teisipäev, 31. jaanuar 2017

Mõni rida raputab...

Ma tahan oma elu lihtsa(ma)ks ja kerge(ma)ks elada (kui olen ta ise just parajasti keeruliseks ajanud). Nõnda siis võtsingi kirjutamise käsile. Ja peagi hakkasin ka vastuseid saama. See kiri oli üks esimesi - ikka head soovid ja meeldiva üllatuse kaja juures, nagu nüüd tagantjärele võin nende kirjade kohta kokkuvõtvalt arvata. Aga need read, mis järgnesid, olid sellised, mis raputasid, korralikult läbi.

Ma olen neid mõtteid ka varemalt analoogsetes olukordades mõelnud - miks just see inimene (ja mitte näiteks mina, kellel mul mingit funktsiooni või eesmärki ei tundu olevat - tean-tean, viimase aja muutused mu elus on mulle seda funktsiooni ja eesmärki oluliselt juurde andnud, aga see mõttetuse tunne pole veel sugugi lõplikult kadunud, see on igapäevane töö ja vaev, etapp, mis nõuab meeletut tööd), milleks küll selline südamevalu tema ümber olevatele inimestele. Seekord on asi veel iseäranis teisiti, sest tegemist on väga noore inimesega.

Lugesin seda, mis mulle kirjutati ja oskasin vaid toetavaid sõnu omalt poolt teele panna, mida muud ma oleksingi saanud teha, praegu. Eks, kui elu annab võimaluse, siis teen ka enamat.

Aga see oli teises mõttes taaskord see hetk, kus asjade prioriteedid selles ilmaelus jälle selgelt paika asetati, vähemalt minu jaoks. Et siis ikka headuse ja üksteise hoidmise ja üksteisest hoolimise tähe all tuleb seda elu elada. Muu on üks suur raiskamine!

Kommentaare ei ole: