Eelmisel nädalal pakkisin kokku ühe pikaajalise sõpruse, millel polnud ammu enam sõprusega midagi pistmist. Oli selline hetk, et tuli tõele näkku vaadata ja lõpuks ka teisele poole öelda kõik need asjad, mis aastatega kogunenud olid.
Hea oli, et selles enam emotsioone sees ei olnud. Olid tõdemused, lihtsad ja selged. Leidsin iseendal piisavalt süüd, et asjad niimoodi läksid. Ei ole midagi teha, kui ei oska ette näha inimestes toimuvaid muutusi. Ja kui ei oska toimunud muutustega leppida.
"Tahtsin, et oleks parem, aga selle tulemusena kaotasin sõbra!"
Sellest, et otsus õige sai, andis tunnistust ka see kokkuvõttev jutuajamine - isegi siis ei peetud mind tõe vääriliseks. Kui selle koha peal siis ütlesin, et ei ole vaja valet rääkida, kinnitati veel kindlamalt, et ausalt räägitakse seda, mille kohta teadsin sootuks muud. Ja nii jäigi minu sisse kummitama küsimus: miks ikkagi? Sellest pole ma ka enne aru saanud, miks sellistel hetkedel, kui on niikuinii juba kõik lagedale laotud, on siiski veel vaja luisata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar