Eks see paljajalu kulgemine toob esile erinevaid eluseiku. Nõnda ma mõtlesin, kui seekord ka esmaspäevasel päeval paljajalu olemise võimalust kasutasin ja muidugi ei jäänud see võimaluse kasutamine märkamata ja kui juba märgatud sai, siis tekitasid mu paljad varbad kiusatust, millele ei olnud võimalik järele andmata jätta.
Nõnda ma siis seisin paljajalu ja üks tennises jalg, mis oli mõeldud vaid mänguliselt jäljendama mu varvastel tallumist, oli valearvestuse tõttu siiski liiga lähedal ja liiga madalal ja nõnda mu varbad kogemata tallutud saidki. Aga, eks ma tean väga hästi, et need mu paljad varbad on üks suur ahvatlus, olen sellest ennegi aru saanud ja viga on ju mu enda oma, kui ma kõigi asjaoludega ei arvesta.
Ja kõik see viis mind tagasi ühte imelisse augustiõhtusse, Kagu-Eestis, kus ma tavapäraselt paljajalu tantsupõrandal ringi möllasin. Ja siis tuli mu juurde üks mees, algul areldi, edasi aina julgemalt ja kui ta viimaks oli otsustanud, et sel õhtul tantsib ta minuga koos, võttis ta esimese asjana oma jalanõud ja sokid jalast ära, lausudes: "Ma ei taha Sulle haiget teha!" See on minu arvates üks imeliselt ilus lugu ja kuigi see mees ei arva endast sugugi hästi, siis just selliseid asju oskab see mees teha. Ja võib-olla on see ka põhjus, miks vaatamata sellele, et meie teed on algusest peale lahus olnud, on ta ikka kusagil mu südames pidevalt olemas, ikka mõtlen tema peale.
Selles valguses ei saa ma sugugi kurta selle üle, et mu elus ilusaid ja imelisi hetki poleks olnud. On ikka - ilu ja sära ja soojust ja südamlikkust ja hoolivust ja ka kirge pilgeni täis hetki. Mõnikord olen mõelnud selle peale, et võib-olla mulle neid näpuotsaga jagataksegi sellepärast, et ma neid ehedalt ja eredalt tajuksin. Võib-olla on see minu elamise viis, võib-olla muudmoodi ma ei oskaks neid märgata ja väärtustada ja hoida?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar