Täna tabas mind korraga see küsimus, et kes on need inimesed, kes minu kirjatükke loevad. Ja mida need kirjatükid siis neile lugejatele annavad?
Eks ma sain aru, et asi on selles, et praegusel ajal ei ole mu just palju seda, mida kirja panna. Aga, kirjutamine on ju minu jaoks loomulik protsess olnud ja seetõttu pole ma eriti arutlenud selle üle, et mis sellest kõigest, mis ma kirja panen, edasi saab, kuhu ja kuidas need mõtted siis edasi lähevad.
Aga täna siis korraga tekkis see küsimus (kummaline, kas pole, sest see kirjatükkide asi siin on ju juba väga mitmeid aastaid (küll suure pausiga vahepeal) kestnud). Ja korraga justkui ka hirm - et appi, mul ei ole mitte midagi olulist öelda, kellele mu heietusi ja olukirjeldusi ikka vaja on, taaskord üks grafomaan oma maaniat rahuldamas, tähelepanu otsimas.
Võib-olla on asi selles, et viimasel ajal olen nii mitmelgi puhul pidanud olulisi asju välja ütlema, olema suunanäitajaks, ja tulevik tõotab selles osas täiesti uuele tasemele liikuda, et sellest ka see äkiline mõttevälgatus.
2 kommentaari:
Mina loen. Mulle meeldib Su lähenemine. Kõige olulisem polegi see mis teed, vaid meeleseisund mis selles tegutsemise virvarris tuleb. Ja Sina kirjutad just seda. Tänud!
Suur tänu selle kõrvaltvaataja pilgu eest! Ja suur tänu lugemast muidugi ka!
Ja rõõm on minupoolne - kirjutaja haigus, kes ei oska muud teha, kui kirjutada, saab nõnda ravitud!
Postita kommentaar