õige jõuluaeg pole veel päris käes, olen viimastel päevadel avastanud, et päkapikud toimetavad suure hoolega. Südame teeb soojaks, kui taban kuskil mõne väikese päkapiku vallatu ja heatahtliku teo. Vahvat päkapikuaega, head lapsed!

Mõistetav keel

Jälle üks täiesti juhuslikult minu kätte sattunud raamat. Lugesin seda ja kuigi lood polnud just väga rabavad, oli neis siiski midagi sellist, mis kaasa elama pani, mis tegelastega samas taktis hingama sundis. Kuid parim osa oli veel ees. Ühe loo keskel hakati korraga rääkima minu jaoks sõnadetagi mõistetavat keelt. Selline üleminek, selline muutus pani heldima. Kuidas keegi on sõnadesse pannud täpselt sellised mõtted, mida vahel olen tundnud. /Sulev Raudsepp, "13 kriminaallugu"/

Pühapäev, 7. detsember 2008

Kõigel on põhjus

Ma ei tea, kummast otsast ma seda asja nüüd alustama peaks? Aga alustan siis sealt, kus minu arvates algus on.

Üks kingitus ootas juba pikemat aega pakkimist ja ma ei saanud üldse aru saada, miks ma ei ole võtnud seda paari minutit aega, et pakkimine läbi viia. Kogu aeg mõtlesin, et miks mul kohe kuidagi ei teki vajalikku aega. Täna, viimaks siis pakkimise juurde asudes, sain oma vastuse - enne lihtsalt polnud veel õige aeg kätte jõudnud. Nüüd te kindlasti mõtlete, et mis siis ühes pakkimise protsessis nii erilist olla saab, aga kohe ma selgitan.

Oli mul siis kingitus, CD-plaat, juba enam-vähem ära pakitud, kui turgatas pähe üks mõte. Haarates eile plaadiriiulilt ühte plaati, mida kuulata tahtsin, leidsin ootamatult, et karp on tühi. Terve õhtupooliku ja pool hommikut otsa vaevasin oma pead, kuhu küll see plaat kadus - tegelesin ka õrna otsimistööga, kuid plaati mul leida ei õnnestunud. Niisiis, tekkis mul kontrollküsimus, kas kingituseks mineva plaadi ümbrise sees ikka plaat on. Pealt vaadates tundus, et on. Millegipärast aga ei tahtnud ma sellega leppida ja tirisin juba peaaegu kinnisest pakist kogu kupatuse välja. Ja mis te arvate, mis ma sealt leidsin? Loomulikult oli seal sees see plaat, mis pidi olema. Aga lisaks sellele olin ma ilmselt kogemata plaadiümbriseid segamini ajades poetanud sinna ka selle plaadi, mille ümbrise ma eile tühjana leidsin.

Selline sündmustejada ajas mind lihtsalt naerma - kõigel on ikka oma põhjus ja kui mingi asja jaoks pole veel õige aeg kätte jõudnud, siis oota, sest võib-olla on mõni teine asi sellega seotud ja see peab enne lahendatud saama.

Laupäev, 6. detsember 2008

Tee armastusega, siis tuleb ka töö

Püüan juba terve päeva kuidagi sõnastada seda, mis mu peas kumiseb. Mõtted tiirlevad selle ümber, et midagi armastusega tehes läheb asi ikka lõpuks sedasi, et see tegemine võib Sulle heas mõttes tööd tekitada - saad veelgi enam armastusega tegeleda sellega, millega oled juba alustanud.

Elevus hinges

Eilne Viru tänav leidis enda sillutisel käimas ühe suhteliselt ülemeelikus tujus tegelase. Ma ei mõista, miks sellised elevushetked tekivad, kui järjekordne "missioon" lõpule viidud on.

Selline arutlemine viib mind mõtteni, milline oleks inimene ilma emotsioonide, tunneteta. Sellist asja ei kujutaks ma üldse ette - minu sees "keeb" pidevalt midagi. Ja kuigi vahel ajab katel üle ääre, on selline tundlemine minu jaoks kinnituseks - olen elus!

Reede, 5. detsember 2008

Juba ette hea meel

Kui leiad mõne sellise kingi, mille kohta tead, et selle saaja kindlasti rõõmustab, siis läheb juba sellise mõtte juures tuju heaks. Mõnus on see tunne, kui oled leidnud täpselt selle, mis kellelegi teisele südamesse minna võiks. Täna oli just ühe sellise kingi leidmise päev.

Neljapäev, 4. detsember 2008

Väärtused paigas

Lugedes üht lõputööd, mis käsitles rikkuse ja vaesuse mõistet laste ning lastevanemate arusaamades, tundsin jälle seda head tunnet, mis mind vahel valdab. Tajumine, et elu on ikka palju ilusam, kui massimeedia vahendusel mõnikord tunduda võib.

See ülevaade laste ja lastevanemate arvamustest kinnitas mu usku - et lõppkokkuvõttes on siiski kõige olulisemad inimesed meie ümber ja see, kuidas me üksteisest hoolime. Laste jaoks on oluline olla tubli ja töökas, siis on võimalik elus hakkama saada. Veidi küll hirmutas mind laste poolt väljaöeldu - kuigi töö tegemine on oluline, kas pole lapsed ehk oma vanemate väärtuste (ja ehk ka töökultuse) pärast millestki ilma jäänud. Aga see ehk on minu enda eelnevate mõtete ja tähelepanekute vili.

Naturaalmajandus

Naturaalmajandus toimib - enda poolt antule saan kellegi teise käest midagi vastu. Tegelikult olen juba pikalt mõelnud, et minu jaoks on selline variant parim ja sobivaim. Ja hämmastav on avastada, et sellised asjad ka tegelikult toimida võiksid. Üha sagedamini leian ennast olukorrast, kus ise midagi andes, kellegi teise käest midagi vastu saan. Üllatuma paneb see, et ma andmise juures pole kunagi mõelnudki sellise võimaluse peale. Kuid elu näitab, et selline kipub olema inimeste käitumine. Ja see on päris meeldiv. Aitäh!