Teisipäev, 31. jaanuar 2017

Mõni rida raputab...

Ma tahan oma elu lihtsa(ma)ks ja kerge(ma)ks elada (kui olen ta ise just parajasti keeruliseks ajanud). Nõnda siis võtsingi kirjutamise käsile. Ja peagi hakkasin ka vastuseid saama. See kiri oli üks esimesi - ikka head soovid ja meeldiva üllatuse kaja juures, nagu nüüd tagantjärele võin nende kirjade kohta kokkuvõtvalt arvata. Aga need read, mis järgnesid, olid sellised, mis raputasid, korralikult läbi.

Ma olen neid mõtteid ka varemalt analoogsetes olukordades mõelnud - miks just see inimene (ja mitte näiteks mina, kellel mul mingit funktsiooni või eesmärki ei tundu olevat - tean-tean, viimase aja muutused mu elus on mulle seda funktsiooni ja eesmärki oluliselt juurde andnud, aga see mõttetuse tunne pole veel sugugi lõplikult kadunud, see on igapäevane töö ja vaev, etapp, mis nõuab meeletut tööd), milleks küll selline südamevalu tema ümber olevatele inimestele. Seekord on asi veel iseäranis teisiti, sest tegemist on väga noore inimesega.

Lugesin seda, mis mulle kirjutati ja oskasin vaid toetavaid sõnu omalt poolt teele panna, mida muud ma oleksingi saanud teha, praegu. Eks, kui elu annab võimaluse, siis teen ka enamat.

Aga see oli teises mõttes taaskord see hetk, kus asjade prioriteedid selles ilmaelus jälle selgelt paika asetati, vähemalt minu jaoks. Et siis ikka headuse ja üksteise hoidmise ja üksteisest hoolimise tähe all tuleb seda elu elada. Muu on üks suur raiskamine!

Esmaspäev, 30. jaanuar 2017

Kui kaugele võib minna?

See pealkirjas esitatud küsimus on otse loomulikult retooriline, sest minna võib väga kaugele, nagu elu ikka ja aina tõestab.

Nõnda ei suutnud ma täna ära imestada, et Euroopa Parlamendis valitakse aasta eurosaadikut. Kas siis kõik töö on tehtud, et võib sellise meelelahutusega tegeleda? Või on see kõik vaid osa töökeskkonnast ja ma tõesti arvan valesti, kui mõtlen, et oma enese riigi esindajate kogu kaugel Euroopas peaks olema koht töötegemiseks, mitte komejandi tarvis?

Eks suhteliselt samasse kapsaaeda läks minu arvates see teema, et meie Riigikogu liikmed nõudlesid endale välja õiguse lemmikloomi tööle kaasa võtta. Ma ei suutnud tookord ära imestada, et meie enda seast valitud rahvaesindajad leidsid sellise asja oma töökorralduslikus elus üheks elutähtsaks teemaks olevat. Jah, eks tõesti, riigi jaoks olulisi otsuseid ei saa sugugi ilma oma lemmikuteta teha, ei saa ma siinkohal paraja irooniaga märkimata jätta.

Aga see tundub viimasel ajal olev mingisugune suur trend, oma sülekoerad igale poole kaasa võtta - nii olen neid näinud spordivõistlustel (ei olnud koertenäitus, ei olnud, täiesti tavalise tubase spordiala võistlused) ja samuti ka viimati külapeal televiisorit vaadates pagarite võistusaates, mis oli minu jaoks iseäranis kummastav kogemus - kuhu jäävad siis hügieeninõuded ja muu säärane. Aga, kui on vaja lemmikloom keset toidutegemist paigutada, iseäranis, kui sellise aktsiooniga esineb tunnustatud toiduvalmistaja ise, siis millest me üldse räägime, selle kõrval on lemmikloomad Riigikogus ju täiesti tühine teema!

Ja hämmastama paneb see, et ma ikka veel suudan olla imestunud selle üle, mis toimub...

Läinud...

Mõni aeg tagasi tuli ta mulle tänaval vastu. Vaatasin ja nägin, et ta on tõesti väga vanaks jäänud, kuidagi ehmatav oli see vaatepilt, võib-olla seetõttu, et polnud teda ammu näinud. Ei osanud sellest kuidagi kaugemale mõelda. Aga, täna lugesin uudiseid ja sain teada, et ta on läinud.

Taaskord üks inimene, kellega elu mind on kokku viinud, juba aastakümneid tagasi, üks neist, kes jättis oma jälje minugi ellu.

Ma tean, et praegu on eriti raske aeg, aastaaja mõistes, et jõuvarud on otsakorral neil, kes on nõrgad, või kasvõi niiske-rõske talve pärast, mis kuidagi õiget nägu minna ei taha. Kui kevadeni vastu peavad, siis tuleb järgmine katsumus alles sügisel, suved on lihtsamad, enamasti. Aga, et neid, kes lähevad, on viimasel ajal nõnda palju saanud, siis tekib mõte, et kes siis alles jäävad.

Täna vist on lihtsalt selline päev (eks see on niikuinii olnud viimaste päevade meeleolu, tänane on vaid üks päev selles reas):


Jälle ise olles...

Elu pakkus mulle võimaluse näha Nokia köögipoolt ja rääkida Nokias aastaid töötanud inimestega. Ka sellest, milline on nende arvamuse sel teemal, et nad nüüd taaskord vaid Nokia on. Muidugi oli neil heameel, et vahepealne eksimine Microsofti rüppe on nüüd läbi. Ja eks oli asi ka selles, et mobiilsidevõrkude ülesehituse poole peal pole Nokia oma positsiooni vist sugugi kaotanud, olgu lugu mobiiltelefonidega, kuidas on. Rõõm oli minulgi selle kõige üle.

Ja nüüd, olles just mõni hetk tagasi lõpetanud ühe Skype'ikõne, oleks mul mõnes mõttes hea meel, kui Skype oleks jälle vaid Skype, mitte osa suurest Microsofti pilvest. Sest siit ja sealt on hakanud läbi imbuma see, mida isegi olen nüüdsel ajal Skype'i kasutades kogeda saanud - et üldise arengu taustal tundub, et Skype'i töölesaamine ja kõnede püstihoidmine on oma kvaliteedis kaotanud.

Ma saan globaalsetest organisatsioonidest väga kenasti aru, aga mõnel juhul võiksid äraostmised olemata olla ja võikski tegijad ise olla edasi needsamad tegijad. Kuigi jah, kasutaja jaoks ei ole vahet, kes on omanik või mis on asja nimi, kui vaid lahendused toimiksid, nagu peaksid. Tean, et olen naiivne, kui arvan, et kaubamärgil oma rolli pole, aga sisuliselt peaksid asjad siiski nõnda olema, kas pole?

Pühapäev, 29. jaanuar 2017

Paigad, kuhu võikski jääda

Eilne päev oli mul vaba, tegemaks mida iganes, Helsingi linnas. Kuna selliseid päevi on juba üksjagu olnud ja ikkagi oli tegemist talveajaga ja "kogu oma elu" tuli mul endaga kaasas kanda, siis tuli välja otsida sobiv tegevus.

Eks ma olin enda jaoks muidugi valmis mõelnud suurepärase päeva sisustamise mooduse - saata see mööda Heurekas. Enne reisi vaatasin järele, kas ikka Heureka lahti on ja esialgu pidin peaaegu suure pettumuse osaliseks saama - umbes sellise teadmisega, et näedsasiis, avatakse pärast uuendamist just päev pärast seda, kui mul vaja oleks. Aga siis, tehes oma peas väikese revisioni, sain aru, et ma olin kuupäevaga eksinud, et tegelikult klapib kõik minu graafikuga kenasti kokku ja ma saangi Heurekasse minna.

Jätan siinkohal täiesti kahe silma vahele asjaolu, et Heureka asub Tikkurilas, mis on hoopis osa Vaantast, võin ju siiski öelda, et üldisemas mõistes sai mu päev siiski mööda saadetud Helsingis.

Aga, nüüd kaldusin oma peamisest teemast kõrvale. Ehk siis, Heureka on täpselt üks nendest kohtadest, kuhu võikski jääda. Ikka on midagi, mida teha, ikka on midagi, mida proovida, ikka on midagi, mida katsetada. Ja eks mõnel hetkel tundsin seda tunnet, mida mul oma teiste toimetuste keskel oli õnnestunud just mõni nädal tagasi kuulda ühe teise täiskasvanu suust: "Las lapsed mängivad, ma ei taha nende mänguvõimalusi vähendada!" Repliigi korras tuleb mul ära märkida, et mõistan praegu, milline luksus on minu elu - üks osa minu iganädalastest "kohustustest" ongi mängida ja olla mänguline!

Kuid, sellised paigad, kuhu võikski jääda, on minu jaoks veel AHHAA keskus, Energia Avastuskeskus ja muidugi üks minu suuri lemmikuid, Iloni Imedemaa. Need on sellised paigad, kus aeg möödub kiiresti ja kuhu võibki ennast unustada, loomulikult mängima, mida siis muud ikka tegema?


Mitte ainult mina...

Kui mingi aeg tagasi kirjutasin siin oma numbriusku olemisest, siis see reede pani mind veelgi enam mõtlema selle peale, et ainult mitte mina ei ole numbriusku, vaid seda on ka teised inimesed. Sest mida muud ma oskan arvata, kui numbrikombinatsioon 27.01.2017 oli valitud nii mõnegi olulise ja märkimisväärse sündmuse puhuks just sobilikuks päevaks.

Eks ilm soosis ka tegijaid, vähemalt siin, Soome lahe mõlemal kaldal - nii põhjas kui ka lõunas säras peamiselt päike ja kõik selle päeva märkimisväärsed sündmused said tuule tiibadesse.

Pühapäev, 22. jaanuar 2017

Eks paistab, mis edasi saab

Üks väljaöeldud repliik, mis oli mõeldud naljana, jäi minu sisse kummitama. Milleks selline repliik, tekkis minul küsimus. Kas ma olen liiga aktiivne või on asi selles, et on nii, nagu on olnud ka ükskord varemalt - et pealtnäha on kõik justkui ladus ja kena, aga sisemuses jääb mingi asi mädanema ja kõik edaspidine lähtub juba sellest, vanad võlad karistatakse ühel hetkel ära.

Nüüd siis on järgnenud mõned kohtumised, mis on olnud küll formaalselt viisakad, aga ei enamat. Ja nõnda ma siis mõtlengi, et kas ma peaks ootama mingisugust plahvatust, sest avatuse asemele tunnen on sein vahele kasvanud. Paratamatult kasutan kõige toimuva lahtimõtestamiseks ka saadaolevat taustainfot ja arutlen, kas ma olen ootamatult löönud mõra imelise fassaadi sisse? Teisest küljest on mul muidugi analoogne kogemus juba olemas ja seetõttu olen vaimu juba igasugusteks vapustusteks valmis pannud.

Aga, eks paistab, mis edasi saab. Ja suures plaanis pole minu jaoks vahet, sest minu prioriteedid on niikuinii mujal ja mul pole probleemi sellega, et hoida fookus olulistel asjadel.

Laupäev, 21. jaanuar 2017

Eeldamine on kõigi ämbrite ema!

Ma mõistan väga hästi, et on olemas prioriteedid ja on olemas asjad, mis vajavad tegemist. Aga, ma siiski eeldan, et kui on mingisugused kokkulepped ja kui neist kokkulepetest ei ole võimalik kinni pidada, siis vähemalt antakse mulle sellest teada.

Aga, nagu ikka, on eeldamine kõigi ämbrite ema (see mõttetera pärineb ühelt mu tuttavalt) ja nõnda olengi ennast taas leidnud lõhkise küna eest. Ehk siis, ikka pean ise välja uurima ja teada saama, kuidas asjalood on. Miks ma küll eeldasin, et minuga nii palju arvestatakse, et mulle plaanimuutustest teada antakse ilma, et ma ise küsima peaks.

Ja kui juba üks ämber kolistamiseks jala otsa oli antud, ei jäänud teinegi enam kaugele maha - ikka nii, et korralikult kolistatud saaks. Pean vist elule tänulik olema, sellise helirikka kogemuse eest. Sügaval sees aga hakkab kurbus taaskord maad võtma. Eks ma tean ise ka seda tunnet, kui enam ei jaksa ja enam ei suuda. Aga enda jaoks oluliste inimeste jaoks ju ikka võtad ennast kokku ja leiad võimalused ja teed mõtted teoks. Või on seegi taaskord üks eeldus, millele juba praegu ämbrikolin vastu kajab?

Ägedad tegijad

Mõnel hetkel ma tunnen, et vanadus tuleb ligi, et enam ei jaksa midagi teha, et pole enam seda sädet, mis on olnud, seda tegutsemisindu.

Eile õhtul sain ennast siiski nii kaugele, et vedasin end ja veidi teisi ka kodust välja, piduõhtule. Lihtsalt, et head muusikat kuulata ja tantsida. Kui ikka tahtmine on ja võimalust ka, siis tuleb neid võimalusi ju kasutada.

Ja käis siis piduõhtu, pillimehed andsid aga hagu ja nõnda see kõik mõnusasti kulgeski, aeg möödus kiiresti ja siis oligi aeg viimase muusikapala jaoks. Või vähemalt nõnda pillimehed arvasid. Aga publik ei tahtnud kuidagi tantsupõrandalt lahkuda ja siis võtsid pillimehed ennast veel üheks looks kokku ja panid võimsa punkti ilusale õhtule.

Kui see kõik läbi sai, siis läksin pillimeeste juurde ja laususin: "Te olete ikka nii ägedad!" Vastuseks tuli muidugi (kuna olid vähe tuttavamad tegelased, humoorika alatooniga): "Kas Sa siis enne ei teadnud pidusse tulles, et me ägedad oleme, et tulid kaema, et kas ikka oleme ägedad ja nüüd siis alles said aru!"

Jah, eks ma ikka teadsin, et tegemist on ägedate tegijatega, aga nii vahva on sellist asja oma silmaga näha, ise kogeda, sest ülesastuvaks pundiks oli Kukerpillid ja kui mõelda selle peale, et nad sel aastal tähistavad 45. tegutsemisaastat, siis ma ei ole isegi nii vana. Selline võrdlus ehk paneb perspektiivi paika - nemad toimetavad nii ägedasti sellises vanuses, mina aga tunnen enneast juba praegu vana inimesena...

Täie lugupidamisega ja jõudu-jaksu soovides:

Reede, 20. jaanuar 2017

See asi on ennast ammendamas

Käisin eile tuttava (ja vist ikka ka päris mõnusa) seltskonnaga väljas. Vaatasin nende hulgas ringi ja korraga sain aru, et midagi on selle kõige juures viltu, et ei toimi see asi enam. Ja väikese kurbusega hinges mõtlen praegu selle peale, et taaskord on üks asi ammendumas, taaskord tuleb vist tõdeda, et on aeg edasi liikuda.

Ja kui ma siis oma elu peale vaatan, nii läbilõikavalt (hea sõna sai, las ta olla), siis ongi sedasi, et ikka seltskonda sisse ja siis üsna pea juba jälle välja ja edasi. Nõnda see elukene mul veerebki. Õnneks on neid, kes on jäänud, õnneks on neid, kellega suhtlemine ei ammenda ennast kunagi.

Täna loetud lause: "Juurtšakra - et vabaneda kõigist minevikuvarjudest, sellest, mis on oma aja ära elanud!" Selle tuules siis tõin täna kohe suurel hulgal uut energiat oma ellu ja vana läheb kõige kaduva teed, midagi pole teha - asjad kuluvad ja lähevad katki, siis tuleb nad ära visata, uutega asendada. Ja mitmeks ajaks on hooleta ka see mure, et mida üleliigse rahaga peale hakata, sest seda üleliigset raha lihtsalt pole.

Kes loeb?

Täna tabas mind korraga see küsimus, et kes on need inimesed, kes minu kirjatükke loevad. Ja mida need kirjatükid siis neile lugejatele annavad?

Eks ma sain aru, et asi on selles, et praegusel ajal ei ole mu just palju seda, mida kirja panna. Aga, kirjutamine on ju minu jaoks loomulik protsess olnud ja seetõttu pole ma eriti arutlenud selle üle, et mis sellest kõigest, mis ma kirja panen, edasi saab, kuhu ja kuidas need mõtted siis edasi lähevad.

Aga täna siis korraga tekkis see küsimus (kummaline, kas pole, sest see kirjatükkide asi siin on ju juba väga mitmeid aastaid (küll suure pausiga vahepeal) kestnud). Ja korraga justkui ka hirm - et appi, mul ei ole mitte midagi olulist öelda, kellele mu heietusi ja olukirjeldusi ikka vaja on, taaskord üks grafomaan oma maaniat rahuldamas, tähelepanu otsimas.

Võib-olla on asi selles, et viimasel ajal olen nii mitmelgi puhul pidanud olulisi asju välja ütlema, olema suunanäitajaks, ja tulevik tõotab selles osas täiesti uuele tasemele liikuda, et sellest ka see äkiline mõttevälgatus.

Kolmapäev, 18. jaanuar 2017

Ma tahan magada!

Vahepealsed unetud ööd said ju ometi mööda ja ma lootsin, et nüüd on kõik jälle nii, nagu peab olema - lähed õhtul magama ja ärkad hommikul, vahepeal pole mingeid pause.

Aga ma saan aru, et ma olen nii naiivne, sest tänasel ööl oli äratus 3:33, kuigi mitte sellise taustategevusega, nagu selles muusikapalas (lugesin laulusõnu ja olin päris üllatunud, mida need sisaldasid - mul oli teadmine vaid sellest kellaajast):


Ja edasi sain magatud vast kella seitsmest hommikul, ühe raamatugi jõudsin vahepeal lõpuni lugeda.

Mis küll toimub, et ma magatud ei saa? Ometi peaks olema selleks kõik vajalik olemas - piisav füüsiline koormus, värske õhk ja ka magamiseks sobiv aeg, rääkimata päris korralikust hingerahust. Aga öösse on jälle augud tekkima hakanud. Kuhu ma küll niimoodi jõuan?

Ma ei taha isegi mõelda...

Elu on tuurid üles keeranud ja mina muudkui püüan kaasa joosta - et kõigega hakkama saada, et kõik tehtud saada.

See kõik oleks ju kena, kui mul oleks mu jõuvarud täiel määral kasutatavad, aga ma mõistan, et nõnda see sugugi pole. Ja seepärast ei taha ma isegi mõelda selle peale, mis tagajärjed sellel kõigel on. Lohutan ennast ikka aeg-ajalt selle mõttega, et küll ma hakkama saan, ei ole hullu midagi, ei midagi kaelamurdvat. Ja ometi, kusagil kuklas on paanika peaaegu võimust võtmas. Praegu olen veel võimeline teda vaigistama, aga kas nii ka jääb, seda ma arva ei oska.

Kuid, mis seal siis ikka, lohutuseks võin ju kuulata kasvõi sellist muusikapala:



Reede, 13. jaanuar 2017

Mida kõike ma võin teha?

Kuna minust nüüd asjaolude ja minu enda aktiivsuse tulemusena on saamas mitmes erinevas valdkonnas toimetaja, siis eile tundus mulle küll, et ega küll küllale liiga ei tee ja võtaks siis ühe valdkonna veel juhendada.

Lugu siis ise seesugune, et oli üks inimene, kes taaskord sokikudumise oli käsile võtnud. Eelmine kord oli see tal kanna kudumise tõttu pooleli jäänud ja nüüd siis, taaskord oli ta oma sokikudumisega sama koha peal. Aga, sattusin siis mina olema õigel ajal õiges kohas ja ega siis polnudki muud, kui aga vardad kätte ja tegutsema ja sinna juurde ka seletavat juttu rääkima. Mõned kootud read hiljem, ma loodan, sai see sokikanna kudumise teadmine ja oskus edasi antud - et mismoodi see asi siis käib.

Ennast mind muidugi paneb see asi muigama, sest ma pole eriti vaimustuses sellest käsitööteemast, kord viie aasta jooksul tuleb tuhin peale, siis koon kinda- ja sokipaare nädala jooksul mitmeid ja ongi jälle käsitöö tegemise isu läinud, tükiks ajaks. Aga teadmised-oskused jäävad, need ei kao kuhugi.

Ja üks selle nädala uus katse õnnestus mul ka, vähemalt minu arvates, väga hästi - asi, mille ajakulu ma arvestada ei osanud, mille keerukusele hinnangut anda ei suutnud, osutus vaid paaritunniseks keskendunud tegevuseks - jah, kirjutamisega on mul asjalood tõesti hästi, tuleb tunnistada ja ka siin ei ole vahepealne paus sugugi oma jälge jätnud - selged ja konkreetsed laused tulevad justkui iseenesest.

Ülejärgmiseks nädalaks aga võluti mulle välja ka üks täiesti uus tegutsemisvaldkond, sellegi võimaluse kasutan heal meelel ära, ikkagi midagi teistsugust, mida siiani olen vaid kaugelt näinud. Aga eks paistab, mis sellest kõigest siis saab, ja ilma proovimata niikuinii teada ei saa.

Teisipäev, 10. jaanuar 2017

Numbriusk

Ma olen ikka olnud numbriusku, uskunud seda, et teatud numbrid mõjutavad meie elu ja teatud numbrid on väga olulised. Kuigi ma selle asja peale väga palju mõelnud ei olnud, leidnud vaid aeg-ajalt neid harmoonilisi numbrikombinatsioone, sattus mu pilk täna ühe numbrikombinatsiooni peale: 07.01.13. See oli hoolikalt valitud kombinatsioon, vägagi hoolikalt, just selle kombinatsiooniga sai seotud elumuutev otsus ja kuidagi nii selgelt seisis see minu silme ees. Ja hoopis huvitav oli see minu vaade sellele numbrile täna, sest neid numbreid veidi ümberpaigutades sain kombinatsiooni: 03.01.17. Samad numbrid, veidi teine järjekord, kas ka sama elumuutev tulemus?

Reede, 6. jaanuar 2017

Väike tegu, suur muutus

Sai käidud ühes teeninduskohas. Sisenesime, leidsime sobiva laua ja istusime. Saabus teenindaja, mitte just kõige paremas tujus. Laususin talle: "Tere!" Ja lisasin siira ja sooja naeratusega: "Head uut aastat!" Muutus, mis selline väikese teo peale teenindajas toimus, oli hämmastav. Reserveeritud ja eemal olevast inimesest sai hetkega lahke ja naeratav, meeldiv inimene. Nii lihtne on vahel muuta maailma, piisab vaid väikesest teost, mis kaldub tavapärasest rutiinist kõrvale, ja tulemused võivad olla suurepärased!

Headust Teie rajale!

Kolmapäev, 4. jaanuar 2017

Imesid juhtub, kui enam ei usu

Ikka ja aina räägitakse sellest, kuidas selleks, et imed juhtuksid, peab uskuma. Minu viimane suurim kogemus näitab aga hoopis seda, et imesid juhtub siis, kui enam ei usu, siis, kui lööd käega, siis, kui annad alla ja loobud.

Eks ma mõistan päris hästi seda, et siin tuleb mängu vabaks andmise kunst - et niipea, kui annad asjad vabaks, tulevad nad su juurde - aga selle imedesse uskumise teemaga, vähemalt sellel konkreetsel juhul, mida mina praegu silmas pean, läheb see kõik vastuollu või need kaks universumitõde tühistavad teineteist.

Aga vahet ju pole, kui asjad on läinud sedasi, nagu ma lootnud olen. Tähtis pole ju teekond, kui on kohale jõutud. Kuigi jah, teekonda peetakse siiski millegipärast väga oluliseks.