Ma tulen musta augu poolt, sellisest seisust, kus õhtul magamaminemisel oli see mõte, et hommikul ehk on nii hästi läinud, et uut päeva ma enam ei näe, et mulle on lõpuks halastatud. Praeguseks hetkeks on sellised mõtted tahaplaanile liikunud. Ja eks ma olen hakanud ka veidi rohkem rõõmustama, väikeste asjade üle.
Kuid ega siis elu kade pole, ikka tekivad sellised hetked, mil saan aru, et ise olen oma elu ilusamaks mõelnud, lootnud, et olen jõudnud mingisugusesse uude faasi, mis on rõõmsam ja toredam, kuid reaalsus astub oma rohmakate sammudega sisse ja purustab kõik illusioonid. Siis saan teada, kuidas asjad tegelikult on, mis tegelikult toimub ja missuguses roosas mullis ma olen elanud.
Ja ikkagi, vaatamata sellele, on kusagil minu sees see tunne, et kõik see värvikirevus ja headus ja rõõm on ka minu jaoks olemas, kogu aeg. Kuidas siis hoida ja säilitada seda? Kuidas hõljuda ulmas?
Some are born to sweet delight
some are born to endless night
/James Blake, Auguries of Innocence/
Need sõnad on mind ikka kõnetanud. Jah, ma tean, seda tarkust, mida kedratakse - ise loome oma maailma, iga päev, iga tund. Aga mis siis saab, kui selle loomiseks tuleb nii palju vaeva näha, et ühel hetkel enam ei jaksa? Ja siis tuleb maailmale otsa vaadata sellisena, nagu ta on? Nähes teda siis sellise tõelisena, sain tunda, kuidas jõud kaob ja tahaks vaid põgeneda pimedasse ja teki alla. Ja eks see lõppeski siis sellega, et sai paar päeva teki all külmetatud ja värisetud, viimsed jõuvarud kokku võetud, kui oli toimetusi toimetada, aga muidu vaid jõuetult vedeletud.
Ja kui juba hakkas tulema, siis tuli igalt poolt - ega siis elu kade polnud. Sain hoope ka sealt, kus on tavaliselt hea ja mõnus olla olnud. See viis mind vihastamise servale, sest sain tunda seda, kuidas minu vajadus teistest inimestest hoolida ja teisi inimesi tähele panna lõppes sellega, et mina sain korralikult läbi sõimatud. Aga õnneks oli mul taust teada, oli teada see, missugused energiad õhus on ja ma lihtsalt imestasin ja vaatasin, mis asi see nüüd siis oli?
Aga, ma oleksin elu vastu ebaõiglane, kui näeksin ainult musti toone, sest kohe oli ta mulle pakkumas ka imelisi elamusi - päikesetõusu rabas ja imelist lõunamaist päikeseloojangut järve kaldal, mõnusaid kohtumisi ja kõigele krooniks ka kotkalendu ja kiivitajate kihutamist.
Ja eks ma ikka püüan, olen kogu aeg püüdnud, aina head ja positiivset näha. Ja mulle meeldib, kui asjad sujuvad ja inimesed ümberringi on rõõmsad ja rahulolevad. Ja mõnikord on hea tunda seda, et suudan kellegi teise tuju paremaks muuta ja inimese näiteks naerma saada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar