Teisipäev, 25. detsember 2018

Naerust ja viisakusest

See teema jäi tegelikult juba eelmisesse nädalasse. Puutusin kokku kahe lapsevanemaga, kelle arvates väljendab nende laste naer justkui seda, et lapsed pole viisakad. Mina muidugi avaldasin kohe oma arvamust - et kuidas on võimalik, et naer muudab lapse automaatselt ebaviisakaks?

Esimene olukord oli siis selline, kuidas kirjaldasin lapsevanemale seda, et nägin trenni käigus, kuidas tema lapsed naerukrampides põrandal maas olid. Selle peale kostis lapsevanem: "Minu viisakad lapsed?" Mina siis vastasin, et jah, tema viisakad lapsed, kes ka sedasi naerdes olid jätkuvalt viisakad, sest neil oli lihtsalt nii lõbus trennis olla ja see naermine ei toimunud kellegi teise arvelt, ei tehtud kellegi teise kulul nalja.

Teine olukord oli selline, kus olin ühe perega koos õues ühiselt ringi liikumas ja peretütar siis naeris nii, nagu tema jaoks õige tundus. Ja selle peale siis noomis ema teda: "Vähemalt kodust väljas võiksid oma sellist naeru talitseda!" Mina siis ütlesin, et miks ta sedasi naerda ei tohi, kui talle see just nõnda sobib või kui ta arvab, et just selline naer on see, mida ta naerda tahab. Selle peale öeldi mulle, et viisakad inimesed niimoodi ei naera. Aga eks üldist meeleolu arvestades oligi see naer vast veidi kohatu - sest kuigi tegelesime selle pere lemmiktegevusega, olid näod enamasti ikka mossis, väljanäidatud rõõmu oli selle napi tunni sees vaid väga vähe...

Eks ma olen ennegi seda näinud, kuidas vanemad ikka püüavad oma laste käitumist korrigeerida, kuigi selles, kuidas lapsed käituvad, pole suurt midagi taunimisväärset, lapsed on lihtsalt sellised, nagu nad on, kellelegi sellega halba tegemata, samas, ma mõtlen praegu, jäävad tähele panemata need hetked, mis tõesti vajaksid sekkumist. Aga eks need on erinevate inimeste vaated erinevatel seisukohtadelt ja minul on võimalik sekkuda, kui tunnen, et midagi on valesti, ja öelda välja ka see arvamus, kui ma ei saa, miks sekkuma asutakse...

Pühapäev, 16. detsember 2018

Hea tahe sai otsa...

Seda lugu tuleb alustada nädalatagusest laupäevast. Korraldasin Eesti meistrivõistlusi Tallinnast eemal ja seal tuli minu juurde inimene ja küsis, kas ma olen valmis neid abistama ühe suure rahvusvahelise võistluse läbiviimisel, nagu seda varemaltki teinud olen. Ütlesin, et jah, mul on see asi juba kalendris kirjas. Siis paluti mul välja mõelda ja teada anda summa, mille eest oleksin valmis abiks olema. Naljatamisi ütlesin tol hetkel: "Miljon raha!"

Saabus siis laupäeva öö ja pikk bussisõit lällava seltskonnaga kodu poole, mille jooksul jõudsin ühe väga "toreda" tõdemuseni: "Ma olen ikka täiesti loll!" Tõdemuse ajendiks oli see, et kogu sellele bussisõidule eelnenud aja olin poputanud suurt seltskonda "sportlasi" - nende iga soovi ja palve parimal võimalikul moel täitnud, olnud üdini asja juures, lahke, viisakas, kiire, täpne. See kõik aga oli mind nii läbi võtnud, et oleksin tahtnud vaid vaikust kogeda. Aga minu selleteemalised palved ja soovid kõlasid kurtidele kõrvadele - ikka jätkati samas vaimus ja siis saingi aru, et ma olen puhta loll - arvestades maksimaalselt teiste inimestega ja siis lootes seda, et ka minuga arvestatakse. Ei käe need asjad niimoodi!

Ja läks siis aeg edasi ja justkui kirsiks tordi peale sain veel sõimu osaliseks. Lugu siis seesugune, et võistluste, mille korraldamises laupäeval osalesin, autasustamisel oli 2 komplekti medaleid üle jäänud, sest konkreetse võistkonna liikmed olid juba ära koju sõitnud ja kuna tegemist oli ikkagi Eesti meistrivõistlustega, siis olin mina, naiivne inimene, arvanud, et need medalid oleks õige anda alaliidu presidendi kätte - et kui on taaskord mõni suur ja tähtis võistlus tulemas, siis antakse need medalisaajatele üle. Nõnda siis talitasin - alaliidu president võttis minult medalid vastu ja lausus, et ma talle e-kirja saadaks, kellele need medalid on. Eks ma siis saatsin alaliidu presidendile sellesisulise kirja. Ja peagi leidsin enda postkasti väga pahase kirja - et mis mõttes ma olevat medalid tema kätte andnud (tema käes neid polevat) ja kuidas ma üldse tulin selle peale, et need tema kätte anda. Eks ma siis vastasin, et andsin need tema kätte ja just seetõttu, et ta on alaliidu president. Selle peale tuli siis taaskord kuri vastus: et kui tema võistlustel käib, siis on ta vaid oma klubi esindaja, alaliidu president ta siis ei ole. Ja et tema ei tea, kus need medalid on. Eks ma siis vabandasin oma eksimuse pärast, aga tõdesin ka, et nüüd, kui medalid juba kadunud on, on veidi hilja selles asjas midagi muuta. Asja tegelik sisu oli aga selles, et inimene oli sellel hetkel, kui need medalid talle andsin, liiga purjus ja nüüd ei olnud tal mingit soovi võtta vastutust oma oleku või nende medalite asukoha teemal. Kahjuks on inimene ka selline, kelle puhul pealt ei paista väga hästi milline on tema purjusolekuaste, nii ma teda usaldasingi.

Aga, kui see kirjavahetus siis läbi sai ja jätkuvalt oli mul teada andmata, millist summat ma selle rahvusvahelise võistluse läbiviimise eest saada tahan, siis korraga hakkasid klotsid minu jaoks paigale asetuma. Mõtlesin lisaks neile seikadele ka sellele, et võistluste peakorraldaja on inimene, kes eelmisel aastal suutis mu nii endast välja viia, et olin pastakat laua peale panemas ja lihtsalt sealt ära tulemas - sest inimene lihtsalt ei saanud aru, missugused on prioriteedid või mis on asja juures tähtis, lisaks alaline tähelepanuvajadus, mida sellises keskkonnas, kus neid tähelepanu vajajaid on pidevalt kümneid, on iseäranis väsitav. Kahjuks sai mu vastutustunne minust sel hetkel võitu ja nii viisin selle asja kenasti lõpuni. Teine asi on see, et inimene, kes minuga koos neid asju korraldanud olen, kahese tandemina, on ikka leidnud, et mul tuleb põhikoormus kanda ja tema võib lihtsalt ringi lehvida - pärast südaööd lõppevate võistluste päeva teine pool ja üle südaöö tikkuvad tunnid on ikka kõik minu hooleks jäänud ja eks läheks see asi ka sel korral niimoodi.

Ja siis korraga tundsin, et see minu naljaviluks lausutud miljon raha läheb tõeks, sest korraga sain aru, et mitte mingi raha ei motiveeri mind selle rahvusvahelise võistluse korraldamises osalema, sest minu head tahet, mille najal senini toimetanud olen, kuritarvitati ja see sai lihtsalt otsa! Jõudnud sellise järelduseni, saatsin rahumeeli kirja, et teada anda, et minuga nad selle võistluse korraldamisel arvestada ei saa.

Nüüd siis olengi mõelnud selle peale kuivõrd palju head tahet ma ikka endast välja lasen ja kuivõrd palju on mu elus tegelikult olukordi, kus seda head tahet kuritarvitatakse... Ja huvitav, kas mingil hetkel tulevad need hea tahte otsasaamise mõistmised ka teistes valdkondades?

Teisipäev, 11. detsember 2018

Aga mulle meeldib vaielda!

See on nüüd juba nädalajagu vana lugu. Lugu sellest, kuidas ma proovisin Eesti ühe mobiilioperaatori kõnekeskusega läbirääkimisi pidada ja kuidas see siis õnnestus (või pigem ebaõnnestus) ja milliseid etappe selle kõige kestel läbi tuli teha.

Lugu siis selline, et helistan mina mobiilioperaatori infotelefonile ja kuna kõnejärjekord on 3 minutit, siis otsustan, et las nad siis helistavad tagasi, kuna lubati tagasihelistamist 60 minuti jooksul. Loomulikult ei suutnud nad oma 60 minuti lubadust täita ja selleks hetkeks, kui mulle tagasi helistati, olin juba autoroolis ja nii jäi see kõne vastu võtmata.

Aga, alustasin siis otsast peale - st helistasin uuesti. Seekord sain päris kiiresti jutule ja seletasin ära, milles probleem - et mul on ühe inimese kõnekaardi ostmise arve, aga sealt on laadimiskood ära kustunud, et kas ehk on võimalik seda seerianumbri järgi kusagilt kuidagi teada saada. Ja loomulikult öeldakse mulle, et ei ole - et neil pole mingisuguseid jälgi nende asjade kohta, mida nad müüvad ega mingeid seoseid. Mina siis ütlen selle peale, et selline asi pole lihtsalt võimalik - kasvõi raamatupidamise mõttes peab see arveldamine ju korrektne olema ja kindlasti on kusagil andmebaasis omavahel ka seotud laadimiskood ja seerianumber. Aga ikka öeldakse mulle, et sellist asja pole ja nii ei saa. Ma siis seletan, et tean väga hästi, kuidas mobiilsidevõrgud on üles ehitatud, samamoodi ka andmebaasid ja et kui sellel klienditeenindajal pole vastavaid õigusi, siis nii öelgugi, aga ärgu rääkigu mulle, et kusagil neid andmeid pole. Selle peale läks klienditeenindaja täiesti endast välja - et mis mõttes tal pole õigusi, tal kõik vajalikud õigused olemas. Ma siis selgitan, et jah, tal võivad olla vajalikud õigused talle määratud tegevuste jaoks, aga kusagil on kindlasti keegi, kellel on rohkem õigusi ja et seda juttu pole mulle mõtet rääkida, et ühtegi arvepidamist müüki saadetud laadimiskaartide ja -koodide kohta pole olemas. Ega ma selle vaidlemisega suurt kaugemale jõudnud, kuigi jah, klienditeenindaja suutsin täiesti endast välja viia - ikka tuli lõpuks leppida sellega, et laadimiskoodi taastada pole võimalik (ja see õnnetu murdekoht selle arve peal, kus see laadimiskood oli kukutas mobiilioperatoori taskusse täiesti tasuta 3.- euroraha)...

Aga kogu selle asja peale sain aru, et mulle ikka meeldib vaielda, kuid kurvad on need hetked, kui saan aru, et mind lolliks peetakse ja arvatakse, et pean uskuma kõike seda, mida mulle räägitakse. Aga, nagu viimase aja tõdemus on olnud - emotsiooni sai selle telefonikõnega päris kenasti!