Teisipäev, 30. märts 2010

Kergliiklusteed

Kergliiklusteed on küll head asjad, aga nad muudavad inimeste harjumusi. Kui enne leidsid inimesed tee metsa, siis nüüd hoiavad need kergesti läbitavad rajad neid loodusest eemal. Miks peakski oma elu keeruliseks elama, kui on võimalik mugavamalt ja turvalisemalt hakkama saada. Erilise karuteene teeb veel see, et kergliiklusteed enamasti maanteede ääres asuvad, kus värskest õhust vaid unistada võib. Aga mis minul sest kõigest - peaksin just õnnelik olema, et metsaradu peaaegu uhkes üksinduses nautida saan.

Sugulashing

Huvitav on avastada, et tõeliselt elutarga inimese peas liiguvad samasugused mõtted, mida minagi mõelnud olen. Ja samasugused tunded. Samasugused on olnud need emotsioonid, mida oleme sarnastes olukordades tundnud. Samad vajadused. Vajadus inimeste maailmast eemalduda. Vajadus omaetteolekuks. Vajadus vaikuse järgi. Vajadus asjade peale eemalt vaadata. Sugulashing, kellega kohtumine teeks kohmetuks. Kunagi ehk saabub hetk, mil tekib võimalus. Tegelikult polegi see nii võimatu... Seoseid on mitmeid, eks paistab, milline tee ühenduse loob.

Mõjutada inimesi

Mõjutada teisi inimesi on maru lihtne. Minu viimaste aegade kõige mustem hommik tõestas seda ilmekalt. Oma jorisemise ja masendusega suutsin vaid paari tunniga teisedki ohkama ja oigama panna. Tegelikult olen õnnelik - kuna minu sellise hingeseisundi peale leidus päris mitu inimest, kes mu tuju tõstmiseks ja meeleolu parandamiseks vaeva asusid nägema. Jah, pealtnäha see neil see ka õnnestus, aga päikese peitsin ma ise enda eest ära ja vaid ise saan päikesevalguse endale tagasi anda.

Ühised teed

See oli tema. Juba kaugelt oli näha. Vähemalt mina nägin. Ja aimasin õigesti, et see on TEMA. Kinnituse sain veidi hiljem. Aga sel hetkel lihtsalt teadsin, et see peab tema olema. Kas peaksin seda kui märki võtma? Märki sellest, et nüüd oleme ühes sihis liikumas? Ja see tuleb iseenesest, tuleb loomulikult. Kõige jaoks on oma aeg, taaskord
on see kinnitust leidnud.

Kolmapäev, 24. märts 2010

Veel üks kummaline mõte

Leidsin ennast jälle mõtlemas ühe kummalise asja peale. Kui vanasti olid asjalood sedasi, et oma naaberkülast teadsid inimsed vähe ja üldiselt oli loetud arv neid, kes ringirändamisega tegelesid, siis nüüd peetakse imelikuks seda inimest, kes oma koduriigist välja pole saanud. Peaaegu igaüks on käinud kusagil välismaal. Jah, ei saa arvestada seda aega, kus olime osa riigist, mis võttis enda alla 1/6 planeedi pindalast. Praegu on mõõtmed väiksemad ja seega lihtsam väljaspoole piire saada. Samuti on reisimisvõimalused oluliselt lihtsustunud.

Mõtlesin ka selle peale, et kummaline on see, et inimesed muidu oma tänapäevast elu ette ei kujuta, kui on rahvusvahelised organisatsioonid ja korporatsioonid. Ja mida rohkem organisatsioone, seda rohkem ka erinevaid reegleid, mille järgi talitama peame. Samuti ka inimesi, kes neis töötavad - kaugel oma kodumaast, sageli eemal oma perest ja sõpradest. Kuigi on olemas kaasaegsed sidevahendid, mis justkui toovad kõik kätte, jäävad aina harvamaks need hetked, mil oluliste inimestega kokku saadakse ja on aega südamest südamesse suhelda.

Aurav maa

Täna oli siis selline huvitav päev, mil keset päeva võis näha maapinda auramas. Pole ammu sellist vaatepilti näinud - pidi kohe pikemalt uudistama jääma. Kevad ja kõrvetavad päikesekiired. Tuleb-tuleb, kus ta pääseb...

Mõned tunnid hiljem: ega siis keset päeva ainult - kui päike oli silmapiiri taha kadunud, kattis järve ühtlane valge pilvevaip.

Ikka päris hea

Kui õues on oma 14 kraadi sooja, siis on ikka päris hea küll. Lihtsalt mõnus, sest üleriided võib jätta selga panemata. Ja tunne, et kevad on, on täiesti olemas.

Aga ega seda lõbu ei saa ju pikalt olla - tagasi koju jõudes ootab ees viimastele aegadele kohane öine lumesadu. Lennuväligi on suletud ja maandumine lükatakse edasi, sest lumesahad teevad usinasti lennurada puhtaks. Tere tulemast tagasi siia, kus talv veel meeleheitlikult püüab kevade tulekut edasi lükata. Paistab, kauaks seda jõudugi enam...

Hirmsam kui Tallinn

Jah, vanasti räägiti ikka Tallinnast kui ühest hirmsast kohast. Nüüd, tundub mulle, on asjad muutunud. Kõik manitsevad mind, kui olen taaskord pealinna minemas, et ma ikka ettevaatlik oleksin. Ja siis kuulen lugusid. Lugusid selle kohta, kuidas kelleltki midagi ära on varastatud. Lugusid selle kohta, kuidas inimesi on röövi käigus tapetud. Lugusid selle kohta, kuidas lapsed on märklaua pihta tulistamise käigus nii hoogu läinud, et neid manitsema tulnud politseiniku maha lasevad. See kõik siis on viimastel aegadel pealinnas aset leidnud. Ja siis korraga selgub, et pole sellel Tallinnal häda midagi.

Minul aga tekib kõige selle peale küsimus: "Mis maailmaga lahti on?" Inimesed on ju ilusad ja head. Mis siis vallandab neis selliseid teod?

Meelde tuli

Eks siis selleks oligi vaja keskkonnavahetust (ja ka kliimavahetust), et värskust tuleks. Ja siis mulle tuligi korraga meelde see, mis oli meelest ära läinud.

Mõtlesin ükspäev selle peale, et elu on ikka kentsakas küll. Põhjuseks kenad õhuniisutamise masinad. Vaat, kuhu me oleme oma arenguga välja jõudnud - aknad on meil (kellel on ja kellel pole) küll kenad ja peaaegu hermeetilised, aga kohe on vaja leiutada midagi, mis toas õhuniiskust reguleeriks. Oleks tegemist normaalselt hingava keskkonnaga, siis poleks selliseid asju vaja.

Ja siis tuli veel üks kummaline mõte siia juurde. Et vanasti ei olnud spordiklubisid - inimesed tegid enamasti füüsilist tööd või siis vähemalt liikusid kondiauruga edasi. Nüüd aga on elu teistsugune ja kiiremate liikumisvahenditega ning masinatega säästetud aeg ja ka jõud läheb spordiklubis enese vormishoidmise peale.

Kuidagi kummalised mõtted on peas. Sellised, mis ei taha leppida maailmaga, nagu ta parajasti väljakujunenud on. Midagi on teoksil, midagi, mis varsti tahab väljakarjumist saada.

Pühapäev, 21. märts 2010

Pole parata

Oli siin ükspäev üks vestlus. Teemaks siis inimeste kasv. Justkui see, et inimene ise peaks saama oma kasvu suhtes midagi ette võtta. Teema algatajaks oli inimene, kes on päris pikka kasvu, või ütleme, et meesterahva kohta keskmist kasvu. Aga kuidagi üleolevalt suhtus ta neisse, kellele ei ole antud pikkust. Hakkasin siis mina asja peale mõtlema ja leidsin, et minu jaoks pole küll oluline, millist kasvu mõni inimene on. On nigu on, parata pole sinna ju midagi ja kõige kentsakam oleks ju see, kui mõni meesterahvas, kes väga pikk ei ole, hakkaks kandma platvormtallaga jalanõusid, et veidigi pikem näida. Olen jätkuvalt seda meelt, et inimese suuruse määrab ikkagi tema hing - füüsilise kestaga pole midagi peale hakata, kui ikka sisu sees ei ole. Eks siin ole küsimus ka selles, kuidas inimene ennast ise enda kehas tunneb.

Ja võib-olla ongi see põhjus, miks ma mõnda inimest lihtsalt ei näe. Ja teist, vaatamata sellele, milline ta välja näeb, ainult näha oskangi.

/Eks ma ole veidi erapoolik ka sellel teemal, vist. Ja teine asi on see, et ma ei oska kunagi öelda, kas mõni inimene on pikk või pole ta seda mitte, sest inimeste kehaehitused on ju erinevad ja mõni, kes tundub lühike, tundub lühike vaid seetõttu, et ta toekas on, teine aga tundub pikem vaid seetõttu, et ta kiitsakas on./

Kuidas edasi?

Ainult üks siht on praegu silme ees. Kõik muu pole oluline. Kõik muu on taustale taandunud. Ainult üks siht, mis on olemas, kuid milleni teed ma praegu veel leida ei taipa. Ühel hetkel saab see tee selgeks, siis astun sellele ja jõuan oma sihile. Praegu aga näen ainult sihti, teed pole veel tekkinud. On olemas vaid sisemine veendumus, et tee saab olema ja sihini saab jõutud.

Taas oled Sina siin

Kas oled Sa päästja,
alati minu päästja?
Ilmud kui nõiaväel,
kui mul häda käes.

Taas oled Sina siin,
kui mul käes on kriis,
taas annad mulle uut jõudu,
tasandad elutee sõudu.

Pruugib mul vaid
märgata häirijaid,
kui Sina tuled
ja kustutad mured.

Samad jooned

Samad jooned
joonistuvad välja,
samad sooned
toovad välja
hingepuudutajad,
mõtteluulutajad,
õhutuulutajad,
kevadekuulutajad.

Kui kevad algaski
erineval ajal,
samu jooni siiski
vedas elu rajal -
üks eriline,
üks mereline,
üks meeleline,
üks teeleminek.

Mees, kes tuleb,
võtab kõik koormad,
mees, kes kuuleb,
kui allikaid joodad
oma pisaraveega,
oma tundeteega,
oma õrnusmeega,
oma igatsustega.

Ikka olen ju saanud

Jah, kui hakkasin tagasi vaatama kõigi oma üheteemaliste asjade peale, siis leidsin, et ma olen alati saanud seda, mida ma tahtnud olen. Nii kummaline, kui see ka ei tundu, olen olnud tõesti sellises õnnesärgis. Mõnikord olen küll pidanud pikalt ootama, aga viimaks on ikka asjad läinud sedasi, et olen saanud kõik, mida tahtnud olen.

See teadmine julgustab mind ka praegu - et ikka olen ju saanud. Ja saan ka seekord. Kusagil aga peavad mingid asjad enne õigetele kohtadele asetuma ja siis ma saan seda, mida ma tahan.

Tõesti, see on ikka suur õnn olnud - saada kõike, mida aga tahta olen osanud. Vähemalt sellel teemal küll.

Ei mäleta

Mingid kummalised seosed tekivad. Tahaks need meelde jätta, aga siis, kui leian aega kirjutamisega tegeleda, on kõik mõtted kuhugi ära läinud, mitte midagi ei mäleta enam. Kuidas küll kõike seda meelde tuletada, mis meeldetuletamist nõuab? Ega polegi teha muud, kui tagurpidi käidud teed mööda tagasi minna.

Üks asi tuli küll meelde. Sain ühest asjast aru - et miks just sedasi. Põhjus väga lihtne - lihtsus. Ju siis on selles midagi sellist, mis õige inimese ligi tõmbab. Kui ikka igapäevaselt olla keskkonnas, kus väline (kunstlik) kest määrab paljugi, siis tahaks ju midagi ehtsat ja ehedat. Ja mis see mu ikka olla saab, kui lihtsus.

Ja siis muidkui see alaline küsimus. Alaline küsimus sellest, et tahaks midagi teha, tahaks midagi õppida, midagi uut omandada, aga kuidagi ei tea, mis see võiks olla, sest iga asja juures on mingi kõhklus.

Või siis mõte totaalsest muutusest, põhjalikust elumuutusest, uutest suundadest, uutest tuultest, uutest teedest ja radadest. Kas piisab ainult sellest, mida enda jaoks olen välja mõelnud või on vaja midagi enamat - sellele küsimusele saan ehk peagi vastuse.

Reede, 19. märts 2010

Huvitav, väga huvitav

Kolasin ringi ühes foorumis. Seal oli koht, kus igasuguseid asju müüakse. Kolasin sealgi ringi, vaatasin ühte ja teist. Huvitav oli avastus, et mõni asi võib olla nii käega katsutavas läheduses. Et kui peaksin otsustama, siis saaksin endale rõõmustada midagi, millega minul praegusel hetkel veel midagi peale hakata ei ole, aga mis annaks mõningad eeldused ühe mu unistuse tõeks saamiseks. Väga huvitav, milliseid võimalusi võib majanduses toimuv kätte mängida. Eks ikka tuleb oma elu huvitavaks teha ja vaadata, mida kõike pakutakse. Kui sellest esialgu veel midagi ei saa, siis vähemalt on olemas teadmine, et mõned asjad on hoopis reaalsemad, kui nad esmapilgul tunduda võivad.

Keegi võiks mulle seletada

Keegi võiks mulle ära seletada, mis toimus tol detsembriööl. Lihtsalt, teha selgeks, et ma saaks aru. Praegu näen, et see, mida tookord märkasin, ongi täpselt niimoodi, nagu see asi mulle tookord paistis.

Vaarun siin mitme variandi vahel, püüan kuidagi selgust saada. Eelkõige iseendas. Mis see on, mida tahan? Millisesse suunda tahan minna? Samas näen, et kuigi olen vastastikuses mõjus ühe inimesega, on siin kõrval ka keegi teine, kes minust ennast mõjutada laseb. Ka tookord oli tema minu mõjusfääris. Aga tõrjusin ta oma mõttemaailmast välja, sest tema puhul ei ole minupoolset vastureaktsiooni.

Aga ikkagi huvitab mind, mida selles külmas detsembriöös oli siis sellist, mis tekitas selliseid mõjusid ja sidemeid? Kuigi seletus on imelihtne ja seda tean isegi, pidi seal olema midagi enamat, sest "seletus" on praeguseks ju lahtunud, aga sidemed ja mõjud püsivad jätkuvalt.

Kuidagi ei oska

Ma ei oska mitte kuidagi olla. Hing kogu aeg pakitseb, aga teha ei saa ma mitte midagi. Mitte midagi enamat, kui lihtsalt loota, et tuleb see võimalus, mida ootan. Senikaua aga jätkub põlemine. Ja iseendaga hakkama saada on pagana raske. See vahepealne asendustegevus oli ikka metsikult hea, saan ma praegu aru. See viis mõtted mujale ja andis teistsuguseid liikumissuundi. Praegu on aga ainult need ühesugused ja -suunalised mõtted, mida kuidagi peast välja ei saa.

Ja lisaks kõigele veel see kevad ka. Praegu ei ole sedagi vaja. Vaja oleks hoopis midagi masendavat, ruineerivat, siis ehk poleks see ootamine nii raske. Kevad aga toob kaasa ärkamise, ka minu sees. Ja kuna olen niigi juba pikalt elevil olnud, siis kevade lähedus teeb olukorra ikka päris hulluks.

Kõige selle oskamatuse taga tiksub kusagil kuklas üks küsimus: milleks kõigeks see nüüd siis hea on? Püüan mõistatada, aga kuidagi ei oska sobivat vastust leida. Aga teadmine on, et see peab olema millegi jaoks hea. Sellest, et ma oma kärsitust talitsema pean, olen niikuinii juba aru saanud. See aga ei saa ju olla lõppeesmärk? Lihtne on mõelda, et millalgi peab see küsimus vastuse saama. Aga mis ma senikaua tegema pean? Kuidas ma peaksin iseendaga hakkama saama? Mismoodi talitsema neid tundeid, mis mu sees möllavad?

Kui aga asjale teistpidi läheneda, siis tean, et need asjad on kõik seotud mõtlemisega. Ehk see kõik on põhjustatud sellest, et ma liialt mõtlen. Kui ei oleks mõtteid, siis poleks mul ka selliseid probleeme iseendaga. Mõtetest vabaneda on aga ületamatult keeruline. Ja kuniks on mõtteid, saan aru, et iseendaga ma hakkama ei saagi.

Kolmapäev, 17. märts 2010

Tahan ka!

Jah, mina tahan ka. Aga praegu veel mitte seda. Praegu tahan ma midagi lihtsamat, midagi käega katsutavamat. Tahan saada seda, mida teised saavad, aga mina siiani saanud pole. Eks ma ikka millalgi saan ka - tuleb lihtsalt õige aeg ära oodata. Loomulikult vastasin samamoodi ka sellele soovile, mida avaldas inimene mu kõrvalt - temagi peab oma õige aja ära ootama. Siis saab temagi, mis tema tahab. Aga ma loodan, et mina saan enne seda, mida mina tahan. Sest kui tema saab seda, mida tema tahab, siis mina ei saa ju saada seda, mida mina tahan, sest siis ju pole teda, kellega see minu tahtmine seotud on. Aga kui tema peaks enne saama, siis on minul igal juhul hea meel tema pärast. Ma arvan, et kui ma olen nii pikalt oodanud, küll ma siis veidi jaksan veel oodata.

Alternatiivne variant on, et tema saab, mida tema tahab, ja mina saan, mida mina tahan, samal ajal, kui tema saab seda, mida tema tahab, aga see kõik oleks juba liiga meeletu ja ma pole kindel, kas ma oleksin valmis saama seda, mida tema praegu tahta oskab, aga mina veel ei teagi, kas seda üldse tahta.

Selle peale tuleb meelde "Kariibi mere piraatide" mingi osa, kus on juttu sellest, kuidas igaüks teeb seda, mida lubas, ja iga mees peab oma mehesõna, välja arvatud naisterahvas, kes ei saa oma mehesõna pidada vaid seetõttu, et ta on naisterahvas. Võrratu Johnny Depp'i mõttearendus jookseb silme eest läbi.

Jack Sparrow: She's safe, just like I promised. She's all set to marry Norrington, just like she promised. And you get to die for her, just like you promised. So we're all men of our word really... except for, of course, Elizabeth, who is in fact, a woman.

Müstiline vägi

Kentsakused jätkuvad, täie hooga. Eks tegemist ole ikka müstilise sidemega, kui oskan ennast tobedasse olukorda panna isegi siis, kui vajalik inimene veel silmapiirilgi pole (vaid alles silmapiiri taga on ja minul pole mingeid andmeid selle kohta, et just tema võiks kohe silmapiiri tagant esile kerkida). Või on see sootuks ümber nurga nägemise võime? Või on see hoopis tunne, et vajalik inimene on ligiduses? Midagi igal juhul toimub, midagi sellist, mis käib üle mõistuse. Ja päris põnev on. Et millega ma siis järgmisena hakkama saan, milliseid tobedusi oskan veel välja mõelda.

Mõelda vaid, et mingi aeg tagasi pidasin ennast igati arukaks ja taiplikuks inimeseks. Nüüd, igakordsete tobeduste rivi suure innuga edasi arendades, saan aru, et see peab ikka olema mingi müstiline vägi, mis minus paari hetkega vallandati, et igasugune mõistlikkus minu seest kadunud on.

Laupäev, 13. märts 2010

Ehk see oligi põhjus?

Emotsionaalselt raske päev. Tervise väike vingerpuss keset päeva, mis kõik plaanid kahtluse alla seadis. Olin juba telefoni haaramas ja kõigile helistama ning SMSima hakkamas, et täna jääb ära, ma lihtsalt ei saa. Aga see hetk läks üle, tervis taastus korralikult. Ja siis saigi teele asutud, lihtsalt proovides, et ehk ei juhtu midagi seesugust vähemalt sellel päeval enam. Mitmed tunnid hiljem saigi kohale jõutud, lõpp-punkti. Olid ootused ja lootused, teadmine, et saab midagi olema.

Aga kõik läks hoopis teisiti, kui kunagi varem. Võib-olla saigi see kõik teoks vaid seetõttu, et meid oli sinna vaja. Võib-olla saime meie olla just need inimesed, kes andsid väärtuse ka nende tegudele, kellest ülejäänud sugugi ei hoolinud. Kui see nõnda oli, siis on mul ainult hea meel, et sai ikka mindud ja ära käidud ja oldud ja rõõmu tuntud, vaatamata kõigele.

Tund hiljem: eks oli põhjus ju selleski, et sai lubatud. Just nädal varem olin öelnud välja sõnad, et mida luban, seda ka teen. Kuidas siis vaid nädala möödudes oleksin kohe oma sõnu sööma hakata saanud? Ja muidugi see, et sain ülegi rõhutada - et lepitu pidi teoks saama, seepärast ju tuldud saigi. Kuigi need asjad, mille järgi läksin, olid vaid hetkeks minu käes, kui nad kohe laiali pudenesid, ja kuigi toojal oli mure, et kuidas ma neid niimoodi laiali jaguneda lasen (et tema näeb viie asemel juba vaid kolme), jäigi kõik minust laotatuna maha. Eks mõni teine kord siis tegelen kokkukorjamisega (ja ehk ikka on ka, mida korjata).

Käsiraamat elavas ettekandes

See oli käsiraamat elavas ettekandes. Käsiraamat sellest, kuidas teha ei tohi. Käsiraamat sellest, kuidas inimesed mõtlevad välja igasuguseid asju ja siis arvavad, et teiste inimestega nad nende asjade juures arvestama ei pea. Käsiraamat sellest, kuidas inimesed ei usalda neid, kes oskavad ja teavad. Käsiraamat sellest, kuidas need, kes peaksid väärtusi edasi andma, oma tegudega hoopis teisi väärtusi välja näitavad. Raske oli seda käsiraamatut läbi elada, ära väsitas, tundsin ennast nõnda räsituna, nagu oleksin ise üks õppematerjal olnud.

Mõelda isekaid mõtteid

See, kuidas mind üritatakse suruda kuhugi, kus ma olema ei peaks, sunnib mind paratamatult mõtlema isekaid mõtteid. Saan aru, et praegu pole õige hetk iseenda peale mõelda, aga siiski tahaks ennast kaitsta. Kuigi üsna sageli olen sellistes olukordades, kus sean kellegi teise huvid ja vajadused kõrgemale enda omadest, siis praegusel hetkel tunnen, et kui ma iseenda eest ei seisa, siis minust sõidetakse üle ja ühel hetkel võin ennast leida olukorrast, kus ma ise enam hakkama ei saa. Seetõttu lubage mulle praegu neid isekaid mõtteid, pärast võib juba liiga hilja olla.

Päevauudis

Tänane PÄEVAuudis on üks ütlemata hea uudis. Mul on hea meel, et on inimesi, kes teevad teoks oma unistused, teevad teoks selle, millest on unistanud paljud, kuid ellu on viinud vaid vähesed.

Vahel on vaja selliseid uudiseid, mis viivad ära reaalsest maailmast ja toovad käega katsutavasse lähedusse unistustemaailma, olgu selleks siis kellegi teise unistustemaailm, mis on tõelisuseks saamas. TORE!

Olen minagi selle lõa otsas

Kui on mõni inimene, kes tuleb Sulle oma muret kurtma ja oskab õigeid nuppe vajutada, siis avastadki ennast omalt poolt leidmas lahendusi ning talle juba ära andmas seda, mis Sul endal juhtub olema.

Kerge on see elu, kui ikka oskad inimeste käest abi küsida sedasi, et nad Sinu jaoks kõik lahendused välja mõtlevad ja asjad ära korraldavad. Kõrvalt olen seda asja juba pikalt jälginud, aga nüüd olen ise ka selle lõa otsas.

Eks ikka on sedasi, et kui inimene on alati saanud, siis saab ta ka seekord. Lihtsalt paneb imestama, kuidas inimesed ei oska või ei taha hakkama saada iseenda tekitatud olukordadega või mõtlevad oma elu vaid nii kaugele kuni see neile endile kasulik on, aga kui tekivad probleemid, siis need on justkui kellegi teise omad.

Neljapäev, 11. märts 2010

Elunäidend

Kui tagasi vaatasin ja hakkasin asjade omavahelisi seoseid aduma, siis sain aru, et see, mis toimus, oli minu elunäidend.

See, kuidas toimusid mingid kaadritagused jutuajamised, kuidas inimesed kuulsid asju, mida nad võib-olla ei oleks pidanud kuulma, kuidas kõik sellest kõigest veelgi enam muutus, on minu jaoks üks näidend.

Selles näidendis oli neli tegelast. Neljandat tegelast seekord kohal ei olnud, aga tema oli kogu olukorra tekitanud. Ja siis seal olid dialoogid kolme ülejäänud tegelase vahel - esmalt rääkisid esimene ja teine tegelane omavahel, siis teine ja kolmas, lõpetuseks aga esimene ja kolmas. Ja siis oli seal ilmselt ka see, et teise ja kolmanda tegelase omavahelist juttu kuulis pealt esimene tegelane.

Kes ta siis on?

"Kes Sa oled?"
"Jah, ütle siis inimestele, kes Sa selline oled."


Huvitav on elu, sest mingid asjad käivad ikka ringi mööda - jõuavad ikka ja jälle samasse kohta tagasi. Nõnda olen minagi hädas, hädas sellega, kuidas defineerida, millises suhtes ma ühe konkreetse inimesega olen. Sõber ta mulle ei ole, kallim samuti mitte. Tuttav? Jah, tõesti, mina tunnen teda, tema tunneb mind. Aga kas see asi on ikka nii lihtne? Eks aeg, kõiketeadja, annab ka seekord arutust.

Pühapäev, 7. märts 2010

Vaatamist väärt

Kui oled leidnud midagi, mis hinge soojaks teeb, siis tahad seda asja ikka veel ja veel vaadata. See on vaatamist väärt asi - merejää tekkimise video.

Ja kui päev kipub pime ja külm olema, siis sellest suveööde videost saab kohe valgust ja soojust juurde.

Täiendus paar tundi hiljem: jää on mulle alati meeldinud, oli mu esimene teadlik luuletuski jäälilledest ja nende soojusest.

Peaks midagi muutma

Ma olen ikka nautinud seda, kui olen saanud trenni teha sedasi, et kõrvalväljakul teeb Eesti koondis (ükskõik, kes siis neist parajasti) trenni. Aga vaadates täna Davise karika mängu leidsin, et võib-olla peaks järgmine kord enne trenni küsima järgi, kes kõrvalväljakutel mängivad.

Kui see, et kõrvalväljakul teevad trenni oskajad ja suutjad, innustab ja õpetab ka üht-teist, siis tänane päev näitas, et oskajad ja suutjad õpivad ka nende käest, kelle käest midagi õppima ei peaks. Sellise mõtte peale leidsin ennast jälle vale koha peal naermas - kuidas on sedasi, et kutselised mängijad teevad selliseid lööke, mis minusuguste igapäevasesse arsenali kuuluvad - olgu need siis laepallid või seinapallid, keegi pole tähele pannud, et plats ka olemas on.

Aga peamine on see, et Eesti võitis ja Jürgen Zopp mängis väga ilusat tennist, nagu ka tema tänane vastane Adam Kellner Ungarist - see oli üks ütlemata emotsionaalne mäng.

Kõnekorrektor

Kui minust midagi muud ei peaks saama, siis võin ma hakata kõnekorrektoriks. See funktsioon on mulle nii kõvasti sisse installeeritud, et ma kohe kuidagi ei suuda ennast tagasi hoida.

Leivanumbriks on mul seejuures -gi ja -ki liidete reegel - et need ikka kõigi liidete puhul kõige lõpus käivad.

Teine leivanumber on närida inimeste ebaselgelt väljendatud lausete kallal. Näide elust enesest, kus selle peale, et inimene küsis, kas oleks teistele viisakas midagi anda, küsisin ma, et kas ta viisakuse pärast tahab midagi anda. Ja siis muidugi tuli välja, et see polnud päris selge eneseväljendus.

Aga peamine kõnekorrektor asub minu enda peas - vahel otsin õigeid sõnu väga kaua, aga teisi ma välja öelda ei saa.

Teha õigeid asju

Oli juttu õigete asjade tegemisest. Ja siis rääkis üks inimene loo sellest, et ta küsib töövestlusel alati: "Kas te teete õigeid asju või teete asju õigesti?" See ongi kogu asja iva. Tuleb teha õigeid asju.

Õige asjaga on sedasi, et Sa tunned tema kohe ära. Seisab Su mõtete reas suure sildiga: "Olen õige asi!" Ja kui Sa seda enne tegemist aru ei saa, siis pärast tegemist saad aru, et see nüüd oli õige asi. Kui ikka süda veidigi käiku kiirendab, siis on ikka õige asi küll.

Kevad tuli

Tuli kevad, ja oli suvi. Päikeseline päev, lummav päikeseloojang, lundki veidi sekka. Oli üks ütlemata kena päev. Lihtsalt. Algusest lõpuni välja. Head inimesed. Soojust inimeste hingedes. Andmisrõõmu iga külje pealt. Just sellist kevadet ma tahtsingi!

Nüüd läheb elu edasi

Jah, täpselt selline oli siis tunne. Nüüd läheb elu edasi, sest mingid asjad olid vahepeal seisma pandud. Kogu energia läks ühte kohta, teiste asjade jaoks seda enam ei jätkunud.

Vaja on ära teha need asjad, mis vahepeal tegemata on jäänud. Mõnigi telefonikõne tuleb võtta, mõnigi kohtumine tuleb kokku leppida. Nüüd on selle kõige jaoks aega. Kohtumise-kuulmiseni!

Reede, 5. märts 2010

Saata SMSi

Saadan SMSi taadile ja papsil annan käe... (Eddi Leet, Paraad)

Leian oma peas selle rea keerlemas. Aga plaati (Pärnu Poisid, "Kitselugu") ma oma plaadiriiulist ei leidnud, muidu oleks saanud pikema tsitaadi esitada. Plaat on rändama läinud, lahkelt olen ma seda kellelegi jaganud. Nüüd ma saan aru küll, mis ma seda plaati viimasel ajal kuulanud pole - mul pole teda lihtsalt olemas olnud.

Kirjutada tahtsin aga hoopis muust. Sellest, milline võib olla tunne ja emotsioon ühe lihtsa lause - saada mulle SMS - taga. Selles lühikeses lauses oli kõike (või lugesin mina sealt vahelt kõike välja). Seal oli igatsust ja kurbust, et ise ei saa kohal olla. Seal oli soojust ja hoolivust, et mingu teil see asi siis hästi. Seal oli hellust ja õrnust, et ootan teadet just Sinult ja tahan teada, kuidas see asi siis välja kukkus. Seal oli rõõmu ja ulakust, et küll on see asi ikka vahva olnud ja naerda oleme ju ka saanud. Seal oli rahulolu, et hoolimine on mõlemapoolne.

Usaldada

Kui inimene on elult palju räsida saanud, siis kõige raskem on tal teisi inimesi usaldada. Sellise inimese jaoks on tohutult keeruline uskuda seda, mida talle räägitakse. Kui Sa oled pidevalt petta saanud, siis ega ikka naljalt kedagi usaldama ei kipu?

Kuidas siis võita sellise inimese usaldust? Vastus sellisele küsimusele on imelihtne. Tuleb talle usaldada midagi sellist, mille puhul inimene taipab, et teda on usaldatud, usaldatud rohkem, kui kedagi teist. Ja kui siis selle usalduse saab kinnitada veel tegudega, siis ongi ka temapoolse usalduse seeme mulda pandud. Kas sellest usaldus ka välja kasvab, see sõltub juba sellest, kuidas Sa ise usaldust tarvitad.

Oleme iseenda peegeldused

Leidsin ennast jälle mõtlemas selle peale, et kõik, mida me teeme või teistes inimestes kiidame-laidame, on meie enese peegeldus. Peegeldus siis sellest, millised me ise oleme.

Elu andis suurepärase näite ette - inimene omistas teistele inimestele neid tundeid ja mõtteid, mida ta ise tundis ja mõtles. Ehk siis tundis inimene ise, et ta on midagi halvasti teinud, aga välja ütles ta seda niimoodi, et justkui teised inimesed oleksid midagi halvasti teinud.

Teine näide oli aga sellest, kuidas inimene, kes uskus teiste inimeste headusesse ja nende heasoovlikkusesse, oli ka ise hea ja heasoovlik ning seeläbi oli tema suhtumine teistesse inimestesse kantud tema enda sees olevatest mõtetest ja tunnetest.

Eks see ole vana tõde (ei, see lause ei lähe edasi nõnda, nagu Fred Jüssi "Tulemise" plaadi peal ütleb), et inimene räägib ikka eelkõige iseendast, olgu siis jututeemaks parajasti kestahes.

Seegi kord

Mõne inimesega on kohe sedasi, et temaga ei ole ette nähtud kokku saada. Minul on üks selline inimene, kelle puhul olen juba pikka aega mõtteid mõlgutanud, et huvitav, miks elu meid sedasi toimetama paneb. Ta asetab meid enam-vähem samasse aega ja samasse ruumi, aga mitte päris - hetkelised nihked ja me olemegi järjekordselt teineteisest möödunud sedasi, et vaid riivamisi oleme teineteist märganud.

Ei erinenud see asi seegi kord - ta oli kohe sealsamas ja ometi me ei kohtunud, sest vaid hetkede jooksul, mil mina oli maja nurga taha kadunud, oli tema juba teiselt poolt ära läinud.

Huvitav oleks teada, kas kunagi saabub ka see aeg, millal me ka kohtuma hakkame?

Mõned minutid hiljem: tegelikult sain aru küll, miks seekord jälle kohtumata jäi ja olen päris rahul, sest just nõnda sai see asi õige olla.

Nässus

Mõne asjaga on sedasi, et ta kohe läheb nässu. Tahab minna ja lähebki kohe. Ja siis ta on nässus. Midagi tema parandamiseks teha ei saa, kuigi niiväga ju tahaks. Aga hilja on siis juba midagi peale hakata, kui asi nässus on.

Nõnda võib elust tuua lõputult näiteid. Võtame või sellesama krevetipiruka, mis siis nässu läks. Sellega juhtus peaaegu sama lugu, mis ükskord varem kohupiimapirukuga, selle klassikalisega. Väike on see köök ja väike on see ahi ja väiksed on need nõud selliste suuruste jaoks. Väga lihtne põhjendus.

Aga kui on nässus, siis ikkagi on tegelikult söödav ja isegi maitsev. See on selle asja juures kõige hämmastavam. Et siis ikka täiesti nässus ei ole. Ja kas siis ka seekord läheb sedasi, nagu oli selle koogiga, millega äpardus juhtus, et seda tegelikult kiideti?

Ehk kas siis kõik sõltub sellest, kuidas keegi asja näeb? Kui mina näen, et oleks tahtnud teha ideaalset kooki, mis nii maitseks hästi kui ka näeks hea välja, siis teised hindavad ehk enam seda, mis nemad näevad ja on rahul, kui on maitsev, ja tühja sellest välimusest?

Kolmapäev, 3. märts 2010

Jäljed lumel

Torm, tuisk, möll - need on ideaalsed tingimused, kui iseenda südames toimuvad asjad, millest päris täpselt aru ei saa. Ja kuna ilm on täpselt selline, nagu ta parajasti on, siis leiad ennast tekitamas neid ainsaid jälgi lumel, sest kedagi teist ümberringi ei ole. Seda oled Sa otsinud ja seda oled Sa soovinud - see on rahu ja vaikus, enese sisse vaatamine keset looduse möllamist. Selline olukord lülitab väga hästi välja sellest, mis ümberringi toimub.

Leidsin ennast taas sellelt metsateelt neid jälgi tegemas, sel talvel juba mitmendat korda. Ju siis on seda kõike vaja olnud, ju siis on vaja olnud äraminekut, iseendasse vaatamist, iseendaga olemist.

Ühe asemel teine

Ei läinudki kaua aega sellest hetkest mööda, mil kirjutasin siinsamas 60-sekundi-mõttemängust, kui leidsin ennast peaaegu analoogses olukorras. Korraga avastasin, et mu rahakott on kadunud. Kujutate ette seda, mis siis juhtuma hakkas - mida peab tegema, kui oled oma rahakoti ära kaotanud? Ma pole kunagi sellises olukorras olnud ja nüüd siis korraga tuli sellise mõttega tegelema asuda. Õnneks sain sellelgi puhul tegeleda vaid mängimisega (ehk mõelda juba igalepoole teatamise ja kaartide sulgemise peale), sest enne, kui jõudsin esimesse teemakohasesse kohta helistada, leidsin juba oma "kadunud" rahakoti üles.

Kahesugune tunne, nagu alati

Alati on igal asjal kaks külge. Praegu on asja üks külg selline, et kui kõik on kenasti paika saanud ja olukord, mis kriitiliseks kätte kippus minema, on lõpuks kõige parema võimaliku lahenduseni kulgenud, siis tuleb sisemusse suur tühjus. Et mis siis nüüd enda ja oma ajaga peale hakata, kui pole midagi, mille pärast oma pead vaevata. Elu muidugi tühja kohta ei salli ja kohe tekkis asemele uus asi, mida korraldama hakata - ikka on midagi, mis toimetamist vajab.

Asja teine külg on aga ülim rahulolu. Rahulolu, et ühest mõttest, mis ootas kaua realiseerumist, on nüüd saanud midagi nõnda mõnusat. Ma olen juba praegu, kuigi asi ise polegi veel toimunud, täiesti rahul. Ja iseäranis rahul iseendaga, et mul jätkus jõudu ja tahtmist ja meelekindlust ja usku inimestesse. Nüüd tahaks lihtsalt mõnuleda, olla ja nautida.