Kentsakused jätkuvad, täie hooga. Eks tegemist ole ikka müstilise sidemega, kui oskan ennast tobedasse olukorda panna isegi siis, kui vajalik inimene veel silmapiirilgi pole (vaid alles silmapiiri taga on ja minul pole mingeid andmeid selle kohta, et just tema võiks kohe silmapiiri tagant esile kerkida). Või on see sootuks ümber nurga nägemise võime? Või on see hoopis tunne, et vajalik inimene on ligiduses? Midagi igal juhul toimub, midagi sellist, mis käib üle mõistuse. Ja päris põnev on. Et millega ma siis järgmisena hakkama saan, milliseid tobedusi oskan veel välja mõelda.
Mõelda vaid, et mingi aeg tagasi pidasin ennast igati arukaks ja taiplikuks inimeseks. Nüüd, igakordsete tobeduste rivi suure innuga edasi arendades, saan aru, et see peab ikka olema mingi müstiline vägi, mis minus paari hetkega vallandati, et igasugune mõistlikkus minu seest kadunud on.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar