Reede, 25. mai 2012

Ma vajan...

Ma tean juba praegu,
et vajan
tuge ja toetust,
aga elu teeb nii,
et see, mida vajan,
jääb saamata,
ja pole vaja kaevata,
sest ise olen
oma elu vildakalt
elanud...

Head otsides

Parandamatu optimistina hakkasin tekkinud olukorras kohe otsima häid külgi. Miks on hea see lahendus, mis tekkima kipub. Eks on minulgi olnud omad hirmud ja seetõttu oskan päris kiiresti leida põhjuseid, miks just selline olukord soodsaks osutuda võib.

Ise aga imestan enda üle - kuidas ma ikka oskan. Ja milleks see kõik vajalik on...

On õnn...

On Sinu õnn, et Sa ei näe mu silmi, sel hetkel, kui Sa lausud need sõnad. On minu õnn, et Sa ei näe mu silmi, sel hetkel, kui ma kuulen neid sõnu.

Päikeseprillid, mida muidu ikka peetakse ebaviisakuse märgiks, päästavad meid teineteisele silma vaatamast, sel tõehetkel.

Ja automaatselt on minust väljas need sõnad, need, mida ütlema pean. Loodan, et hääletoon ei reeda seda, mida silmad koheselt reetnud oleks.

Sellel hetkel aga saan aru, kui naiivne ma olnud olen... Seepärast ongi tegemist tõehetkega.

Küsimus on prioriteetides ja see siin ongi tõehetk, et saada teada mitmes olen mina prioriteetide järjekorras. See paneb väga selgele mõõdupuule ka selle, kui suur on minu naiivsus olnud...

Esmaspäev, 21. mai 2012

Valgus paistab

Valgus paistab, tunneli lõpust. Enam pole palju jäänud. Natukene veel ja ongi kõik. Siis on pimedus läbi ja algab valguse aeg, hingamise aeg. Vaid viimased pingutused veel, siis lõpeb kõik ära.

Kättemaksusoov

Nüüd, kui tekkidavõiv olukord on minu ette laiali laotatud, olen endas avastanud soovi kätte maksta. Soov on nii selge ja lihtne, et nii loomulik oleks selle soovi kohaselt talitada. Miks ma peaksin vaeva nägema, kui on neid inimesi, kes peavad vaeva nägema? Las need asjad siis olla neile parajaks proovikiviks.

Nii lihtne oleks mul praegu jätta need asjad, mis on ebamugavad ja nõuavad suurt tähelepanu, tegemata. Kas ma reaalselt ka seda teen ja kas ma teen seda puhtast soovist kätte maksta, seda ei oska ma praegu arvata, aga aega pole enam palju ja eks siis peagi saab selgeks, kas lasen ennast madalatel inimlikel instinktidel kanda või olen suurem inimene ja teen ära kõik, mis võimalik.

Tegelikult on kõik need emotsioonid võib-olla ennatlikud, sest olukord võib laheneda sootuks teisiti. Aeg näitab ja annab vastused.

Stoiline rahu

Nüüd, kui olen näinud, milleni kõik see ilmaelu on viinud, sain ma tagasi stoilise rahu. Teades, mis on minu panus, teades, kes ma olen ja mida väärt. Teades ja aru saades, et mina elangi oma väärtushinnangutega kuskil teises maailmas ja see, mis toimub reaalsuses, ei ole kuidagi vastavuses sellega, millised on inimeste teadmised-oskused-isiksuseomadused, siis võin kõike edaspidi toimuvat stoilise rahuga jälgida. Rahu saavutasin seeläbi, et sain kindluse, et minu sees olnud nüüdseks imeväikesed kahtlused on mõttetud ja mina olen kõigest hoolinud enam kui kõik need, kelle asi oleks hoolida.

Oma arvamuse väljaütlemine

Ma olen väga karm, aga teha pole midagi. Kui ikka olukord on selline, et inimene mingite oma hirmude pärast hakkab tegelema asjaga, millega ta hakkama ei saa, siis tuleb ju oma seisukohaga välja tulla. Hetkekski ei tekkinud mul kahtlust, kas see, mida ma teen, on õige või vale. Või kas ma peaks midagi ütlemata jätma. Nähes seda, kuidas inimene ei anna endale aru, mida ta tegemas on, siis tuleb ta ju kuidagi maa peale tagasi tuua. Mul ei pruugi ju õigus olla, aga oma arvamus mul on ja selle ütlesin ma nüüd välja. Võib-olla oli siin ka see asi, et ma ennast kuidagi ahistatuna tundsin selle pärast, et mind eelnevalt riidlemiseks ette oli võetud, justkui peaks ma ennast halvasti tundma vaid iseenda vajadustest lähtuva otsuse tegemisel.

Juhid on oma töötajaid väärt

Kui olin esimesest vihast üle saanud ja asja üle järele mõtlesin, siis leidsin, et ju siis nii pidigi minema. Kui muidu öeldakse, et rahvas on oma valitsejaid väärt, siis tänane päev viis mind tõdemuseni, et ka juhid on oma töötajaid väärt. Ehk siis see, et toimetama asuvad inimesed, kellest ükski ei taha vastutust võtta ja keegi ei ole valmis asjade vedamisega tegelema hakkama, samamoodi ka see, et tegeletakse vingerdamisega ja soositud on inimesed, kes ei julge või ei taha olla oma selge ja sirge seisukohaga, näitas mulle kätte, et ju siis peabki asi nii olema.

Ehk siis see, mis toimub juhtide tasemel ja see, milline on nende nägemus asjast, viibki välja praeguse tulemuseni. Ja tegelikult on ju see hea, et õiged inimesed leiavad koha selles praeguses keskkonnas. Seda enam võin ma ju ainult heameelt tunda selle üle, et mina saan minna sirge seljaga ja iseendaga rahulolevalt, et mina pole paindunud paine all ja võingi lõpuni olla selline, nagu ma olen. Edasi aga ongi siis asi lihtsalt selline, et teistsuguste arusaamistega inimesed teevad asju ja las nad siis teevad, sest poliitika on muutunud ja samamoodi ka väärtushinnangud.

Segased ajad...

Kui mingi hetk tagasi jõudsin tõdemuseni, et segastel aegadel on see hea omadus, et saad teada, millised inimesed ümberringi on, siis täna sain sellele taaskord kinnitust.

Kurb oli tõdeda, et minu arvamus ühest inimesest langes selle tulemusena hoogsasti, aga siiski oli mul ka hea meel - selle üle, et see, kui ebakindel või salakaval võib mõni inimene olla, selgus praegu, minu jaoks rahulikes tingimustes, kui et ma oleks pidanud seda teada saama mingil minu jaoks kriitilisel ja olulisel hetkel.

Eks ma sain pärast ka ise aru, et ma ise olen oma kõrgete moraalsete nõudmistega oma elu keeruliseks elanud ja tegelikult peaks minagi teiste seljas liugu laskma ja korraldama oma elu võimalikult lihtsalt.

Neljapäev, 17. mai 2012

Praktiline väärtus

Tänane päev, oma kogemuste läbi, pani mind iseäranis mõtlema selle peale, milline on see praktiline väärtus, mida ma saavutan oma igapäevase tööga.

Ühest küljest saan aru, mis on selle töö eesmärk ja mõte, aga teisest küljest püüaksin ikka arvata enamat, kui pelk arusaamiste muutus. Lisaks mõtlen, et mis võiks olla kasu sellest, et saab tegeletud bürokraatiaga, kirjutatud, räägitud, nõupidamisi peetud. Praktilist väärtust, maailma paremaks tegemist aga tundub see tegevus praegusel hetkel endas ei kanna.

Jah, sellisele arusaamisele jõudmine ehk annabki mu enda jaoks vastuse, miks olen ennast ammendanud ja miks minu igapäevane töö on minu jaoks ennast ammendanud. See on ka ehk selge märk sellest, millisesse suunda olen minemas.

Ilmaelu ilu

Jah, inimesi on igasuguseid. Selline on tõdemus tänasest päevast. Olles näinud igasuguseid karvaseid ja sulelisi, ei oleks ma arvanud, et ma võin veel sedasi üllatuda.

Kas tõesti on olemas ka veel selliseid inimesi? Kas on olemas inimest, kelle ülbust ei anna isegi mitte millegagi mõõta? Kas tõesti teevad sellised inimesed tööd kusagil ja saavad palka sellise asja eest? Kes küll on sellise inimese tööle võtnud ja milline on sellise inimese panus sellele, mida me kõik saavutada suudame?

Küsimusi on, aga vastuseid pole mitte kusagilt võtta...

Kolmapäev, 16. mai 2012

Kummitab, juba pikalt

...kas Sa tead, kuis ma nutan, kui Sa puudutad mind:

Uus elu

Praegune eluetapp tundub küll olevat säärane, et kogu senine elu tuleb kokku pakkida ja siis uuesti otsast alustada. Nii olen loobunud nii mõnestki vanast asjast ja asemele saanud/saamas uusi. Isegi imestan, milline on see asjade ringlus, mis minu ümber lahti on läinud - tundub juba, et midagi on totaalselt pea peale pööratud, sest niimoodi poleks ma küll arvanud asju minevat.

Ehk on siis selline aeg, et on vaja päris mitme senise asjaga lõpparve teha ja mõne teise asjaga otsast alustada. Kummaline on see, et korraga on tekkinud vajadus mingisuguste asjade järele milleta seni hästi hakkama olen saanud. Tean aga ka, et see vajadus on tingitud uuest eluplaanist, mis nõuab teistsugust lähenemist.

Päevade lugemise uus tempo

Jah, päevad aina lähevad ja ühe lähemale tuleb oodatud kuupäev. Iga üksik päev annab vabadust juurde, iga üksik päev toob priiuse lõhna ühe tugevamalt esile. Iga päev on samm selle suunas, mida juba pikalt oodanud olen.

Hea on see, et päevad on täis toimetamist ja asjad hakkavad laabuma. Ja päris hea on see mõte, et ma ei pea mingite asjadega enam tegelema, päris varsti. Ja loodetavasti ei pea ma nendega enam mitte kunagi tegelema.

Ütlesin "jah"

Jah, ütlesin "jah". Ise väga hästi teades, et see tähendas iseenda surmaostusele allakirjutamist.

Teha pole midagi, kui süda küsib oma, mõistus kaasamõtlemast tõrgub ja ratsionaalsus taustale taandub.

Kuidas saad Sa üldse tulla sellise küsimusega minu juurde? Millest tekivad sellised mõtted Sinu pähe?

Mina olen aga see, kes hetkegi mõtlemata on nõus edasi minema, Sinu poolt kättejuhatatud suunas. Kusagil kuklas muidugi tiksub häirekell, aga selle hääl jääb liiga nõrgaks...

Siin kusagil, sellel väljal, peaks olema keegi, kes mind kindla surma poole sammumisest päästaks. Kes see küll olla võiks või kas ta üldse olemas on?

Pühapäev, 6. mai 2012

Head mälestused

On üks paik, kus olen ennast ikka hästi tundnud. Jah, seda paika sellisel kujul, nagu ta minu mälestustes on, enam ei ole. Aga neid häid mälestusi ei kustuta see ajas toimunud muutus siiski.

Need hommikud, kus päikesekiired metsa vahelt piiluvad. See metsarada, mida mööda tulijaid alati ootasin. Need marjapõõsad, maja nurga juures. Need õhtud, kui päike metsa taha kadus ja "Päevakaja" kõlas. Vahvliküpsetamine ja maailma parimad praekartulid. Suur vaher ja liivakast selle all. Hämarduvas õhtus meres ujumas käia ja sauna tagant maasikaid korjamas. Ja ennekõike vabadus, vabadus minna ja olla, piirideta.

Niimoodi on selle paigaga, kus nüüd pole enam midagi sellest alles, sellest ilust ja rahust.

Aga mälestustes jääb see kõik täiuslikuks, hoolimata sellest et on teistsugused ajad ja teistsugused moed.

Kui ei ole midagi öelda

Intelligentne inimene oskab igal teemal kaasa rääkida. Eks niimoodi see ikka on. Aga minul oli võimalus kõrvalt kuulata jutuajamist, milles mul ei olnud võimalik kaasa rääkida. Teised rääkisid oma esivanematest ja suguvõsadest, mina olin vaid kuulaja rollis, sest sain aru, et sellel teemal pole mul mitte midagi rääkida.

Ega see tekitanud minus ka mingeid sügavamaid tundeid, kuid hetke kui sellise fikseerisin ikka ära, mõistes, millest ma midagi ei tea.

Elu kiirteel

Oli esmaspäev ja läks veidi aega mööda ja juba oligi käes reede. Elu kiirteel käibki niimoodi. Sinna vahele mahtus nii mõndagi. Peamine on see, et lõppkokkuvõttes said kõik asjad joone peale, kõik vajalik tehtud.

Ja neljapäeval tundus eelmine reede juba nii kaugel olevat, et see oleks justkui olnud mingis teises elus. Aeg lendab kiiresti, juhtub nii palju, et polegi kindel, kas kõike jaksab läbi teha.

Eks omamoodi märk sellest kiirteel kulgemisest on see, et juba on paaril korral juhtunud, et jutuga alustades ei mäleta ma hetke pärast, millest rääkida soovisin.