Esmaspäev, 29. aprill 2019

Elu ilusamaks mõeldes

Ma tulen musta augu poolt, sellisest seisust, kus õhtul magamaminemisel oli see mõte, et hommikul ehk on nii hästi läinud, et uut päeva ma enam ei näe, et mulle on lõpuks halastatud. Praeguseks hetkeks on sellised mõtted tahaplaanile liikunud. Ja eks ma olen hakanud ka veidi rohkem rõõmustama, väikeste asjade üle.

Kuid ega siis elu kade pole, ikka tekivad sellised hetked, mil saan aru, et ise olen oma elu ilusamaks mõelnud, lootnud, et olen jõudnud mingisugusesse uude faasi, mis on rõõmsam ja toredam, kuid reaalsus astub oma rohmakate sammudega sisse ja purustab kõik illusioonid. Siis saan teada, kuidas asjad tegelikult on, mis tegelikult toimub ja missuguses roosas mullis ma olen elanud.

Ja ikkagi, vaatamata sellele, on kusagil minu sees see tunne, et kõik see värvikirevus ja headus ja rõõm on ka minu jaoks olemas, kogu aeg. Kuidas siis hoida ja säilitada seda? Kuidas hõljuda ulmas?

Some are born to sweet delight
some are born to endless night

/James Blake, Auguries of Innocence/

Need sõnad on mind ikka kõnetanud. Jah, ma tean, seda tarkust, mida kedratakse - ise loome oma maailma, iga päev, iga tund. Aga mis siis saab, kui selle loomiseks tuleb nii palju vaeva näha, et ühel hetkel enam ei jaksa? Ja siis tuleb maailmale otsa vaadata sellisena, nagu ta on? Nähes teda siis sellise tõelisena, sain tunda, kuidas jõud kaob ja tahaks vaid põgeneda pimedasse ja teki alla. Ja eks see lõppeski siis sellega, et sai paar päeva teki all külmetatud ja värisetud, viimsed jõuvarud kokku võetud, kui oli toimetusi toimetada, aga muidu vaid jõuetult vedeletud.

Ja kui juba hakkas tulema, siis tuli igalt poolt - ega siis elu kade polnud. Sain hoope ka sealt, kus on tavaliselt hea ja mõnus olla olnud. See viis mind vihastamise servale, sest sain tunda seda, kuidas minu vajadus teistest inimestest hoolida ja teisi inimesi tähele panna lõppes sellega, et mina sain korralikult läbi sõimatud. Aga õnneks oli mul taust teada, oli teada see, missugused energiad õhus on ja ma lihtsalt imestasin ja vaatasin, mis asi see nüüd siis oli? 

Aga, ma oleksin elu vastu ebaõiglane, kui näeksin ainult musti toone, sest kohe oli ta mulle pakkumas ka imelisi elamusi - päikesetõusu rabas ja imelist lõunamaist päikeseloojangut järve kaldal, mõnusaid kohtumisi ja kõigele krooniks ka kotkalendu ja kiivitajate kihutamist. 

Ja eks ma ikka püüan, olen kogu aeg püüdnud, aina head ja positiivset näha. Ja mulle meeldib, kui asjad sujuvad ja inimesed ümberringi on rõõmsad ja rahulolevad. Ja mõnikord on hea tunda seda, et suudan kellegi teise tuju paremaks muuta ja inimese näiteks naerma saada. 

Neljapäev, 18. aprill 2019

Elu nagu Chicagos



Kummaline on see, kui korraga avastad, et vaikne ja rahulik külake, kus elad, on mõne päeva jooksul operatiivteenistuste tähelepanu keskpunktiks. Ja millegipärast hakkas kõrvus kumisema kohe see laul.

Esmalt siis üks õhtu, kui kuulsin sireene huilgamas, aga kuna suure maanteelt ulatuvad helid ka meie külla, siis ei teinud ma sellest suuremat välja, kui korraga pilku aknast välja heites avastasin, et üks kiirabiauto vilkurite sähvides kohale kihutab. Läks veel veidi aega mööda, kui tekkis mürafoon, mis on omane suurele veoautole - nii vaikne on meil, et selline helitaustas tekkiv erinevus hakkab kohe kõrva ja ilmuski vilkurite välkudes vaatevälja tuletõrjeauto. Peagi lisandus sellele veel üks tuletõrjeauto. Toimetasid siis aktiivselt ja veerand tunni pärast mindi vaikselt laiali - külajutud räägivad, et üks kasvuhoone olevat põlema läinud (sain sellest põlemisest ka pilti näha).

Ja tundub, et kus juba juhtub, sinna tuleb ka juurde. Läks vaid mõni päev mööda ja jälle sireenide huilgamine, minul jälle seesama mõte - et suurel maanteel, ju midagi kusagil jälle toimub. Ja täpselt samamoodi, avastasin hetk hiljem aknast välja vaadates, et üks politseiauto vilkurite sähvides meie külavaheteel kihutab. Vaatasin siis, et kuhu ta siis nõnda tormab ja nägin, et sihtpunktis ootab teda juba ees üks kiirabiauto. Läks veel mõni aega mööda ja järgmised sireenid hakkasid kõlama - seekord siis oli tegu kiirabiautoga. Tundus, et mingi kriitilisem olukord on, sest peagi lahkusid kõik kolm autot üksteise järel vilkurite ja sireenide saatel.

Selline sündmuste keskpunkt siis üks vaikne külakene ja kui olen uudised enda jaoks välja lülitanud, siis nüüd selgub, et uudised tulevad ise koju kätte.

Laupäev, 13. aprill 2019

Milliseid väärtusi me kanname?

Eks see ole teada tõde, et kui asjad on kõik hästi, siis peagi leiab aset midagi seesugust, mis asjad ikka kehvemapoolseks keerab (ja-jah, kummalisel kombel ei toimu muutust: hea -> väga hea -> ülihea). Nõnda siis juhtus ka minu elus - minu üldised toimetamised saavutasid "kulminatsiooni" siis, kui taaskord olin tegemas neid asju, mida ikka teinud olen - olin hoolt kandmas oma hoolealuste eest.

Ja siis korraga sain ma teada, et ma olen eksinud, et need asjad, mis enne olid normaalsed ja loomulikud, on nüüd osutunud ebasoovitavaks. Ka see, et iga lapsega tegeletakse personaalselt, iga lapse vajadusi arvestatakse. Ja sattusingi väärtuskonflikti, sest minu arvates on just see see, millega me tegelema peame ja korraga tekkis küsimus: milliseid väärtusi me kanname.

Olgu siis pealegi, minu väärtused siiski ütlevad, et ka numbriliselt väike summa kahe kuu peale on oluline raha, ei-ei, tegelikult, olgem täpsed - seda, kas see on suur raha või mitte, ei saa meie otsustada, seda peavad otsustama lapse vanemad (ja olles kuulnud kõrvalt perepeade arutlusi rahaliste teemade üle, siis koguneb väikestest summadest kuu peale välja ikka päris suur summa). Aga, oleks see asi vaid sellega piirdunud - nüüd on tunne selline, et olen kõigi oma asjadega rappa minemas. Ja kui enne oli see, mis ma tegin, hea ja õige, siis nüüd korraga olen olukorras, kus tunnen, et ühtegi minu tegu ei usaldata.

Eks ma tean väga hästi, et selle kõige alge on sootuks mujal - rahaline surve, et tuleb kokku hoida (aga kas me tõesti peame kokku hoidma laste arvelt?) ja ka meeletu ülekoormus, mis on korralikult tunda andma hakanud - unustamised ja tähelepanematused. Ja eks siis ongi seis selline, et enam pole aega ja jaksu. Ja eks siis on ka tulemus selline, et tuleb kellegi peal ennast maandada ja minul on sellel teemal ju ometi eriline anne, olla piksevardaks, kuhu kõik on pingeid maandada saavad! Sel korral ka nii kenasti, et ise tegin teadmatusest asja veel hullemaks - tehes nalja, ei arvestanud, et inimesel on huumorisoonega kehvasti ja lisaks üldine meeleolu ka selline, et suur kurbus peal. Ja-jah, olen tõesti andekas ja mul on sellised imelised oskused!

Aga minu jaoks on see ikkagi küsimus sellest, mis on prioriteet, mille jaoks me seda asja teeme. Ja see ongi see koht, kus minu sees tekib konflikt, sest me teeme seda ju laste jaoks, nende heaks. Aga, kui fookus on nihkunud mujale, siis pole imestada, et kasutatakse selliseid repliike, mis mõnes teises olukorras pähegi ei tuleks. Ja eks ma võtan jälle ette need suured sõnad, mis on kirja pandud - et mis on suur eesmärk - ja leian ikka, et need väljaütlemised, mida seekord kuulda sain ja mis kulmu kergitama panid, lähevad nende eesmärkidega vastuollu.

Olen seda asja nüüd veidi põdeda saanud ja jõudnud ikkagi arusaamisele, et ma ei saa sedasi toimida - sedasi, et asjad takerduvad ja tõkked tee peale ette tekivad, et kogu aeg on mingi pingeseisund. Mul on vaja sujuvat kulgemist (ikkagi vee-element, midagi pole parata) ja eks ma siis astun need sammud, sest võitlemise peale on minu arvates mõttetu aega raisata.

Ja asja iroonia oli see, et viimasel ajal oma sõpradega peetud jutuajamistest jäid kõrva repliigid: saeme-oksa-millel-istume ja on-võimalus-endale-uus-ülemus-valida. Kui neid repliike kuulsin, ei arvanud ma, et need kuidagi võiksid minu kohta käia, aga üsna pea sain teada, et minu eluski on need praegu suhteliselt asjakohased.

Pühapäev, 7. aprill 2019

Võib-olla selle pärast on hea olla?

Viimased ajad on möödunud hea olemise tähe all. Ikka ja aina läheb nägu naerule ja ikka ja aina on asju, mis meele rõõmsaks teevad. Ja nõnda ma siis olengi mõelnud, mis võib selle põhjuseks olla.

Üheks põhjuseks on kindlasti see, et olen palju õues olnud, värske õhu käes tunde ja tunde mööda saatnud. Kuid, see on vaid osa sellest hea olemisest.

Ja nõnda ma olengi mõelnud, et võib-olla on peamiseks põhjuseks, miks mul hea olla on, see, et taaskord olen teinud seda, et uudiseid ei jälgi, kogu meediakära olen endast kaugele eemale jätnud (see asi on mul ju lihtne - televiisorit pole juba aastaid ja raadiot niikuinii ei kuula, nõnda jäigi vaid elektrooniline meedia). Samamoodi olen ennast suuresti välja lülitanud ka sotsiaalmeediast - pilke sinna heitnud vaid siis, kui keegi on mulle sõnumi saatnud, minuga ühendust saada tahtnud.

Ja kuna praegu on hea olla ja ikka tegelen ma ka pikema perspektiivi analüüsiga, siis on praegune kulgemine olnud sügavast süngusest heledasse helgusesse ja see kõik on toimunud vaid mõne kuuga. Kas olen ka loodusega ühes rütmis liikumas, arvatavasti ikka, kuigi lumetuisud ja mustavad ööd said seekord päris kiiresti otsa.

Ja tegelikult ma sugugi ei imesta oma sõbra üle, kes nüüd üle mitme-mitme aasta on tulemas Eestisse elama, et ta seda Eesti ilma ja olemist pelgab. Selle juures tuleb meelde linnapildis silma jäänud plakat, kus on tõsise näoga vanaproua ja all on enam-vähem selline tekst: "Eestlase rõõm - sisemine!"

Sellesse konteksti sobivad hästi ka eilsed jutuajamised, kui käisin taaskord võistlusi kaemas ja siis küsisin osalejate käest, et miks nad seda teevad (vastuseks sellele, et mind ikka utsitati, et ma peaks ka osalema, mitte vaid vaatamisega piirduma) ja missuguse tujuga koju lähevad. Vastused olid ühesugused - et asjast rõõmu tunda ja et pärast on tuju ikka hea. Mina siis muigasin, et nii palju, kui mina kõrvalt näen, on enamasti tegu ahastuse ja meeleheitega. Kuigi, tuleb tõde tunnistada, nägin eile ka hetki, mil õnnestumise üle siiralt rõõmustati. Niiet, pole see eestlane nii tuim midagi, saab ikka ka positiivseid emotsioone välja näidatud.

Ja oskab ka eestlane hästi öelda - see kogemus on pärit ajast nädalajagu päevi tagasi, kui sattusin seltskonnatennist mängima, kus mu paaripartnerid ja vastasedki mitmeid kordi mulle väga kiitvaid sõnu ütlesid. Niiet, saab ka siin hea olla ja saab ka hästi. Tuleb vaid leida õige seltskond.

Ja-jah, see tõi mulle meelde selle, et üheks minu hea olemise põhjuseks on kindlasti ka esmaspäevane tennisetrenn, kus kogu seltskond on rõõmsasti koos toimetamas ja nalja saab palju ja lusti on selle asja sees.

Ja eks on hea olemise põhjuseks ka see, et nüüd viimaks, kui suur suvi juba peaaegu ukse ees on, olen leidnud oma juhendamistegevustes neisse kohtadesse, mis seni just kõige paremini kulgenud pole, ka need õiged võtmed ja tunne on seesugune, et kõik on võimalik ja kõike saab hästi ja mõnusasti teha.



PS Eks ikka on ka kurbi ja ahastusse ajavaid hetki ja kogemusi, kuid õnneks on neid vähe ja ikka tuleb mõni selline asi peale, mis selle kõik minema pühib.

Laupäev, 6. aprill 2019

Võib-olla imestad Sa, et...

... Su tunded ei saa päris sedasi vastatud, nagu ootaksid. Aga, eks Sa tead isegi, mida Sa teed ja kuidas. Seisin Su ees ja olin täielikult avatud, Sina aga olid, nagu olid, kinni oma rollis ja püsisid kenasti selle raamides.

Ja siis ma mõtlesingi - et näedsasiis, sõnades suur tegija, kuid tegelikkus on midagi sootuks muud.

Ja eks mul ikka on see komme - võrdlemise komme. Igale olukorrale ja sündmusele leian võrdlusmaterjali oma elust ja nõnda oli see ka seekord. Ja seetõttu tõdesin omaette: "Just selle pärast on minu tunded Sinu vastu olnud sellised, nagu nad on olnud, mitte väga sügavad, vaid enamasti ikka pinnapealsed. Just sellepärast, sest ma tean, et see, mida Sa räägid, on vaid poos, hea välja näidata, aga sügavamale ulatub see vaid harvadel hetkedel - jah, on neidki olnud, aga avalikkuse ees oled Sa neid tundeid häbenenud, mind häbenenud (olid selgeks märgiks sellest ka need hetked, millest praegu pajatan). Ja siis polegi midagi parata, et mulle sootuks enam korda läks üks teine inimene, sest tema tahtis ja viitsis ja jaksas süveneda, minna kaugemale pealispinnast."

Ja see ongi see, mida mina oluliseks pean ja hämmastav on see kuivõrd harva on mu eluteele sattunud neid, kes on siiralt huvi tundnud selle vastu, kuidas minul läheb. Jah, ma tean, olen ka ise sellesse suure panuse andnud - lasknud teistel rääkida ja huviga kuulanud, ja omi asju polegi tahtnud suurt jagada, vaid vähesed valitud on nende jagamishetkede osaliseks saanud.

Ja harvad pole need hetked, kui olen kellegi pika ja põneva pajatuse ära kuulanud ja siis olen jõudnud oma peas mõelda seda mõtet, et huvitav, kas nüüd tuntakse ka huvi selle vastu, kuidas minul läheb või mis minu elus toimub. Ja eks see kõik siis määrabki selle, mis ja kuidas mu ümber toimub. Ja ka selles pole siis midagi imelikku, kui ma ühel hetkel leian, et enam pole mõtet, nüüd on tulnud aeg kõrvale astuda.


Reede, 5. aprill 2019

Väikese inimese suured rõõmud

Kui mõnikord tundub, et elu enam üllatada ei suuda, et kõik asjad on juba nähtud ja kogetud, siis selgub, et ei, ikka on uusi asju, uusi kogemusi, mida elul anda on. Nõnda siis pakkus elu mullegi eile uutsorti kogemust, asja, millega ma varem kokku puutunud polnud - piletipüüdmist.

Lugu siis seesugune, et mõned nädalad tagasi sai lehest loetud, et 4. aprillil toimub Kaitseväe orkestri kontsert Estonia Kontserdisaalis ja et piletid on tasuta saadaval kassas. Sai siis organiseeritud sedamoodi, et leitud inimene, kes läheb vaatama, kas neid pileteid siis on saada või mitte. Loomulikult selgus, et piletid on kõik välja jagatud, aga soovitati enne algust kohale tulla ja proovida, et võib-olla ikka saab.

Saigi siis tehtud selline plaan, et võetud kontserdileminek kavva ja juhuks, kui pileteid ikka ei peaks jaguma, siis vaadatud välja ka alternatiiv - kinofilm Artises -, et õhtune väljaminek poleks tühi käik.

Jõudsime Estonia Kontserdisaali aegsasti enne kontserti ja sai siis alguse see seiklus nimega "piletipüüdmine". Ja nagu elus ikka, peab olema selle asja keskel mõni värvikas tegelane. Seekord osutus selleks müüja piletikassas. Esmalt muidugi oli see, et kuna meil on asja uurimas käinu seltskonnas, siis utsitasin teda selle müüjaga suhtlema, aga see suhtlus ei viinud kuhugi, sest öeldi, et temale pole pileteid toodud ja et otsigu me ise. Nõnda see asi siis edasi kulges. Sai ikka inimeste käest päritud, et kas neil ehk pileteid üle on.

Ja kuigi see asi tundus üsna lootusetu, siis peagi sai üks meie seltskonnast endale pileti ja kuna meid oli kokku kolm, siis tundis ta, et just temal tuleb ka meile pileteid hankida. Kuid aega ju kulus ja inimesi aina kogunes ja meie ikka ootasime ja pileteid ei paistnud kusagilt ja siis sattusin ma piletimüüjaga "erilisse suhtesse", nagu mul ikka õnnestub. Tema nimelt koputas oma kassaakna klaasile ja püüdis ühe inimese tähelepanu endale saada. Mina siis läksin ligemale, et püüda tema käest uurida, et kellega ta rääkida soovib ja kuna tema vaade oli suunatud ühele naisterahvale tema ees, siis püüdsin sellele naisterahvale ka öelda, et temaga soovitakse rääkida. Aga, piletimüüja tegi sellist nägu, et ei-ei-ei, tema ei taha minuga rääkida. Sugugi ei saanud ta aru, et ma püüdsin teda aidata. See stseen sai siis mitu korda korduda - ikka sedamoodi, et tema püüab kellegi tähelepanu saada, mina muudkui appi minemas teda aitama ja tema arvamas, justkui tahaks ma tema tähelepanu endale või et ma tahaks tema käest midagi.

Vahepeal jõudsin juba käia sellesama piletimüüja käest uurimas, et mis kell kontsert lõpeb, et kui meil on kinnominek, et siis saaks ikka seltskonna taas kokku ja koos koju minna. Selle peale teatas piletimüüja mulle, et seda küsigu ma piletikontrollide käest, et tema läheb kell 19:00 ära ja teda ei huvita, mis edasi saab. Sellest sain aru, et ma sain veel ohtrasti "plusspunkte juurde".

Isekeskis muudkui arutasime, et kõik inimesed, kes piletimüüja juures midagi küsimas käisid, ei suutnud pärast ära vabandada seda, et nad teda seganud olid. Ja muigasime, et inimesed on ikka maru viisakad ja aina vabandavad.

Aga aeg muudkui kulges edasi ja meile tekkis juba üks pilet veel juurde. Ja siis oligi sedasi, et mina olin juba leppinud, et ma võin kinno ka minna - film, mis välja valitud sai, oli hea. Kuid, kuidagi tekkis siis korraga selline hetk, et nägin, et selle piletimüüja juurde liigub üheaegselt mitu inimest ja kohe sedasi, et mitut piletit kohe tema kätte andma. Ma siis liikusin ka piletikassa poole ja siis oligi nii, et piletimüüja kutsus ühe ja teise inimese enda juurde ja jagas neile heldelt pileteid ja eiras mind täiesti, mis siis, et tal seal pileteid jagus ka minu jaoks. Ma siis vaatasin seda asja ja lõpuks küsisin ta käest: "Kas Te kavatsetegi mind täiesti ignoreerida?" Selle peale siis saabus tema kõrghetk ja armulikult visati pilet mu poole. Ja siis tulid mulle silme ette kõik need inimesed, keda eluteel ikka kohata on saanud - inimesed, kellel on võim ja kes seda võimu siis naudivad. Nende inimeste rivvi on kuulunud garderoobitädid ja raamatukogu valvelauatädid, armsast TTÜst, samamoodi ka turvamehed. Ja kokkuvõtvalt on selliste hetkede nimed: "Väikeste inimeste suured rõõmud!"

Kuid mul polnud sellest kõigest ju mitte midagi, sest pilet oli mul näpus ja sellega koos võimalus ka kontserdile minna. Ise sain ma väga hästi aru, et mulle selline piletipüüdmine kohe kuidagi ei istu - ma ikka tahan ennast vabalt ja hästi tunda ja mitte võidelda oma koha eest päikese all, iseäranis sellest võitlus pidada, kus ka vajadusel küüned ja hambad käiku lastakse.

Ja nii need asjad siis mõnikord lähevad - tegelikult oleks see lugu võinud ju pajatada sootuks sellest, et kontsert oli suurepärane ja muusika kevadiselt kerge ja mõnus ja üllatavgi mõne nurga alt (Bach džässi võtmes, kus klavessiini asemel soleeris hoopis akordion). Positiivse üllatusena saab esile tuua Hanna-Liina Võsa Muusikakooli õpilased, kes hästi laulda ja tantsida mõistavad. Ja kui kontserdile minnes poleks osanud arvata, et see suur pisarakiskuja olema saab, siis viimase pala ajal, kui Peeter Saan dirigendikepi üle andis ja läbi saali jalutas ja publik aplodeeris ja püsti tõusis, olid emotsioonid ikka pilgeni laes - imeliselt ilusad ja väljapeetud hetked olid ja pisaraid voolas lahinal.

Neljapäev, 4. aprill 2019

Paljajalu, ikka paljajalu...

Eks see paljajalu kulgemine toob esile erinevaid eluseiku. Nõnda ma mõtlesin, kui seekord ka esmaspäevasel päeval paljajalu olemise võimalust kasutasin ja muidugi ei jäänud see võimaluse kasutamine märkamata ja kui juba märgatud sai, siis tekitasid mu paljad varbad kiusatust, millele ei olnud võimalik järele andmata jätta.

Nõnda ma siis seisin paljajalu ja üks tennises jalg, mis oli mõeldud vaid mänguliselt jäljendama mu varvastel tallumist, oli valearvestuse tõttu siiski liiga lähedal ja liiga madalal ja nõnda mu varbad kogemata tallutud saidki. Aga, eks ma tean väga hästi, et need mu paljad varbad on üks suur ahvatlus, olen sellest ennegi aru saanud ja viga on ju mu enda oma, kui ma kõigi asjaoludega ei arvesta.

Ja kõik see viis mind tagasi ühte imelisse augustiõhtusse, Kagu-Eestis, kus ma tavapäraselt paljajalu tantsupõrandal ringi möllasin. Ja siis tuli mu juurde üks mees, algul areldi, edasi aina julgemalt ja kui ta viimaks oli otsustanud, et sel õhtul tantsib ta minuga koos, võttis ta esimese asjana oma jalanõud ja sokid jalast ära, lausudes: "Ma ei taha Sulle haiget teha!" See on minu arvates üks imeliselt ilus lugu ja kuigi see mees ei arva endast sugugi hästi, siis just selliseid asju oskab see mees teha. Ja võib-olla on see ka põhjus, miks vaatamata sellele, et meie teed on algusest peale lahus olnud, on ta ikka kusagil mu südames pidevalt olemas, ikka mõtlen tema peale.

Selles valguses ei saa ma sugugi kurta selle üle, et mu elus ilusaid ja imelisi hetki poleks olnud. On ikka - ilu ja sära ja soojust ja südamlikkust ja hoolivust ja ka kirge pilgeni täis hetki. Mõnikord olen mõelnud selle peale, et võib-olla mulle neid näpuotsaga jagataksegi sellepärast, et ma neid ehedalt ja eredalt tajuksin. Võib-olla on see minu elamise viis, võib-olla muudmoodi ma ei oskaks neid märgata ja väärtustada ja hoida?