Esmaspäev, 30. aprill 2012

Käige kuradile!

Täna tuli jälle lamba tunne peale. Käige kõik kuradile! Miks pean mina olema see, kes rabeleb ennast lolliks, kui keegi teine ei hooli ja hetkekski seda märkama ei tee? Vaid iseenda jaoks ja iseenda pärast, tundub see kõik olevat. Teha ja hoolida, vaadata, et kõike saaks!

Käige kuradile ja kõik need teised sõnad. Kui asi niimoodi edasi läheb, siis pean ma varsti kogu oma raha roppude sõnade kassasse ära andma, sest nad lipsavad juba liiga lihtsalt mu mõtetes ringi.

Ah, kevad ikkagi!

Inimesi läbi näha...

Ma olen ikka päris hea inimestetundja, tuleb välja. Praegu annab elu mulle päris korraliku vaate sellele, kas ma oskan õigesti hinnata inimeste käitumismustreid ja nende tegelikke motivaatoreid. Nii olen saanud päris mitmel korral kinnituse sellele, et minu kaugeltvaatamise prillid näitavad mulle päris kenasti kätte, mis toimub inimeste sees. Ma küll ei kaevu nii sügavale, et hakkata uurima tagamaid, aga ma tajun ära, kui inimesed on kahtlevad ja kui nad otsustada ei suuda.

Kaks sõpra

Ma olen endale ootamatult juurde saanud kaks sõpra. Tore! Hea! Vahva!

Elu-elukest, mida Sa ometi teed!

Kui lihtne on mõnega ja kuidas mõne teisega kohe üldse ei saa, vaatamata sellele, et väga tahaks.

Miks siis nüüd?

Minu seoste loomise oskus loob ühe huvitava ühenduse. Olnu ja oleva vahele.

Miks toimuvad muutused alles siis, kui oled loobunud? Miks tulevad need asjad, mida soovinud oled, sinu juurde alles siis, kui oled juba alla andnud ja käega löönud? Miks peavad kõik asjad minema viimase piiri peale - justkui oleks tegemist testiga, kui kaugele on võimalik minna ja mida see endaga kaasa toob?

Selleks, et saada, mida soovinud olen, pidin ma tegema ühe suure meeletuse. Poleks arvanudki, et sellel meeletusel võiks olla selline tulemus...

Ma ju teadsin!

Sa olid varjus,
Sa peitsid ennast,
Sa jäid tahaplaanile,
aga mina teadsin,
et Sa oled suurmees.

Ma ju teadsin,
vaatama sellele,
mida välja näitasid,
oli mulle antud
vaadata Sinu sisse
ja näha Su suurust.

Kuidas? Ja miks?

Sa räägid, ma kuulen, täiesti mõistlikku juttu. Aga üks asi jääb mulle selgusetuks. Kuidas saab olla võimalik see, millest Sa räägid? Kuidas, Sinu arvates, võiks see asi toimida?

Miks ma ei saa neid sõnu enda seest välja? Mis takistab mul neid küsimusi küsimast? Kas ma ei taha kohe põrmu tallata seda lootusesädet, mida need sõnad on esile toonud?

Iseenda peale mõeldes saan väga hästi aru, et selleks, et saaks tõeks see, millest Sa räägid, peame me mõlemad tugevad olema, väga tugevad, tugevamad kui kõik need asjad, millega me siiani kokku oleme puutunud.

Teisest küljest aga rebivad ka need sõnad mu taaskord tükkideks, sest nad võtavad selle lootuse, mille oled oma tegudega mulle andnud. Selle lootuse, millel ei ole tulevikku, ma tean, aga mille oled mulle andnud, paari õrna hetkega. Ja milleks mulle need õrnad hetked, kui Sa soovid midagi sootuks muud?

Millal ükskord saavad need paradoksid tühistatud? Ja kuidas minna tagasi sinna, kust on juba üle piiri mindud?

Palun mulle üks mälestuste kustutamise seade, vaid niimoodi näen ma, on võimalik, et saab tõeks see soov, mille Sa välja oled öelnud.

Iroonilisel kombel kõlab mu peas ka üks teine küsimus, Sinu öeldu peale: miks me ei ole seda, mida me Sinu arvates võiksime olla, mis on takistanud meil sedasi seniajani olla....

I've seen...

I've seen your highs and lows,
I've seen you happy and sad,
I've seen your joy and sorrow.
I've seen you stronger than ever
and I've seen your deepest fears.

I have seen it all
so I can tell
you stand tall
even in hell.

/27.04.2012/

Taaskord seesama tunne...

Reaalsustaju kaob, autopiloot läheb peale ja isegi ei saa aru, mida teed ja milleks. Hiljem, kogu selle asja peale tagasi vaadates, hakkad kahtlema - kas oli, mis oli, kuidas oli.

Ainult hulludele (irooniline on siinkohal see, et sellise pealkirjaga film on olemas ja see, millest see film räägib), kumab mõte mu peas... Teistmoodi ei ole võimalik, teistmoodi ei saakski.

Ja hirmu ei ole, enesealalhoiuinstinkti ei ole, on vaid kulgemine, hetkes, kaugemale ei ulata taju, ainult siia.

Sellised inimesed tuleks lühema keti otsa panna, arvan ma. Ühel hetkel võib selline kulgemine kellelegi saatuslikuks saada. Kui ei oska õigel ajal tähele panna seda, mis ümberringi toimub. Või ongi see vaid õige kulgemise viis - niimoodi, ise justkui sekkumata, aga ometi tehes kõike täpselt nii, nagu peab.

Paras paar!

Ega hulludega pole midagi peale hakata. Kui ikka hullud, siis korralikult. Ja kui veel juhtub kokku kaks inimest, kes mõlemad hullud on, siis on nad päris paras paar.

Hullus võib välja lüüa ühel ja teisel kujul, aga ikkagi on määrav see, et ollakse hullud, kaotamas igasugust kontrolli, minnes üle igasuguse piiri...

Laupäev, 28. aprill 2012

Oh, mind ja minu tarkust!

Enamasti olen arvanud, et ma vaid ise saan aru, kui tark ma olen. Nüüd siis on tekkinud ka teisi inimesi, kes minu tarkust teavad ja seda hinnata oskavad.

"Meie kõik siin oleme lollid, Sina oled meil siin kõige targem!" (sellise avalduse peale kukkus mul muidugi suu lahti)

"Käisin ka kümme aastat tagasi proovimas, siis polnud mul seal midagi teha."
"Eks see ole see vahe, kas oled lapsepõlves õppinud või täiskasvanueas."
"Jah, eks ma selle lapsepõlves õpitu pealt mängigi. Küll Sina oled ikka tark!"
"Ma ei hakka Sulle pikemalt rääkima sellest, kuidas ma nii targaks olen saanud."

"Unustasin õlled teise autosse! Oleks vaja poest läbi käia."
"Pole probleemi, me võime ka poest läbi minna."
"Tark naine! Ei hakka siin: ei saa, ei tea..."
"Ei ole vaja oma elu ise keeruliseks elada. Mis see poeskäik siis ära pole."


Ma olen tubli!

Kuigi ahvatlus oli suur ja võimalusi oli küll, olin tubli, et neist väljagi ei teinud. Tegin täpselt seda, mida olin lubanud. Mitte midagi rohkemat, peaaegu mitte ühtegi vimkat. Välja arvatud see, kui suures ahastuses silmad kinni panin ja käed roolilt ära võtsin (tagantjärele mõeldes täiesti ajuvaba tegu, aga instinkt oli tugevam, sest ahastus oli tõesti suur):

"Lõpeta ära! Kas ma pean ise rooli tulema?"
"Ei pea ja ega ma lasekski Sind praegu rooli."
"Purjus inimesi ei tohi jah rooli lasta."

Ja muidugi see lõpuvitamiin:

"Kuhu Sa nüüd sõidad?"
"Tahtsid ju teise autoga sõita. Lähme võtame ja sõidame siis sellega."

Oh mind ja minu toimetamisi, aga niimoodi võis see asi väikese krutskiga punkti saada küll!

Midagi ei pea

"Kas ma pean nüüd mingeid repliike ütlema?"
"Sa ei pea mitte midagi!"

Loomulikult ei pea mitte midagi, sest niimoodi ei taha mina. Ma tahan, et Sa tahaks. Ma ei taha, et Sa peaks. Ei arva ma midagi hirmuvalitsemisest ega ka mitte psühhoterrorist. Mina usun sellesse, et on võimalik ka teistmoodi. Võib-olla võtab rohkem aega, aga tulemus saab seeläbi loodetavasti püsivam.

Näedsasiis

Just täpselt see oli see, mida ma tahtsin. Seda, et me üheskoos leiaks lahenduse. Ootamatult saabus see hetk. Ja polnudki selles asjas midagi keerulist, vaid kokkuleppe küsimus. Siit edasi on asjad niimoodi, enne võis olla segadus, nüüd on antud nimi ja vorm, millega kaasneb selgus. Olgu, eks paistab siis, mis saama hakkab.

Ma olin ju ennegi märganud, et mingi nihe on toimunud. Nüüd siis sain seda ka omal nahal tunda, sõna otseses mõttes. Ja enam ei teinud see haiget, kummalisel kombel. Lootus, mis praegu uuesti lõkkele on puhutud, peab saama endale eluõiguse.

"Mina kannan Sinu eest hoolt!"

Ja veidi teises kontekstis veidi hiljem:
"Siis kannab tema Sinu eest hoolt!"

Ma olen siin...

"Ma olen tahtnud ainult, et Sa oleksid minu elus!"
"Ma ju olen praegu, siin!"
"Jah, tõesti..."

See oli jutuajamine, mille taustale jäid sootuks teised mõtted. Mõtted sellest, kuidas selline olukord üldse tekkis ja kes selle tekkimiseks võimaluse välja pakkus. Hea, et sellest asja sai. Olulised asjad said öeldud, kuid oli ka asju, mida oleks pidanud veel ütlema.

Kõige selle peale tekkis vaid üks küsimus: miks mitte aasta aega tagasi? Kui palju oleks see säästnud aega, energiat ja närve. Aga ju siis nii pidigi minema - eks ikka seepärast, et ma saaksin enda jaoks asjad selgemast selgeks. Ja et oleks kindel see tahtmine minu sees.

Abieluinimesed

Mõnikord kohe mõni õhtu pakub, vaateid ja arusaamu. See õhtu siis oli sissevaade abieluinimese ellu. Ma ei tea, miks selline võrdlus, aga tunne oli küll seesugune.

Esmalt need märkamatud kärsitusehetked, mis käivad ikka alati koosolemiste juurde - kes tahab millal ära minna ja kellel millal isu täis saab. Nägin närvilisust, nägin ärevust. Põhjendamatut, aga eks see selgus hiljem.

Siis aga see tavaline kojusõidu jutuajamine, ometi minu jaoks teistsugune, oluline. Sealgi oli abieluinimeste elu sees - teemasid sai vahetatud niimoodi, nagu korralikule abieluinimesele kohane - iga järgmine lause kippus üles tooma uue teema ja mingite teemade juurde sai ka tagasi mindud. Pildid nendest teemadest ja nende vahetamistest on säilinud mu mälus vaid mööduva maastikuna - kus täpselt mingi teema jutuks tuli. Aga huvitav oli rääkida kolmel-neljal teemal korraga, polegi sellist asja kunagi teinud.

Niiet, minu kogemus siis, elust, mida pole elada saanud, täiesti ootamatu sissevaade, ilma erilise pingutuseta.

Kas viimaks ometi?

Ma ei tahtnud kuidagi uskuda seda, mida ma kuulsin. Kas viimaks ometi on kätte jõudnud see aeg, mida ma nii pikalt oodanud olen? Kas viimaks ometi on kohale jõudnud arusaamine mis ja milleks? Kui nii, siis on mul hea meel, et ma olen siin, selles hetkes, et jõudsin ära oodata selle, mida niiväga tahtsin.

Ootamine, pikk ja vaevarikas, oli vaeva väärt, ma arvan. Ja lõpuks läheb ikka nii, nagu ma tahan - tean seda ju ammu, ma ei saa aru, miks teised inimesed sellest aru saada ei soovi.

Täiesti ise

Kui mõnikord arvavad kaks inimest, et nendevahelist suhet võib mõjutada keegi kolmas, siis minu äsjane kogemus näitab, et suhte mõjutamisega saavad kaks inimest ka täiesti iseseisvalt hakkama. Suhte puhul, millest praegu kirjutan, puudus vaid üsna vähe, et kaks inimest oleksid saanud omavahelise suhte kihva keerata ilma igasuguse välise abita. Nii lihtne on, kui vähegi tahta (või pigem mitte osata), ära rikkuda midagi, mis võiks olla unistustest täidetud. Ja ega rohkemat polegi vaja, kui vaid mõned kommunikatsioonihäired, paar vääriti mõistetud lauset ja lähebki kogu asi vett vedama.

Kolmapäev, 25. aprill 2012

Ja hakkaski pihta...

Kusagilt peab pihta hakkama, aga kui on olemas inimene, kes on valmis aitama, siis pole mingit muret. Nii on minul vedanud - peaaegu kõik on minu eest ära korraldatud. Minu asi on ainult veidi kõrvalt aidata ja asjad laabuvadki suurepäraselt. Nüüd on takistused teelt eest veeretatud ja edasi saab olla vaid tuule toel toimetamine!

Üks mure vähem

Kui asju, millega tegeleda on vaja, on hulgaliselt, on rõõm väga suur, kui mõni asi lahenduse saab. Iseäranis veel sellise toimetamise kaudu. Spontaansed hetkeotsused võivad viia suurepäraste tulemusteni. Veidi sebimist ja ringisaalimist Pärnu linnas ja saingi endale "poisi". Nimigi juba olemas, nii kiiresti, nii lihtsalt.

Eks tuleb sisetunnet usaldada, mis ütleb kätte kõik need õiged hetked. Siis saab ka selgeks, miks kohe ei saanud või miks see asi kuidagi edeneda ei tahtnud.

Pühapäev, 22. aprill 2012

Kõnelemisest...

Alati on rasked need kõnelused, kus on oht riivata teise inimese tundeid. Aga mõnikord on nii, et need kõnelused tuleb lihtsalt ära pidada. Nii olen minagi viimasel ajal ette võtnud terve rea raskeid kõnelusi.

Ma tahtsin siia kirjutada, et ma ei tea, mis on selle elu üldise puhastuse põhjus, mida viimasel ajal teinud olen. Aga eks ma tegelikult tean seda väga hästi. Sisuliselt on ainult üks asi valesti, aga see teeb valeks ka kõik muu ja nii ongi olukord selline, et kõik vale tuleb ära puhastada ja välja rookida. Kui kõik see eelnev on tehtud, siis jõuan ka selle kõige olulisema vale asjani välja. Eks siis paistab, mis sellega saab ja kuidas ma selle olukorra lahendatud saan. Tean väga hästi, et sellel juhul ei saa mingist kõnelemisest isegi mitte juttu olla.

Ainuõige otsus!

Kui ikka on see mingisugused kahtlused, kas tehtud otsus on õige või mitte, siis minu elu näitab praegu väga selgelt, et üks minu tehtud otsus oli ainuõige. Praegu, tegutsedes juba peaaegu eemalseisjana, näen ma, et ma ei ole tahtnud kokku puutuda selliste asjadega, mida mina näin.

Ja kõige hämmastavam on avastada, et mina hoolin kõigest, mis edasi juhtuma hakkab, rohkem, kui need, kes jäävad... Seeläbi saangi aru, et minu otsus oli õige, sest ma ei jaksaks võidelda kõige sellega, mis teele ette veeretataks.

Inimestest, veelgi

Lisaks sellele, et ma olen riiukukk, olen ma ootamatult saanud ka tülide allikaks. Vaat sedasi läheb, kui oled otsustanud sirget selga näidata ja iseenda järgi asju teha, kartmata kedagi ega midagi. Loomulikult leidub kohe neid, kes on rahulolematud. Ja kui neid inimesi juba leidub, siis võib juhtuda nii, et nende tegevuse läbi saavad kolmandad inimesed kannatada.

Nii kuulsin, et inimese peal, kellega mina olen suhelnud, elati välja oma frustratsiooni. Ainuüksi selle pärast, et tema teadis asju, mida teised ei teadnud. Palju õnne teile, inimesed, minu arvates täiesti täiskasvanulik käitumine.

Inimestest...

Tavaolukord, täiesti tavaline ja lihtne. Pole midagi lihtsamat, kui olukorda ära kasutada. Inimene, keda vajasin olukorra lahendamiseks, otsustas, et tal on vaja mulle koht kätte näidata. Hakkas mulle igasugust jura ajama, mille peale ma siis otse reageerisin, hetkekski ennast tagasi hoidmata. Eks ma sain aru küll, kuivõrd palju võib inimesele pakkuda rõõmu mind tobedasse olukorda panna ja narritada. Niisiis ütlesingi talle lõpuks: "Loodan, et Sa tunned ennast nüüd hästi!"

Kummaline on teada saada, millised on inimesed tegelikult. Pealtnäha toredad ja sõbralikud, tegelikult aga midagi sootuks muud.

Riiukukk

Kuigi ma tean, et ajan õiget asja, saan väga hästi aru, et ma olen riiukukk. Kisun riidu. Eesmärgid on üllad, aga see ei vabanda kuidagi seda, et ma hakkan suure entusiasmiga lahendama probleeme ja sellega konfliktid esile kutsun.

Nii siis keerutasingi tolmu üles ja sain suure riiu majja. Tahtsin, et saaks parem, aga selle pärast, et üks inimene ei suutnud tunnistada, et ta ei saa oma asjadega hakkama, ja teine inimene oli kohe valmis olukorda ära kasutama, jäingi justkui kahe tule vahele. Võidelda inimese eest, kes endalt kõik õigused ise ära võtab, on väga keeruline. Kuid võitlemata ka jätta ei saa.

Ämber ämbri otsa

Millal ükskord ma õpin? Millal ükskord saan aru, et ei ole vaja ronida sellesse ämbrisse, kuhu olen juba mitmeid kordi astunud? Ämber on nii tuttav, et ma ikka päris hästi tunnen teda. Aga ega ma sellest ei õpi, ma ikka loodan, et seekord võiks kuidagi ämbrist pääseda ja saada justkui kuidagi ämbrist mööda. Siis aga lähen ämbri juurde ja ilma suurema pingutuseta olengi ämbris sees.

Miks ma siis seekord ämbrisse sattusin? Ühe iroonilise küsimuse pärast? Või hoopis selle teema pärast, mille vastu huvi üles näitasin? Igal juhul oli kuulda kõva kolinat.

Ega ma siis kade olnud, panin kohe teise jala teise ämbrisse ka sisse - no, et oleks ikka korralik ämberdamine.

Mootorpaadimeeste lihtne elu!

Harutades lahti järjekordseid kinnitusi, sain aru, et nüüd siis saabki minu elu selline olema. Kogu aeg on midagi, mida tuleks teha, kogu aeg on midagi, mida sättida. Lihtne põhjus on selles, et mul on kange tahtmine purjetada. Nii tulebki teha rohkem, kui mootorpaadimehed iial arvata oskavad. Eks ma saan rõõmu tunda ka neist asjadest, millest mootorpaadimehedki, aga mul on veel terve hulk asja lisaks.

Niimoodi ma siis arutlesin, saades ise aru, et sellist elu ma olengi tahtnud ja selline peab mu elu olema. Saadav rahuldus ei ole võrreldav mitte millegi muuga.

Meil lobisemise eest...

Ja kõik need teised sõnad. Minu viimase aja elu tundubki seisnevat ainult rääkimises. Ma olen pidanud päevade kaupa paaritunniseid jutuajamisi. Ja tegelikult tahaks nüüd suu kinni panna ja vaikida, aga ei saa, sest jutuajamised pole veel läbi saanud ja pole teada, millal nad saavad.

Seniks aga võin irooniliselt märkida, et mulle makstakse lobisemise eest palka. Kuigi-kuigi, see lobimine on praegu sootuks kõrvaltegevus, mille jätaksin hea meelega ära. Aga midagi pole teha, antud lubadused vajavad pidamist.

Kõik on võimalik

Ega ma ise ka väga hästi uskunud, et on võimalik... jõuda 6.30 väljuva praami peale. Ega ma siis endale halastanud ka - lasin eelmiseks õhtuks teatripiletid osta, kui juba kultuuriatašee tuli sellelaadse ettepanekuga välja. Aga tuli välja, nagu ikka, et kõik on võimalik. Niisiis leidsingi ennast paar minutit pärast kuute hommikul sadamast, valmis praami peale minema. Eks ikka see alaline elutõde: tuleb minna ja teha, siis saavad kõik asjad võimalikuks.

Aeg kiirelt kaob

Kuidagi ei suuda harjuda sellega, millise tempoga elu ennast edasi kerib. Asjad ja olukorrad tulevad nii kiiresti kätte, et ei jaksa isegi kuidagi valmis olla. Kui ühel hetkel tundus, et kõik asjad paigal seisavad ja midagi ei toimu, siis nüüd korraga toimub kõik ja aeg lihtsalt tormab edasi. Päevade lugemiseks, mis vahepeal toimus, ei jää praegu enam üldse aega. Pigem on vaja tegeleda ajaplaneerimisega, et kõik asjad tehtud saaksid, õigel ajal.

Pühapäev, 15. aprill 2012

Pole enam kuhugi minna

Kui ühel teemal on veel võimalus mõelda ja kaaluda asju-olukordi, siis teisel teemal olen ma pika sammuga juba teoks teinud lolliks minemise. Sellest sain ma aru, kui mu telefon täna helises ja minu käest küsiti: "Mis päevaks ma selle kraana siis tellin?"

Siis sain aru, et nüüd see ongi reaalne, see hullus on käima lükatud. Loomulikult oli see ainuvõimalik lahendus, aga kuidagi hinge võtab kinni, et nüüd ongi käes see aeg, kui tuleb samme astuma hakata selles suunas, kuhu minna olen tahtnud.

Ja kuhugi mujale polegi minna, sest nüüd on täpselt teada, millal ja kus on vaja olla.

Lolliks minemas

Suures ahastuses, suutmata leida midagi enda jaoks sobivat, olen lolliks minemas. Meeletu tundub see mõte, mis praegu mu peas ringi uitab. Aga vaadates asju ühe ja teise külje alt, tundub mulle, et kipub ka see ütlus tõeks minema.

Lolliks minemiseks nimetan ma seda seepärast, et sellel pole ratsionaalsusega, mida olen pidanud ikka üheks endale omaseks omaduseks, mitte mingisugust pistmist. Pigem on tegemist ühe üle mõistuse käiva mõttega.

Aeg võib edasi minna ja see, mis tundus olevat üle mõistuse, võib osutuda kõige suurepärasemaks lahenduseks üldse.

Määravaks kipub seejuures osutuma suurus ja ruumikus. Tulevad meelde need ajad, mil sai räägitud suurelt mõtlemisest ja praegu tundub see suurelt mõtlemise aeg juba kätte jõudvat.

Teha meeletu otsus ja minna lolliks? Never too late (tsiteerides ühte filmi)!

Laupäev, 14. aprill 2012

Kadedus minu sees

Viimasel ajal olen aru saanud, et ma olen ühe asja peale kade. Aru saan ma sellest neil hetkedel, kui mulle räägitakse sellest asjast ja ma tunnen selle peale, kuidas kogu mu sisemus tardub ja mind iga kord sellega ikka enam tükkideks rebitakse.

Kadedus on aga mõttetu, sest ma tean, et see, mille peale ma kade olen, ei saa minu jaoks mitte kunagi tõeks. Ma tean väga hästi ka neid põhjuseid, aga siiski pole ma (veel) valmis nendega toime tulema.

Millal saabub aga see hetk, kui see kõik mulle enam haiget ei tee? Millal ükskord?

Võiksin ju leida asjale teistsuguse vaatenurga ja rõõmustada selle üle, et mingid asjad on paigas ja ju siis polegi see kõik mulle ette nähtud.

Ma ei saanud...

Kuigi see mõte oli mu peas, ei saanud ma. Ei saanud teha seda, mida kõige rohkem tahtsin. Lihtsalt ei saanud. Ja ilmselt ei saa ka tulevikus. Nii lihtne oleks seda teha, aga ometi täiesti võimatu.

Vaid ühe lausega saavutati see, mida sooviti. Kuigi ma nii väga tahaks, ei saa ma, ma arvan et mitte kunagi enam. See on väga kurb, sest nii palju jääb edasi andmata, nii palju jääb jagamata. Aga midagi pole teha - kui on väljendatud selget soovi, siis tuleb austada seda.

Ja nii ma tunnengi, et kõik need teemad peavad leidma mingisuguse kanali, kuhu suunduda. Praegu seda ei ole ja seetõttu jäävad need asjad kõik minu sisse.

Ma näen seda pilti iseendast, seismas hambad ristis ja sundimas ennast edasi minema, ise samal ajal teades, et iga järgmine samm on üle piiri. Aga ma pole kindel, kas ma üldse hoolingi sellest, mis edasi tuleb või kui keeruline see olema saab või mis saab minust selle kõige tulemusena. Kas üldse saab midagi, enam?

Ja kuna ma ei saanud, siis tundus, et ma ei tea või ei hooli. Aga ma teadsin ja hoolisin, kuid selle väljendamiseks ei antud mulle luba.

Kõik läheb tõeks!

Kui eelmisel kolmapäeval ütlesin välja lause - "Peab ise endale head tingimused välja võitlema" - ei teadnud ma midagi sellest, et nii võikski see asi minna. Läks vaevalt nädal mööda ja mul polnud isegi võidelda vaja. Tingimused tekkisid justkui iseenesest. Hämmastav!

Kõik läheb tõeks, on järeldus. Ka see CV triikimise teema - kuidas küll võis see asi niimoodi minna? Mina ei teadnud sel hetkel (varsti peaaegu aasta tagasi), kui mulle sellest räägiti, mitte midagi neist asjadest, mis juba alguse olid saanud. Nüüd aga meenub see ütlus mulle iseäranis selgelt.

Ma tahan...

Ma olen väsinud,
ma ei jaksa enam,
ma tahan ära,
lihtsalt minna.

Ma tahan
vabaneda
minevikust,
olevikust,
tegelikust
tühimikust.

Hinge puudutatud

Kuidas on ikkagi nii, et siis, kui arvad, et nüüd on kõik lõplikult untsus ja edasi ei tule enam midagi, selgub korraga, et ikkagi vajab lugu edasijutustamist.

Tegin midagi sellist, mille tegemise juures jälle oli kahtlus hinges. Kas ma ikka peaks? Milleks ma peaks? Sest hetkeseis oli taaskord selline, et mingit kriitikat see asi küll ei oleks kannatanud. Aga kuna olin ettevalmistused juba ära teinud, siis mõtlesin, mis siis ikka, kui juba mõte oli, siis tuleb see ka teoks teha.

Ei teinud ma ju midagi erakordset, lihtsalt kuulasin inimese unistusi ja otsustasin ühele neist väheke tuld lisada. Selle järgi, mis edasi juhtus, sain aru, et olin oma teoga inimese hinge puudutanud. Eks see oli ka enne teada, aga arvasin, et läheb seegi, nagu kõik need eelnevad asjad, lihtsalt tühja auku.

Rohkemat ma ei soovinudki, rohkemat ma ei tahtnudki. Lihtsalt anda inimesele julgust unistada ja oma unistused ka teoks teha. Ega selleks pole talle mind vaja, aga siiski on hea teha midagi seesugust, milles on sädet sees.

Heas kohas

Jah, see on hea koht. Ma olen seda ju ka enne teadnud, aga praegu tajun seda iseäranis selgelt. Seda, et koht on hea. Lähedus on hea. Lähedus on suisa väga hea. Ja mul on hea olla.

Kõndida sedasi kõrvuti, lihtsalt, loomulikult. Nii ongi hea. Või siis seista selle selja taga, tundes ennast kaitstuna, kõigi ja kõige eest. Ja samamoodi on hea olla selles kohas, kui on kindel seljatagune.

Selged arusaamise hetked, selged märkamised. Küll on hea heas kohas olla...

Esmaspäev, 9. aprill 2012

Miks ikkagi?

Eelmisel nädalal pakkisin kokku ühe pikaajalise sõpruse, millel polnud ammu enam sõprusega midagi pistmist. Oli selline hetk, et tuli tõele näkku vaadata ja lõpuks ka teisele poole öelda kõik need asjad, mis aastatega kogunenud olid.

Hea oli, et selles enam emotsioone sees ei olnud. Olid tõdemused, lihtsad ja selged. Leidsin iseendal piisavalt süüd, et asjad niimoodi läksid. Ei ole midagi teha, kui ei oska ette näha inimestes toimuvaid muutusi. Ja kui ei oska toimunud muutustega leppida.

"Tahtsin, et oleks parem, aga selle tulemusena kaotasin sõbra!"

Sellest, et otsus õige sai, andis tunnistust ka see kokkuvõttev jutuajamine - isegi siis ei peetud mind tõe vääriliseks. Kui selle koha peal siis ütlesin, et ei ole vaja valet rääkida, kinnitati veel kindlamalt, et ausalt räägitakse seda, mille kohta teadsin sootuks muud. Ja nii jäigi minu sisse kummitama küsimus: miks ikkagi? Sellest pole ma ka enne aru saanud, miks sellistel hetkedel, kui on niikuinii juba kõik lagedale laotud, on siiski veel vaja luisata.

Hakkavad heaks minema

Asjad hakkavad nüüd heaks minema. Selline tunne on sees. Kõik asjad hakkavad laabuma. Kõik tegevused edenema. Igal asjal on oma koht ja aeg. Nüüd on aeg alustada kõigi tegevustega ja neile on juba ette õnnestumine sisse kodeeritud.

Sees settinu on nüüd väljapääsu leidnud ja see on vabastanud energia. Seepärast on võimalik tunda liikumise mõnu.