Leidsin ennast jälle mõtlemas ühe kummalise asja peale. Kui vanasti olid asjalood sedasi, et oma naaberkülast teadsid inimsed vähe ja üldiselt oli loetud arv neid, kes ringirändamisega tegelesid, siis nüüd peetakse imelikuks seda inimest, kes oma koduriigist välja pole saanud. Peaaegu igaüks on käinud kusagil välismaal. Jah, ei saa arvestada seda aega, kus olime osa riigist, mis võttis enda alla 1/6 planeedi pindalast. Praegu on mõõtmed väiksemad ja seega lihtsam väljaspoole piire saada. Samuti on reisimisvõimalused oluliselt lihtsustunud.
Mõtlesin ka selle peale, et kummaline on see, et inimesed muidu oma tänapäevast elu ette ei kujuta, kui on rahvusvahelised organisatsioonid ja korporatsioonid. Ja mida rohkem organisatsioone, seda rohkem ka erinevaid reegleid, mille järgi talitama peame. Samuti ka inimesi, kes neis töötavad - kaugel oma kodumaast, sageli eemal oma perest ja sõpradest. Kuigi on olemas kaasaegsed sidevahendid, mis justkui toovad kõik kätte, jäävad aina harvamaks need hetked, mil oluliste inimestega kokku saadakse ja on aega südamest südamesse suhelda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar